Cambodia

Kambodža oli äge! Kokku olin seal 8 päeva ning kas ma arvan, et mul jäi midagi väga suurt tegemata/nägemata- ei, 8 päeva on piisav selle riigi jaoks, kuid kas ma  oleks tahtnud kauemaks jääda- kindlasti!

Kõigepealt alustasin pealinnast Phnom Penhist, kus olin 2 ööd. Kohe esimesel hommikul ärgates oli jalavalu päris korralikuks muutunud ning otsustasin arsti juurde minna, kus selgus, et paranemata haavad on väikse põletiku tekitand. Sain siis salvi ja antibiootikume, ehk minu peotripp oli natukeseks pausile pandud. Õnneks juba järgmiseks päevaks oli silmaga näha, kuidas asjad paranema hakkasid. Phnom Penhis olles käisin ka Killing fieldil ja S21 vanglas. Peale seda päeva oli nii imelik tunne sees, varem ma polnud kuulnudki millestki sellisest ja nüüd seal kohapeal olles neid lugusid kuulates ja kohti nähes oli väga väga kõhe. Käisin seal ühe saksa poisiga oma hostelist ja poole peal ta ütles, et tal pole mingit peotuju ega tuju naeratada. Täpselt selline tunne oligi, istusime lihtsalt vaikides terve tee tagasi hostelisse, ei osanud midagi öelda ega kommenteeridagi, peale selle kui kohutav see kõik oli. Lühidalt öeldes siis seitsmekümndndatel oli Kambodža riigi eesotsas valitseja, kes oli eriti paranoiline ja sadistlik. Ta võttis vangi inimesi, kahtlustades, et nad on spioonid ning tema motoks oli, et parem hukata süütu inimene, kui lasta vaenlasel ellu jääda. Mõne aasta jooksul hukkas ta 1/3 Kambodža elanikkonnast, ta ei säästnud ka lapsi ega beebisid, terved pered hukati korraga ja mitte ainult seda, neid piinati niii jubedalt ja neid samu piinamisruume ja massihaudu me vaatamas käisimegi. Teate, see kõik on nii jube, mida me seal kuulsime, et ma pikemalt isegi ei peatuks siin, kes tahab saab ise S21 kohta uurida ning kes tahab, siis võin Eestis olles rääkida pikemalt.

Peale killing fieldsi külastasime ka kuninglikku paleed kuid nagu öeldus, siis tuju oli suht must juba tolleks päevaks.

Peale pealinna suundusin Sihanouvkville nimelisse linnakesse, et sealt võtta paat saarele. Kuna mul oli paar tundi vaja surnuks lüüa siis jalutasin seal ringi ja leidsin ühe eesti restorani, mis oli päris äge, sest need olid esimesed eestlased, keda ma oma tripil nägin. Sihanoukvilles veetsin ka päeva tagasi tulles ning kui aus olla, siis mina ei soovitaks seal väga pikemalt peatuda. See on väga turistikas koht, kus on küll rand, kuid see pole isegi väga ilus. Ma ise mõtlesin sinna paariks päevaks jääda, aga rääkides Tyleriga (Kanada sõber Filipiinidelt), kes elas Kambodžas mõnda aega, siis ta ütles, et pole mõtet ning ma 100% nõustun temaga. Aga seal lähevad paadid kahele saarele- Koh Rongile ja Koh Rong Samloemile. Mina otsustasin minna väiksemale ehk Koh Rong Samloemile, kus ideeks oli 2 ööd/3päeva seal olla, rannas lesida, pruuniks saada, ujuda ja lugeda. Aga üllatus, ülatus, ärkasin esimesel hommikul üles ja väljas oli niii tuuline, et ma arvasin meie putka läheb lendu. Nimelt on see pisike ökosaar, kus internetti ei ole, tubades pole isegi pistikuid ning magamine oli hütikestes, kus oli ainult 2 seina ning magada tuli sääsevõrguga, sisalikud ja gekod jooksid toas ringi ja üldse siuke väike hippi kohake.  Ja see sama tormine ilm jätkus ka teisel päeval, mingi hetk ma juba hakkasin muretsema, kas sealt saarelt üldse minema saab, kuna transport põhisadamaga oli üks närune paadike ainult. Ühesõnaga minu troopilise saare elu läks tormi nahka, kuid samas oli päris mõnus, sest ma lugesin palju ning läksin vara magama ja sain vähemalt esimest korda selle tripi jooksul ilusti välja puhata. Peasadamasse minnes oli paat nii ülerahvastatud, kuna kõik tahtsid sealt tormi käest minema, ning lained oli hullu suured. Ma oma peas juba vaatasin, et kui paat kummuli käib, siis millisest otsast ma kõige paremini välja saaks hüpata. :D

Tagasi Sihnaoukvilles veetsin seal päeva jälle ning õhtul võtsin ööbussi Siem Reapi, mis asub põhja pool. Ööbuss oli väga luks wifi ja vooditega, mis oli suur üllatus mulle, kuid magada seal ikka ei saanud, sest konditsioneer oli nii põhjas, et ma lõdisesin terve öö. Siem Reapi jõudes oli ilm supppppper luks, tormist polnud haisugi- sinine taevas ja 35 kraadi sooja. Päeva veetsin basseini ääres ning õhtul 8 paiku olin supper väsinud oma magamata ööst ning olin ka päikesetõusu Ankor wati tuuri broneerinud, mis algas kell 4 hommikul, ehk suhteliselt vara tahtsin magama minna, aga muusika oli nii vali ja jube, et ma ei suutnud seal hostelis ollagi ja läksin hoopis pub streedile peole. Lõppes see sellega, et teist ööd jutti ma magada ei saanud ning kell 4 kui mu templite tuur algas, siis olin ma lihtsalt surmväsinud.  Ankor wati kohta seda, et ilmselgelt on see Kambodža number 1 vaatamisväärsus ning see oli ilus, eriti päikesetõusu ajal, KUID...mul ei olnud mingit väga suurt vaimustust. Minu silmis oli see tempel nagu iga teine, olen Tais jne ka ilusamaid näinud. Peale Ankor wati vaatasime ka teisi templeid läheduses ning pärastlõunal oli lõpuks kaua oodatud UNI.  Õhtul avastasin lampi, et eesti tüdruk Ena, kellega tutvusime Austraalias, elasime samal ajal Iirimaal ning oleme ka Eestis kokku saanud, on samal ajal Siem Reapis, ehk läksime temaga välja peole. Väike maailm ikka :D Samal õhtul kohtasin ka Tyleriga, kellega lampi kuupäevad olid klappinud Siem Reapi osas ning oli üks mõnus peoõhtu. Järgmine päev oli Austraalia päev ning samuti minu viimane päev Kambodžas. Kui ma kella 10 paiku ärkasin, oli pool rahvast hostelis juba purjus ja terve see päev läkski passionfruit mohiitode nahka kui aus olla. Õhtul suutsin Tyleri ööturule veel vedada, et midagigi muud teha peale joomise, kuid see oli ka kõik.

Kambodža riigina meeldis mulle väga, ma olen positiivselt üllatunud, sest ootasin midagi palju vähem arenud. Kohalikud on väga sõbralikud ning hinnad niiiii madalad. Näiteks sain kookosekokteili, mereandidega paretud riisi ja krevettidega riisipaberlirullid (minu Siem Reapi special :D) 4.5 euriga ning toit oli seal SUPPPPER hea. Mul on reaalselt tunne, et ma vist veeren tagasi Eestisse, sest need kogused, mis ma siin Aasias olen söönud on suht ebareaalsed. Kambodža kohta ma ei oskagi öelda, kas ma ilmtingimata tahaksin siia tagasi tulla, kuna tunnen, et midagi supper lahedat mul tegemata ei jäänud, kuid niisama puhkuse ja söögitripiks tuleksin küll igakell tagasi ja rahule jäin 100%.

Killing fields

Sihanoukville

Ankor Wat

Australia day

Cambodia was awesome. Altogether I spent  8 nights over there and I think this is enough time for Cambodia and I don’t feel like I needed more,but I definately would have liked to have more.

 I started from the capital, Phnom Penh. By the time I woke up in my first morning the pain in my leg was quite strong and I went to see the doctor, who said that I have a little infection in my foot and I had to take some cream and antibiotics, so my party trip was on hold for a little while. But they worked quite well and already by next day I could see my leg getting better a little bit.

In Phnom Penh I went to see the S21 prison and the killing fields. To be honest I don’t even know what to say about them. It is such a horrifying story and I am so surprised I never heard about it before.Shortly then in the 70s a guy who ruled Cambodia was absolutely insane and paranoid.  He was blaiming people for spionage and his motto was that better kill an innocent person that to let an enemy go. In few years time he murdered almost 1/3 of the population of Cambodia in the most brutal and torturing way. And we were there to see the rooms, where all the torture has happened and the mass graves where he killed and dropped the bodies. Honestly, the whole day I had such a weird feeling inside. I went there with a german guy from my hostel and after an hour he said, he does not feel like smileing or partying anymore and that’s exactly how I felt, we just sat there in silence the whole way back. I am not going to get into more details, whoever wants can look up the S21 themselves or just ask me.

Afterwards we went to see the royal palace as well, but as said the mood was bit down for the day already.

After 2 nights in Phnom Penh I went to Sihnaoukville, which is a little beachtown by the coast. At first I planned to stay there for few days , but Tyler, my friend who I met in the Philippines and who had lived in Cambodia, said its not a place worth staying and I agree 100%. I had that day to wander around until I waited for my boat and the the day came back from the island and there wasn’t much to do or see there, even the beach wasn’t that nice. Only cool thing was an estonian restaurant, with estonian workers, which was cool, since they were the first estonians I met in this trip.

From Sihnaoukville I took a ferry to Koh Rong Samloem Island, and the plan was to get a tan, lie on the beach and just relax, because it was quite a hippie island with no internet at all, we slept in little huts which only had two walls and lizards and geckos running around, but what really happened was a bad bad weather. When I woke up on my first day there was such a huge storm I thought our hut will fly away. The bad weather continued on my second day as well and on the third I just left. Well it wasn’t all bad tho, because I went to sleep early, read my book and actually got so much rest and relaxing time for the first time in this trip I guess. Leaving Koh Rong Samloem the little boat was sooo over crowed and the waves were so big, I honestly thought at some point that we are going down with that boat. Back in Sihnaoukville for the day to wander around and wait for the night bus to Siem Reap.

The bus itself was amazing, but unfortuantely the AC was so strong that I was shivering the whole night and had hardly any sleep at all. Arriving to Siem Reap it was amazing weather with clear blue skies and 35 degrees, so this was a perfect day to spend by the pool. I actually got really tired around 8-9pm since I had no sleep the night before, but the music in my hostel was sooooo loud and sooo bad that I just had to get out of there and went to a party in pub street and once again had no sleep whatsoever, because at 4am I was picked up to go to the sunrise trip to Ankor Wat temple. Bu the time the trip started I was still so drunk and sooo tired, only thing I could think of was my bed. Ankor Wat was nice, especially during the sunrise, but at the end of the day it was another temple for me, so I had no crazy excitement, maybe the fact I felt so bad had something to do with it as well. We also went to see some other temples around and got back in the afternoon when it was time for my long missed sleep. In the evening I discovered that an estonian girl Ena, whom I met in Australia, we lived in Ireland at the same time and I’ve met her in Estonia as well, is in Siem Reap, so we met up and had a night out together. Small world, huh J  That night I also met Tyler, who randomly had the same dates booked for Siem Reap as me.

The next day was Australia day and also my last day in Cambodia. By the time I woke up at 10 am, half the people were drunk already. So pretty much the whole day was spent by the pool drinking passionfruit mojitos. In the evening I dragged Tyler to the night markets, but that was the only thing that was done besides celebrating that day.

I really enjoyed my time in Cambodia, it went by soooo fast tho. The best part was the food, I got my usual- coconut shake, fresh springrolls and seafood fried rice for 4.5 euros. Honestly I am going to roll back home, because the amounts I’ve been eating in Asia are ridiculous. Cambodia is definately a good place for budget backpackers, since it is so cheap. I am not sure if I would rush back here tho, because I don’t feel like I’ve missed anything, but it is a cool country and I would definately come back for a relaxing, sunny, food holiday J

Singapore

Jätkuks siis mu haigusloole, et viimased nädal aega olen haige olnud, hakkas minema ja enam ei saanud pidama vist. Nimelt Filipiinidelt ära lennates lõdisesin terve aja lennukis, sest seal oli megakülm ning päris kindlasti oli mul väga korralik palavik lennates, millest vist areneski edasi päris korralik külmetus. Eelmise postituse lõpus mainisin topeltnägemist, mis õnneks taandus peale ühte päeva, kuid kurguvalu, nohu ja köha olid kõik täiskomplektis olemas. Ka mu jalg ei andnud rahu ning mida päev edasi, seda rohkem andis valu ka seal tunda. Nimelt paar haava pahkluu juures ei tahtnud kuidagi paraneda ja kuigi nad ei ole suured, siis mingi hetk oli mu reaalselt valus astuda. Kamboodžasse jõudes läksin arsti juurde, sain antibiootikumid ning külmetustablette terve hunniku, et hetkel juba veits eluvaimu hakkab tagasi tulema õnneks.

Aga alustades Singapurist, siis siia tulek oli suhteliselt lamp. Nimelt ei pannud ma seda riiki otseselt oma riikide listi, kuid kõik odavamad lennud Filipiinidelt Kamboodžasse tulid läbi Singapuri ning olles eelnevalt kuulnud, et see on koht kus paari päevaga saab enamus asju nähtud/tehtud, siis otsustasingi, et niisama lennujaamas passimise asemel tulen ja veedan siin 3 ööd.

Kuid nagu eelnevalt mainitud, siis esimesel õhtu peale saabumist vajusin voodisse ja enne hommikut ei tõusnud ning kuna hommikul oli enesetunne suht sant, siis tegin otsuse et veedan päeva voodis ja puhkan. Kuid kuna ma pole eriti paigal-olija inimene,siis kella 5 paiku oli enesetunne juba parem ning hakkasin ikkagi sügelema, et peaks miskit tegema ja otsustasin minna donutseid ostma :D Okei...kõlab veits idiootselt, aga 4 aastat tagasi avastasime Stepheniga Malaisias J.CO donutsid ning see oli armastus esimesest ampsust. Kuna neid on ainult Aasia, siis ma juba oma trippi plaanides otsisin kõik endale lähedal olevad kohvikud üles ja pugin neid siin igal pool. Peale donutseid tuli eluvaim veelrohkem sisse ning otsustasin edasi jalutada ja WOWOOOOWWWW.... Ma olen väga harva sõnatu ja siin linnas see juhtus. Singapur on lihtsalt imeline. Kõik, kes mind vähegi teavad, on kursis sellega, et ma eelistan alati pisemaid kohti ning pole üldse mitte linnainimene, aga Singapur on see koht, kus ma jalutasin ringi ja mõtlesin reaalselt, et siia tahaks ma mingiks perioodiks elama tulla.Teate, ma ei oska seda öelda täpselt, et mis mulle siin nii väga meeldis, aga kuidagi oli minu koht ja see vaib, mis mulle ka kehva enesetundega naeratuse näkku tõi.

Ka järgmine päev veetsin linnapeal jalutades, läksin chinatowni ja jalutasin põhimõtteliselt ühest linnaotsast teise ning mu sammulugeja luges ära peaaegu 33 000 sammu ja 23 km. Ütleme nii, et linna sai nähtud piisavalt ja jalad olid õhtuks surnud. Kõige popim koht Singapuris on Marina Bay, kus neil on purskaevude, tule ja muusikaga showd õhtuti ńing üldse supper mõnus ja ilus koht niisama istumiseks. Mitu aastat tagasi nägin ma pilti Marina Bay Sandsi infinity basseinist ja see läks otsemaid minu unistuste listi, kuid kahjuks sain teada, et basseini külastada, peab olema hotelli klient, kus kõige odavam tuba on 240 euri öö, mis selle tripi puhul minu eelarvesse ei mahtunud, kuid ma olen enam kui kindel, et Singapur on koht, kus ma olen üsna pea tagasi ja siis ma lähen oma basseini, võtan pina colada ja mõtlen,kui äge elu on...seekord mõtlesin niisama, kui äge elu on, ilma basseini ja pina coladata.

Ega ma väga ei oska Singapuri kohta öelda, seal polegi midagi väga teha, on olemas loomaaed, teemapark jne, mida ma ei külastanud, kuna esiteks olid need nii kallid ja teiseks olen ma loomaaedu,teemaparke jne külastanud piisavalt ning tervis polnd ka kõige parem, aga vaatamata faktile, et seal pole midagi nii erilist näha ega teha, siis see koht on lihtsalt vapustav.

To continue with my medical story, then it only got worse. After the plane from Philippines to Singapore I felt soooo bad and got myself quite a bad cold with runny nose, fever, sore throat and cough. And if that’s not bad enough then the wounds around my ankle from the scooter accident, didnt want to heal at all until it got to the point that it was actually painful to walk. When I got to Cambodia, I went straight to the doctors where it came out it is infected, so I got antibiotics plus many pills for the cold. Safe to say it has been really calm trip after I left the Philippines.

But about Singapore. I actually didn’t add this place to my travel list, but it seemed that most of the cheap flights from Philippines to Cambodia go through Singapore and I’ve heard from different people that you only need few days to explore the city, so I tought I might as well stay there for 3 nights. But as said when I got there, I felt terrible, went straight to bed and didn’t wake up until morning. Still feeling bad I decided to stay in bed for the day and just rest, but impatient as I am, around 5pm when I felt bit better, I decided to go out and get some donuts. You think I am weird? But I am not. 4 years ago me and Stephen discovered J.CO donuts in Malaisia and safe to say it was love at first bite. Since they only have shops in Asia, then as soon as I got my countries picked, I checked where do they have J. CO :D  After donuts I felt quite okay and kept walking and WOWWWWWW... I am hardly ever speechless and in Singapore it happened. This city is just amazing. Whoever knows me, knows that I don’t like big citys, I prefer small towns to them any day, but there is something magical about Singapore, that I just walked around and couldn’t wipe the smile off my face. The next day I also decided to walk around, because in my opinion that’s where you see the most, but I got bit too carried away and my step counter said 33 000 steps and almost 23km by the end of the day. Safe to say I walked from one side of the city to another , so that my feet were about to fall off.

To be honest then there isn’t much to do in Singapore, there is zoo, themepark etc, but nothing so special, besides the Marina Bay Sands of course. Few years back I saw a photo of their infinity pool and it became a dream of mine to go there, but unfortunately I found out that to use the pool , you have to be a costumer of a hotel, where the cheapest rooms start from 240 euros a night and this was bit out of my budget this time L But I am sure I will be back in Singapore one day soon, and then I will go to that pool, have a pina colada and think how awesome life is...this time I only tought how awesome life is, without the pool and pina colada.

Don’t even know what to say about Singapore, can’t put my finger on it why is it so special, but it is.

El Nido & Port Barton

Olles nüüdseks Filipiinide tolmu jalge alt pühkinud, oleks aeg teha viimase nädala kokkuvõte.

Kohe peale eelmise postituse tegemist rentisin ühe kanada poisi Tyleriga rollerid, et minna kose juurde ning olgu mainitud, et ta on täielik õnnetuse hunnik. Nimelt olime 10minutit sõitnud, kui keset pärusmaad rolleri rehv läks katki. Tyler siis lükkas seda umbes km käekõrval kuniks jõudsime kellegi kodukootud remonditöökotta ja saime selle parandatud, tagasiteel olime totaalse paduka käes, et miskit polnud nähagi ning järgmine päev rentisime uuesti rollerid, et randa minna ning siis sai meil bensiin otsa samuti keset lambi teed, õnneks ühed kohalikud peatusid ja andsid enda rollerist meile natuke.

El Nidos oldud aeg möödus kuidagi nii kiiresti, käisin erinevates randades- Las cabanases, Nacpani ja Duli, millest viimane on tõenäoliselt mu lemmikrand Filipiinidel. Asub see kuskil 25km El Nido linnast ja peateelt ära pöörates viib Duli randa kohutav sopatee, kuid rand ise on niiii ilus, suur liivaosa, helesinine vesi, lained, kaks armsat rannabaari ning väga mõnus õhkkond.

Mis mulle El Nidot kindlasti meenutama jääb on üks pisike ja suht rotikas rannarestoran nimega Angels wish, ütleme nii, et nädala jooksul käisin ma seal kokku vist 8 korda ning igakord tellisin 2-3 toitu. See koht on minu toiduparadiis- kala kookosekastmes, kalmaarid, krevetid, täiedetud kalmaar mangokastmes, taikastmes karbid jne ning kõik kuskil 2-4 eurot. Ma reaalselt ootasin kella 5 õhtul, et see koht lahti tehtaks ja saaks sinna minna :D

Viimasel ööl El Nidol käisin täiskuupeol Las cabanase rannas ja seda ei saa küll võrrelda Tai täiskuupeoga, kuid see oli supper, selge taevas, täiskuu säramas, muusika, mai taid, rand, ookean- mida veel tahta eksole. Ehk El Nido sai lõpetatud korralikult vähemalt J

Peale seda sättisin sammud Port Bartoni nimelisse kalurikülakesse, ning olles aus, siis ma mõtlesin päris pikalt kas ma üldse lähen sinna, kuna olin kuulnud igalt poolt, et seal ülitsill ja kartsin, et äkki mul hakkab seal igav, agaaaaa Port Barton on mu nr 1 koht Filipiinidel. Miks? Sest see ongi tsill, aga heas mõttes ja see koht on nii audentne. Südaööst pole seal elektrit, seal on ainult mudateed, kohalikud on suppersõbralikud ning kes tahab möllata, siis on seal ka 3 baari. Ma arvan, et kuskil 5 aasta pärast on Port Barton nagu El Nido, palju turistikam ja arenenum, aga praegu on ta küll väga supper koht kuhu minna. Mina otsustasin teha saarte tuuri, kuna El Nidos tegin vaid ühe. Nägime suurt kilpkonna ujumas, meritähti (?) ja snorgeldasime ning seekord võtsin tuuri, mis jäi asustamata saarele ööseks. Meid oli 8 tk grupis ning ma ütlen, et see öö oli üks ideaalsemaid. Olime rannas täiskuu ajal lõkke ääres, palmide all, ookeani ääres ning see kõik oli niiiiii supper. Hommikul panin päikesetõusu ajaks äratuse ka ja tundus, et ei saa olla ideaalsemat viisi alustamaks oma viimast täispikka päeva Filipiinidel. Jõudes tagasi Port Bartonisse oli mul paar tundi aega vaja surnuks lüüa ja siis ootas bussireis tagasi Puerto Princesasse. Kuna pärastlõunal oli tunnike padukat, siis mööda mudateed minnes jäi meie minibuss kinni ja libises seal edasi-tagasi ja ütleme nii, et see oli suht jube, kuniks ilmus veel suurem buss meie selja taha ja see hakkas ka libisema. See kõik oli seal naljakas ja samas supperjube üheaegselt. Lõpuks Puerto Princesasse jõudes oli vaja seal veel öö veeta, et järgmine päev ehk siis 16.01 alustada trippimist Singapuri, aga mida kell edasi, seda halvemaks läks mu enesetunne ehk peavalust sai migreen, tõusis päris kõrge palavik (palju täpselt ma ei tea, kuna pole kraadiklaasi, aga mu nahk oli täiesti tulikuum). Terve öö olid mul külmavärinad ja hommikul ärkasin täiesti higisena. Väga tore päev reisimiseks. Nüüd olles esimest päeva Singapuris on mu topeltnägemine tagasi ning passin voodis. Not happy at all.

Kuid vaadates tagasi Filipiinidele, siis tundus nagu ma oleks seal viibinud pool elu, kuigi tegelikkuses olin vaid 22 päeva. Naljakas on see et backpackides on ajataju hoopis teine, enamus ajast pole mul halli aimugi, mis päev on, suur pingutus on enamvähem kuupäevadegagi kursis olla, et lende maha ei magaks, Samuti on inimestega, keda bäkkides kohtakse, et kui veeta juba 3 päeva koos siis on tunne nagu teaks neid pool aastat ja kui juba nädal või rohkem koos olla, siis oleks nagu eluaegsed sõbrad. Kuidagi lihtsalt on nii, et aeg ei liigu nagu tavaelus, siin ei ole 60 minutit tunnis ja 24 tundi ööpäevas.

Aga igatahes Filipiinid olid minu jaoks supper, ma olen siiralt õnnelik, et ma selle riigi on reisilisti panin, õnnelik, et käisin just nendes kohtades kus käisin ja suppper õnnelik, et kohtasin neid inimesi, keda kohtasin.

Filipiinid on koht kuhu ma tuleksin tagasi iga kell, siin on imeilusad rannad, väga toredad kohalikud ning üldiselt kõik, mida on heaks puhkuseks vaja.

Exotic island

Las Cabanas sunset

Overnight camping in Maxima island

Duli Beach

Yesterday it was finally time for me to leave the Philippines, so it is time to sum up my last week there. After my last post me and a Canadian fella Tyler rented scooters, to go to see a waterfall and with him we don’t have much luck. So 10 minutes after getting on the road our tire popped in the middle of nowhere and he had to push the scooter beside him about a km, then we had to wait until it was fixed, when we got to the waterfall, it was shit and so not worth the drive in the first place, on our way back we were on the road when it was pissing down rain and 300m before our hostel we crashed with the scooter, so safe to say it was not our luckiest day. My leg looks disgusting- all in big bruises and cuts. But thankfully the speed was very very slow when we fell over, so we are quite alright. And since we are retards, we rented them again the next day  to go to Nacpan beach and in the middle of nowhere we ran out of gas, thankfully some locals stopped and gave us some. But honestly, not much luck with him :D :D

My time in El Nido went by sooo fast, before I even realised it was time to go. But the week there was awesome. Went to some lovely beaches- Las cabanas, Nacpan and Duli. My favourite beach in Philippines is probably Duli, it is located 25km from El Nido town and it is just lovely, not many people there, blue water, waves, two small beach bars, hammocks- all that I can ask for to be honest. Another really, really memorable place from El Nido is a little weird restaurant called Angels wish, I think I went there all together  8 times and had 2-3 meals everytime. It is an absolute food heaven for me- Thai curry mussels, clams chowder, calamari, prawns, stuffed squid with mango sauce, fish in a coconut sauce etc and each of them like 2-4 euros. Im am absolutely in love to this place.

On my Last night in El Nido I went to a full moon party to Las cabanas beach and it is nothing to the full moon party to thailand, but still it was amazing, dancing on the sand with a clear sky and full moon, while sipping mai tais- perfect!!!

After El Nido I was heading to a little fishers village called Port Barton. I was thinking quite a lot if I should go there in a first place because I heard it was very laidback and I was bit afraid maybe I get bored, but safe to say now that Port Barton is my favourite place in the Philippines. Why? Because it is laidback, but in a good way and it is so authentic, electricity goes off at midnight, dirt roads everywhere, very friendly locals and just the chilled vibe. Over there I decided to do an overnight islandhopping. So at first we went to some different islands, saw some turtles and starfish and when it got dark we made our way to a deserted island called Maxima.To be honest this was one of the best nights I’ve had in a long time. It was a group of 8 of us there and lying on the beach by the bonfire, moon shining bright through the palm trees, honestly I just tought how lucky I am to be there and live those moments. After getting back to Port Barton it was time to take a van and head to Puerto Princesa for my very last night in the Philippines. But since it rained in the afternoon, the dirt road was very muddy and our van got stuck there and was sliding all over the place, the driver burn the engine so much I tought the van will in in fire soon.

Arriving to Puerto Princesa I did not feel that great and started to feel worse and worse, by the time I went to bed I had a massive migren, high fever ( not sure excatly how high, but my skin was burning). All night I was shivering, when I slept with long pants and a hoodie in a tiny room with no aircon and in the morning I woke up all sweating and shivering, so safe to say it wasn’t the best last night and definately not the best day for travelling. Despite feeling sooooo bad I made it to Singapore, but instead of doing something I’ve been in my bed the whole day L

To sum up Philippines- love it, love it, love it!! It has amazing beaches, friendly locals, good food and in general my time here was awesome. I only spent here 22 days, but feels like I’ve been here for half of my life. It’s funny when backpacking the time goes so differently. Even with people, when you spend 3 days with someone it feels like you’ve known them for half a year and when you spend a weeks with someone it feels like forever. Most of the time here I have no idea what day it is, I’m struggeling to keep up with the dates so I won’t miss my flights, but yeah time is not the same while travelling, hour does not have 60 minutes and day does not have 24 hours.

The best part of Philippines was once again the people I met here! I had already forgotten how awesome backpackers are. Philippines is definately a place where I would love to come back one day! J

Puerto Princesa & El Nido

Märkamatult on juba nädal mu viimasest postitusest möödas, ulmeeee. Aeg võiks lihtsalt seisma jääda natukeseks!

Aga mis siis vahepeal toimunud on- jõudsin Palawani saarele, lendasin suurimasse linna(mis pole väga suur :D) Puerto Princesasse. Esialgu oli plaan seal 1 öö veeta, kuid kuidagi sai sellest 2 ööd. Esimesel päeval jalutasin linnapeal ja selleks läks max poolteist tundi, et näha kõike, mis Puerto Princesas on ehk lühidalt- see koht on suht mõttetu. Järgmine päev rentisime ühe hollandi poisiga rolleri ja läksime ümbruskonda trippima, seda soovitan igal juhul rohkem. Kõigepealt sõitsime kuskil 15-20 km eemal asuvasse vanglasse, mis aga pole päris vangla vaid vääääääga suur maa-ala kus olenevalt karistusest vangid siis kas istuvad luku taga või kõnnivad rahulikult ringi ja töötavad riisipõllul vms. Meile tegi väikse tuuri üks mees, kes juba 28 aastat on seal kinni olnud mõrva eest, kuid kuna ta 3 aasta pärast saab välja siis kannab pruuni särki ehk tohib kuni kella 5ni ringi jalutada jne. Päris huvitav oli kuulda ta lugusid ja samas oli väga veider näha seda kõike. Mingi hetk peatusime eluaegsete maja ees ja nad nägid, et me seal seisame ja hakkasid kõik pm üksteise selga ronima, et meid näha ja meiega rääkida, vot see oli suht kriipi. Peale vanglat läksime krokodilli farmi, lootes näha krokse ujumas vms, aga see oligi nende kasvandus naha ja liha jaoks ehk a la 20tk olid surutud kokku väiksesse kasti. Sealt edasi tsekkisime kahte randa, aga esiteks pidi maksma, et sinna sisse saada ja teiseks polnd need ka midagi väga erilist.

Peale 2 ööd Puerto Princesas võtsin minibussi El Nidosse ning mind hoiatati, et see tripp suht hull jne, aga ma sain esiistme ja rahulikult kuulasin muusikat, et polnud see hull midagi, välja arvatud fakt et juht ajas koera alla. Kui kõik teised olid pokkerfaced selle kohapealt, siis ma oli suht shokis, just vastas „sorry doggy“.

El Nidos peatun OMP hostelis, mis on suht tsill,aga võrreldes Mad monkeyga suht igav mu jaoks, kuigi, siin on 9 inimest, kellega tutvusin Boracayl ja 5 neist elasid ühel või teisel hetkel minuga samas toas, et suppppper tore on neid jälle näha, arvestades kui väga ma Boracayd igatsen jne, siis hea kui osake sellest on siin.

El Nido ise on põhimõtteliselt pisike kalurikülake saare põhjaosas, kuid viimastel aastatel on see muutunud ühe enam turistikaks, kuna siin on väga palju ilusaid saari ja randu. Muide, kes teavad filmi „The beach“ Leonardo Dicaprioga, siis see film on tehtud raamatu põhjal ja kuigi see on filmitud Tais ning kõik seostavad seda Maya Bayga, siis tegelikult kirjutas autor selle olles El Nidos, ehk kõik see atmosfäär seal on saanud inspiratsiooni siit samast.

Siin saab teha erinevaid tuure paatidega, et külastada erinevaid saarekesi lähedal ja eile tegin A nendest, kui tuurijuht ütles meile, et me lõpetame 3 tundi varem, kuna uus taifuuni hoiatus on antud.Kuna aga ilm oli nii ilus, siis me hakkasime ajama, et ei, me tahame tervet tuuri ja lõpuks nad tegidki kõik tänu meie vingumisele :D Ja taifuunist pole siiani haisugi.

Täna peaksin ideaalis tegema neti teel ühe eksami, eks ole näha kuidas sellega on, kuna nett on siin nii aeglane, et ma isegi ei ole viitsinud pingutada, et ühtegi asjalikumat lehte avada, aga loodame, et saan ikka tehtud :)

prison trip

Las Cabanas beach

I can’t believe it’s been already a week, since I last wrote here. Time really has to stop flying!!!
Anyways after my last post I arrived to Palawan and first two nights I spent in the biggest city here, called Puerto Princesa, but to be really honest, it’s quite a boring place. On my first day I walked around the town and whitin hour and a half I saw everything there is to see. On my second day me and a dutch guy from my hostel rented a roller and went to the prison, which is 15-20 km away from the town. Prison itself is a massive area with rice fields, forests etc and we got a tour from a guy who had spent last 28 years over there for a murder, but since he will be released in 3 years, he is allowed to walk around until 5 pm every day. It was quite a cool and chill prison, until we arrived infront of the house where were the ones, who have to stay there until they die and all of a sudden they noticed us and pretty much started to climb on the top of each other to see us better and talk to us, that was quite creepy and ofc such a great idea from me to wear shorts  -,-

 After we went to a crocodile farm, but it was literally 20 crocs in a tiny box, because they are raised there for skin and meat. We also checked out two of the beaches but they were not that great.

The next day I took a van to El Nido, and I heard some really horrible stories about the ride, but thankfully I got the front seat and listenedto my music so was happy enough until our driver ran over a dog. Everyone else were total pokerfaces about it when I was in shock and just stared at the driver like wtf just happened. His reponse was: „sorry doggy“.

In El Nido I stay in OMP hostel,which is all nice and everything, but compared to mad monkeys it is just sooo boring. Thankfully I’ve seen like 9 people I’ve met in Boracay over here and in one stage or another I shared a room with 5 of them. I’ve actually been missing Boracay and people I met there quite badly, so I am thrilled to see these guys here!

El Nido itself is a tiny fishers village, but in past years it has become quite touristy and many backpackers make their way over here while in Philippines. Whoever knows the movie „The beach“ with Leonardo Dicaprio, then the movie was based on a book and the author of the book wrote it while he was backpacking in El Nido, so this place was the inspiration for the whole story.

There are different island hopping tours available here and yesterday we did the first one of them until we were told the tour will finish 3 hours earlier because of a taiphoon warning, but weather was nice so we satrted to go, that no, we want the whole thing and finally they did the full tour, and now, a day later there is still no sign of a taiphoon.

Today I am supposed to do an exam for my uni, but internet here is soooo slow, so dunno how I will manage to do anything, but fingers crossed J

Boracay

3. jaanuar, lahkusin lõpuks peale nädalat Boracayl ja ütleme nii, et tunded on segased. Miks? Ühelt poolt oli see kõik seal juba nii kodune- hostel, inimesed, saar jne, aga teisalt, siis ma PIDIN sealt juba välja saama oma tervise ja maksa huvides, sest nagu ma alguses mainisin, et Boracay on pidu, siis nüüd nädalake hiljem mul reaalselt muid sõnu selle kohta polegi väga.

Aga alustame algusest. Saabusin sinna 27. detsember ning peatusin Mad Monkeys hostelis, mis juba nagu nimigi ütleb oli suht hull. Keset hostelit oli megaäge baar ja bassein, muusika käis päevad läbi, kohe hommikul silmi lahti tehes oli keegi juba baaris joomas. Päeval sai veevollet mängitud, rannas käidud ja väikse daquiriga alustatud ning kui väljas läks pimedaks, läks muusika kõvaks, joogid kangemaks ja südaööst liikusid kõik kuskile rannabaari edasi. Nimelt on Boracay rannal baar-baaris ja resto restos kinni, et not bad koht peo jaoks. Jookidest niipalju, et see ei ole normaalne kui kanged nad on...nt mohiitos on kindlasti kuskil 10cl rummi ja viina või rummi segujoogiga ostes on suhe 2/1, sets alkohol on odavam kui nt coca cola, ehk see ikka väääääga ulme koht. Hindadest nii, et rumm-cola oli kuskil 2.-2.40 euri ja kokteilid kuskil 2.50-3.50 euri, aga neid läkski õhtu jooksul ainult 2-3 vaja :D

Üks päev tegin booze-cruise ehk trallisime paadiga veits ringi ja loojanguks läksime ühele eraldatud rannaosale, mis oli supper ilus ja viimasel päeval käisin vaateplatvormil, kus avanes vaade kogu saarele ja siis kõndisin white beachi ehk pearanna otsast lõpuni läbi. Ja kui väga aus olla, siis ega Boracayl miskit muud väga teha polegi, peale pidutsemise ja veespordi, sest saar on pisike, turistikas ja suurt vaadata seal pole, aga siiski olen ma niiiiiiiii rahul, et ma sinna läksin ja kõik see nädal oli nagu ameerikamäed, et põnevust jätkus ja korralik bäkkeri tunne tuli jälle.

Aastavahetusel läksime suure kambaga randa ilutulestikku vaatama, mis oli väga kihvt ja siis möllasime rannas edasi.

Kokkuvõttes nagu öeldud, siis emotsioonid on seinast seina, sest ausalt, see kõik juba väsitas mind jubedalt ära, aga samas oli jälle supper kahju head-aegasid öelda ja üldse sealt lahkuda, aga loodame, et tripil veel varuks ägedaid kohti ja inimesi J

Hetkel olen Iloilo nimelises linnas ühe öö, sest oli poole odavam võtta 6 tunnine bussireis Boracaylt siia ja lennata siis Palawanile, kui läbi Manila. Ehk homme ongi juba uus saar mul ees, kus plaanin tõesti natuke rahulikumalt võtta ja oma päevitust lihvida.

Seniks aga soovin kõigile supper toredat ja ilusat uut aastat ning et see aasta oleks täis seiklusi ja naeru J

Boracay White beach

31.12.2016

Mad Monkeys

Philippino pesos

   At the moment I am in a town called Iloilo, where I stopped for one night on my way to Palawan, so today was finally the day when I left Boracay island. I have such mixed feelings about this week, there were ups and downs, but safe to say I needed to get out of there in the sake of my health and liver. This week was absolutely mental, but drinking 7 nights on a row is something I haven’t done in ages and to be honest not planning to do anytime soon either :D

So what did I do in Boracay? One day I took a booze-cruise, which was good fun, but I was too hungovered that day so to me it was more like a cruise, than a booze cruise, then on my last day I went to the viewing platform and walked the main beach until both ends, but other than that, just relaxing during the day and partying every night. Boracay has this really cool beach with lots of bars and restaurants , so not a bad sport for a party. And what is absolutely crazy is how strong the drinks are...there is definately 10cl of rum in mojitos and 2/3 of the glass is filled with rum/vodka and 1/3 with a mixer with prices  between 2-3,5 euros, so not bad, considering I only needed 2-3 drinks :D and beer has 7% alcohol in it. On new years we went to the beach with quite a big crew and watched the fireworks by the water and then partyed in the beach bars until early morning, so safe to say it was one of the best new years I’ve had in a long time.

I stayed in a Mad Monkeys hostel, which has a really good location, has a bar and a swimming pool in its garden and definately the best people. That’s why I have so many different emotions about Boracay- on one side I was sooo wrecked of all this music, drinks, party, but on the other hand the hostel felt like home and once again I met some amazing people over there, who I would love to meet up again at some stage, but goodbyes said when travelling are often  goodbyes forever. L

Anyways I am beyond happy I went there and have such awesome memories, but at the same time I am looking forward to go to Palawan and have bit more relaxed time J

Until my stories in Palawan, I wish you all HAPPY NEW YEAR!!! That 2017 would be filled with adventures and laughs