Honduras🇭🇳

Hondurase kohapealt, siis see oli riik, mida ma ise kõige rohkem pelgasin selle reisi jooksul. Polnud kuulnud reaalselt mitte ühelt ainsalt inimeselt head sõna selle kohta, pigem väga tugevaid soovitusid see vahele jätta. Mehhikos sain ühes hostelis tuttavaks kahe täielikult tätoveeritud Austraalia noormehega ja nemad ütlesid, et oma aasta kestnud reisi jooksul oli Honduras ainuke riik, kus nad ei tundnud end turvaliselt ja kust soovisid lahkuda. Need tüübid olid megasõbralikud, kuid oma täis tätoveeritud nägudega kõnniks ma ise neist pimedal tänaval ringiga mööda ehk kuulda sellistelt, et nemad kahekesi tundsid end seal vedralt, siis käis küll mõte peast läbi, et mis ma siis üksi veel teen. Aga teate mis, ma siis olen esimene inimene, kellelt kuulete Hondurase kohapealt head. Jah, tegu on palju vähem arenenud riigiga, osad asjad (nt poodidel olid trellid ees, elu kestis vahemikus päiksetõus kuni päikseloojang, kohalike meeletu tähelepanu jms) olid veidi veidrad, kuid samas miks mulle Honduras meeldis oli just seetõttu, et see polnud absoluutselt turistikas, linnades ma isegi ei näinud teisi turiste ning mulle teatavasti meeldib reisidel leida kohalikku elu ja olu, mis ei ole suunatud turismile, sest tunnen, et maailmas on selliseid paiku järjest vähem.

Aga alustame algusest, kuidas ma Belizest sinna üldse trippima hakkasin. Päev oli pikk ning transporte palju, nimelt läks kord nädalas reede hommikuti paat Belizest Hondurasesse ning selleks ajaks sättisin end ilusti vajalikku linnakesse kohale, et vältida kalleid lende või meeletult pikka bussireisi. Kuna mu hostel asus 6km külast, siis uurisin, et kuidas ma hommikul kella 8ks sadamasse saan, vastuseks öeldi, et hääleta. Hääletanud olen ma elus väga, väga palju pea igasse Eesti nurka ja kuni Lõuna-Horvaatiani välja, kuid mitte kunagi ihuüksinda. Aga nii ma seal seisin kell 7.45 hommikul keset Belize külateed kott seljas ja näpp püsti. Omaette itsitasin ja lootsin, et keegi mind selle padjakaga üldse peale võtab. Õnneks sain suht kiiresti golfikäru peale, mis mind sadamasse ära viskas. Sealt viis paat meid teisele poole kallast, kuhu oli seatud plastikust lauake ning see oli väga kodukootud piiripunkt Belizest lahkumise templi jaoks.

Peale Belize exit stampi vurasime 2 tundi ning ees terendas Puerto Cortes ehk üks Hondurase sadamalinnadest. Ja see koht saab kõige veidrama piiripunkti auhinna minu silmis. Kõigepealt paadist väljudes korjati kõikide passid musta kilekotti (ei ole üldse kahtlane), seejärel ootasin poolteist tundi keset kalaturgu, et ma oma passi uuesti näha saaksin ja sisenemise templi sinna. Nimelt asus migratsiooniamet keset kalaturgu ning oli vaid üks uks värske kala ning kalastustarvete lettide vahel.

Lõpuks olid kõik vajalikud templid olemas ja sai suunuda San Pedro Sula poole, mis oli minu esimeseks peatuspunktiks Hondurases. Kuna see asus Puerto Cortesest suts üle tunnise sõidu kaugusel, siis kalaturul passe oodates leppisime ühe šveitsi paariga kokku, et jagame sinna taksot, sest kõik olid nii sussid sellest pikast päevast ja ei jaksanud ausalt isegi mitte bussijaama too päev otsima hakata. Mõeldud tehtud, turul juba mitu “taksojuhti” pakkusid oma teenust ning see sõit oli korralik äratus peale seda unist ootamist. Turvavöösid autos ei olnud, kiirusepiirangutest ta ei teadnud midagi, äkkpidurdus oli poole tee peal juba tavaline ning kui tekkis ummik, siis meie juht sõitis teepervelt teistest mööda. Vaatasime kõik üksteisele otsa, et nii kiire vist hetkel ei ole, et peaks sellest liiklusest sellise hooga üle lendama. Kohale jõudes läks šveitsi paar kõigepealt maha ning tegu oli kastiautoga, kus me kõik oma kotid kasti viskasime, nad võtsid oma asjad, ütlesid tsau ja me sõitsime minu hosteli juurde. Siis hakkas minu kaskadöri kursus pihta. Maksin ka ära ning läksin tagant oma kotti võtma, kätt selle järgi sirutades juht aga sõitis hoopis eest ära, kopsisin kiiresti vastu autot, kuid kuna tal disko käis sees, siis ilmselgelt ta seda ei kuulnud. Siis tekkis veider olukord kus mõte ja keha pidid mõlemad väga kiiresti hakkama tegutsema ning sekundi jooksul käis mul mitu mõtet peast läbi, et mis edasi ning kõige mõistlikum tundus too hetk sinna juba sõitva auto taha kasti äärele hüpata. Tagusin ja vehkisin seal edasi, et juht märkaks miskit on siin pildil valesti, kuid ta aeglustas alles ristmikule jõudes. Mõtlesin, et ju siis nägi mind lõpuks ning haarasin uuesti oma koti järgi, sain just sangast kinni, kui ta surus gaasipedaali korralikult põhja ning kiirendas päris hoogsalt suurema tee suunas. Ma ei tea kaua see olukord reaalselt kestis, aga minu peas keerles sada erinevat varianti, mis edasi teha. Kui hoog aga aina suurenes sain aru, et pean kiiresti sealt autolt kaduma ning õnneks pole mul palju asju kaasas ja seljakott kaalub vaid 8kg ehk viskasin selle üle pea seljataha asfaltile ning hüppasin ise järgi. Järgmine hetk lamasin seal pikali maas, päikseprillid vedelemas, kotid laiali ning jalad-käed tolmused ja verised. Jumal tänatud, et tagant ühtegi autot see hetk ei tulnud. Korjasin siis oma asjad kokku ja lonkasin hosteli poole tagasi. Mul broneeringut seal ei olnud, lootsin heale õnnele ning inglise keelt seal ei räägitud sõnagi,aga mina olin täielikus shokis vist, ei suutnud nii kiiresti ära seedida, mis oli just juhtunud ning mul ei tulnud reaalselt too hetk seal mitte ühtegi sõna hispaania keeles meelde. Istusin varvas ja peopesa verised, põlv katki, käsi marraskil ja endal väga hapu nägu ees. Ühesõnaga suht sürr saabumine Hondurasesse. Ma ei arva üldse, et see juht meelega nõnda käitus, muusika oli tal autos väga vali ja näha oli, et sõidustiil suht saiko. Hiljem mõtlesin, et mis oleks teisiti saanud teha, kuid jätkuvalt valiksin need õnneks väiksed haavad, kui see, et ma poleks oma asju enam kunagi näinud. Kes teab, millal see mees oleks mu koti üldse avastanud sealt kastist ning kui ta tunni aja kaugusel elab, siis olen enam kui kindel, et tagasi ta sõitma poleks hakanud ja otsima, et kelle kott see nüüd võis seal vedeleda. Kuna tegu oli suvaka juhi ja autoga, siis mul ei olnud mingit nime ega numbrit, kust oleksin ise saanud oma asju taga otsida. Reisi lõpuni ka veel üksjagu aega, et oleks ikka väga nukker seis olnud, kui see auto oleks koos mu seljakotiga seitsme tuule suunas kihutanud. Nüüd aga jääb üks korralik arm käel mulle Hondurast meenutama küll.

Kui olin lõpuks toa saanud ja end puhtaks teinud, siis eelnev nutumaik kurgus ja shokk hakkas vaikselt taanduma ning ühtäkki tundus see olukord mulle nii veidralt koomilisena, et pigem juba naerma ajas. Läksin siis linnaga tutvuma, San Pedro Sula, mis on tuntud kui mõrvapealinn ning longates seal ringi, siis oli kohe aru saada, et tegu on vaese riigiga, kuid taaskord kui seiklus mu kotiga välja arvata, siis minul mingit negatiivset vaibi selle kohaga ei olnud. Pigem just kohtasin megatoredaid sõbralikke. Istusin ühes jätsikohvikus ja kõrvallauas oli ema oma väikse tütrega ja kutsus mind nende lauda istuma. Ma alguses ütlesin ei, sest mu meel tajus ainult põletavat valu käel ja põlvel ning pea kumises kukkumisest ehk absoluutselt ei jaksanud ega osanud tol hetkel hispaania keeles suhelda. Kui ta aga nägi mu kätt, siis töötaja jooksis tõi kohe puhastavat vedelikku ning see naine ise hakkas mu haavu lampi puhastama. Peale seda kutsusid nad mind mingit bändi kuulama, siis viisid Hondurase rahvustoitu sööma ja saatsid pärast veel poolele teele ära. Meeletult armsad ja sõbralikud inimesed. Seal kohvikus olid veel kaks tüdrukut ja nad ütlesid kohe, et pimedas ma ei tohi väljas liikuda. Ma uurisin, et kas see mulle kui turistile soovitatav, naistele või kõigile ja ta vastas, et kõigile, keegi ei liigu peale päikseloojangut väljas, sest see on ohtlik. Ma ise jõudsin hämaras tagasi hostelisse ja ei tundud, et peaks kiirustama vms, kuid ei hakanud ka lolli mängima ja niisama for fun ringi trallima pimedas, eriti arvestades, et ma jooksuks oma põlvega suuteline poleks vajadusel olnud.

Edasi liikusin La Ceiba nimelisse linna ning sealt edasi Utila saarele. Kui Hondurases on kohti, mille kohta ei öelda, et oleks ohtlik, siis on need saared- Roatan ja Utila, kus käiakse sukeldumas. Mina valisin väiksema ehk Utila ja jäin sinna kolmeks päevaks ning need olid kolm väga-väga tsilli päeva, sest ujuda ega päikse käes ma tänu haavadele olla ei saanud ehk toimus palju kõnesid kodustega, raamatu lugemist, sudokusid, filme ning head toitu ja jalutamist.

Peale Utilat liikusin veel kaheks ööks Tegucigalpasse ehk pealinna, mis samuti pidi olema väga ohtlik. Ma tegelt oleks võinud peale saart otse La Ceibast hakata Nicaragua poole trippima, kuid mul juba tekkis idiootne huvi, et mis see ohtlik siis on, sest iga koha kohta mulle aina korrutatakse seda sama lauset, aga ma pole kuskil ohtu tundnud. Bussis sain tuttavaks Poola tüdrukuga, kes poole kohaga elab Tegucigalpas ning ta ütles samuti, et jala seal väga ei liiguta, pimedas kindlasti mitte ja iga öö kuuleb tulistamist. Ma vist olin nii koomaunes, sest tulistamisi ma nende kahe öö jooksul ei kuulnud ning jala kõndisin üksi 16 tuhat sammu esimene päev läbi linna.

Ma mingi hetk hakkasin mõtlema, et kas ma olen nii hulljulge, julge või lihtsalt hull, kellel puudub igasugune hirmutunnetus, sest kohalikud, meesterahvad, teised reisijad ehk suht kõik räägivad erinevate riikide/linnade kohapealt, et see ikka jube ohtlik jne, aga ma reaalselt pole kuskil seda ise tajunud veel. Jah, tähelepanu saab igal pool siinkandis liikudes, sest ma olen pikem, heledama naha, silmade ja juustega võrreldes kohalikega ning seetõttu paistan nii mina, kui ka teised reisijad siinkandis hästi silma, kuid minu jaoks see ei tähenda ohtu, kui tänaval Hola karjutakse või mingit muud juttu. Ma naeratan, vastan hola ja kõnnin edasi. Kõik! See tähelepanu ei tule halvast soovist vaid uudishimust kellegi erineva vastu. Ainuke koht, kus ma ei tundnud ohtu, kuid kus mind tähelepanu reaalselt meeletult häirima hakkas oligi tegelikult Tegucigalpa, sest seal polnud ainult holad ja komplimendid, mida hüüti vaid sealne tava tundus olevad mingeid rõvedaid musi-imemise hääli teha ning kui see toimus reaalselt iga 2 minuti tagant, siis ausalt öeldes oli õhtuks küll tunne, et tahaks keskmist sõrme näidata kellelegi, aga hoopis kiirendasin sammu ja mingi hetk lihtsalt enam ei viitsinud niisama kolama minna, kui vaja polnud väljas olla. Kokkuvõtvalt siis pole Hondurases karta vaja midagi, on tüütusi, aga ei kujuta endast ohtu. Tagasi ma sinna vaevalt kiirustaks, sest seal pole väga palju avastamist ning kohti, kus reaalselt oleks midagi teha/näha, kuid leian, et minu nädalake seal oli vägagi erinev võrreldes teiste riikidega ning kindlasti ma ei kahetse, et ma taaskord ei võtnud kellegi nõu kuulda ning seda puutumata riiki avastama läksin.

Belize 🇧🇿

Paradiis siin maamunal, mida kutsutakse Belizeks. Täiesti imeline ja omanäoline väike riik mõnusa Kariibimere vaibi ning mitmekülgse kultuuriga. Peale 7 nädalat igapäevaselt olles hispaaniakeelses keskkonnas oli ajule nii mõnus puhkus veeta nädal inglise keelses riigis jälle, mis on siin ametlik keel. Inimesed on ka Belizes väga huvitavad, palju erinevaid kultuure kokku saanud. Veetsin seal vaid nädala, sest esiteks on tegu väikse riigiga ning juba ammu kuulsin ka seda, et Belize on väga kallis võrreldes teiste riikidega siinkandis. See on tõsi, hindades on näha märgatavat tõusu, kuid Eestiga võrreldes pole ka siin midagi nii kallis. Veider on see, et Belizes on kasutuses nii Belize dollar, kui ka Usa dollar samaagselt (1 usd=2 bzd) ning hinnad on mõnes kohas näidatud ühes valuutas, teises kohas teises, et suht segadusse ajav vahepeal. Peale bussiseiklust Mehhikos sõitsin Belize Citysse, mis on siinne suurim linn ja sealt võtsin praami Caye Caulkeri saarele ning wowww! Ma ei valeta, kui ütlen, et olin sõnatu. See koht on totaalne maapeale paradiis. Enne kui ma praamipeatusest hostelisse jõudsin tegin ma jumal teab mitu pilti ja videot, sest igale poole vaadates oli täielik paradiisivaade. Caye Caulker on pisike saareke ja turistide seas siin riigis vast kõige tuntuim koht (põhjusega). Väga mõnus atmosfäär, värvilised pisikesed majad, valge liiv, türkiissinine vesi, asfalti pole, autosid pole, kõik sõidavad kas jalgratastega või golfikärudega. Saare moto on, et go slow ning reaalselt mult küsiti mitu korda, et kuhu ma kiirustan, siin on slow life ehk minu tavaline kiire jalutamise tempo siia saarele ei sobi.

Caye Caulkeril peatusin 4 ööd ning kui tavaliselt selle ajaga mul juba isu täis kohast ja soovin edasi liikuda, siis selle saarekesega nõnda ei olnud ja täitsa oleks võinud seal veel paar päeva lihtsalt olla ja kulgeda. Saarel tegin ka ühe väga epic tuuri, nimelt käisin ühel terve päev kestval snorgeldamise tripil ning ühe osana oli seal ka haidega koos ujumine. Tegu polnud ründajate haidega, et kartma ei pidanud, aga kui nad mingi hetk olid reaalselt ühe meetri kaugusel, siis korra tõmbas kõhedaks küll. Veel nägime igasuguseid erinevaid kalu, kilpkonni, merilehma (seacow- pole aimugi, mis see eesti keeles on, sest minu jaoks oli tegu täiesti uue isendiga minu teadmiste pagasis), astelraisid ja palju muud.

Tagasi seilates tegi kohalik noormees värskest homaarist meile cevichet ning see oli absuutselt vapustav, parim toit, mis ma siin riigis sõin. Tänu tuulele lükkus esimesel päeval mu reis edasi ning lõpuks toimus see 14.02 ehk sõbrapäeval ning meeletult kihvt mälestus, mis seda päeva mulle meenutama jääb. Ühel päeval võtsime koos iiri tüdrukuga jalgrattad ning läksime teist saare osa avastama, mis peale orkaani eraldus peaosast ning seal pidavat ka krokodille olema, keda me jahtima läksime, kuid kahjuks ei kohanud. Eraldatud osas käib hetkel usin ehitustöö hotellidele ning huvitav oleks a la 5 vms aasta pärast tagasi tulla ja vaadata, kas see kummitussaareke on nii õitsele puhkenud nagu nad hetkel plaanivad. Peale Cayed liikusin Belize City poole, kus oli veidi aega surnuks lüüa ning kuigi on tegu Belize suurima linnaga, pole seal ühtegi suuremat hoonet, teed vms. Niipalju, kui ma seal aega veetsin, siis suurt vaimustust mul sellest linnast ei olnud. Sadama juures on väga kaunid ja suurejoonelised hooned ning kaks tänavat edasi hakkab päris korralik vaesus vastu karjuma.

Belize Cityst võtsin bussi ja läksin veel paariks päevaks Placencia nimelisse külakesse, millelt ma ei oodanud midagi, kuid olin positiivselt üllatunud, kui armas see oli. Võtsin hostelist ratta ning vurasin ühel päeval terve külakese läbi. Seal asub ka Guinessi raamatu järgi maailma väikseim imearmas tänavake.

Ning nõnda mu nädal Belizes läbi saigi. Olen sellest riigist väga vaimustuses, null ootustega läksin kohale ning pigem sain korduvalt positiivselt üllatuda. Soovitan 110% siia reisida inimestel, kes tahavad mõnusat troopikat, veidi avastada, kuid hindavad aega imekaunites randades lõõgastudes ja värskeid mereande süües. Kahenädalane puhkus lendudega Eestist on ajaliselt selle pisikese riigi jaoks ideaalne ning selle ajaga jõuab teha ja näha päris palju.

El Salvador

Riik, mis on maailmas tuntud, kui üks ohtlikumate seast. Riik, kuhu kõik ütlesid mulle, et sinna ei soovita minna, eriti üksi. Riik, mille kohapealt ka kohalikud Mehhiko mehed vaatasid suurte silmadega mulle paar päeva enne lendu otsa, et kuidas ma sinna julgen minna üldse. Riik, mis võitis minu südame.

Oli hetki, kus tõmbas ka endal kõhust õõnsaks peale kõike halba, mis ma El Salvadori kohta kuulsin, kuid ma olen alati öelnud ja mõelnud ning siin on ehe tõestus, et mitte kunagi ei tasu kuulata teiste arvamust, sest inimesed ja ootused on erinevad ning täna olen mina meeletult õnnelik, et mind teiste arvamus ja soovitused ausalt öeldes ka väga ei huvita, sest muidu oleks see imeline riik mul külastamata jäänud. Öeldi, et ära liigu üksi, ära kindlasti liigu üksi pimedas ning ära võta kohalikke chicken busse (nii kutsutakse siinpool maailma kohalikke külakeste vahel liikuvaid busse)- tegin kõike ning mitte kordagi ei tundnud ohutunnet. Pigem vastupidi, ma pole oma reisidel veel kohanud nii sõbralikke kohalikke, kes siiralt tunnevad huvi, kust sa pärit oled, naeratavad alati ning abistasid, kui ma jälle eksinud näoga ringi kolasin. 

Esimese öö veetsin pealinnas San Salvadoris ning mõtlesin, kas ma üldse julgen seal linnapeal ringi jalutada. Eriti ei julgenud, kui ei teadnud veel, mis mind ees ootab, aga linna soovisin näha ning võtsin walking touri ning see oli suurepärane viis tutvuda nii San Salvadoriga, kui ka selle riigi keerulise ajaloo ja praeguse ajaga. Jagan ka siia kiire ülevaate El Salvadori kohta ning info, mille sain teada kolm päeva peale riiki saabumist ühelt taksojuhilt praegusest olukorrast riigis ning põhjusest, miks ma ei tundnud ohutunnet kordagi vs kõik need hirmutavad lood, mis kuulsin.

Nimelt on selle riigi ajalugu olnud väga keeruline, pealinnas on mälestustahvlid nimedega inimestest, kes "kadusid" või mõrvati kodusõjas ning sellele järgnenud perioodil vahemikus 1970dad- 1993 ning see nimekiri oli pikk. Ja pika all pean ma silmas, et VÄGA pikk (pilt all). Peale seda oli igapäevane mõrvade arv maailmas esikohal tänu gängidele, sealt ka tuntus, kui üks ohtlikumaid riike. Giid rääkis, et kui läksid San Salvadoris valesse rajooni või istusid vales bussis ilma põhjuseta, siis oligi kuul keres ja tsaukapaa.

Ja see kõik oli veel nii aasta tagasi 2022 esimeses pooles, kuid märtsis toimus tulistamine, kus palju inimesi sai surma ning praeguse presidendi karikas kees üle, ta kuulutas välja eriolukorra ning algas massiline arreteerimine. Kõik, kellel olid kasvõi gängi tätoveeringud viidi vanglasse ning minu andmetel on praeguseks arreteeritud üle 60 tuhande kriminaali. Kohalikud on rõõmsad, sest ei ela enam terrori all, turistid tunnevad end turvaliselt ning tundub justkui riik on tõusuteel. Kuid see on vaid tiksuv pomm, sest arreteeriti ilma kohtuta ning El Salvador on vaene riik ning ei suuda üleval pidada sellist kogust vange pikaajaliselt ning samas ei tundu väga võimalik ka kohtuprotsess sellisele rahvahulgale. Ühesõnaga on olukord selles riigis pehmelt öeldes hirmutav ning ma ei kujuta ettegi, kas näiteks aasta praegusest on pigem asjad kontrolli all või meeletus hulgas tulivihaseid gängiliikmeid jälle vabaduses.

Aga San Salvadori kohapealt, siis minu suureks üllatuseks oli linn väga puhas. Ma oma peas ootasin suurt vaesust ja kaootilisust, kuid seda ma sealt linnast ei leidnudki.

Tahvel kadunute ning mõrvatute nimedega

Kirik San Salvadoris

Peale pealinna suundusin Santa Ana nimelisse linna, millest ma suurt midagi ei arva, tegu on justkui lõputu turuga, kus müügitöö otsa ei lõppe. Kuid põhjus Santa Ana külastamiseks on sealne vulkaan oma helesinine veega kraatris. Matk sinna ei ole üldse raske, vaid 1,5 -2 tundi ning väga järske tõuse samuti ei ole. Keeruliseks teeb selle võib-olla kohati kivine ja ebaühtlane tee, eriti alla tulles. Kindlasti koht, mis on minu silmis El Salvadoris külastamist väärt, kuigi meile sattus meeeeletult tuuline päev ning hea oli, et tuul puhus vulkaanist eemale, muidu oleks korralik turistide supp seal helesinises vees supelnud.

Peale vulkaani jäin kaheks ööks Coatepeque nimelise järve äärde, mis on väga kaunis koht, kuid suur seal teha ei ole ehk ideaalne koht inimestele, kes soovivad lihtsalt puhata ja end maailmast veidi välja lülitada. 

Coatepeque järv

Nr 1 toit El Salvadoris- pupusad

Järve äärest liikusin edasi sisemaale Juayua nimelisse linnakesse, mis on Ruta des floresi ääres (lillede tee) ehk seal peaks 5 erineva külakese vahel sõites nägema palju erinevaid lilli tee ääres. Juayuas trippisin koos ühe sakslasega, kes on minu Saksamaa vahetusaastalt minu tollase parima sõbra vend, kelle toas ma olen isegi nädala elanud, kuid kuna ta oli meist vanem ja juba ülikoolis, siis reaalselt pole me varem kunagi kohtunud. Temaga oli väga tore, esiteks sai saksa keelt jälle harjutada, Ravensburgist rääkida, ta töötab siin riigis õpetajana ehk teab kohalikku elu ja tal on auto ehk saime mugavalt ringi sõita. Lilli me väga ei näinud, et see tiir oma nime õigustaks, kuid tegime 7 kose matka, mis oli täiesti erakordne. Oli juba õhtupoolik ning omavahel arutasime, et kas jõuame sinna üldse enne, kui pimedaks läheb või ei ning siis teepeal kohtusime kohaliku mehega, kes ütles, et viib meid ilusti koskedeni. Me arvasime, et jalutame sealt 7st kosest kiiresti põhikoseni, teeme paar pilti ja olemas. Aga eest ootas ikka korralik matk läbi džungli. Mööda mudateid üles ning alla, vahepeal puuokste küljes põhimõtteliselt rippudes, sest need olid ainsad, kust sai kinni hoida, kõndisime läbi jõe, kuskilt koopast läbi- no üldse ei oodanud sellist matka õhtu lõpuks. Jõudsime siis viimase koseni ning seejärel ütles see mees, et davai, nüüd ronime siit üles. Ma jäin lolli näoga otsa vaatama, et kuidas palun, ei näinud nagu treppe või kohta sealt üles minemiseks. Ja kohta ei olnudki, leidsime kivide vahel need kohad, kuhu astuda ning kust end üles tõmmata. Ühesõnaga täiesti ootamatu ning imeline seikluslik lõpp päevale. Koju jõudes olin läbimärg kose trallist, mudane ning pea lõhkus meeletult, sest seljataga oli väga pikk päev mööda neid väikseid külasid sõites, kuumaveeallikates mõnulemist ning lõpetuseks seiklus kosega.

Meie pigem keeruline matk

Sellest kosest ronisime üles

Peale kahte ööd Juayuas viis minu tee El Salvadori populaarseimasse randa El Tuncosse neljaks ööks ning Phillipp õnneks viitsis sama teed tagasi koju trippida ning vahepeal peatusime veel erinevates randades teepeal kuniks oli aeg hüvasti jätta ning minul end taaskord kahe tänavaga rannakülakesse sisse seada.

El Tunco nagu mainitud on El Salvadori üldse kõige populaarsem turismisiht ning maailma mastaabis väga hinnatud surfikoht. Kuigi küla oli väike, siis mulle see aeg seal väga meeldis, kõik oli väga laidback ning rahulik, palju noori ja imekaunid päikeseloojangud. 

10 päeva El Salvadoris möödus väga kiiresti täis palju positiivset, toredaid inimesi ning põnevaid kohti. Ühel viimastest õhtutest, kui olin El Tunco rannas loojangut vaatamas, siis seal jalutades ma taipasin, et ma reaalselt elan enda unistuste elu. Kui misiganes ajal minult on küsitud, siis just selline spontaanne elu avastades uusi kohti ning elades päev korraga just Ladina-Ameerika on see, mida mina olen alati vastanud ja millest unistades magama läinud. Igatahes jäi El Salvadorist minu jaoks ka see super tunne sisse, et iga päev tänaseks juba üle 8 nädala on olnud minu suur unistus ja soov täitumas. 

Mehhiko vol 2🇲🇽

Hea nüüd kuu aega hiljem peale eelmist postitust meenutada sündmusi ja emotsioone 😀 Aga proovime…

Peale Mazunte paradiisi seadsin sammud sealse piirkonna suurimasse linna Oaxacasse, mis üle Mehhiko on tuntud oma suurepärase toidukultuuri tõttu. Kui küsisin inimestelt enne minekut, et mis seal kindlasti teha ja näha tasub, siis justkui ühest suust vastati, et süüa. Say no more, süüa mulle meeldib! Kokku veetsin seal 4 ööd ning täiesti piisav, ütleks isegi, et 3-ga saaks ilusti hakkama ning põhiline, mis mulle jääb Oaxacat meenutama on sealsed värvilised majad. Kohalik poiss teadis rääkida, et enne, kui soovid oma maja seal värvida, siis pead linnavalitusest läbi käima ning nemad ütlevad, mis värvi su maja tohib olla, et tänaval poleks kahte sama värvi hoonet.

Oaxaca imekaunid majad

    

Mole kaste

Edasi liikusin Puebla nimelisse linnakesse ning see on Mehhiko linnadest esimene, kuhu ma kunagi 16-aastasena soovisin tulla. Minu piirkonnas elas Saksamaa vahetusaasta ajal poiss Pueblast ja sellest ajast jäi see nimi mulle meelde. Selle poisiga meil juba ammu suhtlust ei ole, kuid Puebla linn Mehhikos jäi kuklasse kummitama ning nüüd lõpuks aastaid-aastaid hiljem ma jõudsin siia. Puebla suutis kohe alguses juba oma temperatuuriga korralikult üllatada. Jõudes pimedas kohale läksime bussis tutvunud uue sõbraga kohe süüa otsima ning oiiiii kui külm seal oli, eriti tulles kohast, kus ka öösiti oli 25 kraadi sooja. Mina läksin pusa ja lühkadega optimistlikult välja, kohalikud vaatasid mind nagu pooletoobist oma talvejopedega. Päeval oli väga soe 28 vms, aga õhtuti tõmbas 10-le kraadile ära. Pueblas tegime kohaliku toidu tuuri ning see oli megaäge, kõik veeresime sealt ära, aga sai väga palju Puebla piirkonna toite proovida ning vaieldamatult minu lemmik on mole, mis on šokolaadi- tšillipasta, millest tehakse kastet ja see on imeline! Nii väga tahtsin mole pastat koju ka tuua ning Nisupesas mole õhtu teha, aga üldse ei soovi seda mitu kuud kaasas tassida. Aga kui keegi satub Mehhikosse, siis lisaks tacodele ja burritodele soovitan väga seda proovida võimalusel. Oma viimasel päeval enne El Salvadori lendamist tegin ka temazcali tseremoonia, mille avastasin juba mitu nädalat varem, aga läks meelest ära, et seda kindlasti Mehhikos olles teha soovisin ja siis eelviimasel päeval hakkasin paaniliselt otsima, kus seda teha saab üldse. Leidsin täiesti kohaliku perekonna, kelle tagaaias need tseremooniad kord nädalas toimuvad ja kui uberi juht mind sinna ära viskas küsis, kas ma kindlasti õiges kohas, sest suht ghetto naabruskond tundus ja ta isegi ootas ära, et mulle värav avatakse, ise mõtlesin ka samal ajal, et kuhu ma nüüd sattusin. Aga koht oli õige ja see pere megatore. Temazcal on põhimõtteliselt Mehhiko saun, mis on justkui iglu ning keskele on kaevatud maa sisse auk, kuhu pannakse hõõguvad kivid ja visatakse vett peale. Tore eks ja eestlasena peaksin saunaga justkui sinapeal olema, aga siin tehakse sellest rituaal ja tseremoonia, mis kestab 3 (!!!!) tundi ja terve selle aja olime me seal kinnises iglus. Selle ajal toimus laulmine, pillimäng, jutustused legendidest ning kuna tegu oli spirituaalse tegevusega, siis kes nuttis seal, kes naeris, mina aga proovisin kuumas ellu jääda. Kuna see pere inglise keelt väga ei rääkinud, siis minul läks pool jutust ja lauludest tõlkes kaduma, kuid lõppkokkuvõttes peaks temazcal justkui uuestisündi esindama ning sisenedes ja väljudes pidi põlvitades luba küsima. Ehk polnud päris külmsiidersaunajutudsõpradega saunatamine, aga oli väga tore ja audente kogemus ning mul on meeletult hea meel, et sain sellest osa saada, aga 3 tundi jutti on ikka next level ulme, pole elusees nii palju higistanud, kui seal temazcalis.

Tänavatoit

Turul

Puebla

Peale suurpuhastuse tseremooniat oli aeg minna 10ks päevaks El Salvadoriga tutvuma, millest võib lugeda juba järgmises postituses. 

El Salvadorist seadsin aga sammud tagasi Mehhikosse, sest Krissu tuli siia. Eelmine aasta proovisime koos mingit ägedat puhkust planeerida, aga projekt tundus rohkem jalgratta leiutamisena ning sinna see ka jäi ja kui see aasta avastasime, et oleme suht samas piirkonnas samal ajal, siis mõtlesin, et jääksin kahetsema, kui lihtsalt ei viitsiks seda kahetunnist lendu võtta. Nädal koos Krissu, Iffu ja Tennoga möödus Mehhikos idakaldal Tulumi kandis. Päris ausalt lõi veider emotsioon sinna tagasi saabudes sisse, sest samas kohas olin ma ka kaheksa aastat tagasi koos oma Austraalia poistega ning kohati tuli nii palju asju uuesti meelde, mis mul täiesti ununenud olid sellest reisist. Eriti karm oli Playa del Carmeni bussipeatus, kus me 8 aastat tagasi pisarad silmis hüvasti jätsime ning see oli ka viimane kord, kui me üksteist nägime. Poleks lihtsalt kunagi uskunud, et elu mind siia tagasi toob veel.

Koos eesti bandega käisime Grand cenotes ehk siis Mehhiko looduslikes maaalustes veekogudes, mis on väga ilusad oma helesinise veega. 

Cenotes

Rohkem ma Tulumis nendega turistikaid asju kaasa ei teinud, sest esiteks olin enamus asju juba 2015 ära teinud ning teiseks ossa jummel, kui kalliks on see piirkond läinud. Olles tulnud teistest Mehhiko piirkondadest, kus turism pole nii A ja O, siis Tulumi hinnad lõid mul alguses normilt vaiba alt ära. Kohalikuld rääkisid, et kuna koroona ajal oli Mehhiko siinkandis ainuke riik, kuhu sai vabalt reisida, siis tuli siia meeletult turiste ning hinnad läksid lakke ja kuigi praegu on ka kõik ümberkaudsed riigid reisimiseks vabad, siis hinnad paraku alla pole tulnud. Näiteks selle sama cenote sissepääs maksis veel eelmine aasta 180 peesot ehk umbes 9 euri, täna aga maksab see juba 500 peesot ehk umbes 25 euri.  Meie ainsal ühisel nädalavahetusel mõtlesid teised teha toreda mezcali õhtu (Mezcal siis kohalik tekiila laadne jook, mille üle kohalikud megauhked on), mis julgen suure enesekindlusega väita jääb ka minu elu viimaseks mezcali peoks, aga when in Mexico…

Mezcali pidu

Peale Tulumi trippisime Cozumeli saarele, mis vaibi poolest meeldis mulle rohkem, kuid 3 päeva on rohkem kui küll selle koha jaoks, kui juhuslikult sukelduja ei ole. Viimasel päeval rentisime buggy ning tuulest viiduna tegime saarele suht tiiru peale ja käisime krokodille otsimas.

Cozumel

Peale nädalat koos trallimist lendasid Krissu, Iffu ja Tenno tagasi Eestisse ning mina liikusin veel üheks ööks piirilinna Chetumali, et sealt jätkata reisi Belize suunas. Viimane hommik sai ka veidi tsirkust. Nimelt hostelis oli eelmine õhtu tööl ülitore noormees, kes hullult aitas mind infoga, et kuidas Belize minna sealt, mis hinnad jne, aga kuna kell oli palju, siis enam broneerida ei saanud ja ütles, et ma seda hommikul teeksin. Hommikul oli tööl aga neiu, kes ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt ning ainuke vastus igale asjale oli “ei saa”. Tahtsin bussi broneerida, ta ütles et ei saa. Mõtlesin et suva lähen siis praamiga, sest mul enam peesosid ei ole ja tahan kaardiga maksta. Sellele vastas ka et ei saa. Ma läksin juba suht kettasse, et eile õhtul sai nii bussi broneerida, praami broneerida ning vajadusel kaardiga maksta mõlemaid ja järgmine hommik ei saa midagi. Lõpuks suht kurjalt ütlesin, et kontrolligu üle, sest buss läheb 45min pärast ning ma suht kindel, et saab sealt ja kaardiga. Tuli välja et saigi. Siis ta ei osanud kaardimakset võtta, ütles et mu kaart ei tööta, proovisin teist kaarti, ikka ei tööta (bussi väljumiseni 30min). Lõpuks võtsin terminali enda kätte ja tuli välja ta kogu aeg kaarti valesse kohta pani. Seejärel tellis mulle takso, ma küsisin, et kas taksojuht kindlalt teab, kuhu minna kuna kiire oli juba ammu (bussifirma palus tund enne bussi väljumist kohal olla), ta siis rääkis juhiga üle ja hakkasime sõitma. Kohale jõudes olime suht keset turgu, kui juht ütles, et oleme kohal (bussi väljumiseni 10min). Vaatasin lolli näoga otsa ja küsisin, et kus see buss siis on, ta ütles, et ju tuleb. Nojah, mis ma ikka vaidlen, äkki tulebki ja läksin välja. Seal istus üks tore naine, kellelt küsisin kohe, et kas ta ka Belize Citysse ja ta vastas ja ehk ju siis buss hilineb. Jutustasin temaga seal ja ostsin veel viimase 17 peeso eest krõpse naljatledes, et snäkk bussi viimase raha eest. Mingi hetk üks mees tuleb ka meiega jutustama ja nähes minu piletit laua peal ütleb, et ma olen vales bussijaamas (1 minut bussi väljumiseni aega). ****** pulss 700 palun. Sealt turult läksid loksuvad bussid, mis peatuvad igal pool, aga ma maksin nendest 3x rohkem, et minna otse, sest mul oli vaja veel ühele saarele sama õhtu jõuda. See mees helistas kiiresti piletil olevale numbrile ja ütles, et üks juba olemasoleva piletiga neiu from Estonia soovib ka bussile. Naine ütles, et ma kiiresti sinna liiguks, aga see oli 10min taksoga ja mul oli absoluutselt null peesot tänu snäkkidele ju järgi. See mees võttis oma taskust 50 ja otsis mulle takso. Täiesti imeline ning milline õnn, et nad selle naisega seal samas juhtusid olema. Lõpuks sinna õigesse bussijaama jõudes jooksin enamvähem koos uksega sisse, naine laua taga hakkas naerma, et rahu, rahu.

Nõnda ma sealt riigist lõpuks välja sain peale 5 nädalat kokkuveedetud aega Mehhikos ning olles väga aus, siis ma juba meeletult ootasin rännakute jätkamist uutes kohtades. Mehhiko riigina on väga mitmekülgne ja kihvt ning selle reisi jooksul suutsin ka väga, väga palju ringi rännata ja seda avastada, aga somehow oli kuni lõpuni ainuke koht siin Mazunte, kust mul oli kahju lahkuda. Ülejäänud kohad mulle meeldisid ning olid kõik ka kuidagi väga erinevad, kuid ei pugenud nii südamesse. Kokkuvõtvalt jäin just avastamise mõttes oma viie nädalaga väga rahule ning igapäevane päike, sinine taevas, uued kohad, inimesed ja vaibid aitasid ka minul taastada enda tavalise oleku, rõõmsameelsuse ning armastuse elu ja seikluste vastu, et võib edukaks lugeda Mehhiko rännakud😊

Mehhiko vol 1🇲🇽

Nagu Taavi mulle tuima pani, siis iga uue reisijutu alguses on mul kirjas, et "oli aeg kotid pakkida..." aga nii on, taaskord oli aeg oma seitse asja kokku pakkida, seekord 8kg käsipagasit, umbes 4 kuud, Ladina-Ameerika ja vamos ehk minu suure unistuse realiseerumine. Seekordne reis on vägagi teistsugune, sest mul ei ole tagasilende, kindlat plaani ning Eestis sai ka seekord elu korralikult kokku pakitud ehk töökohas lahkumisavaldus antud ning korter välja üüritud.  

Olles väga aus, siis esimene nädal reisil oli emotsionaalselt väga segane mu jaoks. Ühelt poolt oli mul naeratus kõrvuni, et wuhuu olen Mehhiko päikese all ning selle imelise reisi alguses, teisalt aga jõudis alles siin mulle kohale, kui väga kokku sai Eesti elu pakitud pluss ajavahe, reisiväsimus (33 tundi trippisin siia) ja Eestist paar kripledama jäänud teemat ning voila, hea kompott emotsionaalseks tralliks oli olemas. Kui aga väsimus taandus ning jõudsin asjad enda jaoks selgeks mõelda, siis hakkas tasapisi minu sees võimust võtma siiras sisemine rõõm, mis Eestis sügise paiku oma teed läks. 
Aga alustan algusest ning kõigepealt maandusin ma läänerannikul Jalisco osariigis, Puerto Vallarta nimelises linnas. Miks just seal? Sest idakaldal olin ma juba 7 aastat tagasi trippinud ning kindel soov oli ookeani ääres olla ja kaarti vaadates tundus see kõige sobilikum koht maandmiseks. Puerto Vallarta iseenesest on pigem suurem linn ning kuna ma maandusin siin 25.detsi lõunal, siis minu esimene nädal möödus jõulude ja aastavahetuse tähekese all ehk rahvast oli meeeeeletult. Vaib mulle Vallartas tegelikult isegi meeldis, kuigi tegu on linna ja pigem turistikama kohaga, kus ma isegi ei kohanud kedagi teist Euroopast, sest kõik olid Usa, Kanada või Mehhiko enda turistid. Viimasel lennul Monterreyst Puerto Vallartasse sattus kohalik poiss mu kõrvale istuma ja hakkas jutustama ning tahtis hullult oma linna mulle näidata. Alguses ma üldse ei soovinud temaga lobiseda, sest olin juba 30h lennanud selleks ajaks, nägin väja ja tundsin end kui max zombie, kuid tagasi vaadates oli just megatore temaga tutvumine, sest tal oli auto ja saime minna randadesse, mis asusid linnast väljas ja näha veidi teisi kohti, kui ainult turistikaid. Mu viimasel hommikul Vallartas läksime hommikuks streetfoodi sööma, traditsiooniline mehhiko värk ning long story short, siis päris tore oli juba kella 10ks hommikul tänu kastmetele kõik oma maitsemeeled kaotada. Suht kiiresti sain aga aru, et Vallartas ma aastavahetust veeta ei soovi ehk peale 4 ööd pakkisin oma kolinad ja läksin lähedal asuvasse surfikülakesse nimega Sayulita. 

Puerto Vallarta

Puerto Vallarta

Sayulita vaib on tegelikult väga äge ja palju noori ning armsad tänavad, aga taaskord aastavahetuse trall oli sinna meeletu hunniku rahvast toonud ja kõik oli väga hektiline. Mul oli enda arvates hiiglama hea mõte uus aasta vastu võtta plätudes päikese all, paraku pole ma aga ainuke, kes sellise mõtte peale tuli ning ma kujutan ette, et Sayulita muul ajal on hoopis teine ja mõnnama vaibiga, kui oli siis. Aga sinna jäin nädalaks ja kui saabus uus aasta Eestis, oli mul alles kell 4 päeval ning koos ühe toakaaslasega istusime rannas ning lõime Eesti uue aasta puhul pina coladasid kokku.

Kui saabus 2023 Eestis

 Minu 2023 saabus aga täitsa toredalt Sayulita tähistaeva all tantsides. Hostelis sattus meil megatore seltskond, kellega koos pralletasime ning uue aasta kallisid jagasime. Kella 4 paiku koju minnes olin nii motivatsiooni täis ja suur plaan oli esimene jaanuar alustada super aktiivselt ja kohe hommikul randa jooksma minna vms, aga elul olid muud plaanid. Öine kella 3ne tacode munch lõppes sellega, et suurema osa 1. jaanuarist olin toidumürgitusega voodis ja mõtlesin, et see on küll kõva algus uueks aastaks. Päikeseloojanguks vedasin selleks hetkeks oma suht nõrga keha siiski randa, sest keeldusin aasta esimest päeva voodis veetmast ning õnneks järgmine päev oli juba palju parem olla. Sayulitas sai veel Monkey mountaini matk tehtud, tripitud läbi džungi kõrval asuvasse San Pancho külakesse ning niisama imelisi mereande, päikest ja ookeani nauditud. Esimesed kaks nädalat sõin ma vist ainult kas krevette, tacosid või krevetitacosid.

Sayulita

Monkey mountain hike

San Pancho

Peale nädalat Sayulitas läksin tagasi Vallartasse kaheks ööks, et sealt võtta lend Lõuna-Mehhikosse Puerto Escondido nimelisse surfilinnakesse, mille kohta olin kuulnud ülivõrdes tagasisidet. Plaan oli sinna 10ks päevaks jääda ning teha vahepeal kahe päevane tripike lähedal asuvasse Mazunte külakesse, kuid mina isiklikult absoluutselt ei vaibinud Puerto Escondidot ja veetsin seal kokku vaid kaks ööd. Viimane oli väga veidralt naljakas, nimelt olin teel täiskuu joogasse, mis toimus ühe kohaliku tagaaias, aga väljaspool majutust mul nett ei tööta ning ma ei leidnud õiget tänavat ja segaduses näoga seda otsides tuli kõrval asuvast restoranist üks noormees mulle appi ja helistas joogaõpetajale, et kuhu ma täpsemalt minema peaks. Peale joogat sealt möödudes kutsusid nad mind sisse joogile ning õhtu lõppes sellega, et mina ja see restorani staff seal istusime, dringitasime ja sõime kuivatatud rohutirtse (hiljem ütlesid, et mis need on alles -.-) peale resto sulgemist ning hiljem läksime rannabaari kõik koos tantsima. Väga spontaane ning ootamatu lõpp minu rahulikule joogatunnile, kuid siiani tagasi mõeldes tekitas see nii elava tunde, kuidas asjad lihtsalt juhtuvad. 
Peale Escondido peoõhtut sõitsin bussiga enda arvates kaheks ööks Mazunte nimelisse külakesse ja see oli kiindumus esimesest hetkest. Mul pole reaalselt ammu olnud nii head vaibi ühe koha suhtes ning hetk, kui olin oma koti nurka visanud tühistasin kõik järgnevad broneeringud, sest teadsin, et sealt külakesest ma peale kahte ööd ei lahku mitte kuhugi. Mazunte näol on tegu kõige hipima kohaga, kus ma oma elus elanud olen, seal on vaid kaks väikest tänavat, kaks pangaautomaati, armsad kohvikud ja toidukohad, korralikku poodi seal pole ning jalanõud, kell, kuupäev jms selle külaelu juurde ei kuulu. Hostel, kus ma elasin oli väga öko- palmilehtedest katus, aknaid ei olnud ning duššist tuli vaid külma vett, see oli justkui kommuunielu, mis me seal elasime ning üks minu salajastest soovidest on alati olnud kommuunis elada ning see nädalake seal oli sellele kõige lähemal, mis ma olen kogenud. Hostel asus mäe otsas vaatega ookeanile ning uinudes iga öö lainete kohin taustaks (korralikke seinu ja aknaid tubadel ju polnud) oli lihtsalt imeline! Kõlab veidralt, et üks koht suudab nii õnnelikuks teha, aga tõesti ma ei mäleta, millal mu väike hipisüdameke nii rahul ja rõõmus oli. Nädala võtsin seal ka hispaania keele tunde, sest üks eesmärk siin reisil on hispaania keel suhtlustasemel suhu saada ning so far so good. Peale administraatoritädiga veidi hispaania keeles küsimustele vastamist pani ta mind edasijõudnute gruppi, kus sai kohe hakata verbe tuupima nagu homset päeva ei oleks ja kõik seletused toimusid vaid hispaania keeles. Aju kärssas korralikult, aga samas oli ka palju abi sellest nädalast juba ainult.

Koolipäev

Baar Mazuntes

Mazunte põhitänav

Täna seda kirjutades olen oma väikese hipiparadiisiga raske südamega hüvasti jätnud, kuigi ei hakka valetama, et mõte muud reisiplaanid puu otsa visata ja sealse kommuunieluga veel veidi jätkata käis peast läbi rohkem kui kord. Kuna sain hosteli omanikuga ka megahästi läbi, siis mu viimasel hommikul, kui ma pikendamise asemel ütlesin, et liigun nüüd edasi, pakkus ta mulle tööd adminnina seal. Hetkel on paraku aga lennud El Salavadori juba olemas ja peale seda ka nädal mu Krissuga Mehhiko idakaldal pralletamist ees, kuid olen enam kui kindel, et see pakkumine jääb mind veel tükiks ajaks kummitama. Mazuntes oli elu nii spontaane ja inimesed nii sõbralikud. Tundub, et lihtsaim viis inimestega tutvuda oli seal lihtsalt rahulikult omaette raamatut rannas lugedes. Mitu inimesi tulid lampi raamatust või kirjanikust rääkima ning minu silmis see nii tore, kui keegi üldse raamatutest räägib, eriti veel nendest, mis mulle meeldivad. Ning nii ongi, üks hetk loed üksi rannas raamatut, natuke hiljem räägid erinevatest Paulo Coelho teostest ning veidi peale seda tõmbate päikseloojangul jointi ja räägite hetkes elamise ilust ja keerukusest, selline on elu Mazuntes.

Hosteli jamm, laulmine, tantsimine

Minu hostel

Oma toa rõdul kodutöid tegemas

Sealt 7km asub Zipolite nimeline rannakülake ning ühel päeval trippisin ka seal ringi. Miks see tuntud on? Seal asub Mehhiko ainuke ametlik nudistide rand. Ilma naljata, siis alguses oli pigem veider, ei osanud kuskile vaadata ega olla, kui kõik full naked ringi tripivad, kuid kui juba Mehhikos, siis pigem vooluga kaasa minna ning nautida seda vabadust, mida see koht sümboliseerib. 

Juba Eestis olles oli mõte, et reisi alguses soovin ma tegeleda palju iseeneda ning sisemise rõõmu ja motivatsiooni kasvatamisega. Kui tavaliselt on minu reisid pigem stiilis meri põlvini ja pidu hommikuni, siis praegused kolm nädalat on möödunud väga vastupidi- hommikused joogad, jooksmine, matkamine, hingamisrännakud, kakaotseremoonia, ärkamine päiksetõusiga, ekstaatiline tants ning üldse suurem tähelepanu on läinud spirituaalsusele. See on nii teistmoodi, kuid hetkel tunnen, et need nädalad oligi mul vaja võtta veidi rahulikumalt, et taastada enda tavaline energiline ja positiivne olek ja see vist toimib, sest juba tunnen, et võrreldes Eestist lahkumisega olen ma palju õnnelikum, naerusuisem ning põnevus taaskord hinge täitmas.

Nõnda rahulikult, aga toredalt on möödunud minu esimesed kolm nädalat unistuste reisist ning järgmine postitus tuleb juba El Salvadorist, kuhu ma 23.01 lendan ehk riigist, mille kohta ma ei tea suht midagi ja millelt ma ei oska hetkel ka midagi oodata, aga olen täitsa põnevil ning räägitakse, tegu on pigem väga ohtliku riigiga siin maamunal, aga eks elame ja näeme, kas see minu silmis ka tõele vastab.