Vietnam

Kui meil esialgu oli plaan Vietnamis veeta nädal, siis lõpuks jäime sinna kokku peaaegu 2ks nädalaks. Vietnam on lihtsalt nii pikk riik, et seda mööda reisides nädalaga väga kaugele ei jõua. Igatahes maandusime me Ho Chi Mingh nimelises linna, mida teatakse ka kui Saigoni ja on Vietnami suurim linn. Seal veetsime 2 ööd ja kes kunagi satub Vietnamisse minema, siis 2 ööd on isegi liiga kaua selle koha jaoks. Miks??? Sest tegu on vaid ühe suure ja kaootilise linnaga, kus väga midagi näha ega teha pole. Kuna me jõudsime õhtu hilja, siis esimene õhtu midgai ei teind ja hommikul ärgates mõtlesime, et lähme homikust sööma ja vaatame, msi toimub jne ja ma pidin südamerabanduse kohe saama, nimelt LIIKLUS Vietnamis on JUBEEEEEEEEEEEEEEEE. Konkreetselt igakord tänavat ületades mul süda ja jalad värisesid ja teisele poole teed jõudes oli väga hea end ühes tükis ja elavana tunda. Ja seda terve reisi jooksul. Valgusfoore neil on, teeradade tähistusi ka, aga ma ei usu, et keegi üldse teab, miks need sela olemas on, sest kõik sõidavad täpselt nii ja seal, kus tuju on. Aga mis kohe silma jäi, et hinnad on väga odavad seal. Peale seda esimest surmahirmus päeva otsustasime, et on aeg võimalikult kiiretsi liikuma hakata. Järgmiseks varahommikuks bronasime tuuri, kus sõitsime bussiga tükk maad eemale Mekongi jõe (mis läbib 4 v 5 Aasia riiki ja enamusi kus meie käisime) deltasse, sõitsime paadikesega jõe peal, siis käisime mingil saarel, kus meile anti kohalikku teed ja snäkke ja sai proovida maailma kõige jubedamat jooki ehk Mao veini, mida ma ei paneks raha eest ka mitte suhu, aga Stephen reaalselt jõi seda ja mitte ainult 1 korra :/ Tegu siis riisiveiniga, kuhu oli surnud madu v maod sisse pandud ja vahets nii maitse pärast ka mõni surnud lind v skorpion vms.Need nägib NIIIIIIIIII räiged välja, et ma tahtsin seda pudelit vaadates juba roopi panna, aga olen lugenud, et see vein Vietnami n-ö special on.Edasi sõitsime kanuudega ja meile anti need sealsed tüüpilised torbiku mütsid ka pähe :D see sõit päris äge oli, sest siuke väike jõeke oli ja mõlemal pool suured palmilehed, et hästi troopiline ja ilus oli. Edasi löksime mingi pere ettevõttesse, kes kookosekomme valmistavad, mille näol tegu iirise sarnaste kommidega, mulle meeldisid väga ja otsin koju ka, et kes tahab proovida, siis koputage mu uksele, sets neid palju. Järgnes lõuna ja kohalike troopiliste viljade ja tee maitsmine, kus taustal kohalikud laulsid ja mängisid pilli, kuigi see mu kõrvadele küll hästi ei mõjunud :D Sel ajal hakkas hullu padukat ka sadama, ja me õues istusime, et 1 korda aasia jooksul ma tundsin, et mul on jahe, mis oli väga meeldiv tunne ausalt öeldes. Sellega meie väike päevatripp lõppeski ja asusime tagasi Ho Chi Minghi poole, kust kell 8 läksime Magamisbussile ja asusime teele Nha Trangi poole. Magamisbussid on nagu tavaliselt bussid, suts suuremad vist, kus on väiksed narid sees 3.s reas ja nad on suht okd veetmaks ööd bussis, aga väga lühikesed, ilmselgelt mõeldud aasialastele, et ma jalad sirgu magada sela küll ei saand.

Nha Trangi sabausime hommikul kl 7 v 8 paiku, ma isegi ei tea, sets suht unes olin, aga mida ma mäletan, et juba nii vara hommikul bussist välja astudes pidin kuuma kätte sussid püsti viskama. Aga halli ja kiire Ho Chi Minghi kõrval oli Nha Trang nagu paradiis, sets taevas oli erksinine, päike säras, sinine ookean mööda linnaäärt-Supper. Me saime hotelli alles kl 11 paiku check in-ida ehk läksime kohe hommikul randa ja siis mul oli tunne, et see ongi puhkus. Hiljem käisime veel linnapeal söömad ja baaris jne ja lihtsalt lebotasime. Pidime seal alguses olema 1 öö ja järgmise päeva õhtuks oli uus ööbuss bronatud, aga hommikul helistati, et buss on katki ja me saame päev hiljem minna. Mul oli et wtf  buss läheb hommikul katki ja nad ei saa õhtuks uut organiseerida, et see kräpp+ meil suht plaanid oli, et kuhu enamvähem mis ajaks jõudma peaks. Igatahes läksime tuk-tukiga (et mingi vend väntas meid :D) büroose ja naine, kes siis tööl oli ei teadnud midagi, et buss on katki ja ütles, et buss on täis lihtsalt, aga me ei saand enam midgai teha ja pidime veel 1ks ööks jääma, kuigi hea, et see Nha Trangis juhtus, sest see mu lemmik koht Vietnamis. Päeval jälle rannas tsillisime, sela kohalikud igast asju müüvad ja üks vanem naine müüs lobsterit( ma ei mäleta kuidas eesti keeles, aga see suur oranz mereand) ja värskelt püütud oli see ning ta ise meie silme all tule peal grillis seda ja krevette, KUI luks see oli, lihtsalt päevitasime ja vaatasime kuidas meie supperluks toit valmis saab.

Õhtul bussile minnes jälle mingi jama oli, et tuli oodata, lõpuks saime bussi ja nagu poole sõidu peal välja tuli, siis see polnd päris see buss kuhu meid oleks pidanud pandama, aga see teine JÄLLE täis oli. Igatahes me magasime naris 2. Korrusel kui äkki vaatan alla, et vahekäigus inimesed istuvad, sest bussi oli mingi miljon kohalikku pandud ja neil polnd isegi ruumi, et pikali heita ja siis äkki näen, et üks roobib kotti ja terve see rida, kuskil 5 inimest hakkasid kottidesse oksendama nagu mingis doominos. NIII räme see oli, see hääl jne. pm seal bussis ma vist terve öö jooksul üldse tunnikese magada sain, sest lisaks oksendavatele kohalikele sõitis bussijuht ka nagu mingi poolearuline, et pool aega oli siuke tunne, et varsti saab hakata bussi kraavist välja lükata. Aga okei. Kuidagi me kohale jõudsime ja meie järgmiseks peatuspaigaks oli Hoi An, mille näol oli tegu vast kohaga kus näeb kõige rohkem kohalikku kultuuri. Tegu on väikse rätsepalinnaga, kus iga teine peoke on rätsepaäri. Mis mulleseal meeldis, et turg ja üleüldine elu polnud seatud ainult turistidele, et turul käis kauplemine pigem kohalike vahel. Muide see koht nii väike, et sela autodega ei saa väga liikuda, aint rolleritega ja bussijaamast hotelli minnes 3 rollerit pidime võtma, et mu kotid saaks kohale viidud :D 3. Lihtsalt sõitis ja hoidis mu kohvrit. Hästi ilus vanalinna osa on ka Hoi An-is, mis õhtuti veel eriti äge on. Kui mul kohvris rohkem ruumi oleks, siisma oleks endale jakki küll tahtnud sealt, sest asjad suht isikupärased ja teissugused olid, aga kahjuks on ülekilode tõttu minu shoppingud piiratud L

Seal olime me ainult 1 öö ja siis oli aeg edasi liikuda pealinna ehk Hanoi suunas, mis tõotas tulla kõigepikem bussisõit ja viimasest kogemusest oli mul tuju teha ükskõik mida muud, kui sinna ööbussi uuesti minna. Õnneks seekord läks veits paremini ja keegi roopi ei pand ja bussijuhil ka mõistus oli alles ja peale 17 tunnist sõitu jõudsime varahommikul Hanoisse kohale. Kui nüüd võrrelda suurlinnu Ho Chi Minghi ja Hanoid, siis kindlasti meeldis mulle Hanoi rohkem, seal on rohkem teha ja näha ning on üldse veits rohkem organiseeritud. Mõtleisme, et lähme elame hostelis, et raha veits säästa ja sela pidi üks hea olema ja tõesti ma nime enam ei mäleta aga supper hea hostel megaodavalt, central backpackers oli vist. Et soovitan soojalt ja staff rääkis normaalset ingl keelt ka.
Hanoist pidime minema tegelt Halong bay tripile, ehk plaan oli paadiga 1öö ja 2 päeva veits seilata, aga kui hakkasime bronama, siis tuli välja, et kõik reisid on tühistatud kuna mingi torm oli tulekul ja me lihstalt 2 ööd ja 3 päeva Hanois niisama tsillisime ringi.Kuna Vietnam võttis meil palju rohkem aega kui plaanitud, siis hakkas üha reaalsemaks saama, et Laost ja Kamboodžat mõlemat me küll teha ei jõua ja peale väikest uurimist otsustasime Kamboodža jätta mõneks teiseks korraks ja see natuke aega kauem Laoses veeta ja Taisse varem minna.

Aga Vietnami kohta üleüldiselt veel seda, et inimesed on hästi sõbralikud seal, aga peab ettevaatlik olema, sest KÕIK on ainult raha peal väljas. Reisimaks Vietnamis soovitaksin varuda vähemalt 2 nädalat, sest meie tegime kõike kiirustades ja aega puhkamiseks väga ei jäänud ja Hanois lihtsalt oli hull väsimus ja uni peal kogu aeg, et mõnes mõttes isegi hea, et Halong Bayd ei teind( kuigi olen kuulnud häid asju., et soovitaks teha,kellel võimalus) ja kindlasti pigem veeta aega väiksemates kohtades, mitte linnades.

Reisiga jäime mõlemad väga rahule ja Vietnam jättis väga hea mulje, kuigi jah väga väsitav oli see reis küll.

Snakewine

Ööbuss

Nha Trang

Lobster rannas :P

Malaisia

Malaisiasse saabusime kella 2 paiku öösel ja tuli välja, et Kuala Lumpuri lennujaam on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel. Aga mis juba taksoga linna poole sõites mulle suureks üllatuseks oli, et Malaisias on kõik nii organiseeritud ja normaalne. Näiteks teed, liiklusmärgid, liiklus üleüldse. Kuna ma ei tea inimesi, kes on Malaisas käinud ja pole selle kohta varasemalt väga uurinud ka, siis ma ei osanud sinna minnes väga midgai oodata, aga peale Balit arvasin, et liiklus on vast sama kaootiline ja organiseerimata. Igatahes hotelli jõudsime alles kl 3 paiku ja hotelli bookisime ka viimasel minutil ja lootsime, et vast rotte ei jookse toas ringi, aga kohale jõudes oli kõik suppper luks. Megailus ja modernne, kuigi hommikul, kui kardinad eest ära tõmbasin, sis avastasin et vastasmaja on kerge prügila :D

Mis me tegelt Malaisias väga valesti tegime oli see, et me ei mõelnud mitte midgai ette, mis me teha tahame. Tegelt nii oligi plaan Aasias reisida, et lähme kohale ja vaatame kuhu, mida ja milla, et teeme seda mille järgi tuju on. Aga kuna M. On nii suur, siis praguseks pean kahetsusega ütlema, et meil jäi LIIGA palju nägemata ja tegemata seal. Ja ausalt öeldes on nädal sellise koha jaoks liiga lühike aeg.

Esimesel päeval ärgates olime mõlemad ikka jumala uimased lennust ja ma ei tea millest kõigest veel ja lõuna ajal üldse ei viitsind liigutada ja mõlemad esimest korda elus tellisime toateenindusega süüa. Supperluks, lihtsalt istud voodis ja söök/jook tuuakse kandikul kohale :P õhtupoole läksime Petronas Towersi, ehk Kuala Lumpuri(KL) kaksiktornide juurde. Jõudsime sinna valges, sest võrreldes Perthiga päike loojus tunde hiljem ja mitu tundi tsillisime seal ringi kuni lõpuks päike loojus ja läks pimedaks ning tornidel tuled põlema ja see oli WAOOOO. Päevavalges on nad lihtsalt 2 suurt torni minu silmis, aga pimedas kõige oma valgustusega vaatasin küll suu lahti neid. Mõlemal pool torne on park ja siis vahepeal heitsime pikali maha ja lihtsalt vaatasime neid seal lamades, see supper luks oli :P

Üks päeva otsustasime, et lähme kohalikku n-ö veeparki, mis asus linnast suts väljas. Tegu oli Sunway Lagooni nimelise kohaga ja seal olid koos veepark, lõbustuspark, loomaaed, hirmupark ja ekstreemsuste park. Ühesõnaga VÄÄÄGA suur koht. Mulle meeldis kõige rohkem veepark, sest seal oli täiega ägedaid kohti kust sai alla lasta, mu lemmik oli nt siuke kus väikse mati peal tuli kõhuli lamada ja siis jumala kõrgelt hakkas alla laskma, vahpeal olid nagu astmed, aga ümarad. Ma panen pildi ka sellest siia lõppu. Igatahes täiega äge oli. Aaa kusjures, vahepeal pandi osad liud kinni pooleks tunniks ja mingi seltskond kõndis mööda turvad ümber, Stephen veel ütles, et raudselt on mingi kohalik kuulsus, kellest meil pole aimugi ja järgmine päev mainisime hosteli tädikesele, et käisime sela pargis ja siis ta rääkis ja näitas lehest meile, et ei keegi muu kui Justin Bieber oli sel samal päeval seal pargis :D

Mis veel märkimist vajab on hirmupark. ELUSEES ma enam oma jalga siuksesse kohta ei tõsta. Igatahes sinna jõudes juba mina, suure õudukate fännina, hakkasin kilkama, et ma tahan sinna kindlasti minna. Õhtu lõpuks seadsimegi sammud hirmupargi poole ja eelnevalt arvasin, et tegu on mingi showga, mida näidatakse mõned korrad päevas, aga mitte päris... Kõigepealt kutsuti meid ukse ette (meiega koos oli veel 3 inimest) ja seletati, et a la pilte ei tohi teha jne jne ja siis tehti uksed lahti ja 2 zombiet hüppasid meile vastu. Ma üldse ei osand seda oodata ja ehmatasin nii, et jooksin kisaga vastu ust ja lõin oma käe nii valusasti ära, et üks zombidest tükk aega pärast vabandas muu ees :D Igatahes meeletu algus juba. Ukse taga olin ma täiega põnevil ja peale seda ehmatust mul süda ja käed juba värisesid nii hullult, et olin valmis tagasi pöörama, eriti kui sisse astudes tuli välja, et see teine seltskond loobuski. Aga mõtlesin, et okei, see pidi kuskil 15 min kestma, et käin ja värisen ära. Tegelt kui ma nii siin kirjutan, siis arvate vist kõik et ma hea tita olen, aga ma ei tee nalja, need zombied ja kollis sela NIIII tõetruud olid, isegi päevavalges kui nad showde vahepeal õue tulid, siis inimesed jooksid eemale. Ja pm oli seal üks suur hoone, jumala kottpime, mingite hirmsate häältega ja siis nagu mööda labürinti hakkasime käima ja siis mingid zombid äkki seinast akna avasid ja ehmatasid ja siis hakkasin järgi käima mingeid ülivärdjaid zombie häälitsusi tehes ja lõpus enne kui väja saime, siis mingi vend pööras lampi ümber (ma ei näind teda seismaski) ja tõmbas mootorsae välja. OIIII kuidas ja värisesin sela, pool aega käisin silmad kinni ringi ja pigistasin Stepheni ribisid ja kätt puruks vist. Tegelt ka, ei tundu jube aga ON.

Peale seda avastasime kusjuures maailma kõige paremad donutsid ja sealt lähedalt aga sellel ma ei peatu kauem, muidu ilastan oma läpaka täis siin. :D Aga kokkuvõtteks meie veepargi päevale, siis see jumala supper oli, ilm ka täiega hea ja siuke tunne oli, nagu oleks jälle 12 aastane vms :D

Teine päev läksime Batu koobastesse, kuhu sõitsime rongiga ja selle näol siis tegu kohalikele püha koobastega. Koopad asuvad kuskil mäe sees, et tuleb ülipikast terpist üles kõigepealt kõndida ja siis ongi suured koopad, hästi kõrged, mitte sellised kus peab a la ringi roomama.  Need päris ägedad olid, aga soovitus neile, kes kunagi Malaisiasse satuvad, siis reisibüroodes küsitakse täiesti ulme summat selle reisi eest, et 10neid kordi odavam on ise roongiga sinna minna.

Veel käisime Central marketis, mis KL-s väga tuntud ja vana koht, siis üks päeva mõtlesime, et jalutame botaanika aeda, mis pidi olema meie hostelist a la 20 min kõnd. Peale 40 mintsa ÜLIpalavas ja lämbes kuumuses jalutades küsisin ma meie „supper“ teejuht Stepheni käest kaarti ja tuli välja, et tüüp jumala valesse suunda jalutas :D :D lõpuks me kuidgai ikka kohale jõudsime, aga seal midagi väga erilist polnud.

Me vahepeal pidime hotelli vahetama, kuna meie oma oli täis bookitud ja mõtlesime, et teeme veits säästureziimi ja kolisime hostelisse, mis asus kohe ületee chinatowni marketitest, mis mulle täiega meeldisid.

Ahjaaa ja Kl-s asub HULL kaubamaja- 12 kordne ja sela kõik NIII odav on, et ebareaalne ja uskuge v mitte ma aint 1 paari pükse seal odavuse kaubamajast ostsin. Mitte et ma ei oleks rohkem leidnud, aga Malaisias on poodides siuke reegel, et asju ei tohi selga proovida. Kabiinid on olemas aga müüa ütles, et kõigepealt peab ära ostma ja siis saab alles selga proovida- MIS MÕTTEGA on mu küsimus? Igatahes võib arvata kui kuri ma olin, sest ma lihtsalt ei julgenud sela väga pimesi osta, kuna aasialased megapisikesed ja raudselt ostan ära siis midagi selga ei mahu. Mul pükstega läks õnneks. Aga jah, siiamaani ma üllatunud, et seal siuke süsteem on.

Ega me väga midagi rohkem ei teha ei jõudnudki, kahjuks. Seal nii palav ja lämbe ka, et peale 5 mintsa õues on siuke tunne, et hakkab pilti tasku viskama. Aga Malaisia mulle ise täiega meeldis, inimesed olid väga toredad ja kõik rääkisid nii head ingl. Keelt, isegi vanemad inimesed metroos hakkasid meiega ingl. Keeles rääkima euroopa ajaloost jms, et minu jaoks suur üllatus. Aga hästi organiseeritud on sela kõik, et isegi üksinda reisides saaksid kõik seal hakkama ma usun ja kindlasti tuleks varuda vähemalt 2 nädalat, sest ainuüksi juba KL-s on nii palju teha ja näha. Muideks, kohalikud söövad sela näppudega. Viimased päeval läksime ka ühte rotikasse söögikohta, kus söök serveeriti banaani lehe peale ja siis näppudega sõime seda ja supper hea toit oli ka.

Igatahes Malaisia on kindlasti see koht, kuhu ma tahaks oma elus veel korra jõuda J

Petronas Towers

Batu caves

ulme suur kaubamaja

Bali

Minu viimased tunnid Austraalias möödusid pead kätele toetades, sest lampi tekkis jube peavalu ja kui me Balile jõudsime, siis kohe magama jäin, kuigi see peale südaööd anyways oli. Hommik algas „meeldivalt“ , luugid lahti lüües avastasin, et olen jälle hakanud topelt nägema. Kes ei tea, siis umbes kord aastas juba ajast kui käisin põhikoolis näen ma aeg-ajalt topelt, ehk kui ma vaatan näiteks inimest, siis tal on 2 nina, suud jne, tundub naljakas?? EI OLE!! Ma vihkan seda, sest midgai korralikult teha ei saa, ma paar aastat tagasi oli seetõttu haiglas uuringutel ka, aga midagi ei leitud ehk diagnoositi migreen ja vsjo. Kuna tavaliselt see õnneks läheb mööda 2-4 päevaga, siis ma esialgu väga suurt paanikat ei teinud, kuna anyways oli Balil plaanis niisama puhata, rannas lesida ja pm lihtsalt lõõgastuda.(muidugi nüüd seda kirjutades võin öelda, et see oli mu elu pikim topelt nägemine, sest kestis kokku pm 2 nädalat, vahepeal oli parem ja mõned päevad nägin ok-lt siis tagasi jne, aga nüüd õnneks möödas thank god!)Aga okei, jätame terviseprobleemid mujale ja asume Bali kallale.

Ööbisime me terve aja Kuta nimelises linnakeses Denpasari lähedal (põhi lennujaam).

1. päeva me lihtsalt jalutasimegi linnapeal, käisime rannas ja söömas jne, et midagi väga erilist ei teinud.Mulle enne räägiti igal pool, et Kuta rand räpane ja kole, aga mulle küll meeldis ja midagi nii kole ei tundunud,et väga mõnus oli peale Perthi külma jälle päikese all liiva peal lesida. :P

 Ma tegelt enam päevadekaupa ei mäleta kirjutada ehk kirjutan üleüldiselt. Meie reisidest esimene oli siuke, kus autojuht tuli meile hommikul järgi ja sõidutas meid terve päeva (kokku kuskil 8h vist) saarepeal ringi. Kõigepealt läksime n-ö kohalikku teatrisse vms, kus toimus mingi tantsuline etendus ja nad ise oma pille mängisid, edasi käisime vaatasime kuidas hõbedat töödeldakse ja kunstnike pere koduaia, mis hullult igast maale täis oli.Edasi läksime kuskile kose juurde ning peale seda mu lemmik-kohvi degusteerimine, alguses ma sellest ideest väga vaimustuses polnud, kuna ei mina ega Stephen joo kohvit, aga tegu oli jällegi perefirmaga, mis ise röstis ja terve protsessi kohvi saamiseks tegid. Ja mis oli äge, et seal oli ka nt kookose ja vanilje maitselist kohvi, mis mulle isegi meeldisid, samuti oli seal erinevaid teesid, näiteks riisi ja ingveri. Seal samas toodetakse ka maailma kõige kallimat kohvi- Luwaki vms(kohvisõbrad peaks teadma) ja selle eest tuli juurde veits maksta ja ma ei tea, kui tõsi see on aga öeldi, et restodes maksab tass seda kohvi kuskil 100-150 krooni ja kuna seal sai palju odavamalt, siis mõtlesime proovida, aga savi kui kallis see on, ma never seda enam ei jooks :D Üldse mul meeletu mõte proovida oli, anyways ma vahet ei teind, kas see maailma kalleim kohvi või löfbergs lila. Ahjaaaa, see kohv on megakallis seetõttu( loodan, et ka muudel põhjustel) kuna kohvioad söödetakse mingile loomale sisse (kelle nime ma hetkel ei mäleta)ja tema siis väljastab need peale ringlust oma kehast ja siis alles hakatakse ube röstima. Aga mulle tõesti meeldis see osa päevast kõige rohkem, sest hästi tore pere oli ja osad teed ja asjad väga huvitavad.Peale kohvisid ootas meid ees lõuna üks kohas kus sai rõdul istuda ja vaadet vulkaanile nautida. Peale lõunat külastasime veel riisiterasse, mis mulle samuti väga meeldisid ja n-ö ahvimetsa, mille näol oli tegelt tegu suure pargiga, kus PALJU ahve elasid ja väikeseid banaane pea kohale tõstes ronisid nad mööda inimest üles, see päris äge oli, kuna ma pole varem ahve endal õlal hoidnud ja seal igast nunnusid ahvibeebisid oli jne, aga üks megasuur ahv kogu aeg tahtis pähe hüpata ja hirmutas mind, sets ma tahtsin et pisikesed banaani saaksid, aga see vend türraniseeris seal, nendega muidu ettevaatlik peab olema, me Stepheniga saime mõlemad hammustada ka neilt. Peale ahve oli aeg minna õhtusöögile, mis toimus Tanah loti templi juures, mille näol on templiga mis asub vees, kalju peal. Seal megailus oli, jõudsime just päikeseloojangu jaoks ja tõesti vaaaau. Meie õhtusöök asus mereanni restos kalju peal ja ausõna, see kõige romantilisem sööming mu elus vist. Kohe pärats päikeseloojangut, soojas õhus, lained vastu kaljut peksmas, pillimehed igast armastuslaule mängimas ja laua juurest laua juurde käies, küünal laual,see kõik niiiiiiiiiii ilus ja hea oli ja toit ka supper :P Peale sööki oligi aeg tagasi koju pöörduda ja midgai väga ei toimunud enam, sest kerge laiba tunne oli peale sellist trippi. Meie tuurijuht ka megatore,naljakas ja abivalmis oli, et hästi tore päev oli ja seda reisi soovitaksin ka kõigile, kes Balile satuvad, sest ühe päeva jooksul näeb päris palju ja kuuleb lugusid ja soovitusi ka kohalikult (ehk siis autojuhilt)

Järgmine päev otsustasime veespordiga tegeleda ja sõitsime täietsi Bali lõunaotsa,ühe kuurort linna ja seal tegime parasailingut( vb eesti keeles muu nimetus, aga pm, et ripud langevarju otsas ja siis paat hoogu võttes tõstab õhku ja tiirutab ringi) see päris äge oli, kuigi kui reegleid seletati, siis mul olid muud asjad mõttes ja maandumisel oleks ma äärepealt vastu katust lennand :D õnneks päris nii ei läind ja sain ilusti maale tagasi ikka. Siis sõitsime skuutritega, mingi bananaboatiga, mida öeldi, et on väga jube-jah vb kui tegu oleks 10 aastastega ja siis flying fishiga-see nagu paat aga tõstab õhku ehk nagu seisak asendis olime veel kohal, see ka päris äge oli.

Niipalju siis tuuridest, mõlemaid ma soovitaks teha, sest esimesega näeb natuke saart ja elu seal, aga veeasjad lihtsalt täiega lõbusad. Ükspäev käisime massaažis ka, peatipust varbaotsani tund aega ja aint kuskil 50-60 eeku.Ma ei suutnud oma silmi uskuda, arvasin et vale nr vms :D Viimasel päeval shoppasime veits, seal igast odavaid riideid ja ehteid on, kuigi who knows kaua need vastu peavad :D

Rohkem me midgai väga mainimisväärset ei teinudki, sest me nagunii aint 6 päeva sela olimegi- sõime paaaaaaaaaaaalju toite, sets söök sela megaodav ja megahea ja niisama puhkasime. Ilmaga ka meil täiega näkkas, sest terve aeg oli ilus sinine taevas ja väga soe, aga mitte lämbepalav.

Bali oli minu jaoks siuke koht, kuhu ma ilmtingimata tagasi ei igatse, ma ei kahetse et seal käisime ja väga nautisin seda puhkust(st, et niipalju kui on võimalik topelt nähes nautida), aga minu jaoks see nädal seal oli piisav. Miks ma väga supper vaimustuses sellest kohast pole on see, et see on läbi ja lõhki turistikas, kohalikku elu ja kultuuri seal väga ei näe, linnast välja sõites mõnes üksikus väikses külas vb ja see on ka kõik. Isegi need kohvi ja hõbeda külad on prageuseks vist elus ainult turistidele. Näiteks hõbedaküla kohta kirjutati reklaamis, et saab vaadata kuidas hõbedat töödeldakse ja kuulata selle kohta jne, aga mis reaalsus oli, et tegelt nägime seda töötlust 5minutit ja peale seda ajas müüa meid 15 minutit taga, et me sõrmuse ostaks sealt ja sama pm igal pool. Kohalikud on minu silmis küll sõbralikud aga NIIIIIIIIIIIIIIIIIII tüütud, et see ajab hulluks, nad tahavad kogu aeg ja kõike müüa ja kui muidu „ei“ öeldes lähevad kaupmehed uue kliendi juurde, siis siin hakkavad nad inimesi pm taga ajama, reaalselt nad võivad vahest 200meetrit tänaval taga kõndida ja mingit rahakotti pähe määrida. Näiteks prooviti mulle müüa meeste nokamütse ja kui ma endale jalanõusid proovisin, siis tuldi Stpeheni juurde, et ta ka midgai ostaks, ümberringi olid a la roosad plätud jms, ta vastas, et pole päris tema stiil, siis hakkas müüa ajama, et ta oma emale siis midgai viiks. Ja näiteks rannas tuleb iga 3 minuti tagant keegi, kes tahab kas peatuge, jäätist, matti v MIDA IGANES müüa. Ja ausõna ma saan aru, et see nende töö, aga nii agressiivset pealetükkimist ma pole varem näind ja see megalt väsitab. Viimased 2 päeva veetsimegi rohkem hotelli basseini ääres, sest nii kopp ees neist müügimeestest oli. Ahjaaa ja hinnaga tuleb ka kaubelda KOGU aeg, pm saab asja ostetud 3 korda väiksema hinnaga vahest, kui see mis alguses öeldakse. Ma tean, et osadele väga meeldib kaubelda ja tekitab mingisugust hasarti, siis mina siuke inimene kindlasti pole, kui kingi ostes mult küsiti et palju ma olen nõus maksma, siis minu öeldud summat isegi ei proovitud muuta, ilmselgelt mina sinna ostlema ei sobi :D

Aga ma ei taha väga halba pilti Balist maalida, sest tegelikult lihtsalt tsilliks puhkuseks on see hea koht ja näiteks sõpradega kunagi tagasi minna, et seal lihtsalt pidutseda oleks ka päris äge, sest Kuta on väga peokoht ja joogid on seal odavad ja baar baaris kinni põhitänaval, et noortele, kes tahavadki lihtsalt möllu, siis ma usun küll, et see väga hea koht.

väravad Kuta randa

Maailma kõige kallim kohvi

(Muide, kui mu tekstid segased tunduvad, siis ma kirjutan, mis hetkel pähe tuleb ja seetõttu vahest suht segane tundub mulle endalegi, kui ma kunagi hiljem neid ise loen :D)

Last one in Land down under

Ja kätte on jõudnud aeg kribada valmis minu viimane postitus Austraaliast.

Kui päris aus olla, siis midgai väga märkimisväärset ei juhtnud alates mu viimasest postitusest. Kuna hakkasime vaikselt plaanima ja mõtlema Aasia reisile, siis põhirõhk oli raha säästmisel ja seetõttu möödus enamus osa ajast töötades ja põhjus, miks me enam Austraalia siseselt trippe ei teinud peale Rottnesti oli selles, et Stephen töötas hommikupooliti ja mina tavaliselt õhtul. Muidugi reedesed päevad olid mul kaunid, kell 7 hommikul alustasin restos ja siis sama õhtu kl 9  alustasin baaris ja jõudsin koju tavaliuselt kell 5 hommikul, ehk kerge 24 tunnine päev venis kokku vahest. Tõõdest veel seda, et restorani töölt tulin viimasel vahetusel ära siuke naeratus näos, et vähe pole, kuid samas baaritööl oli just vastupidi, terve viimane vahetus oli kuidgai imelik tunne sees, kuigi parim vahetus üldse, sest me jumala lolli mängisime terve õhtu ja igast lolle pilte tegime jne, aga pm ära tulles ja kõigile tsau öeldes oli küll väga nukker, sest inimesed supper ägedad seal on, töö on lõbus, juhatajad PARIMAD ja koht ka siuke kus ma ise ka hea meelega paar drinki võtaks. Ja tegelt enne ma kogu aeg mõtlesin, et jeeeei Aasia reis on kohe kohe käes, varsti joon kuskil palmi all kokteile,(sest Perthis NIIIIII külm oli, ma reaalselt endale sooja jaki pidin ostma :D) aga viimane õhtu töölt lahkudes jõudis mulle kohale, et ma mitte ei lähe Aasiasse reisima vaid ma lahkun AUSTRAALIAST, kohast mis mulle viimased 2 aastat on koduks olnud ja kohast, mis mulle väga kalliks saanud ja siis mul korraga siuke kass peale tuli. Õnneks oli 29. Juuni ja koju minnes majakaaslased kõik juba jõid, kuna pidime linna minema minu ja Stepheni sünnipäeva sisse tähistama ning peale 2 kokteili mul endal ka tuju juba paaaaalju parem oli :D mis aga väga tark polnud, et kuna kõik olid juba tükk aega joonud selleks ajaks kui ma koju jõudsin ja valmis sain, siis ma mõtlesin, et teen suts kangemad koksid endale, et järjele saada, tagajärjeks oli see, et ma päris kiiresti olin järjel ja samuti päris kiiresti järjelt maas jälle, ehk polnud just eriti pikk õhtu :D ja sünnipäev möödus ka pool päeva voodis, sest energiat polnud, et isgei oma väikest varvast liigutada, Stephen ka tööl oli nagunii. Kui ta koju tuli, siis tõi mulle maailma kõige ägedama sünnipäeva koogi-valge shokolaadi koogi, kuhu lasi eesti lipu peale joonistada ja kirjutas eesti keeles „palju õnne Kadri“ Suppppper äge see oli :P Sünna möödus suht vaikselt, sets ma polnd ainuke, kes eelmisest õhtust energia puuduses oli. Käisime majakaaslastega pubis söömas ja pärast meiekal mõned joogid võtsime ja suht vara ma juba und nägin- vanaks vist jäänd :D Pubis muiud üks eesti tüdruk töötab ja siis tõi meile 2 shokolaadi kreemi küünlad sees ja siis nad laulsid meile sünnipäeva laulu ka keset pubi :P megaäge!

Viimased päevad niisama pakkisime ja veel ajasime reisiasju korda, mis veel lahtised olid ja tegime viimaseid kingi shoppingut. Kui lõpuks aeg minema oli hakata, siis kõik kuidagi VÄGA kiireks läks, kuna ma linnas pidin hommikul käima, siis ütlesin, et Stephen meile mingi majutuse bronaks, kuna jõudsime südaöö kanti alles Balile kohale ja pm ta on meeletult äge organiseerija. 5 minutit enne kui takso tuli, et meid lennujaama viia polnud meil mingit majutust, siis ta kuskile helistas ja õnneks asi ikka korda sai :D Muidu kes kursis pole siis meie tripp peaks välja nägema, et alustasime 3. Juuli õhtul lahkudes Austraaliast, siis edasi Bali-Malaisia-Vietnam-Laos-Kamboodža-Tai-ja 16. August EESTI.(proovin ka Aasiast blogipostitusi teha, kui keegi juhuks plaanib neisse kohtadesse kunagi minna vms, siis äkki on abiks:)) Antud hetkel kui ma seda kirjutan oleme jõudnud juba Vietnami ja ausalt öeldes olen ma hetkel väga põnevil Eestisse tulekust, oma kodust,perest,sõpradestm toidust ja üldse kodutundest.

Mis ma Austraalia kokkuvõtteks oskan öelda? Palju on öelda, aga raske on sõnadesse panna. Mäletan kui ma veel Eesti olin aastal 2010 siis ja põdesin, et raudselt ei leia tööd ja olen 2 kuu pärast Eestis tagasi, sest minu Austraaliasse mineku otsus tuli suht lampi ja organiseerimine oli ka nii ja naa, enamuse infot otsis välja Kris :D

Aga ei kahetse ma mitte midagi ning SAIN hakkama!selle peaaegu 2 aasta jooksul oli mul supppppper häid aegu, kus mõtlesin, et see ongi elu, mida ma tahan elada, samas oli ka langusi, kus mõtlesin, et mis ma üldse nii kaugele ronisin, aga kokkuvõtteks ei kahetse ma MITTE midgai, kui saaksin kõike otsast alustada, teeksin kõik samamoodi, sest need inimesed, keda ma seal kohtasin jäävad mu mällu, mõtetesse ja südamesse veel VÄGA kauaks, seiklused, mida ma Eestisse jäädes poleks iial kogenud ,kohad kus ma käisin ning üldse see elulaad, et kõik oli nii tsill ja rutiinivaba. Kui tekkiski rutiin, oli see märk sellest, et aeg on uude kohta kolida :D

Tegelt võlgnen palju ka Krisile, kes oli supper reisikaaslane ning ilma kelleta ma ei tea, kas mul oleks olnud julgust nii kaugele kolida.

Parim töökoht!

meie maja Perthis

Ühesõnaga-nägin koalisid, kängurusid, proovisin surfi, nautisin päikest, töötasin farmis, hakkasin veggiemite armastama ja üldse nautisin elu ja nagu öeldakse, nüüd mul on mida lastelastele rääkida :P

Näeme Eestis juba 16. August!!!!!!!!!!!!!!!!!! J

Perth

Jälle on niipalju aega mööda mu viimasest postutusest. Üritan lühidalt kokku võtta, mis toimunud on jne.
Igatahes 8 aprill tulime Uus-Meremaalt tagasi ja ma samal päeval läksin kohe Perthi edasi ( lääne kaldale) ja Stephen jäi veel paariks nädalaks Sydneysse. Alguses elasin ma Janeti juures, kuniks töö sain ja Stephen tuli. Tööga näkkas kiiresti, peale 1 päeva otsimist sain 3 proovipäeva juba ning kuna esimesets kohast öeldi, et nad tahava dmind+seal nv-d vabad olid, siis ma teistele ei hakand minemagi. Igatahes restoran/baar kesklinnas täpselt ja ma ettekandjana töötan+ reede hommikuti aitan kohvisid teha. Kuigi mul sellest kohast NIIIIIIIIII kopp eest et ei jõua päevi lugedagi, et saan oma lahkumisavalduse anda. Ma hetkel tõesti käin seal aint raha pärast, kuna hommikust tööd kuuks ajaks ma enam uut otsima ei viitsi hakata. Aga pm, et miks mulle seal ei meeldi on see, et intervjuul ütles juhataja, et minu tööaeg hakkab olema kl 10am-6pm, mis supper tundus, sest sealjuures nv-d vabad, aga ikka head tunnid. Ta mainis et vahets vb pean alustama varem v hiljem, rõhutan sõna VAHEST. Igatahes ma mis siis olema hakkas oli see, et 1. nädal alustasin ma iga päev kl 8, mõtlesin et wtf aga okei, eks ma olen selle nädalaksese ära. Siis 2. nädal alustasin iga päev kell 7 (!!!!) hommikul, st et ma pidin kl 6 hommikul ärkama ( teate küll, milline ma hommikuti olen) siis mul oli konkreetselt, et mida helli siin toimub ja kui nägin graafikut peale seda ja ma jälle kell 7 olin, siis ma mainisin hommikumänedzerile, et ma pole ausalt öeldes üldse hommikuinimene ja vihkan sellist graafikut. Nädala lõpuks kutsus juhataja mind endaga rääkima ja ütles, et teab, et mulle ei meeldi hommikul töötada  ja ta võib hommikuks uue inimese palgata aga st et ma saaksin vähem tunde, aga et ta kindlasti ei taha must ilma jääda, sets ma teen head tööd ja kõik on muga sela rahul. Järgmine päev ma vastasin, et ma enne võtan vähem tunde, aga see hommikuteema mulle üldse ei sobi, sets ma 24/7 väsinud ja oma elu üldse pole nii. Ja peale seda hakkas pihta-iga jumala lause ja liigutus ja pm ükskõik mis ma tegin ma tegin valesti. Mitte ühtegi head sõna enam, ainult halb. Igakord tööl olles mu tuju läks nulli ja ma reaalselt hakkasin seda tööd vihkama ja uut otsima ja sain ka uue kiiresti ühte baari, aga esialgu aint nv-del, et ma päris ära ei saand tulla, aga nüüd on asi veits parem ja nagunii ma varsti minema, et selle kuu aega kannatan ära, saab vähemalt veits rohkem raha. Aga jah meeletu koht see :S. Teises kohas vastupidi, juhataja supper äge ja töökaaslased ja üldse tsill, kuigi nüüd jälle nv-d tööl pean olema. Esmasp on uus peopäev mulle :D
vot, seda siis töökohapealt. Muidu nagu juba mainisin siis 2 nädalat peale mind jõudis ka stephen siin ja me nädla hostelis olime aga siis leidsime kuulutuse ja kolisime backpackeri majja. see bussiga u 15 min kesklinnast, et pole väga hull, samas jalutama päris ei hakka, et suht pikk maa ikkagist. AGa maja suht äge, siuke logu näeb välja, aga siin elab üle 10 inimese ja see nagu hostel aga väiksem ning inimesed ka tsillid, kodus pokkeriõhtud ja joomine vaikselt ja käime koos rannas jne, et mulle meeldib. Kuigi enamus prantslased ja vahets küll nii, et ei jaksa seda pr keelt ära kuulata :D
Siis eelmine nädal käisime Rottnesti saarel, mis on 11km pikk saareke kuskil 30 min perthist praamida. Seal rentisime rattad ja väntasime saarele tiiru peale. Hästi ilus ja päikseline ilm oli ja seal supper ilusad rannad ja sinine vesi, et hästi tore päev oli see. Seal muidu autodega ei saagi sõita, aint jalgratastega.
Üks reede saime Stepheniga linnas peale mu tööd kokku ja mingeid plaane polnd, mõtlesime, et lähme sööma kuid lõpuks kujunes hullu tsill õhtu sellest välja. Alustasime eelroaga aasia kohas, siis pearooga läksime sööma ühte grilli kohta ja magustoitu chocolateriasse, pärast seda läksime mänguruumi, tegime rallit ja mängisime kossu ja siis peale seda baari, kus lampi mingi big band esines ja mingid swingi inimesed tantsisid, et hästi tsill oli :P
Rohkem mul ei tulegi midagi tähtsalt meelde, niisama vahets oleme väljas käind ja rannas jne, hästi ilusad rannad on ka siin, kuigi kuulsin just et siinkandis suurim protsent hairünnakute suhtes, et väga vist ei kisu enam vette :D tegelt nüüd juba veits jahe ka, et ujuma anyways ei kutsu. See nädal hakkasin vaikselt Aasia reisi ja kojutulekut ka planeerima, aga hetkel lihtsalt tsekksin, et palju kõik umbes maksma võib minna jne, et täpsemaid kp-i tean vast nädala v 2 pärast :)
Kaunist peatset suve Eestimaale!!! :)

Rottnest island

Rottnest

rottnest

Rottnest island

Perth

Uus-Meremaa

Kia ora ehk tere maoori keeles,

oleme tagasi Uus-Meremaalt ja hetkel ootan lendu Perthi ehk  ideaalne aeg tripimuljed kirja panna.Üleüldiselt jäime mõlemad reisiga väga rahule,eriti näkkas meil ilmaga, sest enamus aega oli ilus sinine taevas ja hea ilm. Kuna meil oli see tuur, mis kestis 10 päeva, siis nägime ja tegime väga palju, aga samas oli see megaväsitav ka, kuna hommikuti start oli kuskil 7-8 vahel ja hostelitesse  jõudsime erinevalt kuskil kella 3 ja 6 vahel, aga terve see aeg sõitsime ringi või tegime mingeid minimatku või oli lihtsalt kas söögi- või pildistamispausid,et ega bussis väga magada ei saanud. Aga mul on väga hea meel, et selle tuuri võtsime, sest sela oli mitmeid väga ägedaid inimesi ning nägime tõesti kohti, mida poleks ise küll üles osand otsida. Maastikult on Uus-Meremaa mägine ning meeletult ilus.Tavaliselt igats matkad ja asjad pole päris minu teema, aga nendel olles käisin suu lahti ringi, et waoo, kui ilus. Aga ma kirjutan päevade kaupa, mis mul meelde tuleb, et millega tegelesime ja kus olime.

Ühesõnaga Sydneyst lahkusime 26. Märtsi õhtul ja kuna Uus-Meremaal (UM) on kell 2 tundi ees, siis jõudsime Christchurchi kohale alles kl 1 öösel. Muide siin olles oli Eestiga ajavahe 11 tundi.

1. Päev oli meil täiesti vaba ja kuna olime lennust väsind magasime täiega sisse ja niisama üldse terve päev lebotasime ja käisime Christchurchis linnapeal. Meie hostel oli linna keskusest veits väljas, aga ookeani ääres, mis oli päris äge. Alguses läksimegi ookeani äärde, seal läks pikk promenaad vms vette ja sela jalutasime. Edasi läksime linnakeskusesse ja mind kerge shokk tabas. Ma usun et enamik teist peaks olema kuulnud Christchurchi maavärinatest ja eriti sellest, mis oli eelmine aasta veebruaris vist ja pm pool linna maatasa tegi. Ja reaalne olukord aasta hiljem oli see, et suurem osa linnakeskusest oli suletud. Kõrged raudväravad olid ees ja inimesed ei saand läbi minna, sest paljudel hoonetel oli siiani varisemisoht. Poed, restoranid kõik olid punases piirkonnas, aga oli näha et riided ja igats kaup on veel sees. Läksime ka Christchurchi muuseumisse, sest linnale siame tiiru peale tehtud ruttu ja mõtlesime veits kultuursed olla, kuigi muuseuimid pole kohe üldse mitte minu teema. Aga sela oli üks korrus, kus oli maavärinate näitus,et olid igast monumendid ja asjad mis olid pooleks läind maavärinate käigus ja igast pilte ja videosid ja statistikat ja see reaalselt jube oli. Ma vaatasin ühte videot, kus inimesed lihtsalt kõndisid tänaval rahulikult ja äkki hakkas maapind värisema ja sekund hiljem varises üle tee üks maja sisse, inimesed ei teadnud kuhu minna v mida teha ja see oli filmitud mingi poe turvakaameraga. Igatahes megajube. Muuseumi taga oli botaanika aed ja seal veits lebotasime ja tegime pilte. Igatahes rohkem me midgai väga ei teinudki, Stephen läks õhtul pokkerit mängima ja ma passisin niisama tühja.
2. Päeval oli äratus enne kl 6 sest kl 7ks pidime juba linnas muuseumi ees tagasi oli, sets algas meie tuur. Kõigepealt võttis üks väike buss meid peale ja sõitsime lõuna saare läänekaldale kohakesse nimega Greymouth, kus meil lihtsalt pooleteist tunnine paus oli ja ootasime Stray (tuuri) bussi, et minna meie esimesse peatuspunkti. Esimesed 2 ööd peatusime kohas nimega Franz Josef, mis oli reaalne karuperse keset mägesid, aga ilus. Karuperse seepärast, et seal reaalselt oli paar hostelit, 1 pood ja paar kohvikut ja baari. Aga mis selle linna eriliseks teeb on Glasier( ma ei tea täpset eesti keelset nimetust) mille näol on tegu mingi iidse jäämäega ja pm millalgi aastatepärast seda enam ei eksisteeringi, aga Franz Josefis tehakse tuure, et kas terve v pool päeva ronimist sinna jäämäe otsa.
3. Päev oligi meie jää-tuur. Mina tahtsin algusets peale võtta pool päeva, mis niigi oli 4 tundi, aga kuna kõik teised võtsid terve päeva ja öeldi et poole päeva tuuriga näeb aint musta jääd suht, siis otsustasin ka koos teistega pikema tuuri võtta, kuigi teadsin ette et 8 tundi jääpeal ronimist viskab mul mingi hetk kopa ette. Pm läksime suure grupiga aga tehti gruppe väiksemaks ja lõpuks oli 4 gruppi ning turnimine täies hoos. Ausalt öeldes polnd see minu jaoks mingi hull must do UM-l nagu enamus räägivad, vb seepärats, et ma niigi jääd ja selle peal kõndimist saan päris mitu kuud iga aasta harrastada, aga ma ei hakka vastu vaidlema, et sealt avanesid ilusad vaated ja jääst olid tekkinud igast tunnelid ja praod kust me pidime läbi ronima ja mõnes kohas köiega üles ronima pm mööda 90 kraadist jääküngast, et oli ägedaid asju küll ja kuigi enamus tee tagasi mul lihtsalt oli isu end alla libistada mäest, siis ma pidasin oodatust palju paremini vastu ja ei visand see asi nii väga koppa ette midgai. Aa kui tekib küsimus, et kuidas me jäämäest üles jalutasime, siis meil olid need nugadega v mis iganes oradega saapad jalas ja tuurijuht üritas meile väikseid trepiastmeid sisse raiuda. Kui tuur lõppes said kõik tasuta pääseme kuumavee basseinidesse ja see päris äge oli pärast 8 tundi kuskil jäämäel. Seal olid 3 suurt basseini õues (ja Franz Josefis oli suht jahe, kuna see jäämägede vahel)temperatuuridega 36 C, 38 C ja 40 C. Õhtuks oli küll meeletu väsimus peal aga kuna eelmine õhtu jäime magama juba kell 7 filmi vaadates ja see oli viimane õhtu seal külas vedasime oma pepsid õhtul baari. Plaan oli võtta 1 v 2 jooki ja vsjo, aga nii päris ei läinud. Baaris nägime kohe inimesi meie ronimisgrupist ja ühinesime nendega ja pm see õhtu toimus baaris kiirkohting, millest meil plaani osa võtta polnd, aga kuna kõik teised olid end kirja pannud, hakkasid nad mind ja Stephenit suruma, et me ka nalja pärast osa võtaks, me ei viitsind, lõpuks see korraldaja vend tuli meie laua juurde , sest paar inimest oli puudu ja teised kohe karjusid,et me pole end kirja pand ja õhtu lõppes sellega, et me võtsime ka sellest kiirkohtingu hunjaast osa, esimest ja viimast korda, vähemalt minu puhul. Asi näeb isenesest välja et on 20 poissi ja 20 tüdrukut, kõik saavad nr 1-20 ja tüdrukud istuvad laua taga nende nr laual ja poisid käivad siis ringi ja kui kella tilin käib,siis on aeg lauda vahetada. Mingi 1 minut oli vist iga inimesega.Pm see nii idiootne üritus,et kõik naljaga seda võtsid ja mingit kelbast ajasid:) 
4. Päev oli kell 7 juba bussikogunemine ja seadsime suuna Quuenstowni poole. Petausime ühe kose juures ja siis ühe suure järve juures mis NIIIIIII ilus oli, ma enam kohanime täpselt ei mäleta aga tõesti, erksinime vesi mägede taustal ja sinine taevas, wao wao wao. Veits pikema peatus oli meil kohas nimega Wanaka, kus me väike pikniku Wanaka järve ääres tegime. Vahetult enne Queenstowni tegime peatuse A.J Hacketti benji kohas. Seal oli võimalik 43 meetri kõrguselt sillalt benji (mul absull pole meeles kuidas seda eesti keeles kirjutati :/ ) hüppe teha. Stepheniga millalgi hakkasime rääkima, et võiks teha aga peppu kui ma end seal pea alaspidi alla lendamas kujutasin, siis mul reaalselt süda taguma hakkas ja jalad värisema, ja lõpuks ma olingi siuke jänks, et jäi see hüpe tegemata, kuigi 43 m pole iseenesest niiii kõrge ka, praegu kusjuures kahetsen, sest seal sai teha 2 inimest korraga ka, et küll Stevie mind sealt alla oleks lükand kui ma ise vedelaks oleks löönd. Aga jah, peale seda jõudsime Queenstowni (QT) ja kuna kell oli juba kuskil 5 ja 6 vahel ja hakkas pimedaks minema, siis väga ei teindki midgai. Käisime QT ülikuulsat fergburgerit söömas(meile juba Sydneys räägiti, et kui sinna linna satume, siis tuleb kindlasti seda süüa) ja tegu lihtsalt väga suuure burxiga ja oli küll väga hea, aga mulle eesti veidrate putkade burxid rohkem meeldivad. Aa QT kohta seda, et see on UM peopealinn, pidu iga päev pm ja üritab maailmakaardil saada ekstreemsuste linna tiitlit ka, nimelt talvel on see koht paksult täis mäesuusatajaid ning muul ajal on seal, rafting, mitmeid erinevaid benji, swingi, langevarjuhüppe jms firmasid ja pm seal väga palju teha oleks, kui julgust ja raha oleks. Õhtul läksime välja, aga kuna varasest ärkasimisest ja eelimise päeva ronimisest ikka hull väss peal oli, siis ma suht vara juba und nägin.
5. Päev mõtlesime mis teha, sets meil ühtegi üritust bronatud polnd aga mõte kanjoni kiikumisest oli peas. Hommikul jalutasime farmerimarketil, kus igast UM käsitöö asju müüdi jne ja pm pika mõtlesime peale jõudsime Stepheniga otsusele, et kuna me QT-s juba oleme ja patt oleks sealt lahkuda ühtegi ekstreemsust proovimata, bronasime lõunaks endale kanjoni kiikumise. Pm UM-l asub maailma kõrguselt 2. Benji hüpe, mis on 134m kõrgune ja meie kiikumine oli seal samas kohas, aga 120 meetri kõrguselt ja kui ma väga mööda ei pane, siis kanjonite vahe oli kuskil 150-200 m ja nagu ma pärast brosüürilt lugesin siis see „kiik“ liigub 150km tunnis, kuna meid 2 oli, siis kindlasti aegalsem, aga point on see, et see oli KIIRE. Pm sinna minnes ma ei osanud midagi väga oodata, sest polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja kui me sinna platvormise v mis iganes asjale seal kõrgel õhus kõndisime, siis pani just ühte teist paari selleks valmis ja pm kui ma nägin neid murdosa sekiga 120m kõrguselt alla lendamas teise kalju suunas, siis mul konkreetselt nägu läks valgeks, käed ja jalad niimodi värisesid, et ma oleks äärepealt käpla pannud kui mulle neid trakse selga panid ja ma nii kindel olin, et ma ei suuda sealt äärepealt allagi astuda. Igatahes varsti oli juba meie kord sela õhtus rippuda ja see iseenesest polnd hirmus sest täpselt nagu istuks kuskil kõrgel lihtsalt, aga Steve mõtles et läheb pea alaspidi ja teda seal keerlemas vaadates mul lihtsalt süda seisis
   ja pekki see ootamine et iga hetk ma lihtsalt kukun oli ka siuke, et mul hea meel, et ma pilti tasku seal ei visanud, aga jah lõpuks me läksime ja kiljusime ja tegelt päris äge oli, kuigi minu silmis see palju jubedam kui langevarjuhüpe aga mul hea meel, et seda tegime kuigi mul pool h hiljem ikka käed silmnähtavalt värisesid. Õnneks see teine paar kes enne meid läks filmis meie asja, et kellel huvi siis väike video sellest on üleval mu facebooki lehel. Õhtul jälle välja ja seal väljas olemise highlight oli see, et enamus meie grupist sõitsid selle baari pulliga rodeot, selle kohta seda, et ma olin mati peal maas kiiremini kui keegi reageerida jõudis, et ma üldse seal pulli peal olen :D järgmine päev mul näpp jumala valus, Stephenil jalal räige sinikas ja käsi valus, lähiajal hoiame vist pullidest eemale :D
6. Oli aeg QT-ga hüvasti jätta. Väga meeldis seal, noored tsillid inimesed ja palju tegevust, aga oli aeg suunduda Mount Cooki poole, mis jälle keset mtte kusagit oli. Reaalselt mingi 15 maja, paar hsotelit ja hotell ja KÕIK, rohkem seal polnd midagi, aga peatumispaik on see põhiliselt mäe tõttu. Kohale jõudsime peale lõunat kuskil 3 paiku ja siis läksime mäge avastama, seal mingi paari km rada oli järve äärde ja hakkasime seda mööda liikuma ja AAPPPPI kui ilus seal oli, ilmaga jälle näkkas 1000% sest ilus päikseline ja megailusaid pilte saime sealt. Kokku kõndisime mingi 4 tndi vist, lõpuks suht pime oli kui tagasi hostelisse jõudsime, aga ma usun, et see mu lemmikkoht vist oli, sest tõesti piltilusad kohad ja vaated, seal sillad ja jõgi jms olid mitte mägi, me ei ronidnki mäest üles vaid mägede vahel väike rada oli. Kusjuures tuuri juht ütles et Sõrmuste isanda 2.st filmist     mingeid stseene filmiti.
7. Edasi suundusime Rangitatasse, kus osad tegid white water raftingu, aga kuna me tegime selle detsis Cairnsis olles, siis jätsime vahele ja ausalt kõikidest nendest matkadets ja busiitripist megaväss oli peal, et me niisama kokkasime ja vaatasime filmi(sõrmuste isand tundus asjakohane :D)
8. Päeval peatusime Kaikouras, kus samuti midgai erilist ei teind, sest valikus oli delfiinidega ujumine või vaala vaatamine, aga vaalu nägime fraseril ja ilm ujumiseks megakülm tundus ja see algas 5.30 hommikul ka, et ma oleks seal vee s vist magama jäänud. Õhtul läksime baari ja enamik bussist oli seal ja tegime viktoriini ja piljardit,et suht lõbus õhtu oli.
9. Päeval oli aeg lõuna saarega hüvasti jätta ja suunduda põhja saarele. Kõigepealt sõitsime Pictonisse , kust läks praam, mis 3 tundi kuskil sõitis, Wellingtoni ehk UM pealinna.Kahjuks me jõudsime õhtupoolikul ja lahkusime juba hommikul, et väga seal midagi teha ei jõudnud, aga ma jalutasin veits linnapeal ja väga meeldis see koht, et kui meil oleks rohkem aega olnud,siis ma kindlasti sela oleks veel päeva juurde võtnud.
10. Peatusime Rotoruas, mis on tuntud maoori linnana, sets seal maoori külake vms asi on. Teepeal peatusime Taupos, mis minu arust meganunnu väike linna ja jällegi, kui oleks aega rohkem, oleks ma seal kindlasti pikemalt peatunud. Ja samuti oli tunnine peatus kuuma vee kose juures. Pm väike koseke oli järve kõrval ja seal jumala kuuma vett tuli, et ma seista seal küll ei suutnud. Igatahes ma ei tea täpselt kuidas see nii kuum oli, keegi mainis midagi et vulkaaniline vesi vms, aga ma puzzlet siin kokku ei hakka panema. Igatahes Rotoruas võtsime õhtu vabaks ja niisama lebotasime ja pugisime krõpsu :D
11. Saabusime Aucklandi ehk UM kõige suuremasse linna. Meil hostel täpselt peatänaval oli ja saime bussrahvaga ühte tuppa,et päris tsill oli. Saabusime me sinna varakult peale lõunat ja esimese asjana tormasime Dunkin donutsisse ja läksime kuskile väljakule muru peale lesima ja neid sööma, sets ilus soe päikesline ilm jälle oli. Kusjuures sela üks suur maja oli ja hästi palju lippe, igast Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Vene jms aga Eesti oma polnud L L Hosteli juures oli äge et terrassiga köök oli 7 korrusel ja sealt avanes vaade Aucklandi sillale ja ookeanile. Õhtul läksime kambaga  välja. Alustasime joomist tuurijuhi n-ö korteris ja siis proovisime ühte iiri pubisse, mis avasti 1 minut peale südaööd :D  kuna lihavõtte pühad ja baarid reedel polnd lahti ehk kohe kui laupäev tuli olid asjad avatud :D aga kuna mingi ootamine käis kogu aeg kellegi järgi ja tuuri juhi juures said joogid ka ruttu otsa, kuna osta ei saand neid enne õhtul ja pm kõik mis kellelgi eelnevalt oli valmis ostetud sai ruttu kõrist alla kallatud. Iirikas oli suht tühi ja läksime ühte kohta, kus tuurijuht teadis turvat et saime kõik tasuta sisse ja iseenesest äge koht oli, aga megakallis ja kuidagi väga väss jälle olin ja peotuju ka kõikide ootamistega kahanenud, siis me väga kauaks ei jäänud.
12. Pidime hommikul kl 10 hosteli toast välja regama, aga kuna järgmine hommik kl 6 läks lennuk ei hakanud me uut tuba bronama vaid jätsime kotid hostelisse ja päeval tsillisime niiama ja õhtul passisime tv ruumis. Hommikul ilus ilm jälle ja mõtlesime, et ei viitsi niisama hostelis passida v linnapeal, raha ka nagu väga polnd ja soovitati võtta praam ja minna Devonporti, kuna piletid odavad siis seda tegimegi ja praam juba 15 min hiljem Devonportis oli, see pm Aucklandio osa, a la nagu Manly Sydney puhul (kusjuures Auckland ja Syndey ning Devonport ja Manly-ga üldse megasaranased, UM-l nagu miniversioon Austraalia omadest :D) Seal kõigepealt läksime hommikust sööma, üle saja aasta oli supper istuda hommikul päiksega kohvikus juua smoothit ja süüa head quiche J Edasi läksime ronisime ühe künka otsa, kus avanes ühe vee vaade Aucklandile ja niisama veel veits jalutasime ja ostsime snäkke ja rannas sõime ning siis tagasi Auclandi, kus ma uue väikse spordikoti ostsin, et saaks käsipagasina võtta, sets vana nii väike ja mul kohver ülekilodes täiega. Alguses oli meil plaan minna kinno , aga see nii kallis oli, et mõtlesime selle asemel hoopis ühe uhke söömingu teha ja selle kohta jälle WAU. Ma tellisin mareandide taldriku ja ma niiiii vaimustuses sellest siiani olen, igatahes seal oli merekarbid,väike potike hautatud ja kookose lemongrassi kastmega, siis grillitud, mingi muu maitsega hoopis, lõhe, krevetisalat ja kalmaarid. See NIIIIII hea oli, ilus lõpp meie reisile. Igatahes peale seda tsillisime tv toas ja siis kl 2st läksime lennujaama poole vaikselt.Pidime bussiga minema aga üks taksojuht ütles, et viib meid sama rahaga ja saime poole kiiremini,et näkkas.
13. Oligi aeg  UM tolm jalgadelt pühkida ja tagasi aussi tulla. Kusjuures lennujaama kohta seda, et UM-l ainuke lennujaam maailmas, (kus mina käind)kus käsipagasit kaalutakse. Sydneysse jõudsime tänu ajavahele juba enne 8 hommikul ja siis mul oli 5 tundi passida ja lendu Perthi oodata,millega samuti hea jama nagu mul ikka asjadega. Kui ma check in-i läksin siis mees vaatab otsa, et kle sul pole piletit, mul mingi kerge paanika tabas ja pm tuli välja, et mu krediitkaardi makse ei läind läbi,aga kuna e-meil ikka tuli lennuinfiga, siis eeldasin et asi tehtud. Megahea, et ma seal lennujaamas nii palju varem olin, sest pidin Quantase laua üles otsima ja sularaha välja võtma ja uuesti ostma, et lõpuks kõik õnneks ok oli. Ja jõudsin päikselisse Perthi kl 4 paiku pärastlõunal, kus Janeti juures elan esialgu kuni töö leian ja Stephen siia tuleb.

Ok. Igatahes nüüd mingi maailmapikk asi mu tripist siin kokku tuli, aga väga kaunis koht ja kindlasti soovitan minna, aga eesti mõistes kas sügisel või talvel, sest siin aastaajad vastupidised ja nendel aegadel on ilus soe ja roheline, nt juunis ja peale seda on seal päris palju lund ja külm, aga meil näkkas ja väga rahule jäin J

Happy

Midagi erilist tegelt polegi toimunud peale mu viimast postitust, aga am olen täna niii õnnelik ja mõtlesin seda kõigiga jagada. Põhipõhjus miks ma õnnelik olen on minu ja Stepheni kohe kohe ukse taga olev reis UUS-MEREMAALE!!!!!!! Mul see tripp mõtetes olnud hetkest kui ma Eestist lahkusin ja nüüd kohe ongi käes. Igatahes esmasp 26. märts lähme 2ks nädalaks  ja broneerisime 10päevase tuuri ka, et alustame Christchurchist ja lõpetame Aucklandis ja käime nii põhja- kui lõunasaare ilusimates kohtades.
Tegelt täna hommikul kui ma ärkasin, olin veits kuri, sets kui Stephen tööle läks hommikul kl 8 paiku, siis ta kolistas niipalju, et ma üles ärkasin ja ei jäändki enam magama, aga kuna mul täna tööl viimane vahetus ja arvatavasti jõuan koju alles kella 7 paiku hommikul ehk uni kuluks ära, aga tänu sellele, et ma üle saja aasta nii vara üleval olin jõudsin niipalju vajalikke asju teha neti ja telefoni teel ja enne lõunat juba olin reisibüroos viimaseid asju üle küsimas ja bookimas ning see vend, kes mind aitas oli nii tsill ja tore, et sealt juba tuju heaks läks ning peale reisibürood mõtlesin linnapeal veits jalutada ja poodidesse vaadata kuna mul on JÄLLE uut kohvrit vaja ( 2tk olen juba Austraalias olles ära lõhkunud, liiga palju asju vist :/ ) ja jalutasin läbi pargi linna, kõik oli niiiiiiiiiiiiiiniiiii roheline ja taevas erksinine väljas oli kuum ja päikseline, aga mitte tappev lämbus ning kuulasin oma muusikat ja mõtlesin, et elu ikka lill hetkel.
Mulle meeldivad need päevad, kus ma saan palju vajalikke asju, mida ma kogu aeg edasi olen lükanud, lõpuks ära teha ja kui ilm ka konkreetselt ideaalne on, siis mul polegi rohkem vaja taipamaks, kui hästi kõik on. Hetkel mul see äge reisieelne põnevus sees, eelkõige ofc NZ pärast, aga peale seda ma Perthi ( ehk adjööö Sydney finally) mis täietsi teises Austraalia otsas ehk jälle uus ja põnev, loodame, et seal parem algus kui Sydneys, sest see mu viimane pikem peatus siin mandil vist.
Igatahes i'm happy happy happy....:)  (proovin paar pilti ka tänasest laadida, mis mind nii õnnelikuks tegid :))
Kaunist kevadet ka Eestimaale!

                                                        Hyde park

Sydney

                                                   Paar nädalat tagasi Manly'l

                                                     Manly beach

Elu Sydneys

Sattusin paari blogi lugema ja sellest tekkis ka endal isu oma viimaste kuude tegevused kirja panna.

Alustan sealt kus eelmine postitus pooleli jäi ehk jõuludest. Meie söögitegemine, millega ma eelmine kord lõpetasin,  läks väga korda ja mitte-eestlastel oli vaimustus meie seapraest ja hapukapsast. jeeeeeiiii, go team Estonia :D Teiste söök oli ka supper ja ma jäin jõuludega väga rahule. 24.õhtul peale söömist hakkasime vaikselt jooke võtma, kuna iirlased ütlesid,et nad pole elusees jõuludes kained olnd ja suht loll, aga samas äge idee oli, et lähme öösel ujuma ja see NIIII kaif oli mu lemmikrannas jõululaupäeva öösel oma sõpradega skinnydippida lainetes :D suppppppper. Terve see nädal Byronis oli lihtsalt parim, sest ilm oli kogu aeg soe ja päikseline, kõikidel oli tuju laes, päevad veetsime rannas, õhtud peol, täpselt nii nagu elu peab olema :P Byronis proovisin esimest korda surfata ka ja täpselt 1 sekundi suutsin ma püsti ka olla enne kui sinna laua peale pikali lendasin jälle. Mina surfimas üleüldse oli kerge komöödia, sets mul oli suur punane laud, mis kohe silma torkas ja midagi väga andekat ma selle lauaga teha küll ei osand. Ühekorra läksin pikali laua peal lainega kaasa ja see nii ebareaalne oli,sest kõik nii kiiresti toimus ja ma ei suutnud emotsiooni varjata ja rõõmust kisasin seal (pikali laua peal olles) mingi tüüp läks just samal ajal vette naeris mu üle :D Äge oleks reaalselt osata ka seda teha, aga mul oli hirm et ma selle lauaga vastu nägu saan v sinna alla kuidagi jään ja laine kaasa tirib ja ma ei tea mis sada asja veel, et reaalselt nautida saaks. Aga ärgem unustage- 1 sekund!!!! :D

Igatahes Byronist lahkuda oli nii kurb, tõsiselt ma niiiii armastan seda kohta, see on minu Austraalia Otepää. Aga ees ootas aastavahetus Sydneys ja ajasime kambaga kotid kokku ja vurasime mingi 15 tundi vist Sydney poole bussiga. Kohale jõudes oli kõigil teistel mingi ööbimiskoht bronatud peale minu ja Stepheni, sest ta rääkis mingi 2 nädalat, et ajab asjad korda- EI ajanud. Sets kohale jõudes kell 8 hommikul peale ülipikka sõitu istusime maha oma kottide otsa ja polnd halli aimugi mis teha v kuhu minna. Ta hakkas hostelitest küsima,aga kõik täis olid, lõpuks sai ühte aga seal megakallis oli,et aint 1 voodi bronasime ja ma sisse hiilisin ehk meeletu algus Sydneyle juba. Peale av-d teised eri tuulte suunas minema läksid ja meie Stepheniga otsustasime siia jääda ja töö leida ja paar kuud siin elada. Tänaseks olemegi veits üle  2 kuu siin olnud ja hetkel tunduvad need mulle raskeimad 2 kuud Austraalias. Ma ei taha siia blogi mingit negatiivset jama kirjutada, aga no siin lihtsalt pole väga õnneks läind. Elame me oma pisikeses toas, kus on väike eraldi ruum a la kööginurk ka ja tuba nuns ja nett sees, mis muidugi töötab nii kuidas jumal juhatab. Elame väga heas kohas, et kesklinna on 10 min kõndida, kings crossi umbes sama ja bussid sõidavad ükse eest 10 min bondi v googee randa ja koht on väga odav ka. Millega väga näkand pole on töö. V no hetkel asi päris ok on, aga sinna läks liiga kaua aega ja närve. Asi lihtsalt selles, et Byronis elasime nagu kunnid ja endale märkamatult oli pangakonto tühjaks saand ja kui ma 1. Jaanuar kontojääki vaatasin nägin oodatud 300 dollari asemel 30 dollarit oma kontol, mis on siin 1 öö majutuse hind ja töökohta ka ei paistnud kusagilt. Stephenil polnud väga parem seis, ta võttis oma konto miinustesse niipalju kui sai ja õnneks selle elamise eest ja toiduraha saime Stepheni sugulaselt ja emalt esimesed nädalad. Mina tegelt sain kohe alguses ühe töö, ma arvasin et see on poole kohaga, aga tegelikult tuleb mul tune kuskil 10-15 ainult nädalas, mis on väga nõme, sest mul on niipalju vaba aega, aga raha , ert kuskil käia v midgai osta väga ei saa. Stephen sai töö alles peale 3 nädalat vms. Ja asi pole selles, et me ei otsinud, vaid lihtsalt ajastus väga vale, sest aastavahetuse ajal Sydneys väga palju inimesi, kes tööd otsivad. Nüüd igatahes asi parem, sest ühets teisest kohats, kuhu ma alguses cv viisin hellati ka ja nüüd Stpehenil hea töö, kuigi võiks rohkem tunde olla ja mul 2 tööd, kuigi võiks ka ikkagi rohkem tunde olla. Ma nimelt töötan ühes väikses lõuna ameerika restos ettekandjana, kus peale minu töötavad aint 3 inimest veel ja nad kõik brasiillased ja 1 neist omanik, ehk arvake, kes ei sobi gruppi :D õnneks saan nendega hästi läbi ja jootraha seal ka väga hea. Kuigi ma ei oska menüüd väga hääldadagi. Ja teine koht kus ma töötan on ööklubi kesklinnas, niisama baaris teen jooke, aga see töö aint reede ja laup. Öösel kl 23- 05 ehk nv-del ma saan magama tavaliselt alles 6 v 7 paiku hommikul, kui päike väljas juba, sest peale tööd tavaliselt kõik jäävad veel joogile sinna veitsaks. Klubis on tip suurim, mis ma üldse elusees kuskil saand olen, aga pole midgai väga imestada ka, kui sissepääs sinna on 25 dollarit ehk umbes 250 eeku. Okei see siis üldisest elust ja olust. Algus oli raske, aga nüüd õnneks oleme laine peal tagasi.

Tänu sellele, et me siin rotte mängisime me ei teindki alguses midagi väga, sets lihtsalt raha polnud kuskile minna ega midgai teha, aga randa oleme ikka jõudnud, kinos oleme käind, viimati käisime „Girl with the dragon tattoo“ vaatamas ja kes näinud pole, siis minge kohe vaatama. See film ebareaalselt hea, ma terve selle aja vist ei pilgutanud silma ka. Siis jõusaaliga liitusin uuesti, kuna polnd lihtsalt vaba ajaga midgai väga targemat peale hakata ja parem tunne ka endal, kui midagi kasulikku teha saab. Siis valentinipäevaks ostis Stpehen meile ooperipiletid ja läksime Mozarti „Võluflööti“ vaatama Sydney ooperimajja. Nagu niiiiiiii äge, sest ma elusees polnud varem üldse ooperit näinudki ja 1. korda Sydney ooperimajas :P ma niii ootasin seda, käisin ostsin endale kontsad ja viisaka mantli spets selle jaoks. Ooperiga ka rahule jäin, ütleme nii et lemmik see mul pole, aga ootaisn hullemat ja läheks vaatama veel. Peale seda hakkasin ma aga köhima, sest pühap enne seda läksime bowlingut mängima ja mul terve päev külmavärinad olid ja tundsin, et jään vist haigeks ja tunne ei petnud. Igatahes alguses köhisin ja oli palavik jne, siis alles jäi köha aint ja ma rumala peaga tööle läksin, kus mind naqnii köhimise pärats koju saadeti ja igatahes jõin aint teed ja käisin salliga ringi ja võtsin köharohte aga miski ei aidanud ja asi läks aint hullemaks, et ma ei saand enam öösiti magada ka ja mõtlesin, et lähen arsti juurde ja tuli välja, et mul on Bronhiit ja selle teada saamiseks ja rohtudest pidin maksma 200 dollarit ehk kuskil 2000 eeku... päris karm, Eestis ei kujutaks never ette, et peab arsti visiidi eest maksma 900 eeku, et lihtsalt arstiga paar sõna rääkida ja ta kopse kuulaks. Igatahes rohud aitasid ja mul palju parem olla,kuigi köha on veel veits alles, aga vähemalt eluvaim on tagasi, sest reaalselt 2 nädalat olin ma päevad läbi ainult voodis köhisin ja nuuskasin, energiat mitte millegi jaoks polnud ja üldse nii kopp oli ees, sest plaan oli siin Sydneys Uus-Meremaa reisi jaoks raha säästa, aga nüüd ma ei saand üldse tööl käiagi ja raha läks rohtudele päris palju ja üldse see toas passimine tundus Austraalia raiskamisena ka, sest aint mõned kuud on järgi ja tahaks midgai paremat teha kui magada 22/7, aga midagi pole teha kui mingi jobu bronhiit on.

AGAAAAA, mis hea asi veel toimus just eelmine nädal, et ma nägin peale 2,5 aastat KARINIT!!!! Ta nimelt töötab Etihadis stjuardessina ja lendas Sydneysse, ta küll aint 24 h siin oli, aga siiski saime jutud räägitud ja niiiii hea oli teda näha,Karinit ma polegi oma sõpradest kõige kauem näinud, sest kui ma 12. Klassi läksin läks tema juba Eestist minema L igatahes oli ilus soe, päikseline ja tore päev temaga ning käisime linnapeal veits, ooperimaja juures ja botaanika aias.

Ofc ei suutnud ma postitust kohe ära postitada ja mis uudist, et se enädal sain juurde 3 vahetust tööl,ehk nüüd normaalsed tunndi ja Uus-Meremaa reaalsemana hakkab tunduma ka.

Eelmine laup toimus Sydneys Mardi gras ehk a la nagu kareval Saksamaal, Brasiilias jms, aga väikse Sydney konksuga- gei karneval (üleüldse ma arvan,et kõik Austraalia geid on vist Sydneys) aga igatahes paraad läks mööda meie tänavat ka, pm aknast saime vaadata, aga suht kohe peale algust pidin ma tööle minema,aga kuna vaikne oli sain kiiresti vabaks ja paraad kestis veel ja ma olin sunnitud seda jäätis kotis vaatama mingi pool tundi, sets ma konkreetselt ei saanud tänavat ületada. Aga paraadi kohta seda et WAOO, mul reaalselt pole sõnu. Ma pole elusees näinud niipalju mehi speedodes, TANTSIMAS ja mehi kleitides ja parukatega tantsimas Kylie Minogue saatel. Anyways mul lihtsalt oli suur irve näol, sest oma peas ma mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen :D Kohe kindlasti oli see kõige kirjum paraad mida ma oma elusees näinud olen.

Siis see pühap läksime Blue Mountaine tsekkima. Kõigepealt startisime kl 11 rongiga Katoomba poole, sõit kestis umbes 2 tundi sisemaa suunas. Sydneys oli megailus ja soe ilm kui lahkusime. Katoomasse kohale jõudes jalutasime mingi pool tundi ja olime 3 Sistersi juures, ehk 3 mäenukki, loodus oli seal ilus ja metsik,kaljud ja tumeroheline mets. Läksime matkarajale ka, sest nii jõudsime reaalselt 1 sisteri alla ja matkarada jätkus ja 3km oli koseni, mõtlesime et lähme sinna ka,aga poole maa peal hakkas vihma niiii meeletult sadama ja üleüldse kuna pühap oli ilus ilm üle tüki aja, aga enne seda sadas,siis terve see matkarada oli nii sopane,et mu tennised läksid prügikasti õhtul. Koseni me ei jõudnudki, sets vihm oli nii tugev, et kui näitas 2km edasi-tagasi koseni,siis me otsustasime linna tagasi pöörduda,kus läksime hiinakat sööma ja siis koju tagasi. Riided olid läbimärjas ja ma kindel olin,et haigeks jälle jään,sest nii külm oli,aga õnneks näkkas seekord J Katoomba linnakse iseenesest mulle ka väga meeldis, pisike armas linn, põhiliselt orienteeritud turismile,aga nunnukas.

See nädal polegi väga erilist teind, tööl palju käind ja jõukas ja maganud :D aga okei aitab ka selleks korraks J

                                       
                                                             Blue mountains

                                                           1 sisteri ees