Monday, April 17, 2023

Ecuador🇪🇨

Ecuador ületas absoluutselt kõik minu ootused mitmekordselt. Raske sõnadesse panna, kui vaimustuses ma sellest riigist hetkel olen. Mul oli neli asja, mida lootsin Ecuadoris teha (Amazon, ayahuasca, swing at the end of the world ja seista ekvaatori peal) ning oma peas mõtlesin, et kaks nädalat on küll ja veel nende kohtade külastuseks ning jääb aega veel rahulikult oleleda ka. Kuidas kahest nädalast minu peas sai peaaegu viis nädalat reaalsuses on müstika. Kui ma tagasi mõtlen, siis igas päevas, mis ma Ecuadoris viibisin, oli midagi põnevat, uut või toredat ning aeg lihtsalt lendas.

Esimeseks kohaks kuhu Panamast lendasin sai Guayaquil ehk suurim linn riigi lääneosas. Promenaad oli seal väga kihvt, kuid ei leidnud soovi pikemalt peatuda ning teise päeva õhtupoolikul võtsin bussi Montañita nimelisse surfilinnasse. 

Wow! Montañita on täpselt minu stiilis koht ning kuigi saabusin sinna pühapäeva õhtul, siis vaib oli väga kihvt ning teadsin juba ette, et seal linnakeses tuleb lõbu laialt ja pettuma ma ei pidanud. Taaskord oli esialgu plaan randa nautida ning lebotada umbes neli päeva, mis sujuvalt venis kümneks päevaks ja ka peale seda aega ikka kripeldas sees korralikult, kui lahkuma hakkasin. Sealt leidsin väga kihvtid inimesed, kellega koos aega veeta ning kuna tegu oli väga väikese külakesega, siis peale mõnda päeva tänavatel liikudes, kohvikus või rannas istudes tuli pea alati keegi tuttav vastu. Kui ma ütlen ausalt, siis suurt seal teha ei ole ning ka esimestel päevadel inimestelt uurides, et mida teha tasub, siis kõik vastasid, et kas surfata või pidutseda. Mina panin oma energia teisele variandile ning täiesti ebareaalne, aga minu selle reisi kõige metsikumad peod olid kaks esmaspäeva, mis ma Montañitas olin. Osadel päevadel on kas erinevates hostelites või baarides open bar ehk maksad 6 dollarit ja selle eest on päris mitmeks heaks tunniks unlimited drinks. Ma rohkem sellel teemal ei peatu, vist on vajalik info edastatud. Ühesõnaga funi sai rohkem kui küll. Kõige vast ekstreemsem seik Montañitas oli 18.03, kui peale peoõhtut vaatasin voodis telefonist filmi, kui äkki terve hostel rappuma hakkas. Kuna ma polnud just kõige teravam pliiats too hommik, siis alguses ma ei saanud üldse aru, et kas kujutan seda ette või mis toimub. Kui aga nägin, et kõik rahvas välja tänavale jookseb, sain aru, et tegu on maavärinaga. Oma elus polnud ma sellist asja enne kogenud ning õnneks kestis see vaid minuti. Teistes piirkondades oli maavärin magnituudiga 6.8 ning oli nii hukkunuid, kui ka varisenud hooneid. Montañita jäi värina keskmest veidi eemale, meil oli tugevuseks 5.6 magnituudi, et mingeid hulle tagajärgi ei olnud, kuid korralikult andis tunda ikka.

Peale 10 päeva rannaelu nautides ma küll absoluutselt ei tahtnud, kuid tundsin, et pean edasi liikuma esiteks oma maksa huvides ning teisalt oli ka soov rohkem Ecuadori näha, kui vaid Montañitat.




Liikusin ööbussiga Bañosesse ning kohale jõudsime kell 5 hommikul ja peale Montañita troopikat, siis oiiii kui külm oli Baños mu jaoks. Nimelt on tegu pisikese linnakesega mägede keskel ning see on Ecuadoris koht aktiivseks puhkuseks, sest tänu mägedele on seal väga palju erinevaid matkaradu, koski, jõe peal saab raftingut teha, kaljuronimist ja palju muud. Minu number üks soov Bañoses oli kiik “maailma lõpus”, millest olin pilte näinud ja teadsin kohe, et Ecuadori külastades ma pean sinna minema. Juba esimene õhtu Bañoses tegingi tripi puumaja (casa del arbol) juurde, kus kiik asus ning oli totaalselt väärt seda külastust. Mulle kõrgused meeldivad, aga käsi kiigest lahti lastes lõi korraks südame alt jahedaks küll. 



Peale kiike läksime sama tuuri seltskonnaga looduslikesse kuumaveeallikatesse, mille vesi peaks väga kasulik olema, kuid minu jaoks olid need allikad justkui suured ühisvannid, et tagasi ma sinna ei kipuks. Aga seal sattusin jutustama ühe Kanadast pärit naisega, kes rääkis mulle oma ayahuasca kogemusest ning tagasi mõeldes olen ma nii tänulik, et sinna allikatesse läksin vaatamata sellele, et ma ööbussist meeletult väsinud olin too õhtu tegelikult, sest täpselt nädal hiljem samal ajal toimus minu elu esimene ayahuasca tseremoonia, aga sellest veidi hiljem.

Bañoses tegime veel ühe Tšehhi poisiga Los Sauces matka, mis pidi olema umbes 3 tunnine kergemate killast matk. Kuna meil aga juttu jagus, siis otsustasime teha pikendatud versiooni ja see oli päris rets. Väga järsud mäkketõusud mudastel teedel ning lõppkokkuvõttes olime me täiesti pilvedes ning merepinnast 2500m kõrgusel ja tagasi jõudsime alles 6 tundi hiljem jalad täiesti läbi. Kui sinna minnes oli loba laialt, siis tagasi tulles olime mõlemad haudvaiksed ja vaatasime iga natukese aja tagant kaarti, et kaua veel. 




Kuna tegu oli reedega, siis vaatamata madalast energitasemest ja väsinud jalgadest vedasin end ka välja ning leidsime ühe päris ägeda klubi, kus oli neli erinevat saali erinevate muusikastiilidega ning lõke keset tantsuplatsi. Naljakas oli see, et ühes saalis olid rahulikud salsarütmid ja paarikesed tantsisid salsat omavahel ning astud 10 sammu edasi teise saali on korralik elektro küte. Kaua ma seal aga vastu ei pidanud ja järgmine päev tahtsin teha ka jalgratta tuuri koskede juurde ehk taaskord üks pikk ja sportlik päev. Rattaga vurasime 16km ning jõudsime kose juurde ja wow! Ammu pole ükski kosk minus peale Iguassut vaimustust tekitanud, kuid see seal mägede keskel oli väga võimas ning mulle meeltult meeldis. Paar pisemat matka veel ja 5 ööd Bañoses said läbi ning oli aeg suunduda Amazonase vihmametsa poole. 



Üheks ööks peatusin Tena nimelises linnas, mis on justkui uks Amazonasesse ning troopika andis juba tunda, sest õhk oli lämbe ning tänavatel trallisid näiteks ahvid täiesti vabalt ringi. Tenast liikusin järgmine päev meeletut padukat trotsides Archidona nimelisse linnakesse, kust võtsin takso, mis viis mind Mariposa nimelisse kommuuni džunglis, kus oli lühike matk, et jõudmaks kohta, kus toimus minu elu esimene ayahuasca kogemus. Kanada naiselt saadud kontakt  sobitus ideaalselt minu soovidega ning sain kõige audentsema kogumuse, millest isegi ei osanud unistada. Nimelt netist uurides tehakse küll turistidele suunatud tseremooniaid, mis maksavad väga palju ja toimuvad kuskil udupeenetes kohtades, aga see polnud see, mida ma soovisin ja kui Kanada naine rääkis oma kogemusest lõid mu silmad kohe särama. Mariposa kommuunis elab üks meesterahvas nimega William ning tema pere teeb tseremooniaid ja sel samal vihmasel teisipäeval kolisingi ma Williami juurde elama. Tegu oli täiesti primitiivse elupaigaga keset džunglit, seinu seal korralikke ei ole, aknaid samuti mitte, elekter on ausõna peale vaid väliköögis ja mu telefonil polnud isegi levi. Juba aasta tagasi Nicaraguas sattudes ühte kohalikku külakesse ja nähes neid totaalseid hurtsikuid, kus inimesed elavad ei suutnud ma sellest aru saada, et kuidas see võimalik on ja mis nad teevad seal. Peale kolme ööd Williami juures pean tõdema, et see hurtsiku elu on täitsa elatav ja vägagi audentne, kus puuvilju ja maitsetaimi (nt kaneeli) käisime õhtul ise džunglist korjamas. Külastasime ka tema vanaema ja vanaisa kodu veelgi sügavamas džunglis (ma ei tea, kuidas nad sinna saavad, sest minu jaoks küll oli see matk juba korralik ekstreemsus), kes on šhamaanid ja William ütles kohe, et see  on väga spirituaalne koht. Aga vihma oli sadanud ning seal oli väga libe ja ma panin trepi peal nii korralikult risu, et kukkudes haarasin kodukootud käsipuu kaasa ja lõhkusin trepi ära. Laske veel mind spirituaalsesse kohta ja ma olen nagu elevant portselanipoes kohe lammutamas.

Aga tseremooniast lähemalt, siis Ayahuasca on siinkandis vihmametsades leiduv taim, millest tehakse mõrkjas vedelik ja selle valmimine võtab kolm päeva aega. Juba iidestest aegadest kasutatakse ayahuascat meditsiinina ja tema mõte on see, et ta ravib nii vaimselt, kui füüsiliselt ning oma mõju ajal tekitab erinevaid visioone ja hallutsinatsioone sellest, mis on sinu eesmärk elus, ravib traumasid, annab vastused küsimusetele või näitab, mida sul praegu vaja näha on. Selleks toimub terve tseremoonia ning vajalikud rituaalid enne ja pärast ayahuasca manustamist. Kolm päeva kuni nädal enne ja peale tseremooniat peab paastuma lihast, vürtsidest, küüslaugust, sibulast, soolast, seksist, alkoholist ja kohvist. Teremoonia viib läbi šhamaan ning meie ayahuasca viis läbi 103 aastane siikandis väga hinnatud šhamaan, keda teatakse, kui Abuelo (ehk Vanaisa, see kelle trepi ma ära lõhkusin) ja kes reaalselt ongi Williami vanaisa. Ta räägib vaid kohaliku hõimu kichwa keelt ehk isegi mitte hispaania ning William tõlkis vajaliku jutu hispaania keelde ja tema tüdruksõber minu jaoks arusaamatud asjad inglise keelde. Tseremoonia toimus peale päikseloojangut lõkke ääres ning sellest osa võtsimegi vaid mina, William, tema tüdruksõber Samira ja Abuelo. Tund peale ravimi manustamist Abuelo n-ö õnnistas meid ja mind saadeti esimesena tema ette ning ausalt öeldes ma ei osanud midagi sellest oodata. Ta laulis, lausus sõnu, puhastas energiat mingi taimega ja siis… põhimõtteliselt sülitas mulle näkku ja pähe mingi erilise veega ja vahepeal mulle tundus, et lutsutab mu juukseid vist, kuigi see oli vist too hetk, kus ta õnnistas ehk rääkis vastu mu pead. Ma alguses kohkusin ära, et mis nüüd, aga see ongi osa rituaalist nagu ma hiljem teada sain, sellega ta pani meile kaitsekihi peale. Hiljem võtsime veel ühe annuse ayahuascat ning siis jäi igaüks omi asju nägema. Ma oma kogemusest pikemalt ei kirjuta, sest neid lauseid mõeldes tundub see tekst juba selline nagu ma oleks suht pooletoobine, kuid kellel on huvi, siis võin hea meelega sellest rääkida, äkki vestluse formaadis tundub vähe loogilisem terve see kogemus. Mingi hetk tajusin, et mõju hakkab vaikselt kaduma, kuid lamades seal keset Ecuadori džunglit, tähistaeva all, poolkuu taevas siramas, oli minu jaoks taaskord üks nendest hetkedest, kus tundsin, et selliste momentide nimel tasub elada ja me jäime kõik õue lihtsalt tukkuma, selle asemel, et sisse ära minna. Kokku kestis meie tseremoonia umbes 8 tundi. Mingi hetk läksid teised voodisse, kuid mulle nii meeldis see lageda taeva all magamine, et jäin üksi õue. Džungel on aga see koht, kus vaikust pole hetkekski ja mina maailma kõige suurema maokartjana (pole liialdus) kuuldes lugusid, kuidas nelja meetrine boa oli Williami kana ära tapnud, hakkasin igast sisinaid endale ette kujutama ja kella nelja paiku hommikul vedasin end ka voodisse nende häälte keskelt minema. Ayahuascaga on muidugi see hea, et ega tegelikult aru ei saa, et mis hääled on reaalsed ja mis mitte. 

Järgmisel hommikul Abuelo tegi veel n-ö hindamise, et mida tema meid puhastades tajus ja mida ta ravis, siis sülitas veel pähe ja näkku, soovitas järgneva päeva maksimaalselt rahulikut võtta, 3 päeva paastuda ja sellega ametlik osa ayahuasca kogemusest lõppeski. Täiesti sürr ja uudne asi, mida ma kindlasti teeksin hea meelega veel. Minu arusaam on see, et kui midagi sellist iidset ja erilist teha, siis juba korralikult ja ausalt ma ei oskaks ideaalsemat kogemust ette kujutada, kui Amazonase džungel Ecuadoris, kus taim kasvab reaalselt siinsamas, 103 aastase väga austatud šhamaani läbiviimisel tema pereringis. Vapustav ja elulõpuni meeldejääv kogemus! Viimane öö sain tunda ka korralikku troopilist tormi. Kui Eestis mulle äike ja müristamine pigem meeldivad, siis seal ilma akendeta hurtsikus olles nõnda, et tuba on äiksest stabiilselt valge ja müristamise ajal maja väriseb, oli küll päris hirmutav ausalt öeldes.






Peale kolme maailmast ära lõigatud päeva oli aeg tagasi tsilivisatsiooni tulla ehk olin ühe öö veel Tenas, sealt liikusin Lago Agrio poole ning algas minu teine Amazonase seiklus. Kõigepealt sõitsime Lago Agriost umbes kaks tundi mingi sillani, kus juba tsilivisatsioon oli kaugele jäänud, sealt siis veel paadiga 2 tundi mööda jõge kuniks jõudsime meie majutusse. Taaskord 4 päeva keset täielikku džunglit ilma levi ja tsilivisatsioonita- täiesti imeline. See oli aga korralik turistikas tuur ehk majutus oli seinte ja akendega ning toitu ei pidanud ise korjama minema, et kõvasti leebem versioon eelmisest kogemusest.

Alguses mõtlesin, et see on see aeg, kus maksimaalselt lõõgastun ning tegelen vaikselt jooga ja muude rahulike asjadega, siis tegelikkuses olid need päevad täis tegevusi ning ega ka õhtud alla ei jäänud. Cuyabeno rahvuspark oli see osa vihmametsast, mida mina siis külastasin ning need neli päeva olid vaieldamatult mu lemmikud sel reisil ja üldse väga pika aja jooksul.

Esimesel päeval tegime umbes kolmetunnise paadisõidu otsimaks erinevaid troopilisi loomi ning juba nägime madusid (õnneks pisikesi, muidu ma oleks selle paadi teises suunas tagasi keeranud), imekauneid liblikaid, ahve, erinevaid džunglis elavaid linde, roosasid delfiine, laiskloomi jne. Õhtul läksime ühe laguuni peale ujuma ning peale ujumist sõitsime a la 200 meetrit põõsaste poole ning giid hakkas taskulambiga midagi otsima. Küsisin, et mis ta teeb ja vastas, et otsib caimane (ehk siinse vihmametsa alligaatorite perest pärit elukaid, kes võivad kuni 5 meetrini kasvada). Tore, et me just 200 meetrit eemal ujumas ei käinud. Ja 4tk istusidki ilusti põõsa all ootamas. Me ei näinud, kui suured nad olid, sest nägime vaid silmi, kuid ujumise isu seal laguunis oli korraks küll kadunud. 





Peale õhtusööki tegime mina, meie giid Jimmy ja üks itaalia meedium rapé rituaali. See toimus nii lampi, et itaallane hakkas sellest rääkima, ma isegi ei kuulanud seda juttu ja järsku Jimmy hüüdis, et Kadri wants to do it, ma muidugi vastasin, et ja ikka ning järgmine hetk puhus ta mulle juba rapét ninna. Kõlab vist veidralt, aga igaks juhuks täpsustan, et ma ei räägi siin mingitest uimastitest vaid nii ayahuasca, kui ka rapé on džunglis kasvavad looduslikud asjad, mida kasutatakse juba ammuseid aegu ravimitena, aga tegu on spirituaalsemate asjadega, mitte keemiaga. Rapé on siis tubakas, mida läbi veidra piibu puhub tseremoonia tegija korraliku pauguga ninna. Mina teadsin selle kohta vaid seda, et see puhastab mõtteid ja rahustab. Aga nii see päris pole. Ma reaalselt ei suutnud korralikult jalgu alla võtta peale seda, lonkasin 3 sammu eemal asuvale diivanile, süda läks nii pahaks, reaalselt hoidsin tagasi, et oksele ei jookseks, rääkida ei suutnud ja üldse suht veider oli olla, aga vähemalt pea lõi selgeks küll ning minu tavalise 75 mõtte asemel korraga jäi järgi vaid kaks- kui paha mul on olla ja kui ilusat muusikat kitarril mängitakse. Kõik need asjad, mis minuga toimusid olid normaalsed selle rituaali puhul, kuid kui järgmine õhtu tuli uuesti rapé jutuks, siis tundsin, et see pole päris minu teema ja uuesti ma seda tegema ei kipu.

Teisel päeval tegime kahetunnise džunglimatka, kus nägime samuti palju erinevaid troopilisi ämblikke, putukaid, ahve jne jne. Kui läks pimedaks tegime teises kohas uue matka, et näha neid loomi, kes öösel elutsevad ning mingi hetk kõndisime seal keset džunglit ka üle ekvaatorijoone, mis oli väga kihvt. 




Õhtul küsis Jimmy, et kas ma peale õhtusööki kayakiga tahan sõitma minna. Arvestades neid caimane, keda nägime, pilti 5-meetrisest anakondast, keda Jimmy oli varasemalt kuival hooajal seal näinud, kõigile muule sajale mürgisele elukale, kes seal elavad ning faktile, et mu tervisekindlustus lõppes paar päeva tagasi ära ning uut ma teha ei jõudnud, siis tundus absoluutselt igast küljest rumal mõte sinna kayakiga sõitma minna ehk järelikult tuli seda teha. See oli ühelt poolt vist kõige jubedam asi, mis ma siin teinud olen, sest mul on väga elav fantaasia ja minu jaoks muutus iga põõsaalune vaikselt caimaniks, aga teisalt oli see nii põnev ja adrenaliinirohke. Jimmy ausus mulle meeldib isikuomadusena, kuid mitte keset ööd seal jõe peal, kui küsisin, et kas on ohtu, et nad võivad rünnata ja vastuseks sain, et ja ikka ning sellisel juhul on meie plaaniks nii kiiresti aerutada, kui võimalik. Misasjaaaaa?!?!? See elukas sööb meid koos selle pisikese kayakiga koos ära, oli pilt minu peas, aga jõudsime õnneks ühes tükis siiski tagasi.

Kolmandal päeval külastasime kohalikku kommuuni, mis oli jõekaldalt veel umbes 40 minutit mööda mudast teed kõndida džunglisügavustesse. Seal tegime ise algusest kuni söömiseni yucca tortillasid (yucca on kartulisarnane taim, mis on siinkandis väga populaarne) ning käisime sealse šhamaani juures, kes seletas erinevatest taimedest ja looduslikest raviviisidest. 





Päikseloojanguks läksime tagasi laguunile ning vist olid need põõsaalused neli silmapaari üleeilest ununenud, sest tegime väga mõnusa sunset ujumise jälle. Peale loojangut teel koju nägime põõsa all umbes 4-meetrist caimani, kes meie seltskonnaga seal ühe meetri kauguselt tükk aega tõtt vaatas ehk jälle suht jube aga põnev kogemus samal ajal. Kuna eelmisest õhtust polnud vist veel piisavalt närvirakke kulutatud, otsustasime Jimmyga uuesti võtta kayaki ja minna lähedal asuvasse mahajäetud hostelikompleksi kolama. Ühe pisikese taskulambiga kahepeale valgustades seinu, lagesid, põrandaid ja aeda, et mingi madu meile kaela ei kukuks, oli taaskord vägagi hirmutav, aga ma ütlen ausalt, siis see oli vist mu lemmikõhtu reisilt. Täiskuu ajal Amazonase vihmametsas kuuvalgusel suht ohtlikke ja veidraid trippe ette võtta-täielikult minu teema. Neljas päev möödus rahulikult pakkides ja 2 tundi mööda jõge tsivilisatsiooni poole minnes. Sekund, kui jõudsime tagasi normaalsusesse tahtsin ma uuesti seda metsikut džunglielu. Absoluutselt fantastilised ja elu lõpuni meeldejäävad päevad olid Cuyabenos. 


Anakonda oli ainuke, keda me lõpuni ei näinud ja natuke on kahju, kuid samas ma oleks seal kohapeal vist südame seiskumise saanud, kui reaalselt mitmemeetrine (emased võivad 11 meetrised seal olla) anakonda oleks vastu vaadanud.

Peale Cuyabenot oli plaan Quitosse liikuda, kuid sinna oli päris pikk maa ja ma olin megasuss ehk liikusin poolele teele Coca nimelisse linnakesse üheks ööks ja sealt siis järgnev päev edasi Quito ehk Ecuadori pealinna poole. Quito asub 2800 meetri kõrgusel merepinnast ehk temperatuur tegi minu jaoks korraliku languse. 





 

Neljas ja viimane punkt, mis mu Ecuadori listis oli asus Quitos (tegelt küll juba džunglis, aga minu peas oli Quito koht valmis mõeldud) ehk ekvaatorijoon. Joon, mille järgi see imeline riik siin on oma nime saanud ning mis jagab maailma pooleks. Mu soov oli seista ühe jalaga lõuna- ja teisega põhjapoolkeral ning olin vist kõige õnnelikum turist seal ringi lippamas ehk mulle väga meeldis. 



Viimasel päeval tegin ka Cotopexi ehk Ecuadori teise kõrgeima tipu vulkaanimatka. Päris mägironijaks ma pole siiski hakanud, et minu jaoks isegi natuke pettumus, aga reaalset matka osa oli suht vähe. Täitsa tippu hetkel ei saagi minna, sest tegu on aktiivse vulkaaniga ning mõned kuud tagasi keelati üleöö kestvad tuurid ohu tõttu kõrgemale, kui refuge ära. Sõitsimegi siis autoga parklani ja sealt liikusime mööda suht järsku tõusu suts alla tunnikese refugeni, mis asus 4860 meetri kõrgusel merepinnast ehk kõrgemal, kui Euroopa lagi, Mount Blanc. Seal tegime väikse kohvipausi ja siis läksime (loe: libisesime) alla parklani tagasi, võtsime rattad ja 10km täielikku langust ootas ees. Temperatuur nii kõrgel oli külm ja kuna langus oli rets, siis vahepeal tundus, et mu sõrmed on kramplikult pidurite külge külmunud.



See pidi esialgselt olema mu viimane täispäev Ecuadoris ning mõtlesin omaette veel, et megatore ja lõbus päev. Võta aga näpust, minu organiseerimatus andis jälle tunda, kui järgnev päev lonkisin Quito peal ringi, nautisin päikest ja kui hakkasin bussijaama poole liikuma, et üle Kolumbia piiri minna esimesse linnakesse sealpool, siis tuli välja, et sõit bussijaama oli 45 minutit, sellest bussist, kuhu ma jõuda tahtsin jäin ma maha, uus oli logu, mis peatus iga kahe sekundi tagant ja pealekauba pandi piiripunkt juba kell 18 kinni ka. Nii ma siis jõudsin hoopis Ecuadori poolesesse piiripunkti Tulcani nimelisse linnakesse suht öökandis ja lootsin heale õnnele majutusega. Õnneks läks hästi ja sain veel viimase öö suures voodis laiutada. 

Nagu vist juba mu sotsiaalmeediast ning ka sellest postitusest aru saada, siis ma olen täiesti vaimustuses sellest riigist. Üks põnevamaid ja mitmekülgsemaid kohti, mida mul on au olnud enda elu jooksul külastada. Kuigi Ecuador on Lõuna-Ameerikas üks väiksemaid riike, siis tunnen, et ka mu pikale veninud 5 nädalat ei olnud see kaugeltki piisav aeg selle avastamiseks. 

Ja kuna ma ise sellest nii vaimustuses olen, siis jagan huvitavaid fakte, mida erinevatelt tuuridelt meelde jätsin. Nimelt on Ecuadoris aastaringselt sama pikad päev ja öö ehk päike loojub ja tõuseb 365 päeva aastas suht samal ajal. Kaks korda aastas 21.03 ja 21.09 pole mõneks minutiks mitte millelgi siin riigis varju, sest päike asub täpselt peakohal. Ecuadoris on esindatud kõik ökosüsteemid (ja on üldse üks liigirikkamaid riike maailmas) ning siin näeb ka kõiki taevakehasid, neid mida meie näeme põhjapoolkeral ja ka neid, mida meie põhjas ei näe.

Mehed, see on riik kus saab odavalt naistele lilli kinkida. 25 suurt roosi maksab vaid 2 dollarit.

Üleüldse on Ecuador riik aastaringse tootlusega erinevatele saadustele- lilled, kakao, erinevad puu- ja juurviljad, kütus jne. Kõlakate järgi maailma parim kakao, mida kasutavad paljud šokolaaditootjad üle maailma, on pärit justnimelt siit, kuid siin puudus pikalt vajalik tehnika, et kakaost šokolaadi teha ja seda kasutati joogina (šokolaadi nimetus tulebki tõlkest “mõrkjas jook”). Alles umbes 25 aastat tagasi hakkas Ecuador ise šokolaadi tootma. Ilmselgelt siin on au sees kakaod tunnustavad ehk väga tumedad šokolaadid ning mina, kes ma üldiselt šokolaadi väga ei fänna, siis 60% kakaosisaldusega passionfruiti oma sai küll üheks lemmikuks.

Üks asi, mis minu silmis on meeletult armas, et kuidas kõik giidid, kes mulle erinevatel tuuridel ja tripidel sattusid, rääkisid sellest riigist meeltu kire ja armastusega. Kõik nad ka alati tänasid meid Ecuadori külastamast. Amazonase näitel, siis see tripp ei olnud odav, kuid nagu eelnevalt öeldud, siis seda raha 100% väärt ning Amazonase jaoks on väga tähtis turismi olemasolu. Kohalikud, kellele seal maad kuulub näevad, et nad teenivad kõige selle looduse, taimede ja loomadega raha ning ei kipu ka maad müüma kullaotsijatele või muudele ettevõtetele, kes vihmametsa vaid hävitaksid. Nii et tulge Ecuadori, aidake edendada siinset majandust ning lihtsalt armuge sellesse riiki.






Kui keegi siia lõppu on jõudnud nii pikalt lugeda siis super, sai seekord pikk jutt ja hoiatan lähedasi, et suure tõenäosusega tagasi tulles pajatan veel palju fakte ja lugusid Ecuadorist.

Minu jaoks jääb see riik alatiseks südamesse ning võtan siit kaasa vaid ülivõrdes mälestusi. 

1 comment: