Tuesday, March 7, 2023

Honduras🇭🇳

Hondurase kohapealt, siis see oli riik, mida ma ise kĂ”ige rohkem pelgasin selle reisi jooksul. Polnud kuulnud reaalselt mitte ĂŒhelt ainsalt inimeselt head sĂ”na selle kohta, pigem vĂ€ga tugevaid soovitusid see vahele jĂ€tta. Mehhikos sain ĂŒhes hostelis tuttavaks kahe tĂ€ielikult tĂ€toveeritud Austraalia noormehega ja nemad ĂŒtlesid, et oma aasta kestnud reisi jooksul oli Honduras ainuke riik, kus nad ei tundnud end turvaliselt ja kust soovisid lahkuda. Need tĂŒĂŒbid olid megasĂ”bralikud, kuid oma tĂ€is tĂ€toveeritud nĂ€gudega kĂ”nniks ma ise neist pimedal tĂ€naval ringiga mööda ehk kuulda sellistelt, et nemad kahekesi tundsid end seal vedralt, siis kĂ€is kĂŒll mĂ”te peast lĂ€bi, et mis ma siis ĂŒksi veel teen. Aga teate mis, ma siis olen esimene inimene, kellelt kuulete Hondurase kohapealt head. Jah, tegu on palju vĂ€hem arenenud riigiga, osad asjad (nt poodidel olid trellid ees, elu kestis vahemikus pĂ€iksetĂ”us kuni pĂ€ikseloojang, kohalike meeletu tĂ€helepanu jms) olid veidi veidrad, kuid samas miks mulle Honduras meeldis oli just seetĂ”ttu, et see polnud absoluutselt turistikas, linnades ma isegi ei nĂ€inud teisi turiste ning mulle teatavasti meeldib reisidel leida kohalikku elu ja olu, mis ei ole suunatud turismile, sest tunnen, et maailmas on selliseid paiku jĂ€rjest vĂ€hem.
Aga alustame algusest, kuidas ma Belizest sinna ĂŒldse trippima hakkasin. PĂ€ev oli pikk ning transporte palju, nimelt lĂ€ks kord nĂ€dalas reede hommikuti paat Belizest Hondurasesse ning selleks ajaks sĂ€ttisin end ilusti vajalikku linnakesse kohale, et vĂ€ltida kalleid lende vĂ”i meeletult pikka bussireisi. Kuna mu hostel asus 6km kĂŒlast, siis uurisin, et kuidas ma hommikul kella 8ks sadamasse saan, vastuseks öeldi, et hÀÀleta. HÀÀletanud olen ma elus vĂ€ga, vĂ€ga palju pea igasse Eesti nurka ja kuni LĂ”una-Horvaatiani vĂ€lja, kuid mitte kunagi ihuĂŒksinda. Aga nii ma seal seisin kell 7.45 hommikul keset Belize kĂŒlateed kott seljas ja nĂ€pp pĂŒsti. Omaette itsitasin ja lootsin, et keegi mind selle padjakaga ĂŒldse peale vĂ”tab. Õnneks sain suht kiiresti golfikĂ€ru peale, mis mind sadamasse Ă€ra viskas. Sealt viis paat meid teisele poole kallast, kuhu oli seatud plastikust lauake ning see oli vĂ€ga kodukootud piiripunkt Belizest lahkumise templi jaoks.
Peale Belize exit stampi vurasime 2 tundi ning ees terendas Puerto Cortes ehk ĂŒks Hondurase sadamalinnadest. Ja see koht saab kĂ”ige veidrama piiripunkti auhinna minu silmis. KĂ”igepealt paadist vĂ€ljudes korjati kĂ”ikide passid musta kilekotti (ei ole ĂŒldse kahtlane), seejĂ€rel ootasin poolteist tundi keset kalaturgu, et ma oma passi uuesti nĂ€ha saaksin ja sisenemise templi sinna. Nimelt asus migratsiooniamet keset kalaturgu ning oli vaid ĂŒks uks vĂ€rske kala ning kalastustarvete lettide vahel.
LĂ”puks olid kĂ”ik vajalikud templid olemas ja sai suunuda San Pedro Sula poole, mis oli minu esimeseks peatuspunktiks Hondurases. Kuna see asus Puerto Cortesest suts ĂŒle tunnise sĂ”idu kaugusel, siis kalaturul passe oodates leppisime ĂŒhe ĆĄveitsi paariga kokku, et jagame sinna taksot, sest kĂ”ik olid nii sussid sellest pikast pĂ€evast ja ei jaksanud ausalt isegi mitte bussijaama too pĂ€ev otsima hakata. MĂ”eldud tehtud, turul juba mitu “taksojuhti” pakkusid oma teenust ning see sĂ”it oli korralik Ă€ratus peale seda unist ootamist. Turvavöösid autos ei olnud, kiirusepiirangutest ta ei teadnud midagi, Ă€kkpidurdus oli poole tee peal juba tavaline ning kui tekkis ummik, siis meie juht sĂ”itis teepervelt teistest mööda. Vaatasime kĂ”ik ĂŒksteisele otsa, et nii kiire vist hetkel ei ole, et peaks sellest liiklusest sellise hooga ĂŒle lendama. Kohale jĂ”udes lĂ€ks ĆĄveitsi paar kĂ”igepealt maha ning tegu oli kastiautoga, kus me kĂ”ik oma kotid kasti viskasime, nad vĂ”tsid oma asjad, ĂŒtlesid tsau ja me sĂ”itsime minu hosteli juurde. Siis hakkas minu kaskadöri kursus pihta. Maksin ka Ă€ra ning lĂ€ksin tagant oma kotti vĂ”tma, kĂ€tt selle jĂ€rgi sirutades juht aga sĂ”itis hoopis eest Ă€ra, kopsisin kiiresti vastu autot, kuid kuna tal disko kĂ€is sees, siis ilmselgelt ta seda ei kuulnud. Siis tekkis veider olukord kus mĂ”te ja keha pidid mĂ”lemad vĂ€ga kiiresti hakkama tegutsema ning sekundi jooksul kĂ€is mul mitu mĂ”tet peast lĂ€bi, et mis edasi ning kĂ”ige mĂ”istlikum tundus too hetk sinna juba sĂ”itva auto taha kasti ÀÀrele hĂŒpata. Tagusin ja vehkisin seal edasi, et juht mĂ€rkaks miskit on siin pildil valesti, kuid ta aeglustas alles ristmikule jĂ”udes. MĂ”tlesin, et ju siis nĂ€gi mind lĂ”puks ning haarasin uuesti oma koti jĂ€rgi, sain just sangast kinni, kui ta surus gaasipedaali korralikult pĂ”hja ning kiirendas pĂ€ris hoogsalt suurema tee suunas. Ma ei tea kaua see olukord reaalselt kestis, aga minu peas keerles sada erinevat varianti, mis edasi teha. Kui hoog aga aina suurenes sain aru, et pean kiiresti sealt autolt kaduma ning Ă”nneks pole mul palju asju kaasas ja seljakott kaalub vaid 8kg ehk viskasin selle ĂŒle pea seljataha asfaltile ning hĂŒppasin ise jĂ€rgi. JĂ€rgmine hetk lamasin seal pikali maas, pĂ€ikseprillid vedelemas, kotid laiali ning jalad-kĂ€ed tolmused ja verised. Jumal tĂ€natud, et tagant ĂŒhtegi autot see hetk ei tulnud. Korjasin siis oma asjad kokku ja lonkasin hosteli poole tagasi. Mul broneeringut seal ei olnud, lootsin heale Ă”nnele ning inglise keelt seal ei rÀÀgitud sĂ”nagi,aga mina olin tĂ€ielikus shokis vist, ei suutnud nii kiiresti Ă€ra seedida, mis oli just juhtunud ning mul ei tulnud reaalselt too hetk seal mitte ĂŒhtegi sĂ”na hispaania keeles meelde. Istusin varvas ja peopesa verised, pĂ”lv katki, kĂ€si marraskil ja endal vĂ€ga hapu nĂ€gu ees. ÜhesĂ”naga suht sĂŒrr saabumine Hondurasesse. Ma ei arva ĂŒldse, et see juht meelega nĂ”nda kĂ€itus, muusika oli tal autos vĂ€ga vali ja nĂ€ha oli, et sĂ”idustiil suht saiko. Hiljem mĂ”tlesin, et mis oleks teisiti saanud teha, kuid jĂ€tkuvalt valiksin need Ă”nneks vĂ€iksed haavad, kui see, et ma poleks oma asju enam kunagi nĂ€inud. Kes teab, millal see mees oleks mu koti ĂŒldse avastanud sealt kastist ning kui ta tunni aja kaugusel elab, siis olen enam kui kindel, et tagasi ta sĂ”itma poleks hakanud ja otsima, et kelle kott see nĂŒĂŒd vĂ”is seal vedeleda. Kuna tegu oli suvaka juhi ja autoga, siis mul ei olnud mingit nime ega numbrit, kust oleksin ise saanud oma asju taga otsida. Reisi lĂ”puni ka veel ĂŒksjagu aega, et oleks ikka vĂ€ga nukker seis olnud, kui see auto oleks koos mu seljakotiga seitsme tuule suunas kihutanud. NĂŒĂŒd aga jÀÀb ĂŒks korralik arm kĂ€el mulle Hondurast meenutama kĂŒll.
Kui olin lĂ”puks toa saanud ja end puhtaks teinud, siis eelnev nutumaik kurgus ja shokk hakkas vaikselt taanduma ning ĂŒhtĂ€kki tundus see olukord mulle nii veidralt koomilisena, et pigem juba naerma ajas. LĂ€ksin siis linnaga tutvuma, San Pedro Sula, mis on tuntud kui mĂ”rvapealinn ning longates seal ringi, siis oli kohe aru saada, et tegu on vaese riigiga, kuid taaskord kui seiklus mu kotiga vĂ€lja arvata, siis minul mingit negatiivset vaibi selle kohaga ei olnud. Pigem just kohtasin megatoredaid sĂ”bralikke. Istusin ĂŒhes jĂ€tsikohvikus ja kĂ”rvallauas oli ema oma vĂ€ikse tĂŒtrega ja kutsus mind nende lauda istuma. Ma alguses ĂŒtlesin ei, sest mu meel tajus ainult pĂ”letavat valu kĂ€el ja pĂ”lvel ning pea kumises kukkumisest ehk absoluutselt ei jaksanud ega osanud tol hetkel hispaania keeles suhelda. Kui ta aga nĂ€gi mu kĂ€tt, siis töötaja jooksis tĂ”i kohe puhastavat vedelikku ning see naine ise hakkas mu haavu lampi puhastama. Peale seda kutsusid nad mind mingit bĂ€ndi kuulama, siis viisid Hondurase rahvustoitu sööma ja saatsid pĂ€rast veel poolele teele Ă€ra. Meeletult armsad ja sĂ”bralikud inimesed. Seal kohvikus olid veel kaks tĂŒdrukut ja nad ĂŒtlesid kohe, et pimedas ma ei tohi vĂ€ljas liikuda. Ma uurisin, et kas see mulle kui turistile soovitatav, naistele vĂ”i kĂ”igile ja ta vastas, et kĂ”igile, keegi ei liigu peale pĂ€ikseloojangut vĂ€ljas, sest see on ohtlik. Ma ise jĂ”udsin hĂ€maras tagasi hostelisse ja ei tundud, et peaks kiirustama vms, kuid ei hakanud ka lolli mĂ€ngima ja niisama for fun ringi trallima pimedas, eriti arvestades, et ma jooksuks oma pĂ”lvega suuteline poleks vajadusel olnud.
Edasi liikusin La Ceiba nimelisse linna ning sealt edasi Utila saarele. Kui Hondurases on kohti, mille kohta ei öelda, et oleks ohtlik, siis on need saared- Roatan ja Utila, kus kÀiakse sukeldumas. Mina valisin vÀiksema ehk Utila ja jÀin sinna kolmeks pÀevaks ning need olid kolm vÀga-vÀga tsilli pÀeva, sest ujuda ega pÀikse kÀes ma tÀnu haavadele olla ei saanud ehk toimus palju kÔnesid kodustega, raamatu lugemist, sudokusid, filme ning head toitu ja jalutamist.
Peale Utilat liikusin veel kaheks ööks Tegucigalpasse ehk pealinna, mis samuti pidi olema vĂ€ga ohtlik. Ma tegelt oleks vĂ”inud peale saart otse La Ceibast hakata Nicaragua poole trippima, kuid mul juba tekkis idiootne huvi, et mis see ohtlik siis on, sest iga koha kohta mulle aina korrutatakse seda sama lauset, aga ma pole kuskil ohtu tundnud. Bussis sain tuttavaks Poola tĂŒdrukuga, kes poole kohaga elab Tegucigalpas ning ta ĂŒtles samuti, et jala seal vĂ€ga ei liiguta, pimedas kindlasti mitte ja iga öö kuuleb tulistamist. Ma vist olin nii koomaunes, sest tulistamisi ma nende kahe öö jooksul ei kuulnud ning jala kĂ”ndisin ĂŒksi 16 tuhat sammu esimene pĂ€ev lĂ€bi linna.
Ma mingi hetk hakkasin mĂ”tlema, et kas ma olen nii hulljulge, julge vĂ”i lihtsalt hull, kellel puudub igasugune hirmutunnetus, sest kohalikud, meesterahvad, teised reisijad ehk suht kĂ”ik rÀÀgivad erinevate riikide/linnade kohapealt, et see ikka jube ohtlik jne, aga ma reaalselt pole kuskil seda ise tajunud veel. Jah, tĂ€helepanu saab igal pool siinkandis liikudes, sest ma olen pikem, heledama naha, silmade ja juustega vĂ”rreldes kohalikega ning seetĂ”ttu paistan nii mina, kui ka teised reisijad siinkandis hĂ€sti silma, kuid minu jaoks see ei tĂ€henda ohtu, kui tĂ€naval Hola karjutakse vĂ”i mingit muud juttu. Ma naeratan, vastan hola ja kĂ”nnin edasi. KĂ”ik! See tĂ€helepanu ei tule halvast soovist vaid uudishimust kellegi erineva vastu. Ainuke koht, kus ma ei tundnud ohtu, kuid kus mind tĂ€helepanu reaalselt meeletult hĂ€irima hakkas oligi tegelikult Tegucigalpa, sest seal polnud ainult holad ja komplimendid, mida hĂŒĂŒti vaid sealne tava tundus olevad mingeid rĂ”vedaid musi-imemise hÀÀli teha ning kui see toimus reaalselt iga 2 minuti tagant, siis ausalt öeldes oli Ă”htuks kĂŒll tunne, et tahaks keskmist sĂ”rme nĂ€idata kellelegi, aga hoopis kiirendasin sammu ja mingi hetk lihtsalt enam ei viitsinud niisama kolama minna, kui vaja polnud vĂ€ljas olla. KokkuvĂ”tvalt siis pole Hondurases karta vaja midagi, on tĂŒĂŒtusi, aga ei kujuta endast ohtu. Tagasi ma sinna vaevalt kiirustaks, sest seal pole vĂ€ga palju avastamist ning kohti, kus reaalselt oleks midagi teha/nĂ€ha, kuid leian, et minu nĂ€dalake seal oli vĂ€gagi erinev vĂ”rreldes teiste riikidega ning kindlasti ma ei kahetse, et ma taaskord ei vĂ”tnud kellegi nĂ”u kuulda ning seda puutumata riiki avastama lĂ€ksin.

Belize 🇧🇿

Paradiis siin maamunal, mida kutsutakse Belizeks. TĂ€iesti imeline ja omanĂ€oline vĂ€ike riik mĂ”nusa Kariibimere vaibi ning mitmekĂŒlgse kultuuriga. Peale 7 nĂ€dalat igapĂ€evaselt olles hispaaniakeelses keskkonnas oli ajule nii mĂ”nus puhkus veeta nĂ€dal inglise keelses riigis jĂ€lle, mis on siin ametlik keel. Inimesed on ka Belizes vĂ€ga huvitavad, palju erinevaid kultuure kokku saanud. Veetsin seal vaid nĂ€dala, sest esiteks on tegu vĂ€ikse riigiga ning juba ammu kuulsin ka seda, et Belize on vĂ€ga kallis vĂ”rreldes teiste riikidega siinkandis. See on tĂ”si, hindades on nĂ€ha mĂ€rgatavat tĂ”usu, kuid Eestiga vĂ”rreldes pole ka siin midagi nii kallis. Veider on see, et Belizes on kasutuses nii Belize dollar, kui ka Usa dollar samaagselt (1 usd=2 bzd) ning hinnad on mĂ”nes kohas nĂ€idatud ĂŒhes valuutas, teises kohas teises, et suht segadusse ajav vahepeal. Peale bussiseiklust Mehhikos sĂ”itsin Belize Citysse, mis on siinne suurim linn ja sealt vĂ”tsin praami Caye Caulkeri saarele ning wowww! Ma ei valeta, kui ĂŒtlen, et olin sĂ”natu. See koht on totaalne maapeale paradiis. Enne kui ma praamipeatusest hostelisse jĂ”udsin tegin ma jumal teab mitu pilti ja videot, sest igale poole vaadates oli tĂ€ielik paradiisivaade. Caye Caulker on pisike saareke ja turistide seas siin riigis vast kĂ”ige tuntuim koht (pĂ”hjusega). VĂ€ga mĂ”nus atmosfÀÀr, vĂ€rvilised pisikesed majad, valge liiv, tĂŒrkiissinine vesi, asfalti pole, autosid pole, kĂ”ik sĂ”idavad kas jalgratastega vĂ”i golfikĂ€rudega. Saare moto on, et go slow ning reaalselt mult kĂŒsiti mitu korda, et kuhu ma kiirustan, siin on slow life ehk minu tavaline kiire jalutamise tempo siia saarele ei sobi.
Caye Caulkeril peatusin 4 ööd ning kui tavaliselt selle ajaga mul juba isu tĂ€is kohast ja soovin edasi liikuda, siis selle saarekesega nĂ”nda ei olnud ja tĂ€itsa oleks vĂ”inud seal veel paar pĂ€eva lihtsalt olla ja kulgeda. Saarel tegin ka ĂŒhe vĂ€ga epic tuuri, nimelt kĂ€isin ĂŒhel terve pĂ€ev kestval snorgeldamise tripil ning ĂŒhe osana oli seal ka haidega koos ujumine. Tegu polnud rĂŒndajate haidega, et kartma ei pidanud, aga kui nad mingi hetk olid reaalselt ĂŒhe meetri kaugusel, siis korra tĂ”mbas kĂ”hedaks kĂŒll. Veel nĂ€gime igasuguseid erinevaid kalu, kilpkonni, merilehma (seacow- pole aimugi, mis see eesti keeles on, sest minu jaoks oli tegu tĂ€iesti uue isendiga minu teadmiste pagasis), astelraisid ja palju muud.
Tagasi seilates tegi kohalik noormees vĂ€rskest homaarist meile cevichet ning see oli absuutselt vapustav, parim toit, mis ma siin riigis sĂ”in. TĂ€nu tuulele lĂŒkkus esimesel pĂ€eval mu reis edasi ning lĂ”puks toimus see 14.02 ehk sĂ”brapĂ€eval ning meeletult kihvt mĂ€lestus, mis seda pĂ€eva mulle meenutama jÀÀb. Ühel pĂ€eval vĂ”tsime koos iiri tĂŒdrukuga jalgrattad ning lĂ€ksime teist saare osa avastama, mis peale orkaani eraldus peaosast ning seal pidavat ka krokodille olema, keda me jahtima lĂ€ksime, kuid kahjuks ei kohanud. Eraldatud osas kĂ€ib hetkel usin ehitustöö hotellidele ning huvitav oleks a la 5 vms aasta pĂ€rast tagasi tulla ja vaadata, kas see kummitussaareke on nii Ă”itsele puhkenud nagu nad hetkel plaanivad. Peale Cayed liikusin Belize City poole, kus oli veidi aega surnuks lĂŒĂŒa ning kuigi on tegu Belize suurima linnaga, pole seal ĂŒhtegi suuremat hoonet, teed vms. Niipalju, kui ma seal aega veetsin, siis suurt vaimustust mul sellest linnast ei olnud. Sadama juures on vĂ€ga kaunid ja suurejoonelised hooned ning kaks tĂ€navat edasi hakkab pĂ€ris korralik vaesus vastu karjuma.
Belize Cityst vĂ”tsin bussi ja lĂ€ksin veel paariks pĂ€evaks Placencia nimelisse kĂŒlakesse, millelt ma ei oodanud midagi, kuid olin positiivselt ĂŒllatunud, kui armas see oli. VĂ”tsin hostelist ratta ning vurasin ĂŒhel pĂ€eval terve kĂŒlakese lĂ€bi. Seal asub ka Guinessi raamatu jĂ€rgi maailma vĂ€ikseim imearmas tĂ€navake.
Ning nĂ”nda mu nĂ€dal Belizes lĂ€bi saigi. Olen sellest riigist vĂ€ga vaimustuses, null ootustega lĂ€ksin kohale ning pigem sain korduvalt positiivselt ĂŒllatuda. Soovitan 110% siia reisida inimestel, kes tahavad mĂ”nusat troopikat, veidi avastada, kuid hindavad aega imekaunites randades lÔÔgastudes ja vĂ€rskeid mereande sĂŒĂŒes. KahenĂ€dalane puhkus lendudega Eestist on ajaliselt selle pisikese riigi jaoks ideaalne ning selle ajaga jĂ”uab teha ja nĂ€ha pĂ€ris palju.

Tuesday, February 21, 2023

El Salvador

Riik, mis on maailmas tuntud, kui ĂŒks ohtlikumate seast. Riik, kuhu kĂ”ik ĂŒtlesid mulle, et sinna ei soovita minna, eriti ĂŒksi. Riik, mille kohapealt ka kohalikud Mehhiko mehed vaatasid suurte silmadega mulle paar pĂ€eva enne lendu otsa, et kuidas ma sinna julgen minna ĂŒldse. Riik, mis vĂ”itis minu sĂŒdame.

Oli hetki, kus tĂ”mbas ka endal kĂ”hust ÔÔnsaks peale kĂ”ike halba, mis ma El Salvadori kohta kuulsin, kuid ma olen alati öelnud ja mĂ”elnud ning siin on ehe tĂ”estus, et mitte kunagi ei tasu kuulata teiste arvamust, sest inimesed ja ootused on erinevad ning tĂ€na olen mina meeletult Ă”nnelik, et mind teiste arvamus ja soovitused ausalt öeldes ka vĂ€ga ei huvita, sest muidu oleks see imeline riik mul kĂŒlastamata jÀÀnud. Öeldi, et Ă€ra liigu ĂŒksi, Ă€ra kindlasti liigu ĂŒksi pimedas ning Ă€ra vĂ”ta kohalikke chicken busse (nii kutsutakse siinpool maailma kohalikke kĂŒlakeste vahel liikuvaid busse)- tegin kĂ”ike ning mitte kordagi ei tundnud ohutunnet. Pigem vastupidi, ma pole oma reisidel veel kohanud nii sĂ”bralikke kohalikke, kes siiralt tunnevad huvi, kust sa pĂ€rit oled, naeratavad alati ning abistasid, kui ma jĂ€lle eksinud nĂ€oga ringi kolasin. 

Esimese öö veetsin pealinnas San Salvadoris ning mĂ”tlesin, kas ma ĂŒldse julgen seal linnapeal ringi jalutada. Eriti ei julgenud, kui ei teadnud veel, mis mind ees ootab, aga linna soovisin nĂ€ha ning vĂ”tsin walking touri ning see oli suurepĂ€rane viis tutvuda nii San Salvadoriga, kui ka selle riigi keerulise ajaloo ja praeguse ajaga. Jagan ka siia kiire ĂŒlevaate El Salvadori kohta ning info, mille sain teada kolm pĂ€eva peale riiki saabumist ĂŒhelt taksojuhilt praegusest olukorrast riigis ning pĂ”hjusest, miks ma ei tundnud ohutunnet kordagi vs kĂ”ik need hirmutavad lood, mis kuulsin.

Nimelt on selle riigi ajalugu olnud vĂ€ga keeruline, pealinnas on mĂ€lestustahvlid nimedega inimestest, kes "kadusid" vĂ”i mĂ”rvati kodusĂ”jas ning sellele jĂ€rgnenud perioodil vahemikus 1970dad- 1993 ning see nimekiri oli pikk. Ja pika all pean ma silmas, et VÄGA pikk (pilt all). Peale seda oli igapĂ€evane mĂ”rvade arv maailmas esikohal tĂ€nu gĂ€ngidele, sealt ka tuntus, kui ĂŒks ohtlikumaid riike. Giid rÀÀkis, et kui lĂ€ksid San Salvadoris valesse rajooni vĂ”i istusid vales bussis ilma pĂ”hjuseta, siis oligi kuul keres ja tsaukapaa.

Ja see kĂ”ik oli veel nii aasta tagasi 2022 esimeses pooles, kuid mĂ€rtsis toimus tulistamine, kus palju inimesi sai surma ning praeguse presidendi karikas kees ĂŒle, ta kuulutas vĂ€lja eriolukorra ning algas massiline arreteerimine. KĂ”ik, kellel olid kasvĂ”i gĂ€ngi tĂ€toveeringud viidi vanglasse ning minu andmetel on praeguseks arreteeritud ĂŒle 60 tuhande kriminaali. Kohalikud on rÔÔmsad, sest ei ela enam terrori all, turistid tunnevad end turvaliselt ning tundub justkui riik on tĂ”usuteel. Kuid see on vaid tiksuv pomm, sest arreteeriti ilma kohtuta ning El Salvador on vaene riik ning ei suuda ĂŒleval pidada sellist kogust vange pikaajaliselt ning samas ei tundu vĂ€ga vĂ”imalik ka kohtuprotsess sellisele rahvahulgale. ÜhesĂ”naga on olukord selles riigis pehmelt öeldes hirmutav ning ma ei kujuta ettegi, kas nĂ€iteks aasta praegusest on pigem asjad kontrolli all vĂ”i meeletus hulgas tulivihaseid gĂ€ngiliikmeid jĂ€lle vabaduses.

Aga San Salvadori kohapealt, siis minu suureks ĂŒllatuseks oli linn vĂ€ga puhas. Ma oma peas ootasin suurt vaesust ja kaootilisust, kuid seda ma sealt linnast ei leidnudki.

Tahvel kadunute ning mÔrvatute nimedega

Kirik San Salvadoris



Peale pealinna suundusin Santa Ana nimelisse linna, millest ma suurt midagi ei arva, tegu on justkui lĂ”putu turuga, kus mĂŒĂŒgitöö otsa ei lĂ”ppe. Kuid pĂ”hjus Santa Ana kĂŒlastamiseks on sealne vulkaan oma helesinine veega kraatris. Matk sinna ei ole ĂŒldse raske, vaid 1,5 -2 tundi ning vĂ€ga jĂ€rske tĂ”use samuti ei ole. Keeruliseks teeb selle vĂ”ib-olla kohati kivine ja ebaĂŒhtlane tee, eriti alla tulles. Kindlasti koht, mis on minu silmis El Salvadoris kĂŒlastamist vÀÀrt, kuigi meile sattus meeeeletult tuuline pĂ€ev ning hea oli, et tuul puhus vulkaanist eemale, muidu oleks korralik turistide supp seal helesinises vees supelnud.



Peale vulkaani jĂ€in kaheks ööks Coatepeque nimelise jĂ€rve ÀÀrde, mis on vĂ€ga kaunis koht, kuid suur seal teha ei ole ehk ideaalne koht inimestele, kes soovivad lihtsalt puhata ja end maailmast veidi vĂ€lja lĂŒlitada. 

Coatepeque jÀrv

Nr 1 toit El Salvadoris- pupusad


JĂ€rve ÀÀrest liikusin edasi sisemaale Juayua nimelisse linnakesse, mis on Ruta des floresi ÀÀres (lillede tee) ehk seal peaks 5 erineva kĂŒlakese vahel sĂ”ites nĂ€gema palju erinevaid lilli tee ÀÀres. Juayuas trippisin koos ĂŒhe sakslasega, kes on minu Saksamaa vahetusaastalt minu tollase parima sĂ”bra vend, kelle toas ma olen isegi nĂ€dala elanud, kuid kuna ta oli meist vanem ja juba ĂŒlikoolis, siis reaalselt pole me varem kunagi kohtunud. Temaga oli vĂ€ga tore, esiteks sai saksa keelt jĂ€lle harjutada, Ravensburgist rÀÀkida, ta töötab siin riigis Ă”petajana ehk teab kohalikku elu ja tal on auto ehk saime mugavalt ringi sĂ”ita. Lilli me vĂ€ga ei nĂ€inud, et see tiir oma nime Ă”igustaks, kuid tegime 7 kose matka, mis oli tĂ€iesti erakordne. Oli juba Ă”htupoolik ning omavahel arutasime, et kas jĂ”uame sinna ĂŒldse enne, kui pimedaks lĂ€heb vĂ”i ei ning siis teepeal kohtusime kohaliku mehega, kes ĂŒtles, et viib meid ilusti koskedeni. Me arvasime, et jalutame sealt 7st kosest kiiresti pĂ”hikoseni, teeme paar pilti ja olemas. Aga eest ootas ikka korralik matk lĂ€bi dĆŸungli. Mööda mudateid ĂŒles ning alla, vahepeal puuokste kĂŒljes pĂ”himĂ”tteliselt rippudes, sest need olid ainsad, kust sai kinni hoida, kĂ”ndisime lĂ€bi jĂ”e, kuskilt koopast lĂ€bi- no ĂŒldse ei oodanud sellist matka Ă”htu lĂ”puks. JĂ”udsime siis viimase koseni ning seejĂ€rel ĂŒtles see mees, et davai, nĂŒĂŒd ronime siit ĂŒles. Ma jĂ€in lolli nĂ€oga otsa vaatama, et kuidas palun, ei nĂ€inud nagu treppe vĂ”i kohta sealt ĂŒles minemiseks. Ja kohta ei olnudki, leidsime kivide vahel need kohad, kuhu astuda ning kust end ĂŒles tĂ”mmata. ÜhesĂ”naga tĂ€iesti ootamatu ning imeline seikluslik lĂ”pp pĂ€evale. Koju jĂ”udes olin lĂ€bimĂ€rg kose trallist, mudane ning pea lĂ”hkus meeletult, sest seljataga oli vĂ€ga pikk pĂ€ev mööda neid vĂ€ikseid kĂŒlasid sĂ”ites, kuumaveeallikates mĂ”nulemist ning lĂ”petuseks seiklus kosega.

Meie pigem keeruline matk

Sellest kosest ronisime ĂŒles


Peale kahte ööd Juayuas viis minu tee El Salvadori populaarseimasse randa El Tuncosse neljaks ööks ning Phillipp Ă”nneks viitsis sama teed tagasi koju trippida ning vahepeal peatusime veel erinevates randades teepeal kuniks oli aeg hĂŒvasti jĂ€tta ning minul end taaskord kahe tĂ€navaga rannakĂŒlakesse sisse seada.

El Tunco nagu mainitud on El Salvadori ĂŒldse kĂ”ige populaarsem turismisiht ning maailma mastaabis vĂ€ga hinnatud surfikoht. Kuigi kĂŒla oli vĂ€ike, siis mulle see aeg seal vĂ€ga meeldis, kĂ”ik oli vĂ€ga laidback ning rahulik, palju noori ja imekaunid pĂ€ikeseloojangud. 






10 pĂ€eva El Salvadoris möödus vĂ€ga kiiresti tĂ€is palju positiivset, toredaid inimesi ning pĂ”nevaid kohti. Ühel viimastest Ă”htutest, kui olin El Tunco rannas loojangut vaatamas, siis seal jalutades ma taipasin, et ma reaalselt elan enda unistuste elu. Kui misiganes ajal minult on kĂŒsitud, siis just selline spontaanne elu avastades uusi kohti ning elades pĂ€ev korraga just Ladina-Ameerika on see, mida mina olen alati vastanud ja millest unistades magama lĂ€inud. Igatahes jĂ€i El Salvadorist minu jaoks ka see super tunne sisse, et iga pĂ€ev tĂ€naseks juba ĂŒle 8 nĂ€dala on olnud minu suur unistus ja soov tĂ€itumas. 



Mehhiko vol 2đŸ‡ČđŸ‡œ

Hea nĂŒĂŒd kuu aega hiljem peale eelmist postitust meenutada sĂŒndmusi ja emotsioone đŸ˜€ Aga proovime…

Peale Mazunte paradiisi seadsin sammud sealse piirkonna suurimasse linna Oaxacasse, mis ĂŒle Mehhiko on tuntud oma suurepĂ€rase toidukultuuri tĂ”ttu. Kui kĂŒsisin inimestelt enne minekut, et mis seal kindlasti teha ja nĂ€ha tasub, siis justkui ĂŒhest suust vastati, et sĂŒĂŒa. Say no more, sĂŒĂŒa mulle meeldib! Kokku veetsin seal 4 ööd ning tĂ€iesti piisav, ĂŒtleks isegi, et 3-ga saaks ilusti hakkama ning pĂ”hiline, mis mulle jÀÀb Oaxacat meenutama on sealsed vĂ€rvilised majad. Kohalik poiss teadis rÀÀkida, et enne, kui soovid oma maja seal vĂ€rvida, siis pead linnavalitusest lĂ€bi kĂ€ima ning nemad ĂŒtlevad, mis vĂ€rvi su maja tohib olla, et tĂ€naval poleks kahte sama vĂ€rvi hoonet.

Oaxaca imekaunid majad
    
Mole kaste


Edasi liikusin Puebla nimelisse linnakesse ning see on Mehhiko linnadest esimene, kuhu ma kunagi 16-aastasena soovisin tulla. Minu piirkonnas elas Saksamaa vahetusaasta ajal poiss Pueblast ja sellest ajast jĂ€i see nimi mulle meelde. Selle poisiga meil juba ammu suhtlust ei ole, kuid Puebla linn Mehhikos jĂ€i kuklasse kummitama ning nĂŒĂŒd lĂ”puks aastaid-aastaid hiljem ma jĂ”udsin siia. Puebla suutis kohe alguses juba oma temperatuuriga korralikult ĂŒllatada. JĂ”udes pimedas kohale lĂ€ksime bussis tutvunud uue sĂ”braga kohe sĂŒĂŒa otsima ning oiiiii kui kĂŒlm seal oli, eriti tulles kohast, kus ka öösiti oli 25 kraadi sooja. Mina lĂ€ksin pusa ja lĂŒhkadega optimistlikult vĂ€lja, kohalikud vaatasid mind nagu pooletoobist oma talvejopedega. PĂ€eval oli vĂ€ga soe 28 vms, aga Ă”htuti tĂ”mbas 10-le kraadile Ă€ra. Pueblas tegime kohaliku toidu tuuri ning see oli megaĂ€ge, kĂ”ik veeresime sealt Ă€ra, aga sai vĂ€ga palju Puebla piirkonna toite proovida ning vaieldamatult minu lemmik on mole, mis on ĆĄokolaadi- tĆĄillipasta, millest tehakse kastet ja see on imeline! Nii vĂ€ga tahtsin mole pastat koju ka tuua ning Nisupesas mole Ă”htu teha, aga ĂŒldse ei soovi seda mitu kuud kaasas tassida. Aga kui keegi satub Mehhikosse, siis lisaks tacodele ja burritodele soovitan vĂ€ga seda proovida vĂ”imalusel. Oma viimasel pĂ€eval enne El Salvadori lendamist tegin ka temazcali tseremoonia, mille avastasin juba mitu nĂ€dalat varem, aga lĂ€ks meelest Ă€ra, et seda kindlasti Mehhikos olles teha soovisin ja siis eelviimasel pĂ€eval hakkasin paaniliselt otsima, kus seda teha saab ĂŒldse. Leidsin tĂ€iesti kohaliku perekonna, kelle tagaaias need tseremooniad kord nĂ€dalas toimuvad ja kui uberi juht mind sinna Ă€ra viskas kĂŒsis, kas ma kindlasti Ă”iges kohas, sest suht ghetto naabruskond tundus ja ta isegi ootas Ă€ra, et mulle vĂ€rav avatakse, ise mĂ”tlesin ka samal ajal, et kuhu ma nĂŒĂŒd sattusin. Aga koht oli Ă”ige ja see pere megatore. Temazcal on pĂ”himĂ”tteliselt Mehhiko saun, mis on justkui iglu ning keskele on kaevatud maa sisse auk, kuhu pannakse hÔÔguvad kivid ja visatakse vett peale. Tore eks ja eestlasena peaksin saunaga justkui sinapeal olema, aga siin tehakse sellest rituaal ja tseremoonia, mis kestab 3 (!!!!) tundi ja terve selle aja olime me seal kinnises iglus. Selle ajal toimus laulmine, pillimĂ€ng, jutustused legendidest ning kuna tegu oli spirituaalse tegevusega, siis kes nuttis seal, kes naeris, mina aga proovisin kuumas ellu jÀÀda. Kuna see pere inglise keelt vĂ€ga ei rÀÀkinud, siis minul lĂ€ks pool jutust ja lauludest tĂ”lkes kaduma, kuid lĂ”ppkokkuvĂ”ttes peaks temazcal justkui uuestisĂŒndi esindama ning sisenedes ja vĂ€ljudes pidi pĂ”lvitades luba kĂŒsima. Ehk polnud pĂ€ris kĂŒlmsiidersaunajutudsĂ”pradega saunatamine, aga oli vĂ€ga tore ja audente kogemus ning mul on meeletult hea meel, et sain sellest osa saada, aga 3 tundi jutti on ikka next level ulme, pole elusees nii palju higistanud, kui seal temazcalis.

TĂ€navatoit

Turul

Puebla

Peale suurpuhastuse tseremooniat oli aeg minna 10ks pĂ€evaks El Salvadoriga tutvuma, millest vĂ”ib lugeda juba jĂ€rgmises postituses. 

El Salvadorist seadsin aga sammud tagasi Mehhikosse, sest Krissu tuli siia. Eelmine aasta proovisime koos mingit Ă€gedat puhkust planeerida, aga projekt tundus rohkem jalgratta leiutamisena ning sinna see ka jĂ€i ja kui see aasta avastasime, et oleme suht samas piirkonnas samal ajal, siis mĂ”tlesin, et jÀÀksin kahetsema, kui lihtsalt ei viitsiks seda kahetunnist lendu vĂ”tta. NĂ€dal koos Krissu, Iffu ja Tennoga möödus Mehhikos idakaldal Tulumi kandis. PĂ€ris ausalt lĂ”i veider emotsioon sinna tagasi saabudes sisse, sest samas kohas olin ma ka kaheksa aastat tagasi koos oma Austraalia poistega ning kohati tuli nii palju asju uuesti meelde, mis mul tĂ€iesti ununenud olid sellest reisist. Eriti karm oli Playa del Carmeni bussipeatus, kus me 8 aastat tagasi pisarad silmis hĂŒvasti jĂ€tsime ning see oli ka viimane kord, kui me ĂŒksteist nĂ€gime. Poleks lihtsalt kunagi uskunud, et elu mind siia tagasi toob veel.

Koos eesti bandega kĂ€isime Grand cenotes ehk siis Mehhiko looduslikes maaalustes veekogudes, mis on vĂ€ga ilusad oma helesinise veega. 

Cenotes


Rohkem ma Tulumis nendega turistikaid asju kaasa ei teinud, sest esiteks olin enamus asju juba 2015 Ă€ra teinud ning teiseks ossa jummel, kui kalliks on see piirkond lĂ€inud. Olles tulnud teistest Mehhiko piirkondadest, kus turism pole nii A ja O, siis Tulumi hinnad lĂ”id mul alguses normilt vaiba alt Ă€ra. Kohalikuld rÀÀkisid, et kuna koroona ajal oli Mehhiko siinkandis ainuke riik, kuhu sai vabalt reisida, siis tuli siia meeletult turiste ning hinnad lĂ€ksid lakke ja kuigi praegu on ka kĂ”ik ĂŒmberkaudsed riigid reisimiseks vabad, siis hinnad paraku alla pole tulnud. NĂ€iteks selle sama cenote sissepÀÀs maksis veel eelmine aasta 180 peesot ehk umbes 9 euri, tĂ€na aga maksab see juba 500 peesot ehk umbes 25 euri.  Meie ainsal ĂŒhisel nĂ€dalavahetusel mĂ”tlesid teised teha toreda mezcali Ă”htu (Mezcal siis kohalik tekiila laadne jook, mille ĂŒle kohalikud megauhked on), mis julgen suure enesekindlusega vĂ€ita jÀÀb ka minu elu viimaseks mezcali peoks, aga when in Mexico…

Mezcali pidu


Peale Tulumi trippisime Cozumeli saarele, mis vaibi poolest meeldis mulle rohkem, kuid 3 pĂ€eva on rohkem kui kĂŒll selle koha jaoks, kui juhuslikult sukelduja ei ole. Viimasel pĂ€eval rentisime buggy ning tuulest viiduna tegime saarele suht tiiru peale ja kĂ€isime krokodille otsimas.


Cozumel




Peale nĂ€dalat koos trallimist lendasid Krissu, Iffu ja Tenno tagasi Eestisse ning mina liikusin veel ĂŒheks ööks piirilinna Chetumali, et sealt jĂ€tkata reisi Belize suunas. Viimane hommik sai ka veidi tsirkust. Nimelt hostelis oli eelmine Ă”htu tööl ĂŒlitore noormees, kes hullult aitas mind infoga, et kuidas Belize minna sealt, mis hinnad jne, aga kuna kell oli palju, siis enam broneerida ei saanud ja ĂŒtles, et ma seda hommikul teeksin. Hommikul oli tööl aga neiu, kes ei rÀÀkinud mitte ĂŒhtegi sĂ”na inglise keelt ning ainuke vastus igale asjale oli “ei saa”. Tahtsin bussi broneerida, ta ĂŒtles et ei saa. MĂ”tlesin et suva lĂ€hen siis praamiga, sest mul enam peesosid ei ole ja tahan kaardiga maksta. Sellele vastas ka et ei saa. Ma lĂ€ksin juba suht kettasse, et eile Ă”htul sai nii bussi broneerida, praami broneerida ning vajadusel kaardiga maksta mĂ”lemaid ja jĂ€rgmine hommik ei saa midagi. LĂ”puks suht kurjalt ĂŒtlesin, et kontrolligu ĂŒle, sest buss lĂ€heb 45min pĂ€rast ning ma suht kindel, et saab sealt ja kaardiga. Tuli vĂ€lja et saigi. Siis ta ei osanud kaardimakset vĂ”tta, ĂŒtles et mu kaart ei tööta, proovisin teist kaarti, ikka ei tööta (bussi vĂ€ljumiseni 30min). LĂ”puks vĂ”tsin terminali enda kĂ€tte ja tuli vĂ€lja ta kogu aeg kaarti valesse kohta pani. SeejĂ€rel tellis mulle takso, ma kĂŒsisin, et kas taksojuht kindlalt teab, kuhu minna kuna kiire oli juba ammu (bussifirma palus tund enne bussi vĂ€ljumist kohal olla), ta siis rÀÀkis juhiga ĂŒle ja hakkasime sĂ”itma. Kohale jĂ”udes olime suht keset turgu, kui juht ĂŒtles, et oleme kohal (bussi vĂ€ljumiseni 10min). Vaatasin lolli nĂ€oga otsa ja kĂŒsisin, et kus see buss siis on, ta ĂŒtles, et ju tuleb. Nojah, mis ma ikka vaidlen, Ă€kki tulebki ja lĂ€ksin vĂ€lja. Seal istus ĂŒks tore naine, kellelt kĂŒsisin kohe, et kas ta ka Belize Citysse ja ta vastas ja ehk ju siis buss hilineb. Jutustasin temaga seal ja ostsin veel viimase 17 peeso eest krĂ”pse naljatledes, et snĂ€kk bussi viimase raha eest. Mingi hetk ĂŒks mees tuleb ka meiega jutustama ja nĂ€hes minu piletit laua peal ĂŒtleb, et ma olen vales bussijaamas (1 minut bussi vĂ€ljumiseni aega). ****** pulss 700 palun. Sealt turult lĂ€ksid loksuvad bussid, mis peatuvad igal pool, aga ma maksin nendest 3x rohkem, et minna otse, sest mul oli vaja veel ĂŒhele saarele sama Ă”htu jĂ”uda. See mees helistas kiiresti piletil olevale numbrile ja ĂŒtles, et ĂŒks juba olemasoleva piletiga neiu from Estonia soovib ka bussile. Naine ĂŒtles, et ma kiiresti sinna liiguks, aga see oli 10min taksoga ja mul oli absoluutselt null peesot tĂ€nu snĂ€kkidele ju jĂ€rgi. See mees vĂ”ttis oma taskust 50 ja otsis mulle takso. TĂ€iesti imeline ning milline Ă”nn, et nad selle naisega seal samas juhtusid olema. LĂ”puks sinna Ă”igesse bussijaama jĂ”udes jooksin enamvĂ€hem koos uksega sisse, naine laua taga hakkas naerma, et rahu, rahu.


NĂ”nda ma sealt riigist lĂ”puks vĂ€lja sain peale 5 nĂ€dalat kokkuveedetud aega Mehhikos ning olles vĂ€ga aus, siis ma juba meeletult ootasin rĂ€nnakute jĂ€tkamist uutes kohtades. Mehhiko riigina on vĂ€ga mitmekĂŒlgne ja kihvt ning selle reisi jooksul suutsin ka vĂ€ga, vĂ€ga palju ringi rĂ€nnata ja seda avastada, aga somehow oli kuni lĂ”puni ainuke koht siin Mazunte, kust mul oli kahju lahkuda. ÜlejÀÀnud kohad mulle meeldisid ning olid kĂ”ik ka kuidagi vĂ€ga erinevad, kuid ei pugenud nii sĂŒdamesse. KokkuvĂ”tvalt jĂ€in just avastamise mĂ”ttes oma viie nĂ€dalaga vĂ€ga rahule ning igapĂ€evane pĂ€ike, sinine taevas, uued kohad, inimesed ja vaibid aitasid ka minul taastada enda tavalise oleku, rÔÔmsameelsuse ning armastuse elu ja seikluste vastu, et vĂ”ib edukaks lugeda Mehhiko rĂ€nnakud😊


Tuesday, January 17, 2023

Mehhiko vol 1đŸ‡ČđŸ‡œ

Nagu Taavi mulle tuima pani, siis iga uue reisijutu alguses on mul kirjas, et "oli aeg kotid pakkida..." aga nii on, taaskord oli aeg oma seitse asja kokku pakkida, seekord 8kg kĂ€sipagasit, umbes 4 kuud, Ladina-Ameerika ja vamos ehk minu suure unistuse realiseerumine. Seekordne reis on vĂ€gagi teistsugune, sest mul ei ole tagasilende, kindlat plaani ning Eestis sai ka seekord elu korralikult kokku pakitud ehk töökohas lahkumisavaldus antud ning korter vĂ€lja ĂŒĂŒritud.  

Olles vĂ€ga aus, siis esimene nĂ€dal reisil oli emotsionaalselt vĂ€ga segane mu jaoks. Ühelt poolt oli mul naeratus kĂ”rvuni, et wuhuu olen Mehhiko pĂ€ikese all ning selle imelise reisi alguses, teisalt aga jĂ”udis alles siin mulle kohale, kui vĂ€ga kokku sai Eesti elu pakitud pluss ajavahe, reisivĂ€simus (33 tundi trippisin siia) ja Eestist paar kripledama jÀÀnud teemat ning voila, hea kompott emotsionaalseks tralliks oli olemas. Kui aga vĂ€simus taandus ning jĂ”udsin asjad enda jaoks selgeks mĂ”elda, siis hakkas tasapisi minu sees vĂ”imust vĂ”tma siiras sisemine rÔÔm, mis Eestis sĂŒgise paiku oma teed lĂ€ks. 
Aga alustan algusest ning kĂ”igepealt maandusin ma lÀÀnerannikul Jalisco osariigis, Puerto Vallarta nimelises linnas. Miks just seal? Sest idakaldal olin ma juba 7 aastat tagasi trippinud ning kindel soov oli ookeani ÀÀres olla ja kaarti vaadates tundus see kĂ”ige sobilikum koht maandmiseks. Puerto Vallarta iseenesest on pigem suurem linn ning kuna ma maandusin siin 25.detsi lĂ”unal, siis minu esimene nĂ€dal möödus jĂ”ulude ja aastavahetuse tĂ€hekese all ehk rahvast oli meeeeeletult. Vaib mulle Vallartas tegelikult isegi meeldis, kuigi tegu on linna ja pigem turistikama kohaga, kus ma isegi ei kohanud kedagi teist Euroopast, sest kĂ”ik olid Usa, Kanada vĂ”i Mehhiko enda turistid. Viimasel lennul Monterreyst Puerto Vallartasse sattus kohalik poiss mu kĂ”rvale istuma ja hakkas jutustama ning tahtis hullult oma linna mulle nĂ€idata. Alguses ma ĂŒldse ei soovinud temaga lobiseda, sest olin juba 30h lennanud selleks ajaks, nĂ€gin vĂ€ja ja tundsin end kui max zombie, kuid tagasi vaadates oli just megatore temaga tutvumine, sest tal oli auto ja saime minna randadesse, mis asusid linnast vĂ€ljas ja nĂ€ha veidi teisi kohti, kui ainult turistikaid. Mu viimasel hommikul Vallartas lĂ€ksime hommikuks streetfoodi sööma, traditsiooniline mehhiko vĂ€rk ning long story short, siis pĂ€ris tore oli juba kella 10ks hommikul tĂ€nu kastmetele kĂ”ik oma maitsemeeled kaotada. Suht kiiresti sain aga aru, et Vallartas ma aastavahetust veeta ei soovi ehk peale 4 ööd pakkisin oma kolinad ja lĂ€ksin lĂ€hedal asuvasse surfikĂŒlakesse nimega Sayulita. 
Puerto Vallarta

Puerto Vallarta


Sayulita vaib on tegelikult vĂ€ga Ă€ge ja palju noori ning armsad tĂ€navad, aga taaskord aastavahetuse trall oli sinna meeletu hunniku rahvast toonud ja kĂ”ik oli vĂ€ga hektiline. Mul oli enda arvates hiiglama hea mĂ”te uus aasta vastu vĂ”tta plĂ€tudes pĂ€ikese all, paraku pole ma aga ainuke, kes sellise mĂ”tte peale tuli ning ma kujutan ette, et Sayulita muul ajal on hoopis teine ja mĂ”nnama vaibiga, kui oli siis. Aga sinna jĂ€in nĂ€dalaks ja kui saabus uus aasta Eestis, oli mul alles kell 4 pĂ€eval ning koos ĂŒhe toakaaslasega istusime rannas ning lĂ”ime Eesti uue aasta puhul pina coladasid kokku.
Kui saabus 2023 Eestis


 Minu 2023 saabus aga tĂ€itsa toredalt Sayulita tĂ€histaeva all tantsides. Hostelis sattus meil megatore seltskond, kellega koos pralletasime ning uue aasta kallisid jagasime. Kella 4 paiku koju minnes olin nii motivatsiooni tĂ€is ja suur plaan oli esimene jaanuar alustada super aktiivselt ja kohe hommikul randa jooksma minna vms, aga elul olid muud plaanid. Öine kella 3ne tacode munch lĂ”ppes sellega, et suurema osa 1. jaanuarist olin toidumĂŒrgitusega voodis ja mĂ”tlesin, et see on kĂŒll kĂ”va algus uueks aastaks. PĂ€ikeseloojanguks vedasin selleks hetkeks oma suht nĂ”rga keha siiski randa, sest keeldusin aasta esimest pĂ€eva voodis veetmast ning Ă”nneks jĂ€rgmine pĂ€ev oli juba palju parem olla. Sayulitas sai veel Monkey mountaini matk tehtud, tripitud lĂ€bi dĆŸungi kĂ”rval asuvasse San Pancho kĂŒlakesse ning niisama imelisi mereande, pĂ€ikest ja ookeani nauditud. Esimesed kaks nĂ€dalat sĂ”in ma vist ainult kas krevette, tacosid vĂ”i krevetitacosid.
Sayulita

Monkey mountain hike

San Pancho


Peale nĂ€dalat Sayulitas lĂ€ksin tagasi Vallartasse kaheks ööks, et sealt vĂ”tta lend LĂ”una-Mehhikosse Puerto Escondido nimelisse surfilinnakesse, mille kohta olin kuulnud ĂŒlivĂ”rdes tagasisidet. Plaan oli sinna 10ks pĂ€evaks jÀÀda ning teha vahepeal kahe pĂ€evane tripike lĂ€hedal asuvasse Mazunte kĂŒlakesse, kuid mina isiklikult absoluutselt ei vaibinud Puerto Escondidot ja veetsin seal kokku vaid kaks ööd. Viimane oli vĂ€ga veidralt naljakas, nimelt olin teel tĂ€iskuu joogasse, mis toimus ĂŒhe kohaliku tagaaias, aga vĂ€ljaspool majutust mul nett ei tööta ning ma ei leidnud Ă”iget tĂ€navat ja segaduses nĂ€oga seda otsides tuli kĂ”rval asuvast restoranist ĂŒks noormees mulle appi ja helistas joogaĂ”petajale, et kuhu ma tĂ€psemalt minema peaks. Peale joogat sealt möödudes kutsusid nad mind sisse joogile ning Ă”htu lĂ”ppes sellega, et mina ja see restorani staff seal istusime, dringitasime ja sĂ”ime kuivatatud rohutirtse (hiljem ĂŒtlesid, et mis need on alles -.-) peale resto sulgemist ning hiljem lĂ€ksime rannabaari kĂ”ik koos tantsima. VĂ€ga spontaane ning ootamatu lĂ”pp minu rahulikule joogatunnile, kuid siiani tagasi mĂ”eldes tekitas see nii elava tunde, kuidas asjad lihtsalt juhtuvad. 
Peale Escondido peoĂ”htut sĂ”itsin bussiga enda arvates kaheks ööks Mazunte nimelisse kĂŒlakesse ja see oli kiindumus esimesest hetkest. Mul pole reaalselt ammu olnud nii head vaibi ĂŒhe koha suhtes ning hetk, kui olin oma koti nurka visanud tĂŒhistasin kĂ”ik jĂ€rgnevad broneeringud, sest teadsin, et sealt kĂŒlakesest ma peale kahte ööd ei lahku mitte kuhugi. Mazunte nĂ€ol on tegu kĂ”ige hipima kohaga, kus ma oma elus elanud olen, seal on vaid kaks vĂ€ikest tĂ€navat, kaks pangaautomaati, armsad kohvikud ja toidukohad, korralikku poodi seal pole ning jalanĂ”ud, kell, kuupĂ€ev jms selle kĂŒlaelu juurde ei kuulu. Hostel, kus ma elasin oli vĂ€ga öko- palmilehtedest katus, aknaid ei olnud ning duĆĄĆĄist tuli vaid kĂŒlma vett, see oli justkui kommuunielu, mis me seal elasime ning ĂŒks minu salajastest soovidest on alati olnud kommuunis elada ning see nĂ€dalake seal oli sellele kĂ”ige lĂ€hemal, mis ma olen kogenud. Hostel asus mĂ€e otsas vaatega ookeanile ning uinudes iga öö lainete kohin taustaks (korralikke seinu ja aknaid tubadel ju polnud) oli lihtsalt imeline! KĂ”lab veidralt, et ĂŒks koht suudab nii Ă”nnelikuks teha, aga tĂ”esti ma ei mĂ€leta, millal mu vĂ€ike hipisĂŒdameke nii rahul ja rÔÔmus oli. NĂ€dala vĂ”tsin seal ka hispaania keele tunde, sest ĂŒks eesmĂ€rk siin reisil on hispaania keel suhtlustasemel suhu saada ning so far so good. Peale administraatoritĂ€diga veidi hispaania keeles kĂŒsimustele vastamist pani ta mind edasijĂ”udnute gruppi, kus sai kohe hakata verbe tuupima nagu homset pĂ€eva ei oleks ja kĂ”ik seletused toimusid vaid hispaania keeles. Aju kĂ€rssas korralikult, aga samas oli ka palju abi sellest nĂ€dalast juba ainult.
KoolipÀev

Baar Mazuntes

Mazunte pÔhitÀnav


TĂ€na seda kirjutades olen oma vĂ€ikese hipiparadiisiga raske sĂŒdamega hĂŒvasti jĂ€tnud, kuigi ei hakka valetama, et mĂ”te muud reisiplaanid puu otsa visata ja sealse kommuunieluga veel veidi jĂ€tkata kĂ€is peast lĂ€bi rohkem kui kord. Kuna sain hosteli omanikuga ka megahĂ€sti lĂ€bi, siis mu viimasel hommikul, kui ma pikendamise asemel ĂŒtlesin, et liigun nĂŒĂŒd edasi, pakkus ta mulle tööd adminnina seal. Hetkel on paraku aga lennud El Salavadori juba olemas ja peale seda ka nĂ€dal mu Krissuga Mehhiko idakaldal pralletamist ees, kuid olen enam kui kindel, et see pakkumine jÀÀb mind veel tĂŒkiks ajaks kummitama. Mazuntes oli elu nii spontaane ja inimesed nii sĂ”bralikud. Tundub, et lihtsaim viis inimestega tutvuda oli seal lihtsalt rahulikult omaette raamatut rannas lugedes. Mitu inimesi tulid lampi raamatust vĂ”i kirjanikust rÀÀkima ning minu silmis see nii tore, kui keegi ĂŒldse raamatutest rÀÀgib, eriti veel nendest, mis mulle meeldivad. Ning nii ongi, ĂŒks hetk loed ĂŒksi rannas raamatut, natuke hiljem rÀÀgid erinevatest Paulo Coelho teostest ning veidi peale seda tĂ”mbate pĂ€ikseloojangul jointi ja rÀÀgite hetkes elamise ilust ja keerukusest, selline on elu Mazuntes.
Hosteli jamm, laulmine, tantsimine



Minu hostel

Oma toa rÔdul kodutöid tegemas


Sealt 7km asub Zipolite nimeline rannakĂŒlake ning ĂŒhel pĂ€eval trippisin ka seal ringi. Miks see tuntud on? Seal asub Mehhiko ainuke ametlik nudistide rand. Ilma naljata, siis alguses oli pigem veider, ei osanud kuskile vaadata ega olla, kui kĂ”ik full naked ringi tripivad, kuid kui juba Mehhikos, siis pigem vooluga kaasa minna ning nautida seda vabadust, mida see koht sĂŒmboliseerib. 

Juba Eestis olles oli mĂ”te, et reisi alguses soovin ma tegeleda palju iseeneda ning sisemise rÔÔmu ja motivatsiooni kasvatamisega. Kui tavaliselt on minu reisid pigem stiilis meri pĂ”lvini ja pidu hommikuni, siis praegused kolm nĂ€dalat on möödunud vĂ€ga vastupidi- hommikused joogad, jooksmine, matkamine, hingamisrĂ€nnakud, kakaotseremoonia, Ă€rkamine pĂ€iksetĂ”usiga, ekstaatiline tants ning ĂŒldse suurem tĂ€helepanu on lĂ€inud spirituaalsusele. See on nii teistmoodi, kuid hetkel tunnen, et need nĂ€dalad oligi mul vaja vĂ”tta veidi rahulikumalt, et taastada enda tavaline energiline ja positiivne olek ja see vist toimib, sest juba tunnen, et vĂ”rreldes Eestist lahkumisega olen ma palju Ă”nnelikum, naerusuisem ning pĂ”nevus taaskord hinge tĂ€itmas.

NÔnda rahulikult, aga toredalt on möödunud minu esimesed kolm nÀdalat unistuste reisist ning jÀrgmine postitus tuleb juba El Salvadorist, kuhu ma 23.01 lendan ehk riigist, mille kohta ma ei tea suht midagi ja millelt ma ei oska hetkel ka midagi oodata, aga olen tÀitsa pÔnevil ning rÀÀgitakse, tegu on pigem vÀga ohtliku riigiga siin maamunal, aga eks elame ja nÀeme, kas see minu silmis ka tÔele vastab.