Guatemala🇳🇮

Lõpuks ometi olen ma Kesk-Ameerikas. Sihtkohas, mis minu peas keerles juba viimased 5 aastat ajast kui ma oma Lõuna-Ameerika reisilt tagasi jõudsin.p

Esimeseks sihtkohaks valisin ma Guatemala. See oli koht, mille kohta ma olin kõige rohkem tuttavatelt reisisellidelt kuulnud ja tundus turvaline valik.

Seekord pakkisin oma koti (olen saavutanud meistritaseme reisides vaid vajalikuga, sest kogu mu 2 kuu varandus siin reisil kaalus kokku 8kg) 25 veebruaril ja maandusin 26 õhtul Guatemala citys. Ajavahe Eestiga on 8h ja mu reis kestis ka päris pikalt, et seekord oli mul elu kõige pikem ajavahega kohandumine. Kogu aeg oli uni ainult.

Aga rääkides kohtadest, siis Guatemala city ehk pealinn minu silmis midagi erilist pole. Ma broneerisin kõigepealt 2 ööd, et saaks natuke reisist puhata ja harjuda Guatemalaga enne kui kohe trippimine pihta hakkab, aga ausalt öeldes peale neid kahte ööd ma juba ootasin, et saaks edasi liikuda. Järgmiseks sihtkohaks oli seljakotireisijate suur lemmik Antigua. Tegemist on pisikese linnakesega vulkaanide (osad aktiivsed) keskel. Suuri maju seal pole üldse, ainult pisikesed madalad ja väga värvilsed. Ideaalis võiks linna 1 päevaga läbi käia, aga kuna ma olin sellest kohast ülivõrdes kuulnud, siis broneerisin kohe 3 ööd. Suurt midagi ei teinudki alguses. Sain kokku ühe Uus-Meremaa tüdrukuga, kellega kunagi 5a tagasi Boliivias tutvusime ja ta ei läinudki oma reisilt tagasi vaid elab nüüd Antiguas. Ta tegi väikse linnatuuri ja istusime ühes baaris, aga nagu öeldud, siis väsimus mind ikka hullult jälitas, et ega ma pikalt kuskil olla ei jaksanud ega suurt teha.

Lõpuks 2.03 otsustasin teha Acatenango vulkaani matka. Vulkaan ise on peaaegu 4000meetrit merepinnast ja sinna korraldatakse ööpäev kestvaid matku. Esimesel päeval matkasime kuskil 4-5 tunni vahel, et jõuda laagriplatsile. Iseenesest ei tundu see pikk aeg, agaaaaa kohati olid ikka väga retsid tõusud. Ütleme nii, et 85% sellest matkast tundsin ma end kui 80aastane mööda mäge üles ronimas veremaitse suus. Mu parim sõber oli kepp, mille saime rentida 80eurosendi eest ja millele ma toetusin iga 5min tagant, et pilti tasku ei viskaks. Okei võib olla ma natuke liialdan. Aga tõsi on, et alguses oli ka meeletult palav ning hiljem hakkas ka kõrgus vaikset mõjuma ja õhk muutus väga hõredaks. Et kõik need tegurid kokku tegid minu jaoks selle matka ikkagi suht raskeks. Telklasse jõudes avastasime aga täiesti 100% pilvise platsi enda eest. Acatenango vulkaan asub nimelt Fuego nimelise kõrval, mis peaks olema üks aktiivsemaid vulkaane maailmas. Ja oligi. Me kuulsime Fuegot purskamas...aga ei näinud mitte midagi. Mu näost oli lugeda ainult pettumust, sest pilved ei tundunud ka mitte kuskilt otsast taanduvat ja vahepeal tunduski, et tegime lihtsalt retsi matka tippu, et näha...pilvi. Õnneks poole 9 paiku pilved tõmbasid minema ja taevas oli täiesti selge. Ja WOW!!! Naeratust mu näost oli raske minema pühkida. Taevas paistis poolkuu, tähed särasid ja me olime niiiiii lähedal purkavale vulkaanile ja nägime punast laavat mööda külge alla voolmas. Ütlen ausalt, et see kogemus oli nii ainulaadne ja võimas, et ma lihtsalt seisin seal ja mõtlesin, kui õnnelik ma olen, et mul on elus võimalik sellist asja üldse kogeda. Magasime telkides ja kuigi öösel tõmbas miinuskraadideks, siis mul oli isegi suht ok, sest ma kandsin 6 kihti riideid😀 Reisifirma andis kõigile joped, mütsi ja kindad ka, mis olid kõik megasoojad. Öösel muutus Fuego eriti aktiivseks ja mingi hetk läbi une kuulsin ühte purset teise järel ja omaette seal kubujussina magamiskotis mõtlesin, et hmmm, kas see on ikka normaalne. Kell 4 oli jälle äratus ja tuli ette võtta teekond täiesti vulkaani tippu. See kestis umbes tunnikese ja oli ka ikka väga raske. Lisaks sellele, et jalad täiesti süldid olid eelmisest päevast, oli väljas megakülm, kottpime ja väga unine tunne. Õhk oli eriti hõre ja järsemad tõusud tõmbasid korralikult läbi. Aga see kõik oli seda väärt. Päikesetõus sealt tipust oli lihtsalt vaimustav. Kui päike ilusti kõrgel oli trippisime tagasi telklasse, sõime ja hakkasime alla minema. Esimene osa oli eriti mõnus. Nautisin ilusat ilma ja jalutasin rahulikult, aga kui need järsemad kohad tulid lõpus siis oiiiii kuidas mu 80aastase põlved tunda andsid. Kuigi see 24 tundi oli vägagi proovile panev, siis oli see üks kihvtimaid 24 tundi, mis mul väga ammu on olnud. Nii palju emotsioone mahtus sinna sisse ja see kõik oli lihtsalt vaimustav, mis seal üleval oli. Tagasi jõudsime hostelisse lõuna paiku ning kella 4ne äratus ja matk olid nii läbi tõmmanud, et midagi suurt targemat päevaga enam ei teinudki.

Järgmine päev aga seadsin sammud Atitlani nimelise järve äärde. Tegu on päris suure järvega mägede ja vulkaanide keskel ehk merepinnast ikka tunduvalt kõrgemal ning järve külgedel on erinevad külakesed, mida saab paadiga külastada. Mina alustasin Panajacheli nimelisest külakesest kuhu jäin esialgu kaheks ööks ja armusin sellesse kohta pea kohe. Pisike koht, samas piisavalt suur, et kõik asjad on olemas ning sealt näeb imeilusaid päikeseloojanguid. Vahepeal liikusin üheks ööks ka San Pedro nimelisse külakesse teisel pool järve, sest sealt sai teha Indian Nose hike. Ehk taaaaaskord matkamine (kes oleks arvanud, et Guatemala mind selliseks hommiku inimeseks ja matkaselliks muudab). Just siis kui vulkaani matkast hakkasid lihased vaikselt taastuma panin taaskord äratuse 3.30ks ja hakkasin mäe otsa ronima. Seekord ka ilma oma parima sõbra, kepita, kellele toetuda. Aga asi oli tunduvalt sujuvam ja lühem. Peale vulkaani kutsuksin seda rahulikuks hommikuseks jalutamiseks. Peale San Pedrot ja Indian Nose vurasin paadiga taaskord Panajacheli. Kuigi Atitlan on siiani vaieldamatult mu lemmikkoht Guatemalas, siis peale Panajacheli broneerisin bussi Lanquini nimelisse külakesse, mis distantsilt peaks olema suts üle 300km, aga meil võttis üle 10h sinna jõudmine. Olgu tervitatud kõik mägised ja kurvilised teed, mis mul südame pahaks ajavad. Lanquin asub vihmametsas ja põhjus miks inimesed sinna lähevad on Semuc Champey. Looduslikud, ma ei teagi kuidas neid nimetada, nagu basseinid oma türkiisse veega keset vihmametsa ja mägesid. Taaskord tuli suht hard core matk, et vaateplatvormile jõuda ja mööda muda sealt pärast põhimõtteliselt alla libiseda. Aga tuleb tõdeda, et väga ilus koht. Kuigi uuesti ma seda 10h sõitu selle nimel isiklikult kindlasti tegema ei hakkaks. Lanquinis on veel koopad ja üks õhtu läksime kahe belgia tüübiga sinna uudistama. Mingi hetk olime 40m maa all ja ronisime mööda eriti teravaid kive ehk adrekat sai. Lahkusime päikeseloojangu ajal, mil ka kõik nahkhiired otsustasid lahkuda sealt koopast ja oiiii kuidas neid lendas. Ma ikka korralikult hoidsin käsi näo ees, et mõni vastu vahtimist ei lendaks. Öeldi, et neid nahkhiiri pidavat sealt umbes 10 000 korraga välja lendama. Tagasi teel kõndisime mööda muda edasi tagasi libisedes, väljas läks kottpimedaks ja padukat sadas. Mingi hetk hakkas üks tüüp hääletama ja kohe võttiski mingi kastiga kohalik meid peale. Me istusime kastis, kus oli veel köitega kinnitatud mootorratas ja mööda neid kurvilisi teid, vihm näkku pritsimas viis see mees meid mäe otsa meie hostelisse ära. See sõit oli niiii lege, sest auto libises mudas, meie seal kastis, kuskilt kinni polnud hoida, sest läbi iga augu sõites lendasime seal nagunii ringi. Aga teate, sellised natuke lollid, pisikesed ekstreemsed asjad on just need mille pärast ma reisin. Ma ausalt ei suutnud kõva häälega naermist lõpetada terve tee ja kohale jõudes, olles totaalsed mudakollid, oli tunne nagu oleks ei tea mis reisiga just hakkama saanud. Lanquinis peatusin kolm ööd ja peaaegu terve see aeg kui ma seal olin sadas korralikult vihma. Alguses oli pettumus suur, aga tegelikult oli väga mõnus mullivannis paduka ajal istuda ja pärast hosteli rahvaga piljardit ja laumänge mängida. Et see suht ideaalne koht kui on soov end maailmast ära lõigata natuke. Lanquinist lahkudes olid teed ikka väga mudased ja ilm pilvine ja sobune sellega, et me olimegi konkreetselt pilvedes ja midagi väga näha polnud. Teed nagu mainitud väga kurvilised ja koht ilma piirdeta. Ilmselgelt kõikidest minibussidest, kes korraga Lanquinist erinevas suunas liikuma hakkasid jäi meie oma mutta kinni. Mida rohkem andis juht gaasi, seda rohkem vajus buss tagumise osaga kuristiku poole. Meid aeti tagaotsa, kohalikud tulid sinna tee peal oleva otsa juurde kõik lükkama ja ikka vajusime me aina tagasi. Pole vist vaja mainida, et mu pulss oli südamerabanduse äärel, ronisin tee pool olevasse otsa ja tõmbasin akna lahti, sest ilma naljata olin valmis sealt aknast välja hüppama kui buss veel tagasi libiseb. Õnneks kuidagi saime ikka teele tagasi aga mu vererõhk oli veel tükk aega laes. Taaskord lugu, mis sel hetkel tekitas korraliku sisemise paanika, aga praegu ajab naerma. Reisidel ikka juhtub. Mul vähemalt.

Taaskord pikk päev bussis veetes jõudsin tagasi Antiguasse, kust mul pidi järgmine hommik kell 7 minema buss El Salvadori.  Guatemalas juba gramm üle 2nädala selleks ajaks oldud ja sain kõik tehetud, mis tahtsin ehk olin 100% valmis uuteks avastusteks, aga võta näpust. Täpselt 12h enne bussi väljumist jõudis koroona paanika ka lõpuks siia maile ning mulle öeldi, et nii El Salvadori kui ka Hondurase piirid (minu 2 järgmist sihtriiki) on suletud. Muid plaane mul polnud, et suht hetkega pidin oma plaanid täiesti ümber mõtlema. Jäin veel 3ks ööks Antiguasse kuna hakkasin ka kodustelt saama paanikat, et kohe piletid Eestisse ostaks kuna piirid kinni jne ning Antigua hea baaskoht mujale Guatemalas minemiseks ning samas ka Guatemala Citysse kui lennujaama vaja kiiresti minna. Esialgu mõtlesin asja rahulikult võtta ja vaadata mis saab. Sain kokku ka ühe eesti tüdrukuga ning koos meie kohaliku sõbraga läksime hoopis kõrvalkülla väikese kohaliku tootja juurde mayade stiilis šokolaadi tegema, selle asemel, et niisama paanitseda. Ma suur šokoladi fänn küll pole, aga väga kihvt oli näha kuidas kakao taimest läbi koorimiste, röstimiste, purustamise ja vormimise jõubki meieni šokolaad. Saime ka igat protsessi ise kaasa teha ja proovida igas staadiumis kakaod/šokolaadi ehk iga šokohooliku unistus.

Tagasi internetimaailma jõudes oli paanika aina süvenenud ja juba kutsus ka valitsus kõiki koju. Ma selles loogikat ei näe, sest siin koroona veel ei levi, kõik asjad on avatud, elu toimib normaalselt ja päike paistab. Eesti tulles oleksin 2 ndl üksi kodus ehk broneerisin hoopis bussi El Paredoni nimelisse surfikülakesse ookeani ääres ja proovin siin natuke tsillilt võtta ja loota, et Euroopa ja maailm rahunevad varsti maha. Mu esialgselt plaanitud Kesk-Ameerikast kuni Ecuadorini võib vist und näha, sest hetkel tundub, et siit Gutemalast mul väga kuskile liikuda pole kuna piirid kõik kinni. Aga elab päev korraga ja vaatab mis edasi 


I am finally in Central America. A destination that has been haunting me eversince I left South America 5 years ago. My first destination is Gutemala where I arrived on the 26th of February. Firstly I stayed 2 nights in the capital, Guatemala City, to recover before I start exploring around, but tbh I have never had such a long jetlag in my entire life than I had in here. I would recommend to stay in Guatemala City as shortly as possible, not much to see there in my opinion. Anyways I was happy to move on after two nights. My next stop was the main backpacker place in Guatemala, a small town in the middle of volcanos with lots of colourful tiny houses, called Antigua. The main attraction in Antigua is the Acatenango volcano hike. Which I decided to take on the 2nd of March. It’s an overnight hike that takes you to the top of Acatenango which is about 4000meters from the sealevel. Safe to say I had a bloodtaste in my mouth at least half the hike up. It takes around 4-5 hours to reach the camping site on the first day and some parts were veeeery steep. My best friend thoughout the hike was the stick that we were able to rent for 80 eurocents at the beginning. Around 3.30 pm we reached the camping site AND for my massive dissapointment there were only clouds. Could not see anything else and they did not seem to dissapear either. Thankfully by 9.30pm it cleared up and ohhh wowwwwwwww!!! I could not wipe the smile off my face. Halfmoon, sky full of stars and an active volcano called Fuego erupting in the backruound, red magma sliding down. That was just amazing and I felt so greatful that I am able to experince that sort of things. We slept in the tents and altought it was minusdegrees during the night then I was actually okay to sleep. Maybe because I was wearing 6 layers of clothes :D Fuego got extremely active during the night when there was one eruption after another and wrapped in  one million things, barely able to move, I was thinking by myself if this is even normal. Wake up time was 4am to do the hike to the summit. And ohh how I was struggeling there. Body was still like a jelly from the yesterdays hike, was so sleepy, it was pitch black outside, cold, the air was so thin and on the top of that it was sooo steep as well the whole way up. But an hour later we were there and it was 100% worth it. The sunrise we got from there was out of this world. Nothing I had ever seen before. When the sun was high up we went back to the campsite, had breakky and started our way down. First part was like walk in the park but during the steeper part down, it felt like I am 80 y/o and my knees are 90. We got back to the hostel around noon and after recovering for a night I made my way to lake Atitlan. A huge lake in the middle of volcanoes and mountains. Definitely my favourite spot in Guatemala. There are few villages around the lake which are accessible by boat. I chose the one called Panajachel as my main spot and liked it a lot there. Small but big enough to have everything with a bonus of amazing sunsets. For one night I also went to San Pedro to do the Indian Nose hike (who would have known that Guatemala turns me into such a morning person and hiker, huh). 3.30 am wake up to start hiking towards the top of a mountain again. But compared to the volcano I would call this one a lovely morning walk. Again worth doing it since you get the view over the whole lake during the sunrise. Very magical. After 4 nights in total by the lake I took a shuttle to Lanquin. A place which was slightly more than 300km away but it took us more than 10h to drive that. Cheers to all the curvy roads in the mountains that are everything but enjoyable. The main reason why people go to Lanquin is the Semuc Champey, natural pools with turquise water in the middle of a rainforest and mountains. Very pretty but I personally would not take that 10h journey for that again. The whole three days I spent there was pissing down rain. At first I was very dissapointed but it was actually pretty cool to chill in the hot tub in the rain and play pool and boardgames with the hostel people afterwards. Very relaxing and a good spot to cut yourself off this world for a wee while. One day we also went to explore the cave with two belgian guys. At some point we were 40meters underground climbing sharp rocks, pretty cool. During the sunset we decided to leave the cave and so did around 10 000 bats. Never seen anything like it before. Was covering my face so that I wouldnt get smacked by one. When we started walking back it got totally dark and the rain was pouring down and the road was so muddy we were sliding around. One of the belgians hitchhiked to a local guy with a trunk and we had to sit back. That ride was legendary. Roads were curvy and pumpy, we had to go up on a steep hill, the rain was splashing to our faces. The car was sliding in the mud, we were sliding in the back of the car. I could not stop laughing out loud the whole way up. That sort of silly and small things is the reason why I feel so alive when travelling. When it was time to leave Lanquin the roads were crazy muddy and of course our van got stuck in the mud. We were literally in the clouds on the edge of a cliff and the more the driver pushed gas, the van was sliding towards the edge of the cliff. Locals were trying to push, we were ordered to go the the back of the van but still with every press on the gas pedal we went backwards. Safe to say my pulse was high as and in my head I was forming escape plans in case we will slide more towards the edge. Thankfully after a while we got out but my hands were shaking for a good while afterwards. Arriving back to Antigua I tought this was my last night in Guatemala since by then I had been there for a bit longer that 2 weeks and done everything I wanted to. But 12 hours before my bus was supposed to go to El Salvador, the corona panic arrived here as well and I was told that the borders of El Salvador as well as Honduras (my next two destinations) have been closed. I had no plan B so I stayed in Antigua for three more nights to see how this situation will unfold. But it only got worse and I started to get messages from the home ones as well to return to Estonia asap. To ignore the panic tho then me, another estonian girl and our local friend went to a small family owned chocolate factory where they made true mayan style chocolate. Although I am not a big fan of chocolate it was still so interesting to see how the chocolate we know from stores comes from the cocoa plant and what needs to be done with it. We were also able to taste cocoa/chocolate in every stage and try to roast/grind etc ourselves as well. Definitely a chocoholics wet dream.

Returning to the internet world it seemed like the world is going more crazy within every minute and the tought of returning to Europe where everything is closed and I would have to sit first two weeks at home not even able to see anyone, did not excite me at all. So instead I booked a shuttle to a little surfing village called El Paredon by the coast of Guatemala. Long story short then atm it feels like I am a bit stuck in Guatemala and I have no clear plan at all what to do. Will just take day by day and see how this situation goes. But safe to say that my Central- American trip down to Ecuador is just a dream now...

Acatenango hike

Fuego

Atitlan

Panajachel

Semuc Champey

Chocolate workshop

India 2

India...on olemas kohti ja siis on India. Üle pika aja oli see riik, mis mind jälle imestama ja üllatuma pani ning päris ausalt kohe, siis täiesti ainulaadne ja erakordne koht siin päikese all. Kuigi kui ma päris ausalt ütlen, siis kõikidest oma reisidest oli India see, mida ma ise kõige rohkem kartsin. Tõenäoliselt kõikide nende hullude uudiste pärast, mis meedias on olnud. Samuti ei teadnud ma ise väga inimesi, kes Indias on trippinud ja veel vähem, kes seal üksinda on käinud. Aga taaskord võib öelda, et kõik need hirmud olid asjata ning kohalike kohta on mul vaid häid sõnu öelda. See kui sõbralikud kõik minuga olid ja kui palju mind aidati seal, kui ma jälle eksinud näoga ringi uitasin on nii hämmastav ja seal olles lõi minu naiivne pool, kes arvab, et inimesed on ainult head ja abivalmid jälle välja, aga niimodi seal tõesti oli.

Aga alustan kohtade kaupa, et kus ma seal käia jõudsin. Kui esialgu mõtlesin, et kuu aega Indias on meeletult pikk aeg ja selle ajaga mul India ära tüütab, siis kindlasti ei olnud see piisav aeg ja päris kindlasti jäi mul nägemata ja tegemata liiga palju. India on VÄGA suur riik ning punktist A punkti B liikumine on vägagi aeganõudev ja seega pidin ka mina otsustama, et kuhu ma oma kuu aajaga jõuan minna ning millised kohad jäävad tulevikku ootama.

Alustasin oma Indiat Jaipuri nimelisest linnast põhja India Rajasthani osariigist. Jaipur on tuntud ka kui roosa linn ning linnamüüride sees on tõesti eranditult KÕIK hooned roosat värvi. Roosa on ta seetõttu, et kunagi ammu tuli kuningas Edward sinna külla ja selle puhul värviti hooned roosaks kuna roosa on külalislahkuse värv ja peale seda on jäänud kõik roosaks. Seiklused hakkasid mul juba lennujaamast. Nimelt jäid mõlemad mu lennud Sri Lankalt hiljaks ja ma spetsiaalselt olin vaadanud lennud, et ma jõuaksin päevavalges kohale, aga seda ei juhtunud. Maandudes hakkasime lennukis mu kõrvalistujaga jutustama ja tulime koos lennujaamast välja. Ta aitas mu pangaautomaati leida ja siis tuleb välja, et teadmata põhjustel ainuke pangaautomaat Jaipuri lennujaamas ei anna mulle raha. Proovisin nii deebet kui ka krediitkaarti, aga ikka ei saanud midagi. Seisin siis pimedas seal lennujaama ees ilma ühegi ruupiata ja mõtlesin, et mida kuradit ma nüüd peale hakkan. Ja kohe sain tunda India külalislahkust. See sama poiss lennukist hakkas mulle oma uberiga autot tellima ja kuigi ma ütlesin, et pole vaja, sest mul polnud talle raha anda, siis ta ütles, et ta ei lahku enne kui teab, et ma jõuan turvaliselt oma hostelisse. Ja ta ootaski seal minuga ja vaidles juhtidega kuna osa canceldas ja siis lõpuks tuli riksha, kes keeldus pangamakset võtmast. Temaga ta saigi diili, et too viib mind linna ja peatub kuskil, kus ma saaksin raha välja võtta. Kohale ma siis lõpuks jõudsin, vääääga palju aega peale seda kui ma kunagi Sri Lankalt startisin. Minu üllatus oli suur, kui külm oli Jaipuris. Pigem lausa ehmatus, kuna mu pikkade riiete varu oli väga minimaalne. Õnneks päeval läks suht soojaks, aga kohe kui päike loojus oli ikka väga külm. Teine ehmatus oli tuk-tuki sõit lennujaamast hostelisse. Väljas oli pime ja külm ning mu juht ei rääkinud peaaegu sõnagu inglise keelt. Juba esimeste minutitega sain tunda tõelist Indiat, kui sõitsime läbi Jaipuri vaesemate kohtade, kus inimesed magasid papi tükkide peal kuskil silla all. Mõnest kohats läbi sõites tundus nagu me liiguks linnast aina kaugemale, kuna ees valitses ainult pimedus ning tänavad, kus oli vähegi valgustust või liikumist jäid selja taha. Oiiii kuidas ma pipragaasi oma käes pigistasin terve see sõit. Aga nagu öeldud, siis kõik see hirm oli vaid loll ettekujutus mu peas mis õnneks kahe päevaga kadus ning sain aru, et pole mõtet kuulata ja lugeda teiste kogemusi vaid enda omasid usaldada ning nagu öeldud, siis minu kogemused kohalikega olid ainult ülivõrdes head.  Jaipuris veetsin 2 ööd ja minu silmis väga piisav. Terve päeva sõidutas üks riksha juht mind ja ühte saksa tüdrukut mööda vaatamisväärsusi, mis oli päris hea viis kiiresti ja mugavalt linnaga tutvumiseks. Ilmselgelt minu esimene kokkupuude Indiaga tekitas ikka korralikke ehmatusi nähes nii elevante, kaamleid, lehmi, koere, kasse, ahve, kitsi, kanu ja jumal teab mis elukaid veel tee peal rikshad, rollerite, autode, busside, jalgrataste ja inimeste vahel liikumas. Samuti see vaesus ehmatas mind ära. Nähes perekondi magamas pappkastis ja pisikesed lapsed kerjamas oli esimese päeva kohta korralik šhokk.

Edasi liikusin Jodphuri, kus tegin ka siis oma Vipassana, millest on eelmises postituses juttu. Jodphur on siis tuntud sinise linnana ning samuti on ta väiksem kui Jaipur, et seal saab vabalt jala ringi liikuda, mida me ka tegime peale kümmet päeva ühe koha peal istumist. Jodphur meeldis mulle linnana rohkem ning kes sinna satub, siis nime ma nüüd ei mäleta, aga seal on üks meeletult ilus koht, kus avaneb vaade tervele linnale ning mis on eriti ilus päikeseloojangu ajal.

Peale Johphuri oli aeg edasi liikuda Udaipuri, mis on tuntud kui järvede linn. See linn oli tõsiselt ilus ning seda kaootilist ja räpast Indiast oli seal märgatavalt vähem. Udaipur oli ka koht, mis hakkas juba rohkem turistikaks muutuma. Kui Jaipuris ei näinud ma peaaegu üldse ja Jodphuris minimaalselt turiste, siis Udaipuris juba see range riietumisstiil, kus pidi end kinni katma muutus palju leebemaks ka tänavapildis ning üleüldse oli palju läänelikum ning pea kõik rääkisid inglise keelt. (eelnevalt sai ikka korralikult pursitud ja käte ja jalgadega seletatud, mida ja kuhu vaja on)

Peale Udaipurit võtsin liikusin Goasse, sest olgem ausad, veekogu igatsus, mis minu jaoks sümboliseerib vabadust, oli peale vipassanas olemist tõusnud maksimaalseks. Sellega oli ka omaette nali. Kodutöid ma jätkuvalt väga ei harrasta, pigem ilmun kuskile kohale ja siis hakkan alles uurima, et kus mis toimub. Nimelt, piinlik tunnistada, aga isegi veel Indias olles arvasin ma, et Goa on linn Indias. Minu lend Goasse maandus a la kella 11 paiku õhtul ja maandudes oli mu telefoni aku täiesti tühi, et telefoni ei võtnud pilti ette. Lennujaamas pagasit oodates ei hakanud see ka laadima. Ning välja minnes avastasin, et ohoooo Goa ei ole mitte linn, vaid osariik Indias ning külake, kuhu ma olin hosteli broneerinud asus 60km lennujaamast. Bussid see kell muidugi enam ei sõitnud, takso oli utoopilise hinnaga. Istusin siis oma koti peale maha ja mõtlesin, et miks ma nii loll olen ja midgai kunagi ette ei või uurida. Lõpuks kuidagi üks kohalik organiseeris rahvast oma autosse, mis sõitis sinna suunda. Ehk siis taaskord „targad otsused“ olin keset ööd suvakate India tüüpidega suvalises väikeses autos ja lootsin taaskord, et sõidame õigesse kohta. Poole tee peal meie auto peatus, juht astus välja ja tema 12 aastase välimusega vend tuli tema asemel rooli :D mingi hetk tuli raadiost Richard Marxxi Right here waiting ja ma lihtsalt hakkasin omaette naerma, kui random terve see öö on olnud. Kõlab võib- olla veidralt, aga sellised täiesti suvalised hetked panevad mind nii elavana tundma, kui absoluutselt ei tea, mis saama hakkab.

Esimene peatus Goas oli Vagator beach. Ning järgmisel hommikul randa minnes oli pettumus päris rets. Pole ammu nii koledat randa näinud. Ka Vagator oli oli täiesti mõttetu koht ning teadsin kohe, et kui mu 2 ööd seal läbi saab liigun edasi. Vaatamata hosteli rahva pingutustele mulle selgeks teha, et pole mõtet nii kaugele hakata üksi trippima, siis mul tekkis juba kerge hasart, et ma tahan minna Palolemile, mille distants oli küll kõigest 80km vms, aga sealset transporti arvestades võttis mul 4 tundi ja 3 erinevat bussi  ja 3 eurot, et sinna jõuda. Sekund, kui ma randa astusin teadsin, et see teekond oli ainuõige otsus. Täielik paradiisirand. Terve rannaäär oli paksult täis palme, pisikesi värvilisi majakesi ning armsaid restorane, kus õhtuti oli laiv muusika. Palolemi jäin kokku nädalaks ning hea meelega oleks sinna veel kauemaks jäänud. Seal olles hakkas ka tervis tunda andma, et olen Indias ning ühe päeva veetsin haiglas tilgutite all. Haigla kogemus oli taaskord omaette nali. Järjekord oli jõhker, tundus, et kõigile anti täpselt samad rohud. Arst küsis kaks küsimust nign kokku läksid vastuvõtt, kolmed erinevad rohud ja tilguti all passimine mulle 20 eurosenti maksma.

Peale Palolemi paradiisi liikusin ööroniga veel Mumbaisse, kust oli minu tagasilend. Ostsin enda arust teise klassi pileti, mis busside puhul tähendas täielikku luksust, aga võta näpust, rongi puhul kindlasti mitte.Kõigepeal nagu ikka olin ma ainuke turist rongis, lapsed lihtsalt istusid mu vastu ja jõllitasid. Rongisõit ise oli selline, et unest võis seal ainult unistada, sest kõik kolises ja mürises nii hullult. Aga lõpuks ma jõudsin kell 7 hommikul Mumbaisse, maailma neljandasse kõige rahvarohkemasse linna rohkem kui 18 miljoni elanikuga. Ausalt öeldes ootasin ma midagi hullemat ja suuremat kaost, aga minu üllatuseks oli väga palju Mumbaist, kus ma seal ringi jõudsin liikuda, vägagi puhas ja modernne. Omaette tsirkus oli vaid tipptunni ajal metrooga sõit. Sellist hullust pole ma oma elust vist varem näinud. Inimesed lükkasid, tõukasid, elasid üksteise seljas, rippusid ustest välja ja mida kõike veel. Ainuke võimalus oli seal end reaalselt välja lükata maksimaalse jõuga, muidu tsaupakaa õige peatus. Taaskord olin ma ainus turist ja peajagu kõigist pikem seal vagunis ning kohalikult kõik hakkasid minuga seal rääkima ja uurima, et kust ma tulen jne jne ning põhimõtteliselt nad aitasid mind sealt õiges peatuses välja lükata :D Muidu sõidaks vist siiamaani Mumbai metrooga ringe.

Samuti tekkis üleüldse Indias, aga eriti just Mumbais max staari tunne. Olles Gateway of India juures tekkis mulle mingi hetk järjekord inimesest, kes tahtsid minuga koos pilti teha. Olid perekonnad, terved suguvõsad, lapsed. Absoluutselt ulme oli see. Mingi hetk ma seisingi 15 minutit ja tegin ainult pilte.

Kuigi India meeldis mulle väga, siis ausalt öeldes ootasin ma vist esimest korda elus reisi lõppu päris korralikult. Tervis mul reisi jooksul ära ei paranenudki, paremaks läks alles peale Eestisse jõudmist ja antibootikumikuuri. Ning ausalt öeldes, siis olles üle nädala seal troopilises kliimas täiesti haige ja ihuüksinda ning asi ei tundunud üldse paremaks minevat, siis tekkis päris korralik hirm ka endale nahavahele, et mis siis nüüd lõpuks lahti on. Lisaks ka stabiilne väsimus ning päris korralik kaalulangus tekitasid soovi tulla koju ja tervis korda saada.

Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et India pole üldse väärt hirmu üksinda reisimise ees ning on 100% väärt avastamist. Jah, seal on räpane ning hoopis teine kultuur, aga see on nii ainulaadne koht fanatstilise toidu ja megatoredate kohalikega. Kindlasti soovitaksin ma võtta India jaoks piisavalt aega, sest see on nii suur ja mitmekülgne. Käies ainult ühes kohas ei saa absoluutselt aimu selle riigi olemusest. Ka minu kuu aega seal oli liiga lühike aeg ning see on koht, kuhu ma tahaks minna tagasi ükspäev. Mitte puhkama vaid justnimelt avastama neid kohti, kuhu ma seekord ei jõudnud.

Jaipur

Jaipur

My star moments

Jodhpur

Jodhpur

Palolem

Palolem

Night train to Mumbai

Mumbai

India is absolutely one of a kind place. This was the destination that I was so afraid myself but now I can say that all the fears were just a stupid fruit that media has seeded in my head. Besides the first night when I arrived alone in the dark and the rickshaw driver went through some very dodgy places, I felt totally safe the whole trip. And the hospitality and friendliness of the locals just blew me away. My first destination in India was Jaipur which is located in the northern part of India in Rajasthan. On purpose I bought my flights from Sri Lanka so, that I would arrive during the daytime, but both of my flights were late and clearly it was dark when I got there. After exiting the airport I found out that the only atm does not like me very much and I couldn’t take any rupees out. So I was standing there in the dark and cold (Northern India got very cold after the sunset during that time) and with no money. That was also the first time when I came across of how friendly the locals really are. The guy who sat next to me in the airplane tried to help me so much and when I couldn’t get any money out he started odering me an uber. Although his brother was waiting for him and I told him that he can leave and I’ll sort smth out. He just replied that he won’t leave anywhere before he knows that I can get safely to my hostel. And that sort of things happened so many times during my stay in India. I have only very good things to say about the locals and their hospitality.

Well anyways I spent two nights in Jaipur and this is known as the pink city of India because most of the building inside the city wall were painted pink. Besides the cold weather after the sun went down I was also schocked about the trash everywhere, rats running all over the place, kids begging and families sleeping on a cardboard. Clearly that was my first contact with India and I was preparing myself to see a different kind if place but for the first two days it still felt so overwhelming. Traffic in India is also something out of this world. You can see cars, buses, rickshaws, bicycles, foot passangers, elephants, donkeys, dogs, cows, monkeys, rats, camels and god knows who else together in the same road.

After Jaipur I did my Vipassana, which you can read about in the last post. And spent a short time in Jodhpur which is known as the blue city of India. Jodhpur is smaller that Jaipur and it’s easy to walk around. There is an amazing spot to check out the sunset on the top of the city with a view all around Jodhpur.

After that I made my way to Udaipur aka the lake city of India. Udaipur was slowly looking like a tourist place with more foreigns, western food places, cleaner streets and locals understanding more english. I actually really liked Udaipur and I would recommend it for people who want to get some taste of India but are too afraid of exploring the less touristy places.

After Udaipur I finally made my way down to Goa, because I missed the ocean like a crazy by then. Of course I still suck at doing homework and wing most of my trips and find out what is what on my way. Sometimes it backstabs me and my arrival to Goa was one of those times when I just tought that why am I so stupid and never do any homework beforehand. So anyways, I though that Goa was a city, but after I landed I realised that it is not a city but a state in India and the hostel I booked (in my eyes in the city of Goa but 1km from the beach) was actually 60km from the airport. I landed around 11pm and clearly the buses didn’t go that time anymore and the taxis had the night tarif which was quite expensive. So I sat down infront of the airport on the top of my bag and was thinking what should I do. The locals went crazy trying to offer taxis, cars etc. Finally a local boy found 3 more guys who were going to the same direction, so in the middle of the night I took a random car with four random Indian guys in it and just hoping to get to the right place. Half way down the car stop and driver’s brother who looked like 12 years old took over the driving. To be honest then that probably was one of the most stupid things I did there but they were all so nice and driving somewhere in India with four strangers in a tiny car Richard Marxx Right here waiting playing in the background, I couldn’t help but just laugh how random life is.

In Goa my first stop was Vagator beach, which was a massive dissapoinment. This is probably one of the worst beaches I have ever seen and for a second I got so scared that what if all the beaches are like this in India. I spent my two prebooked nights in Vagator and then after finally doing some homework I found a beach that looked gorgeous on the photos. Tho everyone in the hostel said that it takes way too long to get there and no point of going, then I already made up my mind that I wanna go to the Palolem beach. And I am very glad I did because it was a paradise. Loads of palm trees, white sand, colourful beach huts, beach bars and restaurants with live music and amazing sunsets. Exactly how I wanted to finish my trip. Palolem honestly is just a chilled hippie village with amazing little vegan cafes and amazing beach. But to end my trip with a bang I got ill over there and things just got from bad to wrorse until I was in a local hospital under the drip. Of course the trip to the hospital was a joke on its own, considering I had to wait two hours to even see anyone and looked like everyone got the same drugs who exited the doctor’s office. But 3 sets of different pills, appointment fee and the drip costed me around 20 euro cents.

After a week in Palolem I also went to Mumbai for a night. To waste less time I took the night train. In my head I booked the 2nd class and I imagined that I will sleep like a baby since the 2nd class in a bus was a proper luxury, but no. Above you can see a photo of the train. Of course I was again the only tourist there. Kids around just sat and stared me for like an hour on a row, the train was so loud and and the freezing nightwind blew in as well. No sleep at all. Around 7am I finally got to Mumbai. A city with a population of more than 18 million people and the 4th most populated city in the world. I was actually very surprised of how modern and clean Mumbai was, in the main parts I mean. I was expecting a much bigger chaos. Although one thing where I actually didn’t know what to do or where to run was a subway ride during the rush hour. THAT WAS INSANE! Never seen anything like it in my life. Subways there have doors on both sides and they are sooooo full that people actually are hanign on the doorways. Since I was AGAIN the only tourist in my wagon and much taller than anyone else there, then a lady came and talked to me and helped me (read: literally pushed me) out when it was my stop because that was the only way to exit whilst masses tried to enter.

Also in Mumbai I got to feel the spotlight because in almost every step someone wanted to take a photo with me. When visiting the Gateway of India there was an actual que standing to take photos. Crazy!

All in all I was finally quite happy to return home, first time ever when I was not sad to end my trip. The health problems affected me quite a lot at the end and a quality healthcare was much needed because I was lacking energy and had lost so much weight by the end of my trip. Although one month in India was definitely not enough. There is so much to explore and each place is so different from the last one. Also I would say that there is absolutely no need to be scared when traveling India, alone or in a group. Many tarvellers I had met previously had said that India is one of their favourite places they had visited and that there is just something about it. I wouldn’t say that it is my favourite but I can agree that there is something special about it and I would love to return one day to explore the places I didn’t go to this time.