Jamaica🇯🇲

Kes poleks näinud filmi Cool runnings ja mõelnud, kui äge koht on Jamaica? Juba algusest oli plaan reis lõpetada mõnel põneval Kariibimeresaarel sinist merd ja valget liiga nautides ning kuigi vahepeal käisid ka muud kohad mõtetest läbi, siis pileteid ostma hakates otsustasin jääda esialgse plaani ehk Jamaica juurde. See vist kõige eksootilisem koht, kus ma olen käinud ning see riik on nii teistsugune kõikidest kohtadest, mida olen külastanud. Üleüldine kultuur, keel, tursim ja see riik ise on nii erinev. Ma isegi ei oska seda sõnadesse panna, aga see pole üldiselt super suur turismiriik ja mina kogesin igal sammul kohalikku elu, olu ja vaibi. Plaan oli võtta rahulikult, paari kohaga tutvuga, kuid suuremas pildis enne reaalsusesse tulekut veel maksimaalselt puhata. Barranquillast lend Dominikaani aga hilines ning Jamaica lennust jäin ma maha ehk sunniviisiliselt tuli 24 tunnine Dominikaani vabariigi külastus, kus läksin Boca Chica nimelisse rannakülakesse ning kui ma kunagi Dominikaani tagasi satun, siis selle kohta vist jätaks vahele. Rannas ilus valge liiv, ok hinnaga majutused jne, aga väike ja megalt turistikas koht, mida ma üldse ei vaibinud ja restos taheti ka täiega tõmmata mind. Kuna ma selleks üheks päevaks kohalikku raha ei hakanud välja võtma, siis restos taheti kaardimakse eest 6 lisadollarit ja hinnad menüüs ja arvel ka ei klappinud absoluutselt. Õnneks, mis sai ära õpitud selle 5.5 kuuga oli hispaania keel tasandil, et ma oskan enda eest seista ja lõpuks sain asjad korda, aga super kiiresti vist Dominikaani hetkel tagasi ei kiirustaks.

Aga Jamaicast, siis esimeseks peatuseks oli Kingston ehk pealinn, mis on megaveider linn. Esiteks olime hostelis ainult omanik, mina ja üks Hollandi poiss. Kui omanikult uurisin, et mul päev aega Kingstonis, et mida teha või näha, siis sain vastuseks et ei midagi. Ka google oli sama meelt. Ehk veider linn, kus pole keskväljakut, peatänavat või üldiset midagi väga, mis tasuks külastamist. Ma läksin 4km kaugusel asuvasse soovitatud kohalikku restosse sööma ja otsustasin tagasi jalutada, et veidi linnast aimu saada. Naljakas oli see, kuidas politsei mu kõrval seisma jäi autoga ja küsis, et kas ma soovin turvamehi. Ei soovinud siis, aga mingi hetk avastasin end konkreetsest slummist, kus kõik vaatasid mind, et kus ma ära eksisin ning mina siis kuumarabandust trotsidest proovisin sealt kiiresti sirge seljaga läbi kõndida ja suurele tänavale jõuda.

Teisel päeval liikusin Negrili nimelisse rannalinnakesse, kus asub tuntud 7 mile beach ehk 7 miili valget liiva ja helesinist vett. Väga, väga ilus rand, totaalne paradiis. Seal käisime väikse seltskonnaga üks õhtu rannas reggae kontserdil ning see oli niii kihvt kuidas kohalikud joint ees õõtsuvad rannaliival, rastad tuules lehvimas, meile kõigile väga meeldis. Üleüldiselt kui rastad, värvilised riided ja mütsid, yahh mann, kanep, reggae jms tundub justkui maksimaalne Jamaica klishee, siis see pole klishee vaid ongi sealne kihvt reaalsus igal sammul.

Reggae peol sain ühe kohalikuga sõbraks, kellega jäime suhtlema ja kuna tal oli auto, siis sõitsime koos ringi ning ta näitas mulle erinevaid kohti, kus jamaicalased käivad ja üdse rääkis sealsest elust/olust, tutvustas toitu jne ehk väga super aeg oli temaga koos ringi trippides. Viimased kaks päeva aga väga ei vedanud ilmaga, nimelt läksime Montego Baysse, kuid seal oli selline vihm, et see linn ujus ja otsustasime tagasi Negrili minna, kus oli veidi parem, kuid terve minu viimane päev, mille esialgselt plaanisime rannas veeta, siis müristas ja sadas nii hullult, et vaade rannale oli, aga rannakülastust mitte. Mul tegelikult üldse vedas, sest seal wet season ja olevat meeletult sadanud, aga ma sain vihma ainult kahel viimasel päeval, esimesed olid kõik mõnusalt päikselised.

Jamaica kohapealt on mul väga so-so tunne, imeline rand, kultuur ja põnev riik, kuid miskipärast ma sinna vist tagasi ei kiirustaks. Ma olen oma Jamaica külastusega super rahul, sest ka mu kõige metsikumates soovides ei kujutanud ma ette, et mul on au kunagi sellist põnevat, eksootilist ja kauget riiki külastada, kuid nagu öeldud, siis ühest korrast seal riigis piisab mu jaoks ma arvan.

Ja siis reisi kokkuvõtteks, siis 5,5 kuud on hetkest, mil jõululaupäeva hommikul lahkusin kodust ja asusin Mehhiko poole teele. Plaan oli ära olla 3-4 kuud, kuidas sellest venis pea pool aastat on ulme. Selle aja jooksul külastasin kaheksat riiki- Mehhiko, El Salvador, Belize, Honduras, Panama, Ecuador, Kolumbia ja Jamaica. Taaskord ma poleks julgenud unistadagi, et elu mind nii põnevatesse kohtadesse viib, kuid ma ütlen alati, et unistada tuleb suurelt, sest unistustel on komme tõelikuseks saada. Ning unistuse täitumine oli see reis 110% minu jaoks. Kõik mu lähedased teavad, kuidas ma pikast Lõuna- Ameerika reisist olen juba aastaid unistanud. Soov oli esiteks saada hispaania keel suhu ning kuigi ma teen palju, palju vigu rääkides, siis tunnen end suht vabalt, saan ise aru ja teised saavad minust aru hispaania keeles suheldes ehk see soov läks täide. Muidugi Eestis null praktikaga eks vaatame kaua see mul suus püsib. Teiseks oli soov reisida vabalt, ilma kuupäevi vaatamata ja kiirustamata vaid täiesti spontaanselt liikudes sinna, kuhu hetkel soov on, see ka põhjus miks see reis pea poole aastani venis, et ma võtsingi megarahulikult. Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui palju ma ise olen selle reisiga muutunud ning kui õnneliku ja motiveerituna ma end hetkel tunnen. Seekord kojutulekuga on nii ja naa. Ühelt poolt läheb mul igakord silm märjaks, kui mõtlen, et see millest ma nii pikalt unistasin on läbi. Teisalt on see aeg väga pikk lihtsalt reisimiseks, kus ei tööta, õpi vms vaid iga päev on täiesti uus. Stabiilselt uued hostelid, uued linnad, uued riigid, uued inimesed. See kõik on superpõnev, aga vahepeal tundsin ka väsimust selle pideva muutustekeerise keskel olles. Tavaliselt võtsin siis privaattoa, laadisin sotsiaalsed akud täis ja olin uuesti valmis seiklusteks, aga samas tänaseks tundub enda kodu, enda voodi ja lõpuks üle kuude ka eesti keeles suhtlemine väga toreda variandina, sest nagu ikka oma reisidel, siis teisi eestlasi ma ei kohanud. Üleüldiselt ma siin vahepeal mõtlesin, et Eesti valitsus peaks mulle tänaseks elutööpreemia andma Eesti tutvustamise eest pea 60s riigis. Igapäevaselt kuulsin ma korduvalt, et “Where is Estonia?”, “You are the first person I’ve ever met from Estonia” jne jne. Igajumalapäevaselt!! Mulle meeldib, et ma olen nii paljudele esimene kontakt Eestiga, kuid kuude kaupa seletades sama juttu, kus see asub ja mis kliima meil on jne oli samuti lõpuks päris väsitav.

Kokkuvõttes siis sõna väsitav on siit läbi käinud mitu korda ja seda see oligi, aga kõige paremas võimalikus võtmes. Ma olen nii tänulik, et mul on olnud võimalus maailma sellisel määral avastada, ma olen nii tänulik, et mul on pere, kes mind alati toetab ja on olemas mu hulludes ettevõtmistes ning kõige rohkem olen ma tänulik endale, et mul on julgust elada elu enda moodi, jahtides unistusi ja kuulates südant!

Kolumbia🇨🇴

 Kolumbia on olnud 8 pikka aastat minu lemmik reisiriik alates sellest, kui 2015 seal käisin. Seega oli mul sees suur põnevus ja ootusärevus Kolumbiasse minemise ees, kuid samas ka hirm, et äkki mu roosa mullike, mis kaheksa aastat tagasi tekkis ja sellesse riiki armuma pani puruneb ja mul pole enam seda vaimustust. Ette rutates, siis Kolumbia on jätkuvalt absoluutselt imeline ning minu 7 seal veedetud nädalat kinnitab seda. Aga alustame algusest, sest esimene päev Kolumbias oli kõike muud kui roosiline ja pigem ütleks, et käis korralik närvikava testimine. Ma jõudsin 10x mõelda, et jumal tänatud ma seal üksi reisin, sest ma vist poleks suutnud oma emotsioone endale hoida kuna päris ausalt, siis ma suht iga minutiga läksin järjest rohkem kettasse. Nimelt peale väga sujuvat piiriületust Rumichacas tsillisin veidi Ipialesi nimelises linnakeses ja sealt oli plaan bussiga liikuda otse Calisse. Netist lugedes pidi see teekond aega võtma umbes 12 tundi, piletit ostma minnes öeldi, et reis on umbes 15-18 tundi pikk, mis juba tekitas minus wtf momendi. Ning reaalsus- 26 tundi!!!!! Kohalikus logus bussis, kus mu kõrval istus vend 6 tekikihi all ja sõi kana ning meie vahel polnud isegi käiepidet. Tool oli ebamugav ning üleüldiselt siinkandis bussidega on kaks äärmust, kui konditsioneer ei tööta, siis õhku hingamiseks pole ning kui see töötab, siis on see nii madala peal, et ma panen põhimõtteliset kõik riided selga ja ikka on tunne nagu istuks külmkapis. Miks võttis see sõit nii kaua aega? Sest fakt, mida mina ei teadnud, aga sealkandis on väga sagedased nähtused mäevaringud ning maalihked. Oli toimunud mäevaring ning niigi sellest meeletult kitsast mägiteest pool oli suletud ja see ummik oli ebareaalne, me sõitsime 11 tunni jooksul max 5km edasi. Keegi mingit infot ei jaganud, pääseteed ei olnud ning tundus, et ma vist veedan poole oma Kolumbiast seal kuskil teepeal. Aga 26h hiljem me minu väga nõrgenenud närvikavaga Calisse jõudsime ja kohe algusest peale tekitas see linn minus nii hea tunde. Kuidagi väga meenutas Euroopat ning üldiselt backerid ei peatu Calis, aga mina jäin sinna nädalaks ning väga nautisin seda aega seal. Cali näol on tegu salsa linnaga ning see Cali tõesti elab ja hingab salsa rütmis. Täiesti ebareaalne, aga nii on ja iga jumala kohalik seal tantsib ulme hästi, emapiimaga saavad vist salsasammud ja puusanõksud kaasa. Minu jaoks on mingil põhjusel paaristants alati olnud väga ebamugav ja ma väga teadlikult olen neid vältinud, kuid Cali suutis seda muuta ning kuigi võrreldes iga jumala kohalikuga seal on minu salsaoskus alla igasugust arvestust, aga ma väga nautisin salsaklubides käimist ning võtsin isegi paar tantsutundi, et baas-sammud vähemalt selgeks saada. Salsaklubides käib Calis pidu iga päev, kuid need pole klubid, millega me oleme harjunud, sest rahvas ei joo seal rohkem kui paar jooki ja reaalselt keskendutaksegi tantsimisele. Kuna kohalike oskus on super, siis esiteks on neid nii kihvt vaadata ja tantsimisel oskavad nad juhtida nii, et ka Euroopa mitte salsatajad naudivad tantsu.

Peale Cali salsaelu liikusin Buenaventura nimelisse linna ranniku ääres. Sellega on veider lugu, sest miks ma sinna tahtsin minna oli mu suur veekogu igatsus peale kõiki neid linnu, kus ma järjest olin ja Kolumbia kaarti vaadates nägin, et Buenaventura tundub Calile lähedal olevat Vaikse ookeani ääres ehk tundus mõistlik nädalavahetuseks sinna minna rannaelu nautima. Aga nagu mulle hiljem kõik nii kohalikud, kui ka backerid ütlesid, siis tegu on ühe ohtikuima kohaga Kolumbias ja ma ei imesta, sest see oli paras urgas ja teisi turiste seal pea polnudki. Minu majutus oli aga veidi eemal ning mis mulle kaardilt tundus kiviviske kaugusel, siis saatuslik viga Kolumbias ja sai jälle buss võetud, mis pidi sinna minema kolme tunniga, reaalsus oli pea kuue tunni lähedal, peale seda tund paadiga ja siis veel 25 minutit mootorrattaga mu hostelisse. Kahetseda pole mõtet, aga kui mingi koha kohta mõtlen tagasi, et miks ma sinna läksin, siis on see vast Buenaventura nädalavahetus, sest see rand polnud isegi ilus mitte. Peale seda liikusin taaskord BUSSIGA Salento nimelisse kohta, ei hakka jälle mainima, et kohale saabusime tunde hiljem, kui pidime. Üleüldiselt tasub 30% vähemalt ajaliselt lisada sellele, mis öeldakse, kaua transport liigub ja kella peale seal riigis pole mõtet trippida. Salento näol on tegu pisikese värvilise külakesega, mis asub kohvifarmide keskel ehk see on hea koht tutvumaks kuidas üks maailmas hinnatumaid kohvisid meie tassidesse jõuab. Samuti on seal maailma pikimad palmipuud Cocora Valleys, mida külastades saab hea 4-5 tunnise matka teha. Bussis sinna tutvusin kahe iisreali poisiga, kellega koos seal matkasime ning nalja sai korralikult, sest me keegi polnud sellise matkaga arvestanud. Järgmine päev tegime kõik koos ka kohvifarmi tuuri, mis oli muidugi tore, sest mina ja üks nendest poistest ei joo kohvi ja kui toodi väga kvaliteetne espresso meile testida, siis me lihtsalt uputasime selle suhkrusse. Usun, et on palju inimesi, kes hindaksid seda kogemust rohkem, kui mina suure teejoojana. Salento oli minu jaoks keeleliselt ka koht, kus toimus klikk, sest sain paari inimesega seal tuttavaks, kes rääkisid ainult hispaania keelt ja Salentost lahkudes avastasin, et ma olin kolm õhtut järjest ainult hispaania keeles suhelnud tundide viisi oma tuttavatega ja tundus, et nad said vist isegi aru minust, sest vestluse sarnane asi meil toimus.

Peale Salentot seadsin sammud Medellini poole, kus ka kaheksa aastat tagasi korra olin, aga ainult lühikest aega ehk mul oli minimaalselt mälestusi selle linnaga. Praeguseks ajaks on see üks populaarsemaid sihtkohti reisijate seas Kolumbias ning taaskord nagu Caligagi, siis väga modernne linn aastaringse kevade vaibiga. Esimene päev seal tegin kohe ka walking touri ning seal sain tuttavaks ühe Usa tüdruku Colleeniga, kellega meil järgnevad kaks nädalat mitmed sihtkohad kattusid ja kellega saime headeks sõpradeks. Temaga läksime kohe peale tuuri mägiraudteega ühte suurde parki, mis asub Medellini taga ning külastasime vaesemaid mägedes asuvaid linnaosasid. Kohalikud kasutavad mägiraudteed ühistranspordina, sest kuna Medellin asub orus ning selle rahvaarv aina kasvab, siis linn areneb suures osas kõrgustesse. Aga eks maailmale ole Medellin eelkõige tuntud oma ajaloo kohapealt, eriti on selle kohaga seostatud Escobari. Ka giid rääkis, kuidas ta ise sai noorena kuuli kerre lihtsalt sõpradega jalgpalli mängides. See linn ning sealne Communa 13 olid kunagi väga ohtlikud kohad ning valel ajal valesse kohta sattudes oli tsaupakaa, kuid praeguseks see linn õitseb ning pulbitseb elust, kunstist, kultuurist ning turistidest. Tore on näha, kuidas on nähtud vaeva sellega, et midagi väga negatiivset pöörata positiivseks. Pablo seinu vist jätkuvalt siiski avastatakse, sest kohalik tänavamüük on väga, väga aktiivne.

 Ühel toredal pühapäeval kutsus Colleen mind paraplaaniga sõitma ning kuna ma polnud oma elus seda veel teinud ja hind seal oli kordades väiksem, kui kuskil Euroopas, siis minek. Seal lennates adrenaliin pumpas ja vaated olid imelised. Lõpus tagasi lennates mu instruktor hakkas seal järske langusi ja pöördeid tegema ning küsis, kas mulle sobib. Kuna see tekitas esialgu minus hirmu ja põnevust, siis muidugi sobis. See aga kestis paar minutit kuniks me lõpuks maapinda puutusime ja mu sisikond keeras igas suunas korraga ja ma ei suutnud päris tükk aega jalgu seal alla saada peale seda lendu. Aga muidu väga kihvt kogemus.

2 mai seadsin peale aastaid venitamist lõpuks sammud ühe tätoveerija juurde ning tegin endale maailma ägedaima suveniiri Kolumbiast ja sellest reisist üldse käele.

Tätoveerija juurest otse oli järgmiseks peatuspunktiks Guatape nimeline linnake, mis on eelkõige tuntud Piedrase suure kivi tõttu, kuhu 30+ kraadiga tippu ronides viskas ikka korralikult pilti tasku vahepeal, aga vaated oli imelised. Ja ka Guatape oli imekaunis, ma pole vist kunagi niiiii värvilises linnakeses olnud, iga jumala maja seal oli kunstiteos. Kuna tavaliselt teevad inimesed päevareise Guatapesse, siis majutus oli seal väga soodne ning üle kuude võtsin endale pisikese korteri. Ma reaalselt keeldusin sealt õhtul lahkumast, sest sellist luksust, et kööginurk ja diivan pole mul juba pikka aega olnud.

Peale Guatapet läksin veel paariks päevaks tagasi Medellini ning siis lendasin Cartagenasse. Seda ma kartsin ja ootasin vast kõige enam, sest aastal 2015 ma armusin sellesse linna ning kunagi, kui Annikaga Money Heistist rääkisime, ma isegi ütlesin, et mu nimi oleks Cartagena, sest see mu lemmikuim linn, kuhu olen reisinud ja eelmine kord oli mul seal nii tore. Õnneks ei pidanud pettuma, sest ka seekord oli megatore ja kuiiiiiiii ilus on Cartagena, sealses vanalinnas jalutades võib end lihtsalt ära unustada. Kuigi seekord tundsin, et see on meeletult turistikas, mida ma eelmisest korrast nii väga ei mäleta, aga Kolumbia turism on nende aastatega üleüldse kõvasti kasvanud ja kindlasti ka Cartagena oma. Üks asi on seal muidugi tappev- kuumus. Tegu on Kariibide äärse rannikulinnakesega ning seal on täiesti ebareaalne päevasel ajal liikuda. Ka ööd olid nii kuumad, et siis oli samuti raske olla, aga päeval täitsa ulme. Cartagenas tulid ka paljud kohad tuttavad ette ning kohati oli nii tore, teisalt oli 2015 reis nii teistsugune ja tundub nagu oleks see teises elus hoopis teiste mõtete ja inimestega toimunud. Aga lühidalt, siis väga kihvtid mälestused ka seekordsest nädalast, mis ma Cartagenas veetsin ja koht, kuhu ma vist alati hea meelega tagasi läheks.

Peale Cartagenat liikusin Minca mägedesse, et korraks hinge tõmmata linnadest ja sellest melust, mis nendega kaasas käib. Minca on pisike mägikülake Santa Marta lähedal ning ideaalne koht, et akusid laadida ja vaikust nautida. Seal tegin koskede matka, lugesin palju raamatut ning endalegi veidi ootamatult, aga tegin ka teise ayahuasca tseremoonia. Täpselt nagu esimesega, siis kuidagi ka seekord juskui tähtedesse kirjutatud, et see mu teele sattus ning Ecuadoris toimunud tseremoonia oli imeline, kuid soov oli seda uuesti teha, sest seekord teadsin, mida oodata ning lootsin, et suudan end rohkem vabaks lasta ja mitte teha neid reaalsuse checke, mida Ecuadoris tegin. Kuid pean tõdema, et kui Minca tseremoonia oleks olnud mu esimene, siis teist ei oleks mitte kunagi peale tulnud. Ayahuasca trip oli mul suhteliselt sarnane esimesele, et kuidas hääled ja visuaalid tulid jne, kuid kui Ecuadoris oli meil nii väike ja privaatne setskond, siis Minca oma oli täiesti Euroopa backpackereid täis, 25 inimest oli seal ruumis ning kui ayahuasca mõju oli hea, siis see kogemus oli kohutav. Ayahuasca üks omadusi on see, et ta puhastamise eesmärgil ajab üldiselt oksele ning esimene kord veidi keeras, aga keegi meist ei oksendanud, siis seekord oli 25 oksendavat inimest seal ruumis, need hääled olid täiesti jubedad. Kuidas peaks olema võimalik teha sellist spirituaalselt trippi enda sisse, kui saalitäis rahvast liigub ja oksendab. Lisaks sellele tekkis mul ka rets peavalu öösel ning kuna esimene shot mul jälle ei toiminud, siis võtsin kaks, aga teise ajal hakkas see maitse ka nii hullult vastu, et ka kõige parema tahtmise juures ma lähiajal seda enam juua ei suudaks. Kokkuvõtteks, siis ayahuascat sooviks ma uuesti teha, kindlasti mitte mingis lambi kohas vaid kui kunagi Peruusse ehk põhi ayahuasca riiki satun, siis seal teeks uuesti ning 100% ainult väikses ringis.

Kuna öö oli väga intensiivne, siis peavalust arenes vana hea topelt nägemine ja mul oli ikka väga kehv olla ehk jäin kaheks lisa-ööks Mincasse, sest polnud lihtsalt suuteline reisima. 

Kui eluvaim enamvähem tagasi oli, seadsin sammud rannakülakesse ehk Palomino poole ja seda kohta ma ootasin täiega. Veidralt nägin seal ühte argentiina tüüpi, kellega Salentos tutvusin ja hollandi tüdrukuid, kellega tutvusin Ecuadori džunglis, et seltskond oli tore, aga ei teagi kas asi selles, et ka seal olles oli tervis veel suht kehv või see, et mu enda ootused olid väga kõrged- nimelt lootsin, et see on Kolumbia versioon Montanitast, kuid ei olnud pooltki nii põnev, siis Palominot ma väga ei vaibinud. Liiga karuperse koht vist ka, ainult tolmuteed, pangaautomaati polnud, mul ei olnud sula ning mingid väiksed errorid veel ehk peale nelja ööd otsustasin Santa Martasse liikuda, kuigi esialgne plaan oli vähemalt nädal Palominos tsillida.

Ning oma viimaseks nädalavahetuseks liiklusin Costeno beachile ning see koht oli ainult paar hostelit/hotelli rannas ja kõik, aga leidsin ülikihvtid inimesed, kellega sai minu Kolumbia viimane nädalavahetus ülimõnusalt hommikutundideni rannaliival tantsides ära saadetud. Pühapäeval liikusin Rio hostelisse, mis seal lähedal asus ja juhtus, et see sama pühapäev oli ka seal suurem pidu, mis oli super ja venis jälle väga pikaks. Loo moraal on aga see, et 30+ vanuses on 3-päevased peod päris ohtlikud. Nimelt peale pühapäevast pidu ma esmaspäeval ei ärganudki korralikult ja 29.05.2023 ei eksisteeri minu kalendris, sest ma magasin oma elu rekordi- 28 tundi. Kui ma lõpuks sellest karuunest ärkasin olin ma totaalset haige. Vist selle une jooksul põdesin korraliku palaviku läbi ning ärgates olid ka köhad, nohud ja muu muusika kogu komplektiga platsis. Mul oli reaalselt tunne, et see nädalavahetus ja üleüldse Kolumbia viimased nädalad tegid mind katki. End ravitsedes liikusin veel üheks ööks tagasi Santa Martasse ja sealt Barranquillasse, kust oli mu lend Jamaicale ehk selle reisi viimasesse riiki enne kodu. Ausalt öeldes, siis 7 nädalat oli päris pikk aeg ühe riigi külastuseks, mis ühelt poolt oli äge, et sai rahulikult võtta ja iga kohaga tutvuda, kuid teisalt vahepeal, kui Jamaica lennud olid juba olemas ja kuupäev, mille ümber planeerida teada, siis tundus justkui venitaksin seal kummi juba. Aga Kolumbia jätkuvalt absoluutselt imeline riik, kus on nii palju teha, avastada, kultuuri ja oiiiii kui odav on Kolumbia, neid hindu igatsen juba praegu taga. Kuid nagu Ecuadorigagi, siis Kolumbia on samuti riik, mida mina isiklikult ei soovita perepuhkuseks või rannaleboks vaid pigem seikluslikule inimesele, kes tahab ja viitsib ringi rännata ja avastada. Praegu ma ise tunnen, et Ecuador minu jaoks suutis võtta trooni lemmiku reisiriigi kohapealt ning kui ma mõtlesin, et miks see nii on, siis minu jaoks vist seetõttu, et Ecuador on vähem turistikam ning Kolumbias üldse on turism väga tõusuteel ning ma tunnen, et mind köidavad siiski vähem turistikad ja avastamata kohad hetkel rohkem. Aga Kolumbia on siiski tugev number kaks ning nagu öeldud, siis kõik seiklushinged, kes otsivad uut sihtkohta, siis Kolumbiat soovitan kahe käe ja jalaga.