Panama 🇵🇦

Panama, Panama, Panama. Ei oodanud suurt midagi sellest riigist ning tundus lihtsalt tee Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, mille plaanisin esialgu umbes nädalaga pigem tempokalt läbi trippida. Kuidagi märkamatult sai nädalast kaks ning hetkel soovitan ma Panamat kahe käega ning üllatusin korduvalt positiivselt. Hondurasest Panamasse oli teekond aga pikk, lausa väga pikk ja väsitav ning oli üks tore nädalavahetus, mille veetsin suuremalt jaolt bussides selga kõveraks istudes. Nimelt olen korduvalt juba maininud, et siinkandis on lennud väga krõbedate hindadega (a la 500 euri oleks keskmiselt olnud mul lennata koos vahemaandumisega) ja kuna soov oli alustada täiesti põhja Panamast, aga lennud olid Panama Citysse ehk oli mõttetu maksta hingehinda, et sinna lennata ja siis 10h buss võtta samas suunas tagasi, kust lendasin EHK tundus targem (ja kindlasti odavam) liikuda bussiga Hondurasest Panama suunas. Aga kellel kaart hästi peas, siis vahele jäävad Nicaragua ja Costa Rica, mida mul sel reisil plaan külastada ei olnud, sest märts 2022 juba käisin need riigid läbi ehk tuli lihtsalt väga pikk bussireis koos kolme erineva piiriületusega. Aga kohale ma jõudsin ja esimene sihtkoht oli Bocas del Toro saarestik põhjas. Leidsin sealt suht kohe väga toreda inglise ja šveitsi seltskonna ning planeeritud neli päeva asendus nädalaga, mille sisse mahtusid imelised rannapäevad, ühe sünnipäeva tähistamine, tantsimine kuniks jalad lõid tuld, jalgrattaga tolmus mööda auklikke kruusateid randade avastamine, suures koguses imemaitsvaid mereande ning palju muud. Bocases on ka üks rand Playa Estrella (ehk tähekese rand), kus ongi reaalselt kristallselges vees megalt meritähekesi. See rand oli imeilus, üks ilusamaid, kus ma oma elus käinud olen ning ranna taga džunglis nägime laiskloomi ning ahve puude otsas turnimas.

Bocases sain ka elu kõige jubedama hostelikogemuse. Ühel esimestest öödest hakksin mina just magama jääma, kui äkki käis megasuur kolksatus ning oli näha, et keegi kukkus põrandale, aga kuna oli pime, siis ei saanud aru, et mis täpselt toimub. Kiire paanika, et kus lüliti asub, sest enamus oli too sama päev sinna alles kolinud. Kui lõpuks lüliti leidsime oli vaatepilt suht jube. Üks neiu põrandal kõige veidramas asendis tõmblemas, näost sinine, proovides hingata ning ta lõi kukkudes pea ära ehk põrand ja ta pea olid lisaks veel verised ka. See vaatepilt oli kohutav ning keegi ei osanud midagi teha ega kuidagi olla. Mingi hetk me enam ei saanud aru, kas ta üldse elab ja toas oli uus paanika, et mis on kiirabi number. Õnneks, ma ei tea mis tähtede poolt kingitusena, aga meie hostelis elas üks arst Saksamaalt ning tema tuli ja reaalselt päästis selle olukorra. Kuna neiu kukkus ukse ette, siis me ei saanud toast välja ka, sest arst hoidis teda ühes asendis ehk ilma naljata, see tuba kahanes sekunditega ning õhku jäi aina vähemaks. Lõpp hea, kõik hea, sest tüdrukuga sai kõik korda, kuid magamisest ei tulnud too öö enam midagi välja ning see pilt mu peas kummitas ja tekitas judinaid veel mitu päeva. Päev peale seda käisimegi Estralla rannas ning see oli imeline nagu juba mainitud, kuid iga veidi aja tagant tulid eelneva öö flashbackid tulid jälle tagasi. Mingi hetk tundsin, et pean kellegi koduse häält kuulma ning tegime emaga kõne ja peale seda hakkas see jube öö mu peast alles vaikselt kaduma. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan sellest siia või ei, kuid otsustasin jaa poolt sellepärast, et minul tuli too öö voodis edasi-tagasi keerates mõte Eestisse tagasi jõudes minna esmaabi koolitusele. Juhilubade jaoks kunagi ammu sai see tehtud, kuid ilmselgelt too öö näitas, et midagi ma teha ei oskaks ning tuleviku jaoks oleks parem, kui ma reaalselt oskaks inimest hädas aidata, mitte tardunud keha ja klaasistunud pilguga vaid vaadata ja sisemist paanikat all suruda. Samal ajal, kui see tüdruk seal maas oli küsisid kõik minult, et kas mul on kõik korras, see võib-olla annab aimu, kui valge ja kohkunud ja seal näost olla võisin. Võib-olla tunneb ka keegi teine seda lugedes, et esmaabi koolitus on midagi, mida võiks meelde tuletada ja soovib minuga joinida, sest iial ei tea millal sellest kasu võib olla. Peale Bocase rannapuhkust liikusin Boquete nimelisse mägikülakesse ning arvestades, et see veider tunne oli veel veidi endal sees, siis Boquete kohapealt on üks super kriipi lugu kadunud backpackeritest, mida mul oli kindlasti vaja esimene öö enne magamaminekut lugeda ja pilte vaadata ehk Boquete oli ja jäi minu jaoks väga veidra vaibiga kohaks, kust ma peale kolme päeva täitsa ootasin edasi liikumist. Kuigi, kui keegi sinna satub, siis tegelikult on tegu armsa külakesega mägede vahel, kus saab teha palju erinevaid matkaradu ning koht veidi aktiivsemaks puhkuseks, kuid soojalt soovitan neid lugusid googeldada peale selle koha külastamist.

Edasi viis minu tee Panama Citysse ning city it is, megapalju suuri hooneid ja inimesi, kuid suurt ma sellest ei arvanud ning Panama City on reisijate jaoks enamjaolt hea vaid lennuühendusteks ning seal pikalt ei olda. Üks kohustuslik asi Panama Citys on muidugi Panama kanal, mille kohta räägitit, et see suht mõttetu vaatamisväärsus. Kuna selle külastamine maksis üle 17 dollari, siis käis küll peast läbi, et kas reaalselt on mõtet sinna minna, kuid mulle väga meeldis. Jah, kanali vaatamine ise on suht pointless. Rahvas täiesti pöördes ja lahmivad pilte teha (mina ka ilmselgelt) sellest, et lambi laevad sõidavad mööda. Aga hiljem oli 3D-s film sellest, et millal, miks ja kuidas kanali ehitamine toimus ning peale selle vaatamist küll tekkis totaalne wow tunne. Seda muidugi saab ka niisama netist uurida ja videosid vaadata, et ei pea ilmtingimata Panamasse lendama, kuid mina olin väga lõppkokkuvõttes väga rahul selle külastusega.

Järgmine petus oli San Blasi saarestik, mis asub paari tunni kaugusel linnast ning on Panama pärl. Kuna tripid sinna olid väga kallid, siis kaalusin ja mõtlesin, et kas tasub San Blasile minna ning täna ma olen 110% õnnelik, et läksin. Tegu on reaalselt kõige ilusama kohaga maamunal, mida minu silmad on näinud. Kujutage ette kõige ilusamaid paradiisi postkaarte- see oli iga silmapilgutus San Blasil. Saarestik koosneb 365st saarekesest, mõni neid asustatud, teine aga vaid 10 meetrise läbimõõduga. Jäin sinna üheks ööks, kus ühel neist pisikestest saartest magasime telkides ning esialgu arvasin, et haudun ära seal, siis tegelikkuses polnud ma ammu nii hästi maganud. San Blasil sai taaskord palju maitsvat kala süüa, snorgeldada, värsket kookosvett juua, ujuda, (liiga) palju päikest, õhtul valgusreostusest puutumata tähistäevast ja kuud vaadata ning lihtsalt olla maailmast 40ks tunniks täiesti ära lõigatud. Imeline koht siin päikese all. Ka praegu seda kirjutades tuleb naeratus näkku kõike seda ilu meenutades.

Ning sellega minu kaks nädalat Panamas lõpule jõudiski. Sai ilu, paanikat, nalja, seiklusi, puhata- põhimõttelist mahtus sinna kahe nädal sisse emotsioone pea igast spektri otsast. Panama on koht, mida kindlasti soovitaksin puhkuseks kaaluda, sest seal on 12/10st rannad, mäed, max city, lihtne kohtade vahel reisida ja hea lennuühendus.

Honduras🇭🇳

Hondurase kohapealt, siis see oli riik, mida ma ise kõige rohkem pelgasin selle reisi jooksul. Polnud kuulnud reaalselt mitte ühelt ainsalt inimeselt head sõna selle kohta, pigem väga tugevaid soovitusid see vahele jätta. Mehhikos sain ühes hostelis tuttavaks kahe täielikult tätoveeritud Austraalia noormehega ja nemad ütlesid, et oma aasta kestnud reisi jooksul oli Honduras ainuke riik, kus nad ei tundnud end turvaliselt ja kust soovisid lahkuda. Need tüübid olid megasõbralikud, kuid oma täis tätoveeritud nägudega kõnniks ma ise neist pimedal tänaval ringiga mööda ehk kuulda sellistelt, et nemad kahekesi tundsid end seal vedralt, siis käis küll mõte peast läbi, et mis ma siis üksi veel teen. Aga teate mis, ma siis olen esimene inimene, kellelt kuulete Hondurase kohapealt head. Jah, tegu on palju vähem arenenud riigiga, osad asjad (nt poodidel olid trellid ees, elu kestis vahemikus päiksetõus kuni päikseloojang, kohalike meeletu tähelepanu jms) olid veidi veidrad, kuid samas miks mulle Honduras meeldis oli just seetõttu, et see polnud absoluutselt turistikas, linnades ma isegi ei näinud teisi turiste ning mulle teatavasti meeldib reisidel leida kohalikku elu ja olu, mis ei ole suunatud turismile, sest tunnen, et maailmas on selliseid paiku järjest vähem.

Aga alustame algusest, kuidas ma Belizest sinna üldse trippima hakkasin. Päev oli pikk ning transporte palju, nimelt läks kord nädalas reede hommikuti paat Belizest Hondurasesse ning selleks ajaks sättisin end ilusti vajalikku linnakesse kohale, et vältida kalleid lende või meeletult pikka bussireisi. Kuna mu hostel asus 6km külast, siis uurisin, et kuidas ma hommikul kella 8ks sadamasse saan, vastuseks öeldi, et hääleta. Hääletanud olen ma elus väga, väga palju pea igasse Eesti nurka ja kuni Lõuna-Horvaatiani välja, kuid mitte kunagi ihuüksinda. Aga nii ma seal seisin kell 7.45 hommikul keset Belize külateed kott seljas ja näpp püsti. Omaette itsitasin ja lootsin, et keegi mind selle padjakaga üldse peale võtab. Õnneks sain suht kiiresti golfikäru peale, mis mind sadamasse ära viskas. Sealt viis paat meid teisele poole kallast, kuhu oli seatud plastikust lauake ning see oli väga kodukootud piiripunkt Belizest lahkumise templi jaoks.

Peale Belize exit stampi vurasime 2 tundi ning ees terendas Puerto Cortes ehk üks Hondurase sadamalinnadest. Ja see koht saab kõige veidrama piiripunkti auhinna minu silmis. Kõigepealt paadist väljudes korjati kõikide passid musta kilekotti (ei ole üldse kahtlane), seejärel ootasin poolteist tundi keset kalaturgu, et ma oma passi uuesti näha saaksin ja sisenemise templi sinna. Nimelt asus migratsiooniamet keset kalaturgu ning oli vaid üks uks värske kala ning kalastustarvete lettide vahel.

Lõpuks olid kõik vajalikud templid olemas ja sai suunuda San Pedro Sula poole, mis oli minu esimeseks peatuspunktiks Hondurases. Kuna see asus Puerto Cortesest suts üle tunnise sõidu kaugusel, siis kalaturul passe oodates leppisime ühe šveitsi paariga kokku, et jagame sinna taksot, sest kõik olid nii sussid sellest pikast päevast ja ei jaksanud ausalt isegi mitte bussijaama too päev otsima hakata. Mõeldud tehtud, turul juba mitu “taksojuhti” pakkusid oma teenust ning see sõit oli korralik äratus peale seda unist ootamist. Turvavöösid autos ei olnud, kiirusepiirangutest ta ei teadnud midagi, äkkpidurdus oli poole tee peal juba tavaline ning kui tekkis ummik, siis meie juht sõitis teepervelt teistest mööda. Vaatasime kõik üksteisele otsa, et nii kiire vist hetkel ei ole, et peaks sellest liiklusest sellise hooga üle lendama. Kohale jõudes läks šveitsi paar kõigepealt maha ning tegu oli kastiautoga, kus me kõik oma kotid kasti viskasime, nad võtsid oma asjad, ütlesid tsau ja me sõitsime minu hosteli juurde. Siis hakkas minu kaskadöri kursus pihta. Maksin ka ära ning läksin tagant oma kotti võtma, kätt selle järgi sirutades juht aga sõitis hoopis eest ära, kopsisin kiiresti vastu autot, kuid kuna tal disko käis sees, siis ilmselgelt ta seda ei kuulnud. Siis tekkis veider olukord kus mõte ja keha pidid mõlemad väga kiiresti hakkama tegutsema ning sekundi jooksul käis mul mitu mõtet peast läbi, et mis edasi ning kõige mõistlikum tundus too hetk sinna juba sõitva auto taha kasti äärele hüpata. Tagusin ja vehkisin seal edasi, et juht märkaks miskit on siin pildil valesti, kuid ta aeglustas alles ristmikule jõudes. Mõtlesin, et ju siis nägi mind lõpuks ning haarasin uuesti oma koti järgi, sain just sangast kinni, kui ta surus gaasipedaali korralikult põhja ning kiirendas päris hoogsalt suurema tee suunas. Ma ei tea kaua see olukord reaalselt kestis, aga minu peas keerles sada erinevat varianti, mis edasi teha. Kui hoog aga aina suurenes sain aru, et pean kiiresti sealt autolt kaduma ning õnneks pole mul palju asju kaasas ja seljakott kaalub vaid 8kg ehk viskasin selle üle pea seljataha asfaltile ning hüppasin ise järgi. Järgmine hetk lamasin seal pikali maas, päikseprillid vedelemas, kotid laiali ning jalad-käed tolmused ja verised. Jumal tänatud, et tagant ühtegi autot see hetk ei tulnud. Korjasin siis oma asjad kokku ja lonkasin hosteli poole tagasi. Mul broneeringut seal ei olnud, lootsin heale õnnele ning inglise keelt seal ei räägitud sõnagi,aga mina olin täielikus shokis vist, ei suutnud nii kiiresti ära seedida, mis oli just juhtunud ning mul ei tulnud reaalselt too hetk seal mitte ühtegi sõna hispaania keeles meelde. Istusin varvas ja peopesa verised, põlv katki, käsi marraskil ja endal väga hapu nägu ees. Ühesõnaga suht sürr saabumine Hondurasesse. Ma ei arva üldse, et see juht meelega nõnda käitus, muusika oli tal autos väga vali ja näha oli, et sõidustiil suht saiko. Hiljem mõtlesin, et mis oleks teisiti saanud teha, kuid jätkuvalt valiksin need õnneks väiksed haavad, kui see, et ma poleks oma asju enam kunagi näinud. Kes teab, millal see mees oleks mu koti üldse avastanud sealt kastist ning kui ta tunni aja kaugusel elab, siis olen enam kui kindel, et tagasi ta sõitma poleks hakanud ja otsima, et kelle kott see nüüd võis seal vedeleda. Kuna tegu oli suvaka juhi ja autoga, siis mul ei olnud mingit nime ega numbrit, kust oleksin ise saanud oma asju taga otsida. Reisi lõpuni ka veel üksjagu aega, et oleks ikka väga nukker seis olnud, kui see auto oleks koos mu seljakotiga seitsme tuule suunas kihutanud. Nüüd aga jääb üks korralik arm käel mulle Hondurast meenutama küll.

Kui olin lõpuks toa saanud ja end puhtaks teinud, siis eelnev nutumaik kurgus ja shokk hakkas vaikselt taanduma ning ühtäkki tundus see olukord mulle nii veidralt koomilisena, et pigem juba naerma ajas. Läksin siis linnaga tutvuma, San Pedro Sula, mis on tuntud kui mõrvapealinn ning longates seal ringi, siis oli kohe aru saada, et tegu on vaese riigiga, kuid taaskord kui seiklus mu kotiga välja arvata, siis minul mingit negatiivset vaibi selle kohaga ei olnud. Pigem just kohtasin megatoredaid sõbralikke. Istusin ühes jätsikohvikus ja kõrvallauas oli ema oma väikse tütrega ja kutsus mind nende lauda istuma. Ma alguses ütlesin ei, sest mu meel tajus ainult põletavat valu käel ja põlvel ning pea kumises kukkumisest ehk absoluutselt ei jaksanud ega osanud tol hetkel hispaania keeles suhelda. Kui ta aga nägi mu kätt, siis töötaja jooksis tõi kohe puhastavat vedelikku ning see naine ise hakkas mu haavu lampi puhastama. Peale seda kutsusid nad mind mingit bändi kuulama, siis viisid Hondurase rahvustoitu sööma ja saatsid pärast veel poolele teele ära. Meeletult armsad ja sõbralikud inimesed. Seal kohvikus olid veel kaks tüdrukut ja nad ütlesid kohe, et pimedas ma ei tohi väljas liikuda. Ma uurisin, et kas see mulle kui turistile soovitatav, naistele või kõigile ja ta vastas, et kõigile, keegi ei liigu peale päikseloojangut väljas, sest see on ohtlik. Ma ise jõudsin hämaras tagasi hostelisse ja ei tundud, et peaks kiirustama vms, kuid ei hakanud ka lolli mängima ja niisama for fun ringi trallima pimedas, eriti arvestades, et ma jooksuks oma põlvega suuteline poleks vajadusel olnud.

Edasi liikusin La Ceiba nimelisse linna ning sealt edasi Utila saarele. Kui Hondurases on kohti, mille kohta ei öelda, et oleks ohtlik, siis on need saared- Roatan ja Utila, kus käiakse sukeldumas. Mina valisin väiksema ehk Utila ja jäin sinna kolmeks päevaks ning need olid kolm väga-väga tsilli päeva, sest ujuda ega päikse käes ma tänu haavadele olla ei saanud ehk toimus palju kõnesid kodustega, raamatu lugemist, sudokusid, filme ning head toitu ja jalutamist.

Peale Utilat liikusin veel kaheks ööks Tegucigalpasse ehk pealinna, mis samuti pidi olema väga ohtlik. Ma tegelt oleks võinud peale saart otse La Ceibast hakata Nicaragua poole trippima, kuid mul juba tekkis idiootne huvi, et mis see ohtlik siis on, sest iga koha kohta mulle aina korrutatakse seda sama lauset, aga ma pole kuskil ohtu tundnud. Bussis sain tuttavaks Poola tüdrukuga, kes poole kohaga elab Tegucigalpas ning ta ütles samuti, et jala seal väga ei liiguta, pimedas kindlasti mitte ja iga öö kuuleb tulistamist. Ma vist olin nii koomaunes, sest tulistamisi ma nende kahe öö jooksul ei kuulnud ning jala kõndisin üksi 16 tuhat sammu esimene päev läbi linna.

Ma mingi hetk hakkasin mõtlema, et kas ma olen nii hulljulge, julge või lihtsalt hull, kellel puudub igasugune hirmutunnetus, sest kohalikud, meesterahvad, teised reisijad ehk suht kõik räägivad erinevate riikide/linnade kohapealt, et see ikka jube ohtlik jne, aga ma reaalselt pole kuskil seda ise tajunud veel. Jah, tähelepanu saab igal pool siinkandis liikudes, sest ma olen pikem, heledama naha, silmade ja juustega võrreldes kohalikega ning seetõttu paistan nii mina, kui ka teised reisijad siinkandis hästi silma, kuid minu jaoks see ei tähenda ohtu, kui tänaval Hola karjutakse või mingit muud juttu. Ma naeratan, vastan hola ja kõnnin edasi. Kõik! See tähelepanu ei tule halvast soovist vaid uudishimust kellegi erineva vastu. Ainuke koht, kus ma ei tundnud ohtu, kuid kus mind tähelepanu reaalselt meeletult häirima hakkas oligi tegelikult Tegucigalpa, sest seal polnud ainult holad ja komplimendid, mida hüüti vaid sealne tava tundus olevad mingeid rõvedaid musi-imemise hääli teha ning kui see toimus reaalselt iga 2 minuti tagant, siis ausalt öeldes oli õhtuks küll tunne, et tahaks keskmist sõrme näidata kellelegi, aga hoopis kiirendasin sammu ja mingi hetk lihtsalt enam ei viitsinud niisama kolama minna, kui vaja polnud väljas olla. Kokkuvõtvalt siis pole Hondurases karta vaja midagi, on tüütusi, aga ei kujuta endast ohtu. Tagasi ma sinna vaevalt kiirustaks, sest seal pole väga palju avastamist ning kohti, kus reaalselt oleks midagi teha/näha, kuid leian, et minu nädalake seal oli vägagi erinev võrreldes teiste riikidega ning kindlasti ma ei kahetse, et ma taaskord ei võtnud kellegi nõu kuulda ning seda puutumata riiki avastama läksin.

Belize 🇧🇿

Paradiis siin maamunal, mida kutsutakse Belizeks. Täiesti imeline ja omanäoline väike riik mõnusa Kariibimere vaibi ning mitmekülgse kultuuriga. Peale 7 nädalat igapäevaselt olles hispaaniakeelses keskkonnas oli ajule nii mõnus puhkus veeta nädal inglise keelses riigis jälle, mis on siin ametlik keel. Inimesed on ka Belizes väga huvitavad, palju erinevaid kultuure kokku saanud. Veetsin seal vaid nädala, sest esiteks on tegu väikse riigiga ning juba ammu kuulsin ka seda, et Belize on väga kallis võrreldes teiste riikidega siinkandis. See on tõsi, hindades on näha märgatavat tõusu, kuid Eestiga võrreldes pole ka siin midagi nii kallis. Veider on see, et Belizes on kasutuses nii Belize dollar, kui ka Usa dollar samaagselt (1 usd=2 bzd) ning hinnad on mõnes kohas näidatud ühes valuutas, teises kohas teises, et suht segadusse ajav vahepeal. Peale bussiseiklust Mehhikos sõitsin Belize Citysse, mis on siinne suurim linn ja sealt võtsin praami Caye Caulkeri saarele ning wowww! Ma ei valeta, kui ütlen, et olin sõnatu. See koht on totaalne maapeale paradiis. Enne kui ma praamipeatusest hostelisse jõudsin tegin ma jumal teab mitu pilti ja videot, sest igale poole vaadates oli täielik paradiisivaade. Caye Caulker on pisike saareke ja turistide seas siin riigis vast kõige tuntuim koht (põhjusega). Väga mõnus atmosfäär, värvilised pisikesed majad, valge liiv, türkiissinine vesi, asfalti pole, autosid pole, kõik sõidavad kas jalgratastega või golfikärudega. Saare moto on, et go slow ning reaalselt mult küsiti mitu korda, et kuhu ma kiirustan, siin on slow life ehk minu tavaline kiire jalutamise tempo siia saarele ei sobi.

Caye Caulkeril peatusin 4 ööd ning kui tavaliselt selle ajaga mul juba isu täis kohast ja soovin edasi liikuda, siis selle saarekesega nõnda ei olnud ja täitsa oleks võinud seal veel paar päeva lihtsalt olla ja kulgeda. Saarel tegin ka ühe väga epic tuuri, nimelt käisin ühel terve päev kestval snorgeldamise tripil ning ühe osana oli seal ka haidega koos ujumine. Tegu polnud ründajate haidega, et kartma ei pidanud, aga kui nad mingi hetk olid reaalselt ühe meetri kaugusel, siis korra tõmbas kõhedaks küll. Veel nägime igasuguseid erinevaid kalu, kilpkonni, merilehma (seacow- pole aimugi, mis see eesti keeles on, sest minu jaoks oli tegu täiesti uue isendiga minu teadmiste pagasis), astelraisid ja palju muud.

Tagasi seilates tegi kohalik noormees värskest homaarist meile cevichet ning see oli absuutselt vapustav, parim toit, mis ma siin riigis sõin. Tänu tuulele lükkus esimesel päeval mu reis edasi ning lõpuks toimus see 14.02 ehk sõbrapäeval ning meeletult kihvt mälestus, mis seda päeva mulle meenutama jääb. Ühel päeval võtsime koos iiri tüdrukuga jalgrattad ning läksime teist saare osa avastama, mis peale orkaani eraldus peaosast ning seal pidavat ka krokodille olema, keda me jahtima läksime, kuid kahjuks ei kohanud. Eraldatud osas käib hetkel usin ehitustöö hotellidele ning huvitav oleks a la 5 vms aasta pärast tagasi tulla ja vaadata, kas see kummitussaareke on nii õitsele puhkenud nagu nad hetkel plaanivad. Peale Cayed liikusin Belize City poole, kus oli veidi aega surnuks lüüa ning kuigi on tegu Belize suurima linnaga, pole seal ühtegi suuremat hoonet, teed vms. Niipalju, kui ma seal aega veetsin, siis suurt vaimustust mul sellest linnast ei olnud. Sadama juures on väga kaunid ja suurejoonelised hooned ning kaks tänavat edasi hakkab päris korralik vaesus vastu karjuma.

Belize Cityst võtsin bussi ja läksin veel paariks päevaks Placencia nimelisse külakesse, millelt ma ei oodanud midagi, kuid olin positiivselt üllatunud, kui armas see oli. Võtsin hostelist ratta ning vurasin ühel päeval terve külakese läbi. Seal asub ka Guinessi raamatu järgi maailma väikseim imearmas tänavake.

Ning nõnda mu nädal Belizes läbi saigi. Olen sellest riigist väga vaimustuses, null ootustega läksin kohale ning pigem sain korduvalt positiivselt üllatuda. Soovitan 110% siia reisida inimestel, kes tahavad mõnusat troopikat, veidi avastada, kuid hindavad aega imekaunites randades lõõgastudes ja värskeid mereande süües. Kahenädalane puhkus lendudega Eestist on ajaliselt selle pisikese riigi jaoks ideaalne ning selle ajaga jõuab teha ja näha päris palju.