Ma suht pissed, sest kirjutasin rongis Mildurast Melbourne pika pika teksti ära ja kui hakkasin blogi üles laadima, siis panin valele asjale kopi-paste ja kõik kadus ära L
OK üritan seda teksti meelde tuletada, kuigi emotsioonid on suht tuimad võrreldes eelmise tekstiga, sest siis ma olin nii pühaõnne täis, et Mildurast minema saame. Muidugi ei suuda ma mitte kuskilt ilma draamata ära minna ning kui buss oli 5 min sõitnud helistas mulle see loll Larry ja karjus mu peale 15 min jutti, mis on kusjuures suht hämmastav, sest tavaliselt ta ainult häälitses telefoni.
Kokkuvõttes oli meie farmikogemus täielik FEIL ning mul pole enam mingit plaani sinna kunagi tagasi minna, me ei teeninud mitte muffigi seal, meile ei meeldinud seal nign tegime konkreetset orjatööd ning me tülitsesime ja nokkisime kogu aeg üksteise kallal ja viisapäevi sain ka aint 18 kirja. Kusjuures kõige ägedamaks päevaks kujunes viimane päev, siis oli ka mu viimane vahetus baaris ning kõik olid kuidagi kohal ning ma suht suu kõrvuni käisin ringi seal terve aeg. Kuigi ma vaevalt kuu aega töötasin seal, siis need inimesed ja see koht üldse jätsid ühe vähestest positiivsetest emotsioonidest Milduras ja veits nukker oli sealt lahkuda. Kui mul töö läbi sain helistasin Janetile ja nad tulid Tristaniga sinna ning võtsime siidrid ja rääkisime mu töökaaslastega juttu ning peale seda läksime jõele Tristani pere mootorpaadiga sõitma. KUI äge see oli, hullu stereosüsteemi ja nahkistmetega paat ning Tristani õde tegeleb siukse spordiga, mis on nagu lumelauatamine, aga vee peal, megaäge.
Seal jõe peal paadiga ringi kimades, soe tuul juukseid sasimas ning päike paistmas, külm õlu käes ning muusika põhjas, oli ideaalne pärastlõuna!Supper lihtsalt! Pärast läksime jälle Janeti ja Tristaniga vabaõhukinno mingit austraalia filmi vaatama. Ma pole kunagi vabaõhukinos käind ja seega oli suht huvitav kogemus lihtsalt tähistaeva all filmi vaadata...ja sääski sööta. Pärast istusime meie juures 4kesi ja rääkisime juttu kuni kella 2ni. Ja siis tuligi hommik ning oli aeg Mildurast lahkuda...jeeeei :D
Reaalselt vaatamata sellele, et Lärts meid kõnedega pommitas ja lolli juttu ajas oli meil tuju terve tee Mildurast Melbourne (7 tundi) tuju laes ja naeratus näol.
Melbourne jõudes tabas meid kõiki väike shokk, sets siin on NIIIII KÜLM. Me tulime kõik ülikuumast Mildurast lühikeste pükste, plätude ja maikadega, siin kõndisid inimesed meile vastu mantlite ja saabastega. Postitiivne selle juures on see, et mul tekkis kodutunne :D
Melbournes kolisime me alustuseks sisse Andy juurde (meie toanaaber tinbilly alguses), mis on SUPPER, sest hostelid on täiega kallid ning ta meie oma toa andis ning kuna ta kokk, siis ülihead süüa teeb ja mahla toob hommikul voodisse, täiega äge. Mul täiega hea meel, et meil on siin Austraalias tekkinud sõbrad, kelle juures saab olla ja kes aitavad. Andy kusjuures üldse pakkus, et me võiks siia sisse kolida, aga megakitsaks läheks ehk me ikkagi edasi oma elamist otsime. Muideks Janet lendas Perthi siit suht kohe, et olemegi jälle Krissuga 2kesi.
Melbourne ise linnana on täiega äge, täielik tudengilinn, kus enamus inimesi on totaalsed kunstiinimesed ja hipid. Meenutab veits Tartut, kuigi elanikke kordades rohkem (ligi 4 miljoni). Mulle igatahes täiega meeldib, kuigi peab sooje riideid shoppama minema.
Eile ehk kolmap. saime kokku Deani ja Stuga, kellega kohtusime ka Brisbanes baaris, kui nad kogu aeg sela joomas käisid ja nalja sai kõvasti rohkem kui krooni eest. Nad eile koju Inglismaale läksid, naljakas, sest paljud kellega me alguses kohtusime on hakanud tagasi koju lendama, see paneb veits mõtlema ja teeb kadedaks, et peale lendu näevad nad jälle oma peresid ja sõpru. L
Igatahes soovige edu, et me leiaks omale normaalse elukoha ja hea töö. Kallid J
No comments:
Post a Comment