Tuesday, March 7, 2023
Hondurasđź‡đź‡ł
Hondurase kohapealt, siis see oli riik, mida ma ise kõige rohkem pelgasin selle reisi jooksul. Polnud kuulnud reaalselt mitte ühelt ainsalt inimeselt head sõna selle kohta, pigem väga tugevaid soovitusid see vahele jätta. Mehhikos sain ühes hostelis tuttavaks kahe täielikult tätoveeritud Austraalia noormehega ja nemad ütlesid, et oma aasta kestnud reisi jooksul oli Honduras ainuke riik, kus nad ei tundnud end turvaliselt ja kust soovisid lahkuda. Need tüübid olid megasõbralikud, kuid oma täis tätoveeritud nägudega kõnniks ma ise neist pimedal tänaval ringiga mööda ehk kuulda sellistelt, et nemad kahekesi tundsid end seal vedralt, siis käis küll mõte peast läbi, et mis ma siis üksi veel teen. Aga teate mis, ma siis olen esimene inimene, kellelt kuulete Hondurase kohapealt head. Jah, tegu on palju vähem arenenud riigiga, osad asjad (nt poodidel olid trellid ees, elu kestis vahemikus päiksetõus kuni päikseloojang, kohalike meeletu tähelepanu jms) olid veidi veidrad, kuid samas miks mulle Honduras meeldis oli just seetõttu, et see polnud absoluutselt turistikas, linnades ma isegi ei näinud teisi turiste ning mulle teatavasti meeldib reisidel leida kohalikku elu ja olu, mis ei ole suunatud turismile, sest tunnen, et maailmas on selliseid paiku järjest vähem.
Aga alustame algusest, kuidas ma Belizest sinna üldse trippima hakkasin. Päev oli pikk ning transporte palju, nimelt läks kord nädalas reede hommikuti paat Belizest Hondurasesse ning selleks ajaks sättisin end ilusti vajalikku linnakesse kohale, et vältida kalleid lende või meeletult pikka bussireisi. Kuna mu hostel asus 6km külast, siis uurisin, et kuidas ma hommikul kella 8ks sadamasse saan, vastuseks öeldi, et hääleta. Hääletanud olen ma elus väga, väga palju pea igasse Eesti nurka ja kuni Lõuna-Horvaatiani välja, kuid mitte kunagi ihuüksinda. Aga nii ma seal seisin kell 7.45 hommikul keset Belize külateed kott seljas ja näpp püsti. Omaette itsitasin ja lootsin, et keegi mind selle padjakaga üldse peale võtab. Õnneks sain suht kiiresti golfikäru peale, mis mind sadamasse ära viskas. Sealt viis paat meid teisele poole kallast, kuhu oli seatud plastikust lauake ning see oli väga kodukootud piiripunkt Belizest lahkumise templi jaoks.
Peale Belize exit stampi vurasime 2 tundi ning ees terendas Puerto Cortes ehk üks Hondurase sadamalinnadest. Ja see koht saab kõige veidrama piiripunkti auhinna minu silmis. Kõigepealt paadist väljudes korjati kõikide passid musta kilekotti (ei ole üldse kahtlane), seejärel ootasin poolteist tundi keset kalaturgu, et ma oma passi uuesti näha saaksin ja sisenemise templi sinna. Nimelt asus migratsiooniamet keset kalaturgu ning oli vaid üks uks värske kala ning kalastustarvete lettide vahel.
Lõpuks olid kõik vajalikud templid olemas ja sai suunuda San Pedro Sula poole, mis oli minu esimeseks peatuspunktiks Hondurases. Kuna see asus Puerto Cortesest suts ĂĽle tunnise sõidu kaugusel, siis kalaturul passe oodates leppisime ĂĽhe šveitsi paariga kokku, et jagame sinna taksot, sest kõik olid nii sussid sellest pikast päevast ja ei jaksanud ausalt isegi mitte bussijaama too päev otsima hakata. Mõeldud tehtud, turul juba mitu “taksojuhti” pakkusid oma teenust ning see sõit oli korralik äratus peale seda unist ootamist. Turvavöösid autos ei olnud, kiirusepiirangutest ta ei teadnud midagi, äkkpidurdus oli poole tee peal juba tavaline ning kui tekkis ummik, siis meie juht sõitis teepervelt teistest mööda. Vaatasime kõik ĂĽksteisele otsa, et nii kiire vist hetkel ei ole, et peaks sellest liiklusest sellise hooga ĂĽle lendama. Kohale jõudes läks šveitsi paar kõigepealt maha ning tegu oli kastiautoga, kus me kõik oma kotid kasti viskasime, nad võtsid oma asjad, ĂĽtlesid tsau ja me sõitsime minu hosteli juurde. Siis hakkas minu kaskadöri kursus pihta. Maksin ka ära ning läksin tagant oma kotti võtma, kätt selle järgi sirutades juht aga sõitis hoopis eest ära, kopsisin kiiresti vastu autot, kuid kuna tal disko käis sees, siis ilmselgelt ta seda ei kuulnud. Siis tekkis veider olukord kus mõte ja keha pidid mõlemad väga kiiresti hakkama tegutsema ning sekundi jooksul käis mul mitu mõtet peast läbi, et mis edasi ning kõige mõistlikum tundus too hetk sinna juba sõitva auto taha kasti äärele hĂĽpata. Tagusin ja vehkisin seal edasi, et juht märkaks miskit on siin pildil valesti, kuid ta aeglustas alles ristmikule jõudes. Mõtlesin, et ju siis nägi mind lõpuks ning haarasin uuesti oma koti järgi, sain just sangast kinni, kui ta surus gaasipedaali korralikult põhja ning kiirendas päris hoogsalt suurema tee suunas. Ma ei tea kaua see olukord reaalselt kestis, aga minu peas keerles sada erinevat varianti, mis edasi teha. Kui hoog aga aina suurenes sain aru, et pean kiiresti sealt autolt kaduma ning õnneks pole mul palju asju kaasas ja seljakott kaalub vaid 8kg ehk viskasin selle ĂĽle pea seljataha asfaltile ning hĂĽppasin ise järgi. Järgmine hetk lamasin seal pikali maas, päikseprillid vedelemas, kotid laiali ning jalad-käed tolmused ja verised. Jumal tänatud, et tagant ĂĽhtegi autot see hetk ei tulnud. Korjasin siis oma asjad kokku ja lonkasin hosteli poole tagasi. Mul broneeringut seal ei olnud, lootsin heale õnnele ning inglise keelt seal ei räägitud sõnagi,aga mina olin täielikus shokis vist, ei suutnud nii kiiresti ära seedida, mis oli just juhtunud ning mul ei tulnud reaalselt too hetk seal mitte ĂĽhtegi sõna hispaania keeles meelde. Istusin varvas ja peopesa verised, põlv katki, käsi marraskil ja endal väga hapu nägu ees. Ăśhesõnaga suht sĂĽrr saabumine Hondurasesse. Ma ei arva ĂĽldse, et see juht meelega nõnda käitus, muusika oli tal autos väga vali ja näha oli, et sõidustiil suht saiko. Hiljem mõtlesin, et mis oleks teisiti saanud teha, kuid jätkuvalt valiksin need õnneks väiksed haavad, kui see, et ma poleks oma asju enam kunagi näinud. Kes teab, millal see mees oleks mu koti ĂĽldse avastanud sealt kastist ning kui ta tunni aja kaugusel elab, siis olen enam kui kindel, et tagasi ta sõitma poleks hakanud ja otsima, et kelle kott see nĂĽĂĽd võis seal vedeleda. Kuna tegu oli suvaka juhi ja autoga, siis mul ei olnud mingit nime ega numbrit, kust oleksin ise saanud oma asju taga otsida. Reisi lõpuni ka veel ĂĽksjagu aega, et oleks ikka väga nukker seis olnud, kui see auto oleks koos mu seljakotiga seitsme tuule suunas kihutanud. NĂĽĂĽd aga jääb ĂĽks korralik arm käel mulle Hondurast meenutama kĂĽll.
Kui olin lõpuks toa saanud ja end puhtaks teinud, siis eelnev nutumaik kurgus ja shokk hakkas vaikselt taanduma ning ühtäkki tundus see olukord mulle nii veidralt koomilisena, et pigem juba naerma ajas. Läksin siis linnaga tutvuma, San Pedro Sula, mis on tuntud kui mõrvapealinn ning longates seal ringi, siis oli kohe aru saada, et tegu on vaese riigiga, kuid taaskord kui seiklus mu kotiga välja arvata, siis minul mingit negatiivset vaibi selle kohaga ei olnud. Pigem just kohtasin megatoredaid sõbralikke. Istusin ühes jätsikohvikus ja kõrvallauas oli ema oma väikse tütrega ja kutsus mind nende lauda istuma. Ma alguses ütlesin ei, sest mu meel tajus ainult põletavat valu käel ja põlvel ning pea kumises kukkumisest ehk absoluutselt ei jaksanud ega osanud tol hetkel hispaania keeles suhelda. Kui ta aga nägi mu kätt, siis töötaja jooksis tõi kohe puhastavat vedelikku ning see naine ise hakkas mu haavu lampi puhastama. Peale seda kutsusid nad mind mingit bändi kuulama, siis viisid Hondurase rahvustoitu sööma ja saatsid pärast veel poolele teele ära. Meeletult armsad ja sõbralikud inimesed. Seal kohvikus olid veel kaks tüdrukut ja nad ütlesid kohe, et pimedas ma ei tohi väljas liikuda. Ma uurisin, et kas see mulle kui turistile soovitatav, naistele või kõigile ja ta vastas, et kõigile, keegi ei liigu peale päikseloojangut väljas, sest see on ohtlik. Ma ise jõudsin hämaras tagasi hostelisse ja ei tundud, et peaks kiirustama vms, kuid ei hakanud ka lolli mängima ja niisama for fun ringi trallima pimedas, eriti arvestades, et ma jooksuks oma põlvega suuteline poleks vajadusel olnud.
Edasi liikusin La Ceiba nimelisse linna ning sealt edasi Utila saarele. Kui Hondurases on kohti, mille kohta ei öelda, et oleks ohtlik, siis on need saared- Roatan ja Utila, kus käiakse sukeldumas. Mina valisin väiksema ehk Utila ja jäin sinna kolmeks päevaks ning need olid kolm väga-väga tsilli päeva, sest ujuda ega päikse käes ma tänu haavadele olla ei saanud ehk toimus palju kõnesid kodustega, raamatu lugemist, sudokusid, filme ning head toitu ja jalutamist.
Peale Utilat liikusin veel kaheks ööks Tegucigalpasse ehk pealinna, mis samuti pidi olema väga ohtlik. Ma tegelt oleks võinud peale saart otse La Ceibast hakata Nicaragua poole trippima, kuid mul juba tekkis idiootne huvi, et mis see ohtlik siis on, sest iga koha kohta mulle aina korrutatakse seda sama lauset, aga ma pole kuskil ohtu tundnud. Bussis sain tuttavaks Poola tüdrukuga, kes poole kohaga elab Tegucigalpas ning ta ütles samuti, et jala seal väga ei liiguta, pimedas kindlasti mitte ja iga öö kuuleb tulistamist. Ma vist olin nii koomaunes, sest tulistamisi ma nende kahe öö jooksul ei kuulnud ning jala kõndisin üksi 16 tuhat sammu esimene päev läbi linna.
Ma mingi hetk hakkasin mõtlema, et kas ma olen nii hulljulge, julge või lihtsalt hull, kellel puudub igasugune hirmutunnetus, sest kohalikud, meesterahvad, teised reisijad ehk suht kõik räägivad erinevate riikide/linnade kohapealt, et see ikka jube ohtlik jne, aga ma reaalselt pole kuskil seda ise tajunud veel. Jah, tähelepanu saab igal pool siinkandis liikudes, sest ma olen pikem, heledama naha, silmade ja juustega võrreldes kohalikega ning seetõttu paistan nii mina, kui ka teised reisijad siinkandis hästi silma, kuid minu jaoks see ei tähenda ohtu, kui tänaval Hola karjutakse või mingit muud juttu. Ma naeratan, vastan hola ja kõnnin edasi. Kõik! See tähelepanu ei tule halvast soovist vaid uudishimust kellegi erineva vastu. Ainuke koht, kus ma ei tundnud ohtu, kuid kus mind tähelepanu reaalselt meeletult häirima hakkas oligi tegelikult Tegucigalpa, sest seal polnud ainult holad ja komplimendid, mida hüüti vaid sealne tava tundus olevad mingeid rõvedaid musi-imemise hääli teha ning kui see toimus reaalselt iga 2 minuti tagant, siis ausalt öeldes oli õhtuks küll tunne, et tahaks keskmist sõrme näidata kellelegi, aga hoopis kiirendasin sammu ja mingi hetk lihtsalt enam ei viitsinud niisama kolama minna, kui vaja polnud väljas olla.
Kokkuvõtvalt siis pole Hondurases karta vaja midagi, on tüütusi, aga ei kujuta endast ohtu. Tagasi ma sinna vaevalt kiirustaks, sest seal pole väga palju avastamist ning kohti, kus reaalselt oleks midagi teha/näha, kuid leian, et minu nädalake seal oli vägagi erinev võrreldes teiste riikidega ning kindlasti ma ei kahetse, et ma taaskord ei võtnud kellegi nõu kuulda ning seda puutumata riiki avastama läksin.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment