Jamaica🇯🇲

Kes poleks näinud filmi Cool runnings ja mõelnud, kui äge koht on Jamaica? Juba algusest oli plaan reis lõpetada mõnel põneval Kariibimeresaarel sinist merd ja valget liiga nautides ning kuigi vahepeal käisid ka muud kohad mõtetest läbi, siis pileteid ostma hakates otsustasin jääda esialgse plaani ehk Jamaica juurde. See vist kõige eksootilisem koht, kus ma olen käinud ning see riik on nii teistsugune kõikidest kohtadest, mida olen külastanud. Üleüldine kultuur, keel, tursim ja see riik ise on nii erinev. Ma isegi ei oska seda sõnadesse panna, aga see pole üldiselt super suur turismiriik ja mina kogesin igal sammul kohalikku elu, olu ja vaibi. Plaan oli võtta rahulikult, paari kohaga tutvuga, kuid suuremas pildis enne reaalsusesse tulekut veel maksimaalselt puhata. Barranquillast lend Dominikaani aga hilines ning Jamaica lennust jäin ma maha ehk sunniviisiliselt tuli 24 tunnine Dominikaani vabariigi külastus, kus läksin Boca Chica nimelisse rannakülakesse ning kui ma kunagi Dominikaani tagasi satun, siis selle kohta vist jätaks vahele. Rannas ilus valge liiv, ok hinnaga majutused jne, aga väike ja megalt turistikas koht, mida ma üldse ei vaibinud ja restos taheti ka täiega tõmmata mind. Kuna ma selleks üheks päevaks kohalikku raha ei hakanud välja võtma, siis restos taheti kaardimakse eest 6 lisadollarit ja hinnad menüüs ja arvel ka ei klappinud absoluutselt. Õnneks, mis sai ära õpitud selle 5.5 kuuga oli hispaania keel tasandil, et ma oskan enda eest seista ja lõpuks sain asjad korda, aga super kiiresti vist Dominikaani hetkel tagasi ei kiirustaks.

Aga Jamaicast, siis esimeseks peatuseks oli Kingston ehk pealinn, mis on megaveider linn. Esiteks olime hostelis ainult omanik, mina ja üks Hollandi poiss. Kui omanikult uurisin, et mul päev aega Kingstonis, et mida teha või näha, siis sain vastuseks et ei midagi. Ka google oli sama meelt. Ehk veider linn, kus pole keskväljakut, peatänavat või üldiset midagi väga, mis tasuks külastamist. Ma läksin 4km kaugusel asuvasse soovitatud kohalikku restosse sööma ja otsustasin tagasi jalutada, et veidi linnast aimu saada. Naljakas oli see, kuidas politsei mu kõrval seisma jäi autoga ja küsis, et kas ma soovin turvamehi. Ei soovinud siis, aga mingi hetk avastasin end konkreetsest slummist, kus kõik vaatasid mind, et kus ma ära eksisin ning mina siis kuumarabandust trotsidest proovisin sealt kiiresti sirge seljaga läbi kõndida ja suurele tänavale jõuda.

Teisel päeval liikusin Negrili nimelisse rannalinnakesse, kus asub tuntud 7 mile beach ehk 7 miili valget liiva ja helesinist vett. Väga, väga ilus rand, totaalne paradiis. Seal käisime väikse seltskonnaga üks õhtu rannas reggae kontserdil ning see oli niii kihvt kuidas kohalikud joint ees õõtsuvad rannaliival, rastad tuules lehvimas, meile kõigile väga meeldis. Üleüldiselt kui rastad, värvilised riided ja mütsid, yahh mann, kanep, reggae jms tundub justkui maksimaalne Jamaica klishee, siis see pole klishee vaid ongi sealne kihvt reaalsus igal sammul.

Reggae peol sain ühe kohalikuga sõbraks, kellega jäime suhtlema ja kuna tal oli auto, siis sõitsime koos ringi ning ta näitas mulle erinevaid kohti, kus jamaicalased käivad ja üdse rääkis sealsest elust/olust, tutvustas toitu jne ehk väga super aeg oli temaga koos ringi trippides. Viimased kaks päeva aga väga ei vedanud ilmaga, nimelt läksime Montego Baysse, kuid seal oli selline vihm, et see linn ujus ja otsustasime tagasi Negrili minna, kus oli veidi parem, kuid terve minu viimane päev, mille esialgselt plaanisime rannas veeta, siis müristas ja sadas nii hullult, et vaade rannale oli, aga rannakülastust mitte. Mul tegelikult üldse vedas, sest seal wet season ja olevat meeletult sadanud, aga ma sain vihma ainult kahel viimasel päeval, esimesed olid kõik mõnusalt päikselised.

Jamaica kohapealt on mul väga so-so tunne, imeline rand, kultuur ja põnev riik, kuid miskipärast ma sinna vist tagasi ei kiirustaks. Ma olen oma Jamaica külastusega super rahul, sest ka mu kõige metsikumates soovides ei kujutanud ma ette, et mul on au kunagi sellist põnevat, eksootilist ja kauget riiki külastada, kuid nagu öeldud, siis ühest korrast seal riigis piisab mu jaoks ma arvan.

Ja siis reisi kokkuvõtteks, siis 5,5 kuud on hetkest, mil jõululaupäeva hommikul lahkusin kodust ja asusin Mehhiko poole teele. Plaan oli ära olla 3-4 kuud, kuidas sellest venis pea pool aastat on ulme. Selle aja jooksul külastasin kaheksat riiki- Mehhiko, El Salvador, Belize, Honduras, Panama, Ecuador, Kolumbia ja Jamaica. Taaskord ma poleks julgenud unistadagi, et elu mind nii põnevatesse kohtadesse viib, kuid ma ütlen alati, et unistada tuleb suurelt, sest unistustel on komme tõelikuseks saada. Ning unistuse täitumine oli see reis 110% minu jaoks. Kõik mu lähedased teavad, kuidas ma pikast Lõuna- Ameerika reisist olen juba aastaid unistanud. Soov oli esiteks saada hispaania keel suhu ning kuigi ma teen palju, palju vigu rääkides, siis tunnen end suht vabalt, saan ise aru ja teised saavad minust aru hispaania keeles suheldes ehk see soov läks täide. Muidugi Eestis null praktikaga eks vaatame kaua see mul suus püsib. Teiseks oli soov reisida vabalt, ilma kuupäevi vaatamata ja kiirustamata vaid täiesti spontaanselt liikudes sinna, kuhu hetkel soov on, see ka põhjus miks see reis pea poole aastani venis, et ma võtsingi megarahulikult. Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui palju ma ise olen selle reisiga muutunud ning kui õnneliku ja motiveerituna ma end hetkel tunnen. Seekord kojutulekuga on nii ja naa. Ühelt poolt läheb mul igakord silm märjaks, kui mõtlen, et see millest ma nii pikalt unistasin on läbi. Teisalt on see aeg väga pikk lihtsalt reisimiseks, kus ei tööta, õpi vms vaid iga päev on täiesti uus. Stabiilselt uued hostelid, uued linnad, uued riigid, uued inimesed. See kõik on superpõnev, aga vahepeal tundsin ka väsimust selle pideva muutustekeerise keskel olles. Tavaliselt võtsin siis privaattoa, laadisin sotsiaalsed akud täis ja olin uuesti valmis seiklusteks, aga samas tänaseks tundub enda kodu, enda voodi ja lõpuks üle kuude ka eesti keeles suhtlemine väga toreda variandina, sest nagu ikka oma reisidel, siis teisi eestlasi ma ei kohanud. Üleüldiselt ma siin vahepeal mõtlesin, et Eesti valitsus peaks mulle tänaseks elutööpreemia andma Eesti tutvustamise eest pea 60s riigis. Igapäevaselt kuulsin ma korduvalt, et “Where is Estonia?”, “You are the first person I’ve ever met from Estonia” jne jne. Igajumalapäevaselt!! Mulle meeldib, et ma olen nii paljudele esimene kontakt Eestiga, kuid kuude kaupa seletades sama juttu, kus see asub ja mis kliima meil on jne oli samuti lõpuks päris väsitav.

Kokkuvõttes siis sõna väsitav on siit läbi käinud mitu korda ja seda see oligi, aga kõige paremas võimalikus võtmes. Ma olen nii tänulik, et mul on olnud võimalus maailma sellisel määral avastada, ma olen nii tänulik, et mul on pere, kes mind alati toetab ja on olemas mu hulludes ettevõtmistes ning kõige rohkem olen ma tänulik endale, et mul on julgust elada elu enda moodi, jahtides unistusi ja kuulates südant!