El Salvador

Riik, mis on maailmas tuntud, kui üks ohtlikumate seast. Riik, kuhu kõik ütlesid mulle, et sinna ei soovita minna, eriti üksi. Riik, mille kohapealt ka kohalikud Mehhiko mehed vaatasid suurte silmadega mulle paar päeva enne lendu otsa, et kuidas ma sinna julgen minna üldse. Riik, mis võitis minu südame.

Oli hetki, kus tõmbas ka endal kõhust õõnsaks peale kõike halba, mis ma El Salvadori kohta kuulsin, kuid ma olen alati öelnud ja mõelnud ning siin on ehe tõestus, et mitte kunagi ei tasu kuulata teiste arvamust, sest inimesed ja ootused on erinevad ning täna olen mina meeletult õnnelik, et mind teiste arvamus ja soovitused ausalt öeldes ka väga ei huvita, sest muidu oleks see imeline riik mul külastamata jäänud. Öeldi, et ära liigu üksi, ära kindlasti liigu üksi pimedas ning ära võta kohalikke chicken busse (nii kutsutakse siinpool maailma kohalikke külakeste vahel liikuvaid busse)- tegin kõike ning mitte kordagi ei tundnud ohutunnet. Pigem vastupidi, ma pole oma reisidel veel kohanud nii sõbralikke kohalikke, kes siiralt tunnevad huvi, kust sa pärit oled, naeratavad alati ning abistasid, kui ma jälle eksinud näoga ringi kolasin. 

Esimese öö veetsin pealinnas San Salvadoris ning mõtlesin, kas ma üldse julgen seal linnapeal ringi jalutada. Eriti ei julgenud, kui ei teadnud veel, mis mind ees ootab, aga linna soovisin näha ning võtsin walking touri ning see oli suurepärane viis tutvuda nii San Salvadoriga, kui ka selle riigi keerulise ajaloo ja praeguse ajaga. Jagan ka siia kiire ülevaate El Salvadori kohta ning info, mille sain teada kolm päeva peale riiki saabumist ühelt taksojuhilt praegusest olukorrast riigis ning põhjusest, miks ma ei tundnud ohutunnet kordagi vs kõik need hirmutavad lood, mis kuulsin.

Nimelt on selle riigi ajalugu olnud väga keeruline, pealinnas on mälestustahvlid nimedega inimestest, kes "kadusid" või mõrvati kodusõjas ning sellele järgnenud perioodil vahemikus 1970dad- 1993 ning see nimekiri oli pikk. Ja pika all pean ma silmas, et VÄGA pikk (pilt all). Peale seda oli igapäevane mõrvade arv maailmas esikohal tänu gängidele, sealt ka tuntus, kui üks ohtlikumaid riike. Giid rääkis, et kui läksid San Salvadoris valesse rajooni või istusid vales bussis ilma põhjuseta, siis oligi kuul keres ja tsaukapaa.

Ja see kõik oli veel nii aasta tagasi 2022 esimeses pooles, kuid märtsis toimus tulistamine, kus palju inimesi sai surma ning praeguse presidendi karikas kees üle, ta kuulutas välja eriolukorra ning algas massiline arreteerimine. Kõik, kellel olid kasvõi gängi tätoveeringud viidi vanglasse ning minu andmetel on praeguseks arreteeritud üle 60 tuhande kriminaali. Kohalikud on rõõmsad, sest ei ela enam terrori all, turistid tunnevad end turvaliselt ning tundub justkui riik on tõusuteel. Kuid see on vaid tiksuv pomm, sest arreteeriti ilma kohtuta ning El Salvador on vaene riik ning ei suuda üleval pidada sellist kogust vange pikaajaliselt ning samas ei tundu väga võimalik ka kohtuprotsess sellisele rahvahulgale. Ühesõnaga on olukord selles riigis pehmelt öeldes hirmutav ning ma ei kujuta ettegi, kas näiteks aasta praegusest on pigem asjad kontrolli all või meeletus hulgas tulivihaseid gängiliikmeid jälle vabaduses.

Aga San Salvadori kohapealt, siis minu suureks üllatuseks oli linn väga puhas. Ma oma peas ootasin suurt vaesust ja kaootilisust, kuid seda ma sealt linnast ei leidnudki.

Tahvel kadunute ning mõrvatute nimedega

Kirik San Salvadoris

Peale pealinna suundusin Santa Ana nimelisse linna, millest ma suurt midagi ei arva, tegu on justkui lõputu turuga, kus müügitöö otsa ei lõppe. Kuid põhjus Santa Ana külastamiseks on sealne vulkaan oma helesinine veega kraatris. Matk sinna ei ole üldse raske, vaid 1,5 -2 tundi ning väga järske tõuse samuti ei ole. Keeruliseks teeb selle võib-olla kohati kivine ja ebaühtlane tee, eriti alla tulles. Kindlasti koht, mis on minu silmis El Salvadoris külastamist väärt, kuigi meile sattus meeeeletult tuuline päev ning hea oli, et tuul puhus vulkaanist eemale, muidu oleks korralik turistide supp seal helesinises vees supelnud.

Peale vulkaani jäin kaheks ööks Coatepeque nimelise järve äärde, mis on väga kaunis koht, kuid suur seal teha ei ole ehk ideaalne koht inimestele, kes soovivad lihtsalt puhata ja end maailmast veidi välja lülitada. 

Coatepeque järv

Nr 1 toit El Salvadoris- pupusad

Järve äärest liikusin edasi sisemaale Juayua nimelisse linnakesse, mis on Ruta des floresi ääres (lillede tee) ehk seal peaks 5 erineva külakese vahel sõites nägema palju erinevaid lilli tee ääres. Juayuas trippisin koos ühe sakslasega, kes on minu Saksamaa vahetusaastalt minu tollase parima sõbra vend, kelle toas ma olen isegi nädala elanud, kuid kuna ta oli meist vanem ja juba ülikoolis, siis reaalselt pole me varem kunagi kohtunud. Temaga oli väga tore, esiteks sai saksa keelt jälle harjutada, Ravensburgist rääkida, ta töötab siin riigis õpetajana ehk teab kohalikku elu ja tal on auto ehk saime mugavalt ringi sõita. Lilli me väga ei näinud, et see tiir oma nime õigustaks, kuid tegime 7 kose matka, mis oli täiesti erakordne. Oli juba õhtupoolik ning omavahel arutasime, et kas jõuame sinna üldse enne, kui pimedaks läheb või ei ning siis teepeal kohtusime kohaliku mehega, kes ütles, et viib meid ilusti koskedeni. Me arvasime, et jalutame sealt 7st kosest kiiresti põhikoseni, teeme paar pilti ja olemas. Aga eest ootas ikka korralik matk läbi džungli. Mööda mudateid üles ning alla, vahepeal puuokste küljes põhimõtteliselt rippudes, sest need olid ainsad, kust sai kinni hoida, kõndisime läbi jõe, kuskilt koopast läbi- no üldse ei oodanud sellist matka õhtu lõpuks. Jõudsime siis viimase koseni ning seejärel ütles see mees, et davai, nüüd ronime siit üles. Ma jäin lolli näoga otsa vaatama, et kuidas palun, ei näinud nagu treppe või kohta sealt üles minemiseks. Ja kohta ei olnudki, leidsime kivide vahel need kohad, kuhu astuda ning kust end üles tõmmata. Ühesõnaga täiesti ootamatu ning imeline seikluslik lõpp päevale. Koju jõudes olin läbimärg kose trallist, mudane ning pea lõhkus meeletult, sest seljataga oli väga pikk päev mööda neid väikseid külasid sõites, kuumaveeallikates mõnulemist ning lõpetuseks seiklus kosega.

Meie pigem keeruline matk

Sellest kosest ronisime üles

Peale kahte ööd Juayuas viis minu tee El Salvadori populaarseimasse randa El Tuncosse neljaks ööks ning Phillipp õnneks viitsis sama teed tagasi koju trippida ning vahepeal peatusime veel erinevates randades teepeal kuniks oli aeg hüvasti jätta ning minul end taaskord kahe tänavaga rannakülakesse sisse seada.

El Tunco nagu mainitud on El Salvadori üldse kõige populaarsem turismisiht ning maailma mastaabis väga hinnatud surfikoht. Kuigi küla oli väike, siis mulle see aeg seal väga meeldis, kõik oli väga laidback ning rahulik, palju noori ja imekaunid päikeseloojangud. 

10 päeva El Salvadoris möödus väga kiiresti täis palju positiivset, toredaid inimesi ning põnevaid kohti. Ühel viimastest õhtutest, kui olin El Tunco rannas loojangut vaatamas, siis seal jalutades ma taipasin, et ma reaalselt elan enda unistuste elu. Kui misiganes ajal minult on küsitud, siis just selline spontaanne elu avastades uusi kohti ning elades päev korraga just Ladina-Ameerika on see, mida mina olen alati vastanud ja millest unistades magama läinud. Igatahes jäi El Salvadorist minu jaoks ka see super tunne sisse, et iga päev tänaseks juba üle 8 nädala on olnud minu suur unistus ja soov täitumas. 

Mehhiko vol 2🇲🇽

Hea nüüd kuu aega hiljem peale eelmist postitust meenutada sündmusi ja emotsioone 😀 Aga proovime…

Peale Mazunte paradiisi seadsin sammud sealse piirkonna suurimasse linna Oaxacasse, mis üle Mehhiko on tuntud oma suurepärase toidukultuuri tõttu. Kui küsisin inimestelt enne minekut, et mis seal kindlasti teha ja näha tasub, siis justkui ühest suust vastati, et süüa. Say no more, süüa mulle meeldib! Kokku veetsin seal 4 ööd ning täiesti piisav, ütleks isegi, et 3-ga saaks ilusti hakkama ning põhiline, mis mulle jääb Oaxacat meenutama on sealsed värvilised majad. Kohalik poiss teadis rääkida, et enne, kui soovid oma maja seal värvida, siis pead linnavalitusest läbi käima ning nemad ütlevad, mis värvi su maja tohib olla, et tänaval poleks kahte sama värvi hoonet.

Oaxaca imekaunid majad

    

Mole kaste

Edasi liikusin Puebla nimelisse linnakesse ning see on Mehhiko linnadest esimene, kuhu ma kunagi 16-aastasena soovisin tulla. Minu piirkonnas elas Saksamaa vahetusaasta ajal poiss Pueblast ja sellest ajast jäi see nimi mulle meelde. Selle poisiga meil juba ammu suhtlust ei ole, kuid Puebla linn Mehhikos jäi kuklasse kummitama ning nüüd lõpuks aastaid-aastaid hiljem ma jõudsin siia. Puebla suutis kohe alguses juba oma temperatuuriga korralikult üllatada. Jõudes pimedas kohale läksime bussis tutvunud uue sõbraga kohe süüa otsima ning oiiiii kui külm seal oli, eriti tulles kohast, kus ka öösiti oli 25 kraadi sooja. Mina läksin pusa ja lühkadega optimistlikult välja, kohalikud vaatasid mind nagu pooletoobist oma talvejopedega. Päeval oli väga soe 28 vms, aga õhtuti tõmbas 10-le kraadile ära. Pueblas tegime kohaliku toidu tuuri ning see oli megaäge, kõik veeresime sealt ära, aga sai väga palju Puebla piirkonna toite proovida ning vaieldamatult minu lemmik on mole, mis on šokolaadi- tšillipasta, millest tehakse kastet ja see on imeline! Nii väga tahtsin mole pastat koju ka tuua ning Nisupesas mole õhtu teha, aga üldse ei soovi seda mitu kuud kaasas tassida. Aga kui keegi satub Mehhikosse, siis lisaks tacodele ja burritodele soovitan väga seda proovida võimalusel. Oma viimasel päeval enne El Salvadori lendamist tegin ka temazcali tseremoonia, mille avastasin juba mitu nädalat varem, aga läks meelest ära, et seda kindlasti Mehhikos olles teha soovisin ja siis eelviimasel päeval hakkasin paaniliselt otsima, kus seda teha saab üldse. Leidsin täiesti kohaliku perekonna, kelle tagaaias need tseremooniad kord nädalas toimuvad ja kui uberi juht mind sinna ära viskas küsis, kas ma kindlasti õiges kohas, sest suht ghetto naabruskond tundus ja ta isegi ootas ära, et mulle värav avatakse, ise mõtlesin ka samal ajal, et kuhu ma nüüd sattusin. Aga koht oli õige ja see pere megatore. Temazcal on põhimõtteliselt Mehhiko saun, mis on justkui iglu ning keskele on kaevatud maa sisse auk, kuhu pannakse hõõguvad kivid ja visatakse vett peale. Tore eks ja eestlasena peaksin saunaga justkui sinapeal olema, aga siin tehakse sellest rituaal ja tseremoonia, mis kestab 3 (!!!!) tundi ja terve selle aja olime me seal kinnises iglus. Selle ajal toimus laulmine, pillimäng, jutustused legendidest ning kuna tegu oli spirituaalse tegevusega, siis kes nuttis seal, kes naeris, mina aga proovisin kuumas ellu jääda. Kuna see pere inglise keelt väga ei rääkinud, siis minul läks pool jutust ja lauludest tõlkes kaduma, kuid lõppkokkuvõttes peaks temazcal justkui uuestisündi esindama ning sisenedes ja väljudes pidi põlvitades luba küsima. Ehk polnud päris külmsiidersaunajutudsõpradega saunatamine, aga oli väga tore ja audente kogemus ning mul on meeletult hea meel, et sain sellest osa saada, aga 3 tundi jutti on ikka next level ulme, pole elusees nii palju higistanud, kui seal temazcalis.

Tänavatoit

Turul

Puebla

Peale suurpuhastuse tseremooniat oli aeg minna 10ks päevaks El Salvadoriga tutvuma, millest võib lugeda juba järgmises postituses. 

El Salvadorist seadsin aga sammud tagasi Mehhikosse, sest Krissu tuli siia. Eelmine aasta proovisime koos mingit ägedat puhkust planeerida, aga projekt tundus rohkem jalgratta leiutamisena ning sinna see ka jäi ja kui see aasta avastasime, et oleme suht samas piirkonnas samal ajal, siis mõtlesin, et jääksin kahetsema, kui lihtsalt ei viitsiks seda kahetunnist lendu võtta. Nädal koos Krissu, Iffu ja Tennoga möödus Mehhikos idakaldal Tulumi kandis. Päris ausalt lõi veider emotsioon sinna tagasi saabudes sisse, sest samas kohas olin ma ka kaheksa aastat tagasi koos oma Austraalia poistega ning kohati tuli nii palju asju uuesti meelde, mis mul täiesti ununenud olid sellest reisist. Eriti karm oli Playa del Carmeni bussipeatus, kus me 8 aastat tagasi pisarad silmis hüvasti jätsime ning see oli ka viimane kord, kui me üksteist nägime. Poleks lihtsalt kunagi uskunud, et elu mind siia tagasi toob veel.

Koos eesti bandega käisime Grand cenotes ehk siis Mehhiko looduslikes maaalustes veekogudes, mis on väga ilusad oma helesinise veega. 

Cenotes

Rohkem ma Tulumis nendega turistikaid asju kaasa ei teinud, sest esiteks olin enamus asju juba 2015 ära teinud ning teiseks ossa jummel, kui kalliks on see piirkond läinud. Olles tulnud teistest Mehhiko piirkondadest, kus turism pole nii A ja O, siis Tulumi hinnad lõid mul alguses normilt vaiba alt ära. Kohalikuld rääkisid, et kuna koroona ajal oli Mehhiko siinkandis ainuke riik, kuhu sai vabalt reisida, siis tuli siia meeletult turiste ning hinnad läksid lakke ja kuigi praegu on ka kõik ümberkaudsed riigid reisimiseks vabad, siis hinnad paraku alla pole tulnud. Näiteks selle sama cenote sissepääs maksis veel eelmine aasta 180 peesot ehk umbes 9 euri, täna aga maksab see juba 500 peesot ehk umbes 25 euri.  Meie ainsal ühisel nädalavahetusel mõtlesid teised teha toreda mezcali õhtu (Mezcal siis kohalik tekiila laadne jook, mille üle kohalikud megauhked on), mis julgen suure enesekindlusega väita jääb ka minu elu viimaseks mezcali peoks, aga when in Mexico…

Mezcali pidu

Peale Tulumi trippisime Cozumeli saarele, mis vaibi poolest meeldis mulle rohkem, kuid 3 päeva on rohkem kui küll selle koha jaoks, kui juhuslikult sukelduja ei ole. Viimasel päeval rentisime buggy ning tuulest viiduna tegime saarele suht tiiru peale ja käisime krokodille otsimas.

Cozumel

Peale nädalat koos trallimist lendasid Krissu, Iffu ja Tenno tagasi Eestisse ning mina liikusin veel üheks ööks piirilinna Chetumali, et sealt jätkata reisi Belize suunas. Viimane hommik sai ka veidi tsirkust. Nimelt hostelis oli eelmine õhtu tööl ülitore noormees, kes hullult aitas mind infoga, et kuidas Belize minna sealt, mis hinnad jne, aga kuna kell oli palju, siis enam broneerida ei saanud ja ütles, et ma seda hommikul teeksin. Hommikul oli tööl aga neiu, kes ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt ning ainuke vastus igale asjale oli “ei saa”. Tahtsin bussi broneerida, ta ütles et ei saa. Mõtlesin et suva lähen siis praamiga, sest mul enam peesosid ei ole ja tahan kaardiga maksta. Sellele vastas ka et ei saa. Ma läksin juba suht kettasse, et eile õhtul sai nii bussi broneerida, praami broneerida ning vajadusel kaardiga maksta mõlemaid ja järgmine hommik ei saa midagi. Lõpuks suht kurjalt ütlesin, et kontrolligu üle, sest buss läheb 45min pärast ning ma suht kindel, et saab sealt ja kaardiga. Tuli välja et saigi. Siis ta ei osanud kaardimakset võtta, ütles et mu kaart ei tööta, proovisin teist kaarti, ikka ei tööta (bussi väljumiseni 30min). Lõpuks võtsin terminali enda kätte ja tuli välja ta kogu aeg kaarti valesse kohta pani. Seejärel tellis mulle takso, ma küsisin, et kas taksojuht kindlalt teab, kuhu minna kuna kiire oli juba ammu (bussifirma palus tund enne bussi väljumist kohal olla), ta siis rääkis juhiga üle ja hakkasime sõitma. Kohale jõudes olime suht keset turgu, kui juht ütles, et oleme kohal (bussi väljumiseni 10min). Vaatasin lolli näoga otsa ja küsisin, et kus see buss siis on, ta ütles, et ju tuleb. Nojah, mis ma ikka vaidlen, äkki tulebki ja läksin välja. Seal istus üks tore naine, kellelt küsisin kohe, et kas ta ka Belize Citysse ja ta vastas ja ehk ju siis buss hilineb. Jutustasin temaga seal ja ostsin veel viimase 17 peeso eest krõpse naljatledes, et snäkk bussi viimase raha eest. Mingi hetk üks mees tuleb ka meiega jutustama ja nähes minu piletit laua peal ütleb, et ma olen vales bussijaamas (1 minut bussi väljumiseni aega). ****** pulss 700 palun. Sealt turult läksid loksuvad bussid, mis peatuvad igal pool, aga ma maksin nendest 3x rohkem, et minna otse, sest mul oli vaja veel ühele saarele sama õhtu jõuda. See mees helistas kiiresti piletil olevale numbrile ja ütles, et üks juba olemasoleva piletiga neiu from Estonia soovib ka bussile. Naine ütles, et ma kiiresti sinna liiguks, aga see oli 10min taksoga ja mul oli absoluutselt null peesot tänu snäkkidele ju järgi. See mees võttis oma taskust 50 ja otsis mulle takso. Täiesti imeline ning milline õnn, et nad selle naisega seal samas juhtusid olema. Lõpuks sinna õigesse bussijaama jõudes jooksin enamvähem koos uksega sisse, naine laua taga hakkas naerma, et rahu, rahu.

Nõnda ma sealt riigist lõpuks välja sain peale 5 nädalat kokkuveedetud aega Mehhikos ning olles väga aus, siis ma juba meeletult ootasin rännakute jätkamist uutes kohtades. Mehhiko riigina on väga mitmekülgne ja kihvt ning selle reisi jooksul suutsin ka väga, väga palju ringi rännata ja seda avastada, aga somehow oli kuni lõpuni ainuke koht siin Mazunte, kust mul oli kahju lahkuda. Ülejäänud kohad mulle meeldisid ning olid kõik ka kuidagi väga erinevad, kuid ei pugenud nii südamesse. Kokkuvõtvalt jäin just avastamise mõttes oma viie nädalaga väga rahule ning igapäevane päike, sinine taevas, uued kohad, inimesed ja vaibid aitasid ka minul taastada enda tavalise oleku, rõõmsameelsuse ning armastuse elu ja seikluste vastu, et võib edukaks lugeda Mehhiko rännakud😊