Itaalia tuli meie listi täiesti lampi. Algusest peale oli
meie sihtkohaks Horvaatia ning plaan oli minna häälega, aga tagasi tulla
lennates, et säästa aega ning selle võrra teel sinna näha ja teha rohkem.
Paraku olid lennud Horvaatiast utoopilise hinnaga ning hakkasime otsima
odavamaid pileteid ka kõrval riikidest. Lõpuks leidsime suht ok hinnaga lennud Veneetsiast.
Reisi viimased päevad olid ka ainsad, mis meil olid ette organiseeritud. Kuna
ei tahtnud lennust maha jääda, aga hääletamisega ei saa kunagi kindel olla,
siis broneerisime meie viimasest sihtkohast Horvaatias, Pulast, bussi
Triestesse ja sealt rongi Veneetsiasse. Triestes sai ka paar tundi alguses aega
surnuks löödud kuniks tuli Veneetsia kord kätte ning oppppaaaa kus seal oli
alles turiste. Rongijaamast väljudes tekkis hetkel kerge klaustrofoobia, kuna
inimesi sigis ja sagis igal pool meeletult ringi. Kuna Veneetsia on väga kallis
linn ning esmalt Eestis uurides lõid majutuse hinnad meil jalad alt, siis
bookisime linna serval asuvas kämpinguplatsil omale kämpa. Kuna Annika oli
haigeks jäänud, siis trippisin üksinda linnapeal ringi ning wowww kui ilus linn
see on. Muidugi suutsin ma 75 korda seal ära eksida, sest väga paljud tänavad
on tupiktänavad ning mõnes kohas on sildade vahe päris pikk, et kanaleid saaks
ületada. Mis mulle Veneetsia puhul väga meeldis oli see, et ta suutis mind
üllatada, sest ta oli midagi täiesti uut ja teistsugust, kui ma varem näinud
olen.
Ning oligi kätte jõudnud 3. Juuli ehk meie tripi viimane
päev. Päike paistis, Annika oli tervemaks saanud ning tuju oli hea. Tegime veel
linnapeal paar tiiru, sõime (ikka pitsat, pastat ja gelatot 😃
) ning seadsime sammud tagasi kämpinguplatsile, haarasime oma kotid ning
asusime lennujaama poole teele.
Lend Tallinnasse toimus läbi Riia ning kui me Riias
lennukist väljusime, lühikeste pükste ja t-särkidega, siis isegi lennujaama
töötajad vaatasid veidrate nägudega otsa, sest ülejäänud lennujaam oli jopedes
ja pikkades pükstes ning temperatuur oli väga erinev Itaalia omast.
Tripi kokkuvõtet on raske teha, sest see reis oli midagi
niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii teistsugust ja erilist, et seda emotsiooni ei pane ma
mitte mingi valemiga siia kirja. Minu jaoks oli häälega läbi Euroopa tripp
täielik unistuse täitumine, mitte soovi vaid justnimelt unistuse. Ning üksi
Veneetsias ringi komberades mõtlesin ma, et tegelikult ei saa tihti öelda, et
unistus läks täide ning eriti kuna ma olin oma peas selle juba maha matnud,
mõeldes, et kunagi kui ma oma lastele reisidest räägin, siis mingi kripeldus
jääb südamesse alati, sest SEE reis jäi tegemata. Nüüd aga seda kripeldust ei
ole ning hetkel on südames nii palju rõõmu selle kohapealt.
Samuti oli see reis kõige väsitavam üldse. Hea meelega oleks
veel kaks nädalat vabaks võtnud ja lihtsalt maganud. Need konstantsed asukoha,
kultuuri ja keele vahetused, pikad päevad veetes tee ääres ning erinevates
autodes korrates sama juttu ning jõudes õhtu pimedas rampväsinuna kuskile
kohale, jätsid oma jälje ning tervis andis juba vaikselt tunda, et peaks korra
paikseks jääma ning nagu mainitud, siis voodi oli väga oodatud asi. Kuid siiski
on mul reisi suhtes null kahetsust, kuigi see oli väga väsitav, siis on mul
supper hea meel, et me ikkagi olime väga aktiivsed, tegime ja nägime palju ja
ida-Euroopa sai minu jaoks täiesti uue tähenduse. Pole sõnu kirjeldamaks, kui
ilusaid kohti me nägime ning iga kell läheks teeks uue tripi mõnda neist
kohtadest, mida külastasime. Lemmikuks jäi mul lõpuni Ljubljana ning Sloveeniat
tahaks avastada palju rohkem, kui me seekord tegime.
Ning samuti poleks see tripp olnud see sama ilma minu kalli
Annikata, kellega meil oli täiesti sama vaade ja visioon sellest reisist terve
3 nädala vältel. Lugematul korral juhtus nii, et ma oma peas mõtlesin midagi ja
samal ajal ütles Annika selle sama asja välja. Esines ka lugematul korral
plõksimisi, kuid õnneks saime üpriski kiiresti aru, et mind ei tasu torkida kui
ma olen väsinud ning Annikat, kui ta on näljane, neil hetkeil on mõttekam
lihtsalt vaikides kõrvuti kõndida 😃
Mult on palju küsitud, kas me kartsime ka. Vastus on, et ei
kartnud,kaks naiivitari nagu me oleme ja arvame, et inimesed on head ja
toredad. Õnneks see reis sai see kõik ainult kinnitust. Kui me ületasime
Eesti-Läti piiri, siis korra käis südamest jõnks läbi, et okouuu, siin me nüüd
oleme ning hea ja kodune Eesti on selja taga ja ees on 3 nädalat täielikku
teadmatust, kuid see tunne kestis vaid sekundi ning edaspidi valdas mind vaid
põnevus ning ootusärevus, et mida uus päev endaga kaasa toob.
Our plan wasn’t to go
to Italy at all, since as I mentioned then Croatia was supposed to be our last
destination. But from the start we had a plan to hitchhike there and fly back
to be able to spend more time in the countries we went to. But happened that
all the flights from Croatia were so expensive and the cheapest we were able to
find back to Tallinn were from Venice. Last two days of our trip were the only
ones we actually planned. We didn’t want to miss our flights and the idea to
spend few days in Italy wasn’t too bad either, so we decided to book a bus from
Pula (our last destination in Croatia) to Trieste and then train from there to
Venice. We also had few hours to kill in Trieste and then we arrived to Venice
and omg how busy that place was. While exiting the railway station I got
claustrophobia, the hordes of tourists was insane. Since Venice is very
expensive city and looking the accommodation prices we were shocked, so we
booked a cabin in a camping site just on the edge of the city. Annika was bit ill, so I strolled around
Venice by myself on the first night, got lost like 75 times, but was so amazed
by the beauty of the city. It is something totally different from any place I
ever been to and I loved how it surprised me.
Next day was the 3rd
of July, so our last day had arrived. Annika felt better, sun was shining and
we were happy 😊
We went back to the city, walked around for hours, ate pizza, pasta and gelato
(how cliché huh 😃
) And in the evening we grabbed our bags and made our way to the airport, said
good bye to the heath, sunshine and our amazing trip.
It is hard to sum up
this one, since I am not going to pass on the emotion anyways. It was something
totally different and SOO AMAZING. To me hitchhiking through Europe was
actually a dream come true, not just a wish but DREAM and when I was walking
around Venice by myself I thought that not too many people can say their dreams
come true, but I am happy I made one of mine to happen.
This trip was also the
most exhausting one I have ever had. The constant moving around, new countries,
languages, cultures, standing on the road and being in different vehicles for
full days and finally arriving to hostels late at night was very exhausting and
at the end of the trip even our bodies showed us, that we need to take it easy,
since I had no voice and was walking around like a zombie, while Annika had
fever. But all that said, I have no regrets and I am very happy that we did and
saw as much as we did. My favorite spot in this trip is still Ljubljana, I
don’t even know why, but that was the only place I was sad to leave and I would
love to go back one day and explore Slovenia even more.
In general I have no
words to describe how much eastern Europe surprised and amazed me. I had no
idea or expectations about this area and it quickly won my heart. I am beyond
happy I live in such a cool part of the world, where everything is on our
doorstep.
And of course this
trip would have not been what it was without my Annika. It is crazy how we were
exactly in the same level with this whole trip and so often I was thinking
something and 2 seconds later she said the same thing out loud. Crazy. Although
we were picking on each other as well, then we quickly realized that I should
be left alone when I am tired and she should be in peace when she is hungry and
in these cases it was in everyone’s best interest when we just walked in
silence next to each other 😃
I have been asked many
times if I was afraid, but the answer is no. Two naïve girls as we are, we are
thinking that people are nice and this trip definitely assured this to us. Only
moment when my heart sank for a second was when we crossed Estonian-Latvian
border and safe sweet home was behind us and 3 weeks of unknown was ahead of
us, but it only happened for a second and after that I was excited and was
looking forward of what every new day brings us.
It is time to send my
blog for another short holiday, this time very short thankfully, since
adventures in Spain are only 2 months away.
Europe, you have been
amazing!💙
No comments:
Post a Comment