India 2

India...on olemas kohti ja siis on India. Üle pika aja oli see riik, mis mind jälle imestama ja üllatuma pani ning päris ausalt kohe, siis täiesti ainulaadne ja erakordne koht siin päikese all. Kuigi kui ma päris ausalt ütlen, siis kõikidest oma reisidest oli India see, mida ma ise kõige rohkem kartsin. Tõenäoliselt kõikide nende hullude uudiste pärast, mis meedias on olnud. Samuti ei teadnud ma ise väga inimesi, kes Indias on trippinud ja veel vähem, kes seal üksinda on käinud. Aga taaskord võib öelda, et kõik need hirmud olid asjata ning kohalike kohta on mul vaid häid sõnu öelda. See kui sõbralikud kõik minuga olid ja kui palju mind aidati seal, kui ma jälle eksinud näoga ringi uitasin on nii hämmastav ja seal olles lõi minu naiivne pool, kes arvab, et inimesed on ainult head ja abivalmid jälle välja, aga niimodi seal tõesti oli.

Aga alustan kohtade kaupa, et kus ma seal käia jõudsin. Kui esialgu mõtlesin, et kuu aega Indias on meeletult pikk aeg ja selle ajaga mul India ära tüütab, siis kindlasti ei olnud see piisav aeg ja päris kindlasti jäi mul nägemata ja tegemata liiga palju. India on VÄGA suur riik ning punktist A punkti B liikumine on vägagi aeganõudev ja seega pidin ka mina otsustama, et kuhu ma oma kuu aajaga jõuan minna ning millised kohad jäävad tulevikku ootama.

Alustasin oma Indiat Jaipuri nimelisest linnast põhja India Rajasthani osariigist. Jaipur on tuntud ka kui roosa linn ning linnamüüride sees on tõesti eranditult KÕIK hooned roosat värvi. Roosa on ta seetõttu, et kunagi ammu tuli kuningas Edward sinna külla ja selle puhul värviti hooned roosaks kuna roosa on külalislahkuse värv ja peale seda on jäänud kõik roosaks. Seiklused hakkasid mul juba lennujaamast. Nimelt jäid mõlemad mu lennud Sri Lankalt hiljaks ja ma spetsiaalselt olin vaadanud lennud, et ma jõuaksin päevavalges kohale, aga seda ei juhtunud. Maandudes hakkasime lennukis mu kõrvalistujaga jutustama ja tulime koos lennujaamast välja. Ta aitas mu pangaautomaati leida ja siis tuleb välja, et teadmata põhjustel ainuke pangaautomaat Jaipuri lennujaamas ei anna mulle raha. Proovisin nii deebet kui ka krediitkaarti, aga ikka ei saanud midagi. Seisin siis pimedas seal lennujaama ees ilma ühegi ruupiata ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd peale hakkan. Ja kohe sain tunda India külalislahkust. See sama poiss lennukist hakkas mulle oma uberiga autot tellima ja kuigi ma ütlesin, et pole vaja, sest mul polnud talle raha anda, siis ta ütles, et ta ei lahku enne kui teab, et ma jõuan turvaliselt oma hostelisse. Ja ta ootaski seal minuga ja vaidles juhtidega kuna osa canceldas ja siis lõpuks tuli riksha, kes keeldus pangamakset võtmast. Temaga ta saigi diili, et too viib mind linna ja peatub kuskil, kus ma saaksin raha välja võtta. Kohale ma siis lõpuks jõudsin, vääääga palju aega peale seda kui ma kunagi Sri Lankalt startisin. Minu üllatus oli suur, kui külm oli Jaipuris. Pigem lausa ehmatus, kuna mu pikkade riiete varu oli väga minimaalne. Õnneks päeval läks suht soojaks, aga kohe kui päike loojus oli ikka väga külm. Teine ehmatus oli tuk-tuki sõit lennujaamast hostelisse. Väljas oli pime ja külm ning mu juht ei rääkinud peaaegu sõnagu inglise keelt. Juba esimeste minutitega sain tunda tõelist Indiat, kui sõitsime läbi Jaipuri vaesemate kohtade, kus inimesed magasid papi tükkide peal kuskil silla all. Mõnest kohats läbi sõites tundus nagu me liiguks linnast aina kaugemale, kuna ees valitses ainult pimedus ning tänavad, kus oli vähegi valgustust või liikumist jäid selja taha. Oiiii kuidas ma pipragaasi oma käes pigistasin terve see sõit. Aga nagu öeldud, siis kõik see hirm oli vaid loll ettekujutus mu peas mis õnneks kahe päevaga kadus ning sain aru, et pole mõtet kuulata ja lugeda teiste kogemusi vaid enda omasid usaldada ning nagu öeldud, siis minu kogemused kohalikega olid ainult ülivõrdes head.  Jaipuris veetsin 2 ööd ja minu silmis väga piisav. Terve päeva sõidutas üks riksha juht mind ja ühte saksa tüdrukut mööda vaatamisväärsusi, mis oli päris hea viis kiiresti ja mugavalt linnaga tutvumiseks. Ilmselgelt minu esimene kokkupuude Indiaga tekitas ikka korralikke ehmatusi nähes nii elevante, kaamleid, lehmi, koere, kasse, ahve, kitsi, kanu ja jumal teab mis elukaid veel tee peal rikshad, rollerite, autode, busside, jalgrataste ja inimeste vahel liikumas. Samuti see vaesus ehmatas mind ära. Nähes perekondi magamas pappkastis ja pisikesed lapsed kerjamas oli esimese päeva kohta korralik šhokk.

Edasi liikusin Jodphuri, kus tegin ka siis oma Vipassana, millest on eelmises postituses juttu. Jodphur on siis tuntud sinise linnana ning samuti on ta väiksem kui Jaipur, et seal saab vabalt jala ringi liikuda, mida me ka tegime peale kümmet päeva ühe koha peal istumist. Jodphur meeldis mulle linnana rohkem ning kes sinna satub, siis nime ma nüüd ei mäleta, aga seal on üks meeletult ilus koht, kus avaneb vaade tervele linnale ning mis on eriti ilus päikeseloojangu ajal.

Peale Johphuri oli aeg edasi liikuda Udaipuri, mis on tuntud kui järvede linn. See linn oli tõsiselt ilus ning seda kaootilist ja räpast Indiast oli seal märgatavalt vähem. Udaipur oli ka koht, mis hakkas juba rohkem turistikaks muutuma. Kui Jaipuris ei näinud ma peaaegu üldse ja Jodphuris minimaalselt turiste, siis Udaipuris juba see range riietumisstiil, kus pidi end kinni katma muutus palju leebemaks ka tänavapildis ning üleüldse oli palju läänelikum ning pea kõik rääkisid inglise keelt. (eelnevalt sai ikka korralikult pursitud ja käte ja jalgadega seletatud, mida ja kuhu vaja on)

Peale Udaipurit võtsin liikusin Goasse, sest olgem ausad, veekogu igatsus, mis minu jaoks sümboliseerib vabadust, oli peale vipassanas olemist tõusnud maksimaalseks. Sellega oli ka omaette nali. Kodutöid ma jätkuvalt väga ei harrasta, pigem ilmun kuskile kohale ja siis hakkan alles uurima, et kus mis toimub. Nimelt, piinlik tunnistada, aga isegi veel Indias olles arvasin ma, et Goa on linn Indias. Minu lend Goasse maandus a la kella 11 paiku õhtul ja maandudes oli mu telefoni aku täiesti tühi, et telefoni ei võtnud pilti ette. Lennujaamas pagasit oodates ei hakanud see ka laadima. Ning välja minnes avastasin, et ohoooo Goa ei ole mitte linn, vaid osariik Indias ning külake, kuhu ma olin hosteli broneerinud asus 60km lennujaamast. Bussid see kell muidugi enam ei sõitnud, takso oli utoopilise hinnaga. Istusin siis oma koti peale maha ja mõtlesin, et miks ma nii loll olen ja midgai kunagi ette ei või uurida. Lõpuks kuidagi üks kohalik organiseeris rahvast oma autosse, mis sõitis sinna suunda. Ehk siis taaskord „targad otsused“ olin keset ööd suvakate India tüüpidega suvalises väikeses autos ja lootsin taaskord, et sõidame õigesse kohta. Poole tee peal meie auto peatus, juht astus välja ja tema 12 aastase välimusega vend tuli tema asemel rooli :D mingi hetk tuli raadiost Richard Marxxi Right here waiting ja ma lihtsalt hakkasin omaette naerma, kui random terve see öö on olnud. Kõlab võib- olla veidralt, aga sellised täiesti suvalised hetked panevad mind nii elavana tundma, kui absoluutselt ei tea, mis saama hakkab.

Esimene peatus Goas oli Vagator beach. Ning järgmisel hommikul randa minnes oli pettumus päris rets. Pole ammu nii koledat randa näinud. Ka Vagator oli oli täiesti mõttetu koht ning teadsin kohe, et kui mu 2 ööd seal läbi saab liigun edasi. Vaatamata hosteli rahva pingutustele mulle selgeks teha, et pole mõtet nii kaugele hakata üksi trippima, siis mul tekkis juba kerge hasart, et ma tahan minna Palolemile, mille distants oli küll kõigest 80km vms, aga sealset transporti arvestades võttis mul 4 tundi ja 3 erinevat bussi  ja 3 eurot, et sinna jõuda. Sekund, kui ma randa astusin teadsin, et see teekond oli ainuõige otsus. Täielik paradiisirand. Terve rannaäär oli paksult täis palme, pisikesi värvilisi majakesi ning armsaid restorane, kus õhtuti oli laiv muusika. Palolemi jäin kokku nädalaks ning hea meelega oleks sinna veel kauemaks jäänud. Seal olles hakkas ka tervis tunda andma, et olen Indias ning ühe päeva veetsin haiglas tilgutite all. Haigla kogemus oli taaskord omaette nali. Järjekord oli jõhker, tundus, et kõigile anti täpselt samad rohud. Arst küsis kaks küsimust nign kokku läksid vastuvõtt, kolmed erinevad rohud ja tilguti all passimine mulle 20 eurosenti maksma.

Peale Palolemi paradiisi liikusin ööroniga veel Mumbaisse, kust oli minu tagasilend. Ostsin enda arust teise klassi pileti, mis busside puhul tähendas täielikku luksust, aga võta näpust, rongi puhul kindlasti mitte.Kõigepeal nagu ikka olin ma ainuke turist rongis, lapsed lihtsalt istusid mu vastu ja jõllitasid. Rongisõit ise oli selline, et unest võis seal ainult unistada, sest kõik kolises ja mürises nii hullult. Aga lõpuks ma jõudsin kell 7 hommikul Mumbaisse, maailma neljandasse kõige rahvarohkemasse linna rohkem kui 18 miljoni elanikuga. Ausalt öeldes ootasin ma midagi hullemat ja suuremat kaost, aga minu üllatuseks oli väga palju Mumbaist, kus ma seal ringi jõudsin liikuda, vägagi puhas ja modernne. Omaette tsirkus oli vaid tipptunni ajal metrooga sõit. Sellist hullust pole ma oma elust vist varem näinud. Inimesed lükkasid, tõukasid, elasid üksteise seljas, rippusid ustest välja ja mida kõike veel. Ainuke võimalus oli seal end reaalselt välja lükata maksimaalse jõuga, muidu tsaupakaa õige peatus. Taaskord olin ma ainus turist ja peajagu kõigist pikem seal vagunis ning kohalikult kõik hakkasid minuga seal rääkima ja uurima, et kust ma tulen jne jne ning põhimõtteliselt nad aitasid mind sealt õiges peatuses välja lükata :D Muidu sõidaks vist siiamaani Mumbai metrooga ringe.

Samuti tekkis üleüldse Indias, aga eriti just Mumbais max staari tunne. Olles Gateway of India juures tekkis mulle mingi hetk järjekord inimesest, kes tahtsid minuga koos pilti teha. Olid perekonnad, terved suguvõsad, lapsed. Absoluutselt ulme oli see. Mingi hetk ma seisingi 15 minutit ja tegin ainult pilte.

Kuigi India meeldis mulle väga, siis ausalt öeldes ootasin ma vist esimest korda elus reisi lõppu päris korralikult. Tervis mul reisi jooksul ära ei paranenudki, paremaks läks alles peale Eestisse jõudmist ja antibootikumikuuri. Ning ausalt öeldes, siis olles üle nädala seal troopilises kliimas täiesti haige ja ihuüksinda ning asi ei tundunud üldse paremaks minevat, siis tekkis päris korralik hirm ka endale nahavahele, et mis siis nüüd lõpuks lahti on. Lisaks ka stabiilne väsimus ning päris korralik kaalulangus tekitasid soovi tulla koju ja tervis korda saada.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et India pole üldse väärt hirmu üksinda reisimise ees ning on 100% väärt avastamist. Jah, seal on räpane ning hoopis teine kultuur, aga see on nii ainulaadne koht fanatstilise toidu ja megatoredate kohalikega. Kindlasti soovitaksin ma võtta India jaoks piisavalt aega, sest see on nii suur ja mitmekülgne. Käies ainult ühes kohas ei saa absoluutselt aimu selle riigi olemusest. Ka minu kuu aega seal oli liiga lühike aeg ning see on koht, kuhu ma tahaks minna tagasi ükspäev. Mitte puhkama vaid justnimelt avastama neid kohti, kuhu ma seekord ei jõudnud.

Jaipur

Jaipur

My star moments

Jodhpur

Jodhpur

Palolem

Palolem

Night train to Mumbai

Mumbai

India is absolutely one of a kind place. This was the destination that I was so afraid myself but now I can say that all the fears were just a stupid fruit that media has seeded in my head. Besides the first night when I arrived alone in the dark and the rickshaw driver went through some very dodgy places, I felt totally safe the whole trip. And the hospitality and friendliness of the locals just blew me away. My first destination in India was Jaipur which is located in the northern part of India in Rajasthan. On purpose I bought my flights from Sri Lanka so, that I would arrive during the daytime, but both of my flights were late and clearly it was dark when I got there. After exiting the airport I found out that the only atm does not like me very much and I couldn’t take any rupees out. So I was standing there in the dark and cold (Northern India got very cold after the sunset during that time) and with no money. That was also the first time when I came across of how friendly the locals really are. The guy who sat next to me in the airplane tried to help me so much and when I couldn’t get any money out he started odering me an uber. Although his brother was waiting for him and I told him that he can leave and I’ll sort smth out. He just replied that he won’t leave anywhere before he knows that I can get safely to my hostel. And that sort of things happened so many times during my stay in India. I have only very good things to say about the locals and their hospitality.

Well anyways I spent two nights in Jaipur and this is known as the pink city of India because most of the building inside the city wall were painted pink. Besides the cold weather after the sun went down I was also schocked about the trash everywhere, rats running all over the place, kids begging and families sleeping on a cardboard. Clearly that was my first contact with India and I was preparing myself to see a different kind if place but for the first two days it still felt so overwhelming. Traffic in India is also something out of this world. You can see cars, buses, rickshaws, bicycles, foot passangers, elephants, donkeys, dogs, cows, monkeys, rats, camels and god knows who else together in the same road.

After Jaipur I did my Vipassana, which you can read about in the last post. And spent a short time in Jodhpur which is known as the blue city of India. Jodhpur is smaller that Jaipur and it’s easy to walk around. There is an amazing spot to check out the sunset on the top of the city with a view all around Jodhpur.

After that I made my way to Udaipur aka the lake city of India. Udaipur was slowly looking like a tourist place with more foreigns, western food places, cleaner streets and locals understanding more english. I actually really liked Udaipur and I would recommend it for people who want to get some taste of India but are too afraid of exploring the less touristy places.

After Udaipur I finally made my way down to Goa, because I missed the ocean like a crazy by then. Of course I still suck at doing homework and wing most of my trips and find out what is what on my way. Sometimes it backstabs me and my arrival to Goa was one of those times when I just tought that why am I so stupid and never do any homework beforehand. So anyways, I though that Goa was a city, but after I landed I realised that it is not a city but a state in India and the hostel I booked (in my eyes in the city of Goa but 1km from the beach) was actually 60km from the airport. I landed around 11pm and clearly the buses didn’t go that time anymore and the taxis had the night tarif which was quite expensive. So I sat down infront of the airport on the top of my bag and was thinking what should I do. The locals went crazy trying to offer taxis, cars etc. Finally a local boy found 3 more guys who were going to the same direction, so in the middle of the night I took a random car with four random Indian guys in it and just hoping to get to the right place. Half way down the car stop and driver’s brother who looked like 12 years old took over the driving. To be honest then that probably was one of the most stupid things I did there but they were all so nice and driving somewhere in India with four strangers in a tiny car Richard Marxx Right here waiting playing in the background, I couldn’t help but just laugh how random life is.

In Goa my first stop was Vagator beach, which was a massive dissapoinment. This is probably one of the worst beaches I have ever seen and for a second I got so scared that what if all the beaches are like this in India. I spent my two prebooked nights in Vagator and then after finally doing some homework I found a beach that looked gorgeous on the photos. Tho everyone in the hostel said that it takes way too long to get there and no point of going, then I already made up my mind that I wanna go to the Palolem beach. And I am very glad I did because it was a paradise. Loads of palm trees, white sand, colourful beach huts, beach bars and restaurants with live music and amazing sunsets. Exactly how I wanted to finish my trip. Palolem honestly is just a chilled hippie village with amazing little vegan cafes and amazing beach. But to end my trip with a bang I got ill over there and things just got from bad to wrorse until I was in a local hospital under the drip. Of course the trip to the hospital was a joke on its own, considering I had to wait two hours to even see anyone and looked like everyone got the same drugs who exited the doctor’s office. But 3 sets of different pills, appointment fee and the drip costed me around 20 euro cents.

After a week in Palolem I also went to Mumbai for a night. To waste less time I took the night train. In my head I booked the 2nd class and I imagined that I will sleep like a baby since the 2nd class in a bus was a proper luxury, but no. Above you can see a photo of the train. Of course I was again the only tourist there. Kids around just sat and stared me for like an hour on a row, the train was so loud and and the freezing nightwind blew in as well. No sleep at all. Around 7am I finally got to Mumbai. A city with a population of more than 18 million people and the 4th most populated city in the world. I was actually very surprised of how modern and clean Mumbai was, in the main parts I mean. I was expecting a much bigger chaos. Although one thing where I actually didn’t know what to do or where to run was a subway ride during the rush hour. THAT WAS INSANE! Never seen anything like it in my life. Subways there have doors on both sides and they are sooooo full that people actually are hanign on the doorways. Since I was AGAIN the only tourist in my wagon and much taller than anyone else there, then a lady came and talked to me and helped me (read: literally pushed me) out when it was my stop because that was the only way to exit whilst masses tried to enter.

Also in Mumbai I got to feel the spotlight because in almost every step someone wanted to take a photo with me. When visiting the Gateway of India there was an actual que standing to take photos. Crazy!

All in all I was finally quite happy to return home, first time ever when I was not sad to end my trip. The health problems affected me quite a lot at the end and a quality healthcare was much needed because I was lacking energy and had lost so much weight by the end of my trip. Although one month in India was definitely not enough. There is so much to explore and each place is so different from the last one. Also I would say that there is absolutely no need to be scared when traveling India, alone or in a group. Many tarvellers I had met previously had said that India is one of their favourite places they had visited and that there is just something about it. I wouldn’t say that it is my favourite but I can agree that there is something special about it and I would love to return one day to explore the places I didn’t go to this time.