Thursday, April 7, 2022

Nicaragua🇳🇼

Pole sĂ”nu kirjeldamaks minu suurt sĂŒmpaatiat selle riigi vastu. Kaks nĂ€dalat, mis mul seal Ă”nnestus veeta olid vaid ĂŒlivĂ”rdes tĂ€is seiklusi, toredaid inimesi, pĂ€ikest ja rÔÔmu.

Juba aastaid oli minu peas see riik kummitanud ja kui keegi kĂŒsis koroona ajal minult, et kui sa saaksid ĂŒkskĂ”ik kuhu minna hetkel, siis vastuseks oli alati Nicaragua. Kas ma teadsin, mis seal teha ja nĂ€ha ning tegin tubli kodutöö ja hea reisiplaani? Absoluutset mitte. ÜkspĂ€ev jalutasin ĂŒle Costa Rica ja Nicaragua piiripunkti ja seiklused vĂ”isid alata.

Esimesed kaks ööd veetsin San Juani nimelises linnakeses ning kuna ma saabusin laupĂ€eval, siis koheselt oli vĂ€ga vinge atmosfÀÀr seal. San Juan on tuntud selle poolest, et seal korraldatakse Sunday Funday nimelist pubiralli moodi asja, aga vĂ€ga kihvtides basseinidega kohtades. PĂŒhapĂ€eva hommikul Ă€rgates lĂ€ksin istusin rannas, kĂ€isin söömas, jalutasin linnapeal ning hostelisse tagasi jĂ”udes oli hostel, noh- tĂŒhi. KĂ”ik olid juba peole lĂ€inud (kell oli kaks pĂ€rastlĂ”unal) ning ma siis sĂ€ttisin end valmis ja mĂ”tlesin, et vĂ€ga tore, ma lĂ€hen ihuĂŒksi ja kainena selle riigi ĂŒhele suurimale peoĂŒritusele. Ma jĂ”udsin kohale kella kolme paiku ning ĂŒtleme nii, et seal 34 kraadises kuumas olid kĂ”igile vist joogid eriti kiiresti pĂ€he hakanud, sest keskmine promill tundus pĂ€ris kĂ”rge olevat ning pidu oli selleks hetkel juba pĂ€ris metsik. Seal kainena ĂŒksi seistes kĂ€is kĂŒll korra peast lĂ€bi, et mida ma teen siin, aga Ă”nneks see mĂ”te kadus kiiresti, sest backerid sĂ”bralikud nagu on, siis kolm minutit hiljem hakkasid ĂŒhed inglise tĂŒĂŒbid minuga jutustama ehk ei seisnud seal enam ĂŒksi nagu max luuser. Aga pidu oli pĂ€ris kĂ”va ning kindlasti soovitan San Juani sattudes jÀÀda pĂŒhapĂ€evani ning vĂ”tta see trall ette.


Sunday Fundayks ĂŒksi valmistumas :D


Sunday Funday 3. baar


EsmaspĂ€eval jalutasime peol kohatud eestlase Kertuga (ma ei kohta oma reisidel pea kunagi teisi eestlasi ja seal peol oli meid kolm tĂ€iesti juhuslikult) mĂ€epeal asuva Kristuse kuju juurde, et vaadet nautida. PeojĂ€rgse vĂ€simuse ja meeletu kuumusega mĂ€kke ronides nĂ€gin kĂ”ige rĂ”vedamat asja, mida mu silmad on tunnistanud. Mitmemeetrine boa madu pĂ€ris suurt iguaanat kĂ€gistamas. Ma ei tee praegu nalja öeldes, et mul pulss oli ikka vĂ€ga kĂ”rge ning Kertu soovis seda kĂ”ike pĂ€ris pikalt jÀÀdvustada, siis me jĂ€lgisime seda etendust seal tĂŒkk aega (ma kaugel eemal mĂŒĂŒri otsas). Tagasitulles oli see sama madu lĂ€inud tĂ€pselt sinna, kus asus vĂ€rav sellelt rajalt vĂ€ljumiseks ja kust pidime lĂ€bi minema. Minu kĂ”ige kiiremad sammud elus olid seal vĂ€ravast pooleldi lĂ€bi hĂŒpates. PĂ€ris karm algus pĂ€evale ĂŒtleme nii. Edasi vĂ”tsime suuna Rivasesse ning mina liikusin Ometepe saarele, Kertu Costa Rica poole. 


San Juan del Sur



Ometepe on saareke, mis asub keset Nicaragua jĂ€rve ning on tuntud tĂ€nu kahele vulkaanile, mis seal asuvad ja ĂŒleĂŒldisele chilled hipi-vaibile. Esialgu plaanisin sinna jÀÀda kaheks ööks, kuid tĂ€nu pĂ€iksepistele, mis ma teise pĂ€eval sain, pikendasin saareelu ĂŒhe öö vĂ”rra. Teisel pĂ€eval rentisin ratta ja mĂ”tlesin vĂ€ndata veidi eemal asuva kose juurde. SĂ”it sinna oli okei, aga ma ei teadnud, et koseni minemiseks-tulemiseks on veel umbes kolme tunnine matk. Kuna kuiv hooaeg on siinkandis, siis kosk oli suht hĂ€dine, aga kokkuvĂ”ttes oli siiski kihvt tegevus, palju fĂŒĂŒsilist aktiivsust ja aega mĂ”tteid korrastada. Peale koske mĂ”tlesin teha saare vĂ€iksemale osale tiiru peale, sest ma olin juba peaaegu poole peal nagunii. Vale ostus! VĂ€ljas oli umbes 35 kraadi, null pilve ning teed olid enamuse ajast tavalised tolmused mudateed tĂ€is auke ning suuri kive. Üks hetk sĂ”itis kohalik vend rolleriga must mööda ja kui ĂŒtlesin, kuhu ma plaanin jĂ”uda, siis ta naersis vastu ja nĂ€itas mulle, kus bussipeatus asub. Mul oli aga siht silme eest, et ma sĂ”idan rattaga. Ja siis ma vĂ€ntasin ja higistasin ja vĂ€ntasin ja higistasin veel. Vesi sai otsa, pilt hakks juba vaikselt taskusse visama, ma olin vahepeal kuskil ei kusagimaal, kus olid ainult imetillukesed paari hurtsikuga kohalikud kĂŒlad. Inimesed vaatasid mind nagu kummitust, kui ma mööda vĂ€ntasin, sest sealkandis ei liigu turistid tavaliselt. Umbes tunnike hiljem sĂ”itis see sama kohalik oma rolluga uuesti minust mööda. SĂ”nagi inglise keelt ta ei rÀÀkinud aga pidas heaks mĂ”tteks minu kĂ”rval veereda ja vestlust arendada, ma samal ajal proovides ellu jÀÀda. Ta hakkas ĂŒtlema, et vĂ”tab mu peale ja viib Ă€ra, kui nĂ€itasin, et ma ju rattaga, siis vastas et kĂŒll saame hakkama. Kuna vĂ€ljas hakkas kohe pimedaks minema ning teeolud olid nii kehvad, siis tundus mĂ”istlik tema rollerile hĂŒpata. Nii me seal siis sĂ”itsime- see tĂŒĂŒp, mina ja minu ratas meie vahel nii, et sadul oli ĂŒhe pĂ”lve peal, lenks teise ning rattad olid Ă”hus taeva poole. Polnud just kĂ”ige mugavam sĂ”it, arvestades, et terve tee olid pedaalid mul juustes ning kuskilt kinni polnud hoida, sest ma proovisin samal ajal ratast tasakaalus hoida ja viisakusest oma vĂ€ga katkise hispaania keelega ta sajale kĂŒsimusele vastata. Kohale ma lĂ”puks jĂ”udsin meeletult vĂ€sinuna, vedelikupuuduses ja pea otsas lĂ”hkumas.Viimasel pĂ€eval Ometepel lĂ€ksime hosteli seltskonnaga Playa Mangole pĂ€ikseloojangut vaatama ja oiiii, see oli nagu unenĂ€ost. KolmapĂ€eviti toimub seal kerge sunsest sesh koos lĂ”kkega rannal ja see vibe seal oli 10/10st. Kiik jĂ€rve kohal, mĂ”nusad inimesed, kĂŒlm Ă”lu, hea muusika ja imeilus pĂ€ikeseloojang. Mina ja ĂŒks saksa poiss rentisime sinna minekuks jĂ€lle rattad (eelmisel pĂ€eval sai vist veel vĂ€he vĂ€ndatud). Umbes 25min oli sĂ”it meie hostelist randa ning tagasitee oli tĂ€iestiiii kottpime. Temal oli pealamp ja ma proovisin tema lĂ€hedal sĂ”ita, aga need augud teepeal olid ikka pĂ€ris hullud, eriti kui ei nĂ€e neid ega seda, kas tee lĂ€heb ĂŒles vĂ”i alla. TĂ€navavalgustust vms seal ei ole ning ĂŒks hetk oleks ma peaaeg lehmale otsa sĂ”itnud. Mina teda ei nĂ€ind, aga sakslasele peegeldusid nende silmad vastu ja ta ĂŒtles, et ma seisma jÀÀks. Taaskord megakihvt kogemus kuskil Nicaragua saarel kottpimedas rattaga proovida ĂŒhes tĂŒkis hostelisse jĂ”uda. JĂ€rgmine pĂ€ev oli aeg saareeluga hĂŒvasti jĂ€tta ning ka see sama sakslane liikus edasi ehk ĂŒhendasime vĂ€ed ning mĂ”tlesime hÀÀlega liikuda sadamasse. HÀÀletamine lĂ€ks megasujuvalt ning kahe erineva auto kastis visati meid tĂ€pselt sadamasse Ă€ra. Vahepeal oli autol kiirus ĂŒle 90 km/h ning siis oli kĂŒll seal kastis istuda veits kĂ”he, kuid samad megapĂ”nev. Kui meil sĂ”it bussiga vĂ”ttis aega 1.5 tundi, siis hÀÀletades saime kohale poole ajaga.


Ometepe saar

Playa Mangos pÀikeseloojang

Playa Mangos


Edasi liikusin mina Granada nimelisse koloniaallinnakesse. Kui ma esimest korda peavĂ€ljakule astusin tĂ”mbas juhe korraks kokku, sest see niiii sarnane Antigua pĂ”hiplatsiga Guatemalas. Ka Granadas veetsin kokku kolm ööd. Linnake ise on armas vĂ€rviline, kuid Nicaragua vaesus karjus seal kuidagi vĂ€ga kĂ”va hÀÀlega. Palju kerjuseid ja kodutuid tĂ€navatel magamas ning valge inimene pĂ€lvis kohati liiga palju tĂ€helepanu tĂ€naval liikudes. Kuid mulle seal vĂ€ga meeldis ning leidsin taaskord vĂ€ga Ă€geda seltskonna endale. Teisel pĂ€eval tegin ka Nicaragua toidutuuri mööda pisikesi tĂ€navatoidukohti ja turgu ning see oli ĂŒks highlighte minu jaoks kindlasti.


Granada

Kohalik söök

Reede Ă”htuti toimub Granadas treehouse party. Ma alguses sellest ideest super vaimustuses ei olnud, kuid kuna reede oli kĂ€es, siis vĂ€ga muust seal ei kuulnud ja taaskord sai pilet ostetud. Sellele peole sisenemine ja vĂ€ljumine olid lihtsalt legendaarsed. Pidu toimub siis treehouse hostelis, mis linnast veidi vĂ€ljas asub ja alates kella neljast pĂ€rastlĂ”unal kuni 8ni liiguvad autod sinna ja siis sĂŒdaööst kella 6ni hommikul iga kahe tunni tagant tagasi linna. Auto on muidugi vĂ€ga palju öeldud, see oli suur kastikas, kus kĂ”ik seisid terve tee pĂŒsti ĂŒhe kĂ€ega proovides kuskilt kinni hoida ja teises kĂ€es jooki hoides. See sĂ”it ise oli juba nii lĂ”bus. Kohale jĂ”udes tuli vĂ€lja, et tuleb matkata sinna peole, sest see asus kuskil iks kohas kĂ”rgustes ja see rada mis ĂŒles viis ei olnud kĂ€situgedega trepp vms vaid tĂ€iesti ebatasane kivine kĂŒnklik ja megajĂ€rsk tee. Viimane tund enne peolt lahkumist hakkasin hooga vett jooma, sest joogisena sealt allaminek tundus meeletult halb idee ja eks neid kukkujaid oli seal ka omajagu. LaupĂ€eval lĂ€ksime oma seltskonnaga Masaya vulkaani juurde, mis on aktiivne vulkaan ja kui ma ei eksi siis kas mitte ainus vĂ”i ĂŒks vĂ€heseid, kus saab kaatri juurde minna ja reaalselt nĂ€ha laavat mulisemas all. 


Masaya vulkaan


Kui pimedaks lĂ€heb, siis see kĂ”ik eriti silma paistab tĂ€nu punasele hÔÔguvale vĂ€rvusele. Õhtul lĂ€ksime ĂŒhe sĂ”braga vĂ€lja dringile ja esialgu tundus, et laupĂ€eva Ă”htu ja igal pool nii vaikne, kuniks me avastasime kohalike peotĂ€nava ja oiii mis pralle seal kĂ€is. Turiste polnud seal ĂŒldse vaid ainult kohalikud ning ladina kultuur ehk kĂ”ik tantsisid salsat ja igast kihvte tantse otse tĂ€naval. Tundub, et pidutseda nicaragualased igatahes oskavad. PĂŒhapĂ€eval oli taaskord aeg kompsud kokku pakkida ja liikusime oma seltskonnaga edasi Leoni nimelisse linnakesse. See on tegelikult sarnane Granadale, kuid mulle tundus veidi rahulikum.

Leon

Leon

Leonis tegin vulkaani boardingut Cerra Negro vulkaanil, mis on ĂŒks noorimaid aktiivseid vulkaane Nicaraguas. KĂ”igepealt anti meile lauad ning umbes 45 min matkasime vulkaani tippu taaskord 35 kraadise kuumusega, seal vb isegi kuumem, sest kĂ€tt vastu maad pannes oli tunda, kuidas kĂ”ik hÔÔgub tĂ€nu vulkaanile. Üleval anti meile kollane kostĂŒĂŒm selga ning kaitseprillid ja liug alla vĂ”id alata. Alguses mĂ”tlesin, et vĂ”tan rahulikult ja jalgadga reguleerin hoogu, sest öeldi, et see vĂ”ib tĂ”usta kuni 70 km/h kuna nĂ”lv on vĂ€ga jĂ€rk ja see veits hirmutas mind. Aga reaalsus oli see, et igakord, kui proovisin hoogu vaiksemaks saada, siis lendasin kĂ”ik kivikesed mulle otse nĂ€kku ehk tundus lihsam variant lihtsalt metsiku hooga alla liuelda ilma pidurdamata.





 Ă•htul tegime walking touri ning kes Nicaragua kohta miskit teab on arvatavasti kursis, et see tegelikult suht sassis riik ning kuulda kĂ”ike seda ajalugu ja praegust elu lĂ€bi kohaliku silmade oli meeletult huvitav kuid samas ka vĂ€ga ĆĄokeeriv. Kui ma ei eksi nĂŒĂŒd numbritega, siis 20% riigi rahvastikust elab totaalses vaeses ehk neid puudub juurdepÀÀs elektrile, kanalisatsioonile jms, 40% rahavastikust elab vaesuses keskmise pĂ€evasissetulekuga 4 dollarit ehk ainult toidurahaga. Edasi on alam-kesklass, ĂŒlem-keskklss ning riigipeale kokku on 10 vaid vĂ€ga jĂ”ukat perekonda. Leonis avastasime tĂ€iesti juhuslikult ka kohaliku klubi, kuhu sattusime pĂŒhapĂ€eva ja teisipĂ€eva Ă”htutel ja taaskord nendin, et pidutseda see rahvas oskab. Pole ammu nĂ€inud teisipĂ€eva Ă”htul sellist tantsimist ja möllu. Ühe pĂ€eva veetsime ka Playa Rocas nimelises rannas taaskord imeilusat loojangut vaadates, kuid kuna seal palme ega puid ei olnud, siis vĂ€ga raske oli seal sellises kuumuses ilma varjuta olla ning liiva peal asutuda ei saanud, sest ka lĂ€bi plĂ€tude kĂ”rvetas see jalgu ehk ma veetsin enamuse ajast restos pina coladasid juues.

Playa Rocas

Siis jĂ”udis kĂ€tte kolmapĂ€ev ning mul polnud enam ĂŒhtegi plaani edasiseks. Ka oma reisisĂ”pradega lĂ€ksime kĂ”ik eri suunades laiale ning tuju oli pigem nukrapoolne ja nii ma siis istusin seal peale check outi kotid sĂŒles, et kuhu poole ja kuidas ma nĂŒĂŒd liikuma hakkan. Otsustasin minna tagasi San Juani, sest see on Costa Rica piirile kĂ”ige lĂ€hemal ning mul lend tagasi on nagunii Costa Ricalt ja esimene kord tĂ€nu Sunday Fundayle ei jĂ”udnud vĂ€ga piirkonda avastada. KĂ”igepealt sĂ”itsin Managuasse, kus too pĂ€ev oli 37 kraadi sooja, seljakotiga trallides see ikka pĂ€ris rets. Kohale jĂ”udes avastasin, et see bussiterminal, kus ma olema peaksin on teises linna otsas vĂ”rreldes sellega kuhu saabuvad bussid Leonist. Taksojuhid on sealkandis inimesed, keda vapsjee usaldada ei saa ja ma polnud nĂ”us selle sĂ”idu eest maksma nii palju kui nad kĂŒsisid ehk seiklus lĂ€bi Managua hakkas. Otsisin bussipeatust kohalikuks bussiks, leidsin ja sain bussile, mis toimib nii, et see peatub pigem harva vaid aeglustub ja siis inimesed hĂŒppavad sisse ja vĂ€lja. KĂŒsisin ĂŒhelt nooremalt naiselt seal, et palju pilet on ja kas see ĂŒldse lĂ€heb sinna jaama, kuhu mul vaja. LĂ”puks see sama naine sĂ”itis minuga sinna, kus ma pidin maha minema, saatis mu Ă”igesse peatusesse, uuris palju jĂ€rgnev buss maksab ja siis sĂ”itis tagasi. Kui ma teda tĂ€nasin abi eest, siis ta vastas, et tema ei aidanud mind vaid jumal aitas. Hea kĂŒll, aitas kes aitas aga ma vĂ€ga tĂ€nulik selle eest, sest see koht oli nii varjatud, et ma muidu siiamaani vist otsiks bussi Rivase suunas. Minu jaoks tĂ€iesti uudse asjana on siinkandis tĂ€navatel sildid, et kuhu suunas liikuda vulkaanipurske vĂ”i tsunaami korral. Eelviimasel hommikul pesin hambaid ja Ă€kki hakkas meeletult kĂ”va alarm tööle. Mitte minu hostelis vĂ”i tĂ€naval vaid ĂŒle terve San Juani. Ainsad sĂ”nad mis ma hĂ€irekella taustal aru sain oli evakueerimine ning tsunami. Korraks tĂ”mbas kĂ”hus ÔÔnsaks, et kas nĂŒĂŒd peaks suu kiiresti Ă€ra loputama, passi haarama, meenutama kus suunas minna tuli ja lihtsalt joosta. Kuna keegi aga uksele koputama ei tulnud, siis tundus, et vist ikka ei ole tsunaami ning hiljem uurisin maad ja tegu oligi testalarmiga. Tore oleks olnud sellest testist muidugi varem teada, et hambahari suus poleks pidanud peas maksimaalselt ellujÀÀmisplaani kokku panema. San Juanis olles kĂ€isin veel Maderase rannas, mis tundus tĂ€ielik pisike surfirand imeliste lainetega ja kĂ”ik kuidagi oskasid vĂ€ga hĂ€sti laineid seal pĂŒĂŒda. Teel sinna pĂ”rkasin kokku paari inimesega, keda kohtasin treehouse partyl ja nendega tegime taaskord tĂ€iesti imelise loojangu taustal kokteile ja lĂ€ksime veel Ă”htul San Juanis vĂ€lja joogile ja söögile ning see oli ka minu viimane öö Nicaraguas. Mul jĂ€tkub Nicaragua kohta sĂ”nu vaid ĂŒlivĂ”rdes ning ma isegi ei mĂ€leta millal mul oli viimati nii kahju kuskilt lahkuda, kui ma seekord silmad kergelt mĂ€rjad ĂŒle piiri taas Costa Rica poole kĂ”ndisin. TĂ€iesti vapustav koht toredate inimestega, vĂ€ga Ă€geda vaibiga, odavage hindade ja hea ilmaga. Kuna siin inglise keelt vĂ€ga ei rÀÀgita, siis saab korraliku ja intensiivse hispaania keele kursuse ka kohe kĂ€tte. Ma vĂ€ga loodan, et ĂŒkspĂ€ev toob elu mind siia riiki veel tagasi.

Costa Rica đŸ‡šđŸ‡·

 

Costa Rica- riik, mis jÀÀb alatiseks meelde, sest seal maandudes tĂ€itus minu suur unistus. Nimelt tĂ€histab Costa Rica 50. riiki, mida mul on olnud au enda elu jooksul kĂŒlastada. EesmĂ€rk oli seatud juba varasemaks, kuid koroona tuli ja tegi enda korrektuurid ning veidi kauem vĂ”ttis selle 50 tĂ€itumine aega, aga seda magusam see oli. Seiklus algas minu jaoks pealinnast San Josest, kus oli nii mĂ”nus mĂ€rtsi alguse kĂŒlmast tulles leida end ĂŒhtĂ€kki keset Kesk-Ameerika 30+ kraadi ja pĂ€ikesepaistet. See koroona aegne reisikriis vahepeal minu peas ikka korralikult Ă€ra flipps ning juba lennujaamades tekkis ĂŒle pika aja taas iseenda tunne ja meeletu rÔÔm sĂŒdamesse. 

San Jose nagu ikka suurlinnade kohta- ei midagi erilist ning soovitaksin vĂ”imalusel kiiresti edasi liikuda. Mina bookisin seal ĂŒhe öö, et veidi ajavahest taastuda ning jĂ€rgmine varahommik liikusin juba edasi La Fortuna nimelisse linnakesse. Kuidagi tĂ€iesti ootamatult leidsin juba esimeseks Ă”htuks sealt ĂŒlimĂ”nusa 5-liikmelise seltskonna saksa tĂŒdruku ning iisraeli poiste nĂ€ol, kellega paar pĂ€eva koos trallisime. Esimesel Ă”htul kĂ€isime kuumaveeallikates istumas, mis oli justkui jĂ”gi, aga megasooja vulkaanilise kuuma veega. KĂŒlm jook kĂ€es oli seal tĂ€itsa mĂ”nus lösutada, kuniks lĂ€ks kottpimedaks ja mööda kive vĂ€lja ronides oli seitse korda tunne, et varsti oleme kĂ”ik nĂ€oli seal kivide peal pikali. JĂ€rgmine pĂ€ev tegime tripi La Fortuna kose juurde, mis iseenesest polnud vĂ€ga suure wow-efektiga, kuid mĂ”nus oli peale maksimaalselt palavat matka sinna kose alla ujuma hĂŒpata.

La Fortuna kosk

Peale La Fortunat lĂ€ksin edasi mĂ€gedesse Monteverde nimelisse kĂŒlakesse. PĂ”hiasi, mida seal teha on Kesk-Ameerika pikim zipline ning ilmselgelt kĂ”las see vĂ€gagi pĂ”nevalt, et juba jĂ€rgmisel pĂ€eval rippusin ka seal kaabli kĂŒljes puude vahel. Nimelt on kĂ”ige pikem liin 1,5km pikk ning seda saab teha supermani asendis ehk nĂ€gu maapoole liueldes. Esialgu mĂ”tlesin, et ma seda kĂŒll teha ei julge, kuid kĂ”ik ees lĂ€ksid ja ei saa ju nĂ”rgem olla (kuigi sĂŒda vĂ€rises korralikult) ning lĂ€ksin samamoodi. Merepinnast olime 700m kĂ”rguses ning maapinnast 200m, jĂ”udsin selle 1,5km jooksul korduvalt kĂ”va hÀÀlega vĂ€lja öelda, et mida ma ometi teen :D aga vĂ€ga kihvt ja omamoodi kogemus, kindlasti soovitan inimestele, kellel suurt kĂ”rgusekartust ei ole. Viimase atraktsioonina oli tarzan swing ehk 45m vabalangemist ja siis lĂ€ks köis justkui kiikumisse. Vot see oli hirmus, peale seda mul ka reaalselt kĂ€ed veel tĂŒkk aega vĂ€risesid. Pole suurem asi vabalanguste fĂ€nn ning ka kohalik töötaja ĂŒtles, et ta ise seda aint 1x teinud, sest see pĂ€ris jube. Polnud suur lohutus mu jaoks just enne sinna minemist.

Zipline

Monteverdes on ka Cloud forest ehk pilvepiiril asuv troopiline mets paljude erinevate troopiliste lindude, elukate ja taimedega. Iseenesest mĂ”nus rahulik jalutuskĂ€ik loodushelide ja meeletult vĂ€rke Ă”hu keskel, kuid see hind seal on kĂŒll veidi ĂŒle vĂ”lli minu arvates (15 dollarit sissepÀÀs metsas jalutamiseks). Monteverde oli ka ainuke koht, kus terve reisi jooksul oli jahe. Kuna see on merepinnast pĂ€ris kĂ”rgel, siis oli seal ka temperatuur vastav ja tuul oli meeletu. Ma Ă€rkasin mĂ”lemad ööd mitu korda ĂŒles lihtsalt sellepĂ€rast, et tuul oli nii vali ja ehmatas Ă€rkvele.

Cloud forest

Monteverdest oli aeg minna mĂ”nusale rannapuhkusele ja teepeale jĂ€i Samara beach ning leian, et see linnake ise pole midagi vĂ€ga erilist, kuid rand on ĂŒks ilusamaid, mis ma elus nĂ€inud olen. Imeilus vesi, puhas liiv ning palmimets ranna ÀÀres, kuigi liiv oli nii meeletult kuum, et palja jalaga seal astuda ei saanud ja isegi Ă”hemate plĂ€tudega oli liiva peal valus kĂ”ndida.

Samara Beach

Peale Samarat liikusin edasi Santa Teresa randa, mis oli ainuke koht, mille kohta kuulsin kiidusĂ”nu juba enne reisi. Tegu on pisikese surfikĂŒlakesega, kus on reaalselt ainult ĂŒks sirge tee, mille ÀÀres on poekesed, söögikohad ja baarid ning suur rannariba surfiks ideaalsete lainete ning imekaunite pĂ€ikseloojangutega. Santa Teresale jĂ€in kolmeks ööks pidama ning leidsin reaalselt 30 minutit peale saabumist juba Ă€geda seltskonna, kellega olime minu Santa Teresa lĂ”puni koos. Sealne elu oli maksimaalselt tsill, sest peale surfamise seal midagi suurt teha ei olnud. PĂ€eval oli rannaelu, raamat, kohvikutsill ning Ă”htul joogid, tants ja trall. Minu jaoks jĂ€igi Santa Teresa viimaseks peatuspaigaks Costa Rical. Ühelt poolt oli mul sealt vĂ€ga kahju lahkuda, sest inimesed said lĂ€hedaseks ning vaib oli mĂ”nus, kuid teisalt tundsin, et 3 pĂ€eva lihtsalt logelemiseks on piisav ning tahaks juba edasi avastada ja seigelda.

Santa Teresa beach

Costa Rica oli tore, kulgev ja rahulik sihtkoht minu jaoks. Rannad olid mĂ”nusad, reisida oli vĂ€ga lihtne ja kohtasin oma teel vĂ€ga toredaid inimesi. Tagasi ma siiski vist Costa Ricale ei kiirustaks, sest see riik on vĂ€ga, vĂ€ga kallis. Summad, mis mul lĂ€ksin punktist A punkti B liikumisele on utoopilised ja ĂŒleĂŒldine teeolustik on ka suht lappes, sest tĂ€nu mĂ€gedele peab igale poole minema maksimaalse ringiga, mida minu pea ei suutnud aktsepteerida, et kuidas on vĂ”imalik 70km lĂ€bimiseks sĂ”ita kas 12 tundi nelja erineva bussiga vĂ”i maksta 50 dollarit ja minna eratranspordiga 4 tundi. Kuid Costa Rica on reisimiseks vĂ€ga lihtne koht, sest kĂ”ik rÀÀgivad seal inglise keelt ning riik ise on vĂ€ga turistikas, et seal olles tundub kĂŒll kĂ”ik vĂ€ga turvaline ja lihtne.

Sunday, March 15, 2020

Guatemala🇳🇼


LÔpuks ometi olen ma Kesk-Ameerikas. Sihtkohas, mis minu peas keerles juba viimased 5 aastat ajast kui ma oma LÔuna-Ameerika reisilt tagasi jÔudsin.p
Esimeseks sihtkohaks valisin ma Guatemala. See oli koht, mille kohta ma olin kÔige rohkem tuttavatelt reisisellidelt kuulnud ja tundus turvaline valik.
Seekord pakkisin oma koti (olen saavutanud meistritaseme reisides vaid vajalikuga, sest kogu mu 2 kuu varandus siin reisil kaalus kokku 8kg) 25 veebruaril ja maandusin 26 Ôhtul Guatemala citys. Ajavahe Eestiga on 8h ja mu reis kestis ka pÀris pikalt, et seekord oli mul elu kÔige pikem ajavahega kohandumine. Kogu aeg oli uni ainult.
Aga rÀÀkides kohtadest, siis Guatemala city ehk pealinn minu silmis midagi erilist pole. Ma broneerisin kĂ”igepealt 2 ööd, et saaks natuke reisist puhata ja harjuda Guatemalaga enne kui kohe trippimine pihta hakkab, aga ausalt öeldes peale neid kahte ööd ma juba ootasin, et saaks edasi liikuda. JĂ€rgmiseks sihtkohaks oli seljakotireisijate suur lemmik Antigua. Tegemist on pisikese linnakesega vulkaanide (osad aktiivsed) keskel. Suuri maju seal pole ĂŒldse, ainult pisikesed madalad ja vĂ€ga vĂ€rvilsed. Ideaalis vĂ”iks linna 1 pĂ€evaga lĂ€bi kĂ€ia, aga kuna ma olin sellest kohast ĂŒlivĂ”rdes kuulnud, siis broneerisin kohe 3 ööd. Suurt midagi ei teinudki alguses. Sain kokku ĂŒhe Uus-Meremaa tĂŒdrukuga, kellega kunagi 5a tagasi Boliivias tutvusime ja ta ei lĂ€inudki oma reisilt tagasi vaid elab nĂŒĂŒd Antiguas. Ta tegi vĂ€ikse linnatuuri ja istusime ĂŒhes baaris, aga nagu öeldud, siis vĂ€simus mind ikka hullult jĂ€litas, et ega ma pikalt kuskil olla ei jaksanud ega suurt teha.
LĂ”puks 2.03 otsustasin teha Acatenango vulkaani matka. Vulkaan ise on peaaegu 4000meetrit merepinnast ja sinna korraldatakse ööpĂ€ev kestvaid matku. Esimesel pĂ€eval matkasime kuskil 4-5 tunni vahel, et jĂ”uda laagriplatsile. Iseenesest ei tundu see pikk aeg, agaaaaa kohati olid ikka vĂ€ga retsid tĂ”usud. Ütleme nii, et 85% sellest matkast tundsin ma end kui 80aastane mööda mĂ€ge ĂŒles ronimas veremaitse suus. Mu parim sĂ”ber oli kepp, mille saime rentida 80eurosendi eest ja millele ma toetusin iga 5min tagant, et pilti tasku ei viskaks. Okei vĂ”ib olla ma natuke liialdan. Aga tĂ”si on, et alguses oli ka meeletult palav ning hiljem hakkas ka kĂ”rgus vaikset mĂ”juma ja Ă”hk muutus vĂ€ga hĂ”redaks. Et kĂ”ik need tegurid kokku tegid minu jaoks selle matka ikkagi suht raskeks. Telklasse jĂ”udes avastasime aga tĂ€iesti 100% pilvise platsi enda eest. Acatenango vulkaan asub nimelt Fuego nimelise kĂ”rval, mis peaks olema ĂŒks aktiivsemaid vulkaane maailmas. Ja oligi. Me kuulsime Fuegot purskamas...aga ei nĂ€inud mitte midagi. Mu nĂ€ost oli lugeda ainult pettumust, sest pilved ei tundunud ka mitte kuskilt otsast taanduvat ja vahepeal tunduski, et tegime lihtsalt retsi matka tippu, et nĂ€ha...pilvi. Õnneks poole 9 paiku pilved tĂ”mbasid minema ja taevas oli tĂ€iesti selge. Ja WOW!!! Naeratust mu nĂ€ost oli raske minema pĂŒhkida. Taevas paistis poolkuu, tĂ€hed sĂ€rasid ja me olime niiiiii lĂ€hedal purkavale vulkaanile ja nĂ€gime punast laavat mööda kĂŒlge alla voolmas. Ütlen ausalt, et see kogemus oli nii ainulaadne ja vĂ”imas, et ma lihtsalt seisin seal ja mĂ”tlesin, kui Ă”nnelik ma olen, et mul on elus vĂ”imalik sellist asja ĂŒldse kogeda. Magasime telkides ja kuigi öösel tĂ”mbas miinuskraadideks, siis mul oli isegi suht ok, sest ma kandsin 6 kihti riideid😀 Reisifirma andis kĂ”igile joped, mĂŒtsi ja kindad ka, mis olid kĂ”ik megasoojad. Öösel muutus Fuego eriti aktiivseks ja mingi hetk lĂ€bi une kuulsin ĂŒhte purset teise jĂ€rel ja omaette seal kubujussina magamiskotis mĂ”tlesin, et hmmm, kas see on ikka normaalne. Kell 4 oli jĂ€lle Ă€ratus ja tuli ette vĂ”tta teekond tĂ€iesti vulkaani tippu. See kestis umbes tunnikese ja oli ka ikka vĂ€ga raske. Lisaks sellele, et jalad tĂ€iesti sĂŒldid olid eelmisest pĂ€evast, oli vĂ€ljas megakĂŒlm, kottpime ja vĂ€ga unine tunne. Õhk oli eriti hĂ”re ja jĂ€rsemad tĂ”usud tĂ”mbasid korralikult lĂ€bi. Aga see kĂ”ik oli seda vÀÀrt. PĂ€ikesetĂ”us sealt tipust oli lihtsalt vaimustav. Kui pĂ€ike ilusti kĂ”rgel oli trippisime tagasi telklasse, sĂ”ime ja hakkasime alla minema. Esimene osa oli eriti mĂ”nus. Nautisin ilusat ilma ja jalutasin rahulikult, aga kui need jĂ€rsemad kohad tulid lĂ”pus siis oiiiii kuidas mu 80aastase pĂ”lved tunda andsid. Kuigi see 24 tundi oli vĂ€gagi proovile panev, siis oli see ĂŒks kihvtimaid 24 tundi, mis mul vĂ€ga ammu on olnud. Nii palju emotsioone mahtus sinna sisse ja see kĂ”ik oli lihtsalt vaimustav, mis seal ĂŒleval oli. Tagasi jĂ”udsime hostelisse lĂ”una paiku ning kella 4ne Ă€ratus ja matk olid nii lĂ€bi tĂ”mmanud, et midagi suurt targemat pĂ€evaga enam ei teinudki.
JĂ€rgmine pĂ€ev aga seadsin sammud Atitlani nimelise jĂ€rve ÀÀrde. Tegu on pĂ€ris suure jĂ€rvega mĂ€gede ja vulkaanide keskel ehk merepinnast ikka tunduvalt kĂ”rgemal ning jĂ€rve kĂŒlgedel on erinevad kĂŒlakesed, mida saab paadiga kĂŒlastada. Mina alustasin Panajacheli nimelisest kĂŒlakesest kuhu jĂ€in esialgu kaheks ööks ja armusin sellesse kohta pea kohe. Pisike koht, samas piisavalt suur, et kĂ”ik asjad on olemas ning sealt nĂ€eb imeilusaid pĂ€ikeseloojanguid. Vahepeal liikusin ĂŒheks ööks ka San Pedro nimelisse kĂŒlakesse teisel pool jĂ€rve, sest sealt sai teha Indian Nose hike. Ehk taaaaaskord matkamine (kes oleks arvanud, et Guatemala mind selliseks hommiku inimeseks ja matkaselliks muudab). Just siis kui vulkaani matkast hakkasid lihased vaikselt taastuma panin taaskord Ă€ratuse 3.30ks ja hakkasin mĂ€e otsa ronima. Seekord ka ilma oma parima sĂ”bra, kepita, kellele toetuda. Aga asi oli tunduvalt sujuvam ja lĂŒhem. Peale vulkaani kutsuksin seda rahulikuks hommikuseks jalutamiseks. Peale San Pedrot ja Indian Nose vurasin paadiga taaskord Panajacheli. Kuigi Atitlan on siiani vaieldamatult mu lemmikkoht Guatemalas, siis peale Panajacheli broneerisin bussi Lanquini nimelisse kĂŒlakesse, mis distantsilt peaks olema suts ĂŒle 300km, aga meil vĂ”ttis ĂŒle 10h sinna jĂ”udmine. Olgu tervitatud kĂ”ik mĂ€gised ja kurvilised teed, mis mul sĂŒdame pahaks ajavad. Lanquin asub vihmametsas ja pĂ”hjus miks inimesed sinna lĂ€hevad on Semuc Champey. Looduslikud, ma ei teagi kuidas neid nimetada, nagu basseinid oma tĂŒrkiisse veega keset vihmametsa ja mĂ€gesid. Taaskord tuli suht hard core matk, et vaateplatvormile jĂ”uda ja mööda muda sealt pĂ€rast pĂ”himĂ”tteliselt alla libiseda. Aga tuleb tĂ”deda, et vĂ€ga ilus koht. Kuigi uuesti ma seda 10h sĂ”itu selle nimel isiklikult kindlasti tegema ei hakkaks. Lanquinis on veel koopad ja ĂŒks Ă”htu lĂ€ksime kahe belgia tĂŒĂŒbiga sinna uudistama. Mingi hetk olime 40m maa all ja ronisime mööda eriti teravaid kive ehk adrekat sai. Lahkusime pĂ€ikeseloojangu ajal, mil ka kĂ”ik nahkhiired otsustasid lahkuda sealt koopast ja oiiii kuidas neid lendas. Ma ikka korralikult hoidsin kĂ€si nĂ€o ees, et mĂ”ni vastu vahtimist ei lendaks. Öeldi, et neid nahkhiiri pidavat sealt umbes 10 000 korraga vĂ€lja lendama. Tagasi teel kĂ”ndisime mööda muda edasi tagasi libisedes, vĂ€ljas lĂ€ks kottpimedaks ja padukat sadas. Mingi hetk hakkas ĂŒks tĂŒĂŒp hÀÀletama ja kohe vĂ”ttiski mingi kastiga kohalik meid peale. Me istusime kastis, kus oli veel köitega kinnitatud mootorratas ja mööda neid kurvilisi teid, vihm nĂ€kku pritsimas viis see mees meid mĂ€e otsa meie hostelisse Ă€ra. See sĂ”it oli niiii lege, sest auto libises mudas, meie seal kastis, kuskilt kinni polnud hoida, sest lĂ€bi iga augu sĂ”ites lendasime seal nagunii ringi. Aga teate, sellised natuke lollid, pisikesed ekstreemsed asjad on just need mille pĂ€rast ma reisin. Ma ausalt ei suutnud kĂ”va hÀÀlega naermist lĂ”petada terve tee ja kohale jĂ”udes, olles totaalsed mudakollid, oli tunne nagu oleks ei tea mis reisiga just hakkama saanud. Lanquinis peatusin kolm ööd ja peaaegu terve see aeg kui ma seal olin sadas korralikult vihma. Alguses oli pettumus suur, aga tegelikult oli vĂ€ga mĂ”nus mullivannis paduka ajal istuda ja pĂ€rast hosteli rahvaga piljardit ja laumĂ€nge mĂ€ngida. Et see suht ideaalne koht kui on soov end maailmast Ă€ra lĂ”igata natuke. Lanquinist lahkudes olid teed ikka vĂ€ga mudased ja ilm pilvine ja sobune sellega, et me olimegi konkreetselt pilvedes ja midagi vĂ€ga nĂ€ha polnud. Teed nagu mainitud vĂ€ga kurvilised ja koht ilma piirdeta. Ilmselgelt kĂ”ikidest minibussidest, kes korraga Lanquinist erinevas suunas liikuma hakkasid jĂ€i meie oma mutta kinni. Mida rohkem andis juht gaasi, seda rohkem vajus buss tagumise osaga kuristiku poole. Meid aeti tagaotsa, kohalikud tulid sinna tee peal oleva otsa juurde kĂ”ik lĂŒkkama ja ikka vajusime me aina tagasi. Pole vist vaja mainida, et mu pulss oli sĂŒdamerabanduse ÀÀrel, ronisin tee pool olevasse otsa ja tĂ”mbasin akna lahti, sest ilma naljata olin valmis sealt aknast vĂ€lja hĂŒppama kui buss veel tagasi libiseb. Õnneks kuidagi saime ikka teele tagasi aga mu vererĂ”hk oli veel tĂŒkk aega laes. Taaskord lugu, mis sel hetkel tekitas korraliku sisemise paanika, aga praegu ajab naerma. Reisidel ikka juhtub. Mul vĂ€hemalt.
Taaskord pikk pĂ€ev bussis veetes jĂ”udsin tagasi Antiguasse, kust mul pidi jĂ€rgmine hommik kell 7 minema buss El Salvadori.  Guatemalas juba gramm ĂŒle 2nĂ€dala selleks ajaks oldud ja sain kĂ”ik tehetud, mis tahtsin ehk olin 100% valmis uuteks avastusteks, aga vĂ”ta nĂ€pust. TĂ€pselt 12h enne bussi vĂ€ljumist jĂ”udis koroona paanika ka lĂ”puks siia maile ning mulle öeldi, et nii El Salvadori kui ka Hondurase piirid (minu 2 jĂ€rgmist sihtriiki) on suletud. Muid plaane mul polnud, et suht hetkega pidin oma plaanid tĂ€iesti ĂŒmber mĂ”tlema. JĂ€in veel 3ks ööks Antiguasse kuna hakkasin ka kodustelt saama paanikat, et kohe piletid Eestisse ostaks kuna piirid kinni jne ning Antigua hea baaskoht mujale Guatemalas minemiseks ning samas ka Guatemala Citysse kui lennujaama vaja kiiresti minna. Esialgu mĂ”tlesin asja rahulikult vĂ”tta ja vaadata mis saab. Sain kokku ka ĂŒhe eesti tĂŒdrukuga ning koos meie kohaliku sĂ”braga lĂ€ksime hoopis kĂ”rvalkĂŒlla vĂ€ikese kohaliku tootja juurde mayade stiilis ĆĄokolaadi tegema, selle asemel, et niisama paanitseda. Ma suur ĆĄokoladi fĂ€nn kĂŒll pole, aga vĂ€ga kihvt oli nĂ€ha kuidas kakao taimest lĂ€bi koorimiste, röstimiste, purustamise ja vormimise jĂ”ubki meieni ĆĄokolaad. Saime ka igat protsessi ise kaasa teha ja proovida igas staadiumis kakaod/ĆĄokolaadi ehk iga ĆĄokohooliku unistus.
Tagasi internetimaailma jĂ”udes oli paanika aina sĂŒvenenud ja juba kutsus ka valitsus kĂ”iki koju. Ma selles loogikat ei nĂ€e, sest siin koroona veel ei levi, kĂ”ik asjad on avatud, elu toimib normaalselt ja pĂ€ike paistab. Eesti tulles oleksin 2 ndl ĂŒksi kodus ehk broneerisin hoopis bussi El Paredoni nimelisse surfikĂŒlakesse ookeani ÀÀres ja proovin siin natuke tsillilt vĂ”tta ja loota, et Euroopa ja maailm rahunevad varsti maha. Mu esialgselt plaanitud Kesk-Ameerikast kuni Ecuadorini vĂ”ib vist und nĂ€ha, sest hetkel tundub, et siit Gutemalast mul vĂ€ga kuskile liikuda pole kuna piirid kĂ”ik kinni. Aga elab pĂ€ev korraga ja vaatab mis edasi 


I am finally in Central America. A destination that has been haunting me eversince I left South America 5 years ago. My first destination is Gutemala where I arrived on the 26th of February. Firstly I stayed 2 nights in the capital, Guatemala City, to recover before I start exploring around, but tbh I have never had such a long jetlag in my entire life than I had in here. I would recommend to stay in Guatemala City as shortly as possible, not much to see there in my opinion. Anyways I was happy to move on after two nights. My next stop was the main backpacker place in Guatemala, a small town in the middle of volcanos with lots of colourful tiny houses, called Antigua. The main attraction in Antigua is the Acatenango volcano hike. Which I decided to take on the 2nd of March. It’s an overnight hike that takes you to the top of Acatenango which is about 4000meters from the sealevel. Safe to say I had a bloodtaste in my mouth at least half the hike up. It takes around 4-5 hours to reach the camping site on the first day and some parts were veeeery steep. My best friend thoughout the hike was the stick that we were able to rent for 80 eurocents at the beginning. Around 3.30 pm we reached the camping site AND for my massive dissapointment there were only clouds. Could not see anything else and they did not seem to dissapear either. Thankfully by 9.30pm it cleared up and ohhh wowwwwwwww!!! I could not wipe the smile off my face. Halfmoon, sky full of stars and an active volcano called Fuego erupting in the backruound, red magma sliding down. That was just amazing and I felt so greatful that I am able to experince that sort of things. We slept in the tents and altought it was minusdegrees during the night then I was actually okay to sleep. Maybe because I was wearing 6 layers of clothes :D Fuego got extremely active during the night when there was one eruption after another and wrapped in  one million things, barely able to move, I was thinking by myself if this is even normal. Wake up time was 4am to do the hike to the summit. And ohh how I was struggeling there. Body was still like a jelly from the yesterdays hike, was so sleepy, it was pitch black outside, cold, the air was so thin and on the top of that it was sooo steep as well the whole way up. But an hour later we were there and it was 100% worth it. The sunrise we got from there was out of this world. Nothing I had ever seen before. When the sun was high up we went back to the campsite, had breakky and started our way down. First part was like walk in the park but during the steeper part down, it felt like I am 80 y/o and my knees are 90. We got back to the hostel around noon and after recovering for a night I made my way to lake Atitlan. A huge lake in the middle of volcanoes and mountains. Definitely my favourite spot in Guatemala. There are few villages around the lake which are accessible by boat. I chose the one called Panajachel as my main spot and liked it a lot there. Small but big enough to have everything with a bonus of amazing sunsets. For one night I also went to San Pedro to do the Indian Nose hike (who would have known that Guatemala turns me into such a morning person and hiker, huh). 3.30 am wake up to start hiking towards the top of a mountain again. But compared to the volcano I would call this one a lovely morning walk. Again worth doing it since you get the view over the whole lake during the sunrise. Very magical. After 4 nights in total by the lake I took a shuttle to Lanquin. A place which was slightly more than 300km away but it took us more than 10h to drive that. Cheers to all the curvy roads in the mountains that are everything but enjoyable. The main reason why people go to Lanquin is the Semuc Champey, natural pools with turquise water in the middle of a rainforest and mountains. Very pretty but I personally would not take that 10h journey for that again. The whole three days I spent there was pissing down rain. At first I was very dissapointed but it was actually pretty cool to chill in the hot tub in the rain and play pool and boardgames with the hostel people afterwards. Very relaxing and a good spot to cut yourself off this world for a wee while. One day we also went to explore the cave with two belgian guys. At some point we were 40meters underground climbing sharp rocks, pretty cool. During the sunset we decided to leave the cave and so did around 10 000 bats. Never seen anything like it before. Was covering my face so that I wouldnt get smacked by one. When we started walking back it got totally dark and the rain was pouring down and the road was so muddy we were sliding around. One of the belgians hitchhiked to a local guy with a trunk and we had to sit back. That ride was legendary. Roads were curvy and pumpy, we had to go up on a steep hill, the rain was splashing to our faces. The car was sliding in the mud, we were sliding in the back of the car. I could not stop laughing out loud the whole way up. That sort of silly and small things is the reason why I feel so alive when travelling. When it was time to leave Lanquin the roads were crazy muddy and of course our van got stuck in the mud. We were literally in the clouds on the edge of a cliff and the more the driver pushed gas, the van was sliding towards the edge of the cliff. Locals were trying to push, we were ordered to go the the back of the van but still with every press on the gas pedal we went backwards. Safe to say my pulse was high as and in my head I was forming escape plans in case we will slide more towards the edge. Thankfully after a while we got out but my hands were shaking for a good while afterwards. Arriving back to Antigua I tought this was my last night in Guatemala since by then I had been there for a bit longer that 2 weeks and done everything I wanted to. But 12 hours before my bus was supposed to go to El Salvador, the corona panic arrived here as well and I was told that the borders of El Salvador as well as Honduras (my next two destinations) have been closed. I had no plan B so I stayed in Antigua for three more nights to see how this situation will unfold. But it only got worse and I started to get messages from the home ones as well to return to Estonia asap. To ignore the panic tho then me, another estonian girl and our local friend went to a small family owned chocolate factory where they made true mayan style chocolate. Although I am not a big fan of chocolate it was still so interesting to see how the chocolate we know from stores comes from the cocoa plant and what needs to be done with it. We were also able to taste cocoa/chocolate in every stage and try to roast/grind etc ourselves as well. Definitely a chocoholics wet dream.
Returning to the internet world it seemed like the world is going more crazy within every minute and the tought of returning to Europe where everything is closed and I would have to sit first two weeks at home not even able to see anyone, did not excite me at all. So instead I booked a shuttle to a little surfing village called El Paredon by the coast of Guatemala. Long story short then atm it feels like I am a bit stuck in Guatemala and I have no clear plan at all what to do. Will just take day by day and see how this situation goes. But safe to say that my Central- American trip down to Ecuador is just a dream now...

Acatenango hike
Fuego

Atitlan
Panajachel


Semuc Champey
Chocolate workshop









Thursday, January 9, 2020

India 2


India...on olemas kohti ja siis on India. Üle pika aja oli see riik, mis mind jĂ€lle imestama ja ĂŒllatuma pani ning pĂ€ris ausalt kohe, siis tĂ€iesti ainulaadne ja erakordne koht siin pĂ€ikese all. Kuigi kui ma pĂ€ris ausalt ĂŒtlen, siis kĂ”ikidest oma reisidest oli India see, mida ma ise kĂ”ige rohkem kartsin. TĂ”enĂ€oliselt kĂ”ikide nende hullude uudiste pĂ€rast, mis meedias on olnud. Samuti ei teadnud ma ise vĂ€ga inimesi, kes Indias on trippinud ja veel vĂ€hem, kes seal ĂŒksinda on kĂ€inud. Aga taaskord vĂ”ib öelda, et kĂ”ik need hirmud olid asjata ning kohalike kohta on mul vaid hĂ€id sĂ”nu öelda. See kui sĂ”bralikud kĂ”ik minuga olid ja kui palju mind aidati seal, kui ma jĂ€lle eksinud nĂ€oga ringi uitasin on nii hĂ€mmastav ja seal olles lĂ”i minu naiivne pool, kes arvab, et inimesed on ainult head ja abivalmid jĂ€lle vĂ€lja, aga niimodi seal tĂ”esti oli.
Aga alustan kohtade kaupa, et kus ma seal kĂ€ia jĂ”udsin. Kui esialgu mĂ”tlesin, et kuu aega Indias on meeletult pikk aeg ja selle ajaga mul India Ă€ra tĂŒĂŒtab, siis kindlasti ei olnud see piisav aeg ja pĂ€ris kindlasti jĂ€i mul nĂ€gemata ja tegemata liiga palju. India on VÄGA suur riik ning punktist A punkti B liikumine on vĂ€gagi aeganĂ”udev ja seega pidin ka mina otsustama, et kuhu ma oma kuu aajaga jĂ”uan minna ning millised kohad jÀÀvad tulevikku ootama.
Alustasin oma Indiat Jaipuri nimelisest linnast pĂ”hja India Rajasthani osariigist. Jaipur on tuntud ka kui roosa linn ning linnamĂŒĂŒride sees on tĂ”esti eranditult KÕIK hooned roosat vĂ€rvi. Roosa on ta seetĂ”ttu, et kunagi ammu tuli kuningas Edward sinna kĂŒlla ja selle puhul vĂ€rviti hooned roosaks kuna roosa on kĂŒlalislahkuse vĂ€rv ja peale seda on jÀÀnud kĂ”ik roosaks. Seiklused hakkasid mul juba lennujaamast. Nimelt jĂ€id mĂ”lemad mu lennud Sri Lankalt hiljaks ja ma spetsiaalselt olin vaadanud lennud, et ma jĂ”uaksin pĂ€evavalges kohale, aga seda ei juhtunud. Maandudes hakkasime lennukis mu kĂ”rvalistujaga jutustama ja tulime koos lennujaamast vĂ€lja. Ta aitas mu pangaautomaati leida ja siis tuleb vĂ€lja, et teadmata pĂ”hjustel ainuke pangaautomaat Jaipuri lennujaamas ei anna mulle raha. Proovisin nii deebet kui ka krediitkaarti, aga ikka ei saanud midagi. Seisin siis pimedas seal lennujaama ees ilma ĂŒhegi ruupiata ja mĂ”tlesin, et mida kuradit ma nĂŒĂŒd peale hakkan. Ja kohe sain tunda India kĂŒlalislahkust. See sama poiss lennukist hakkas mulle oma uberiga autot tellima ja kuigi ma ĂŒtlesin, et pole vaja, sest mul polnud talle raha anda, siis ta ĂŒtles, et ta ei lahku enne kui teab, et ma jĂ”uan turvaliselt oma hostelisse. Ja ta ootaski seal minuga ja vaidles juhtidega kuna osa canceldas ja siis lĂ”puks tuli riksha, kes keeldus pangamakset vĂ”tmast. Temaga ta saigi diili, et too viib mind linna ja peatub kuskil, kus ma saaksin raha vĂ€lja vĂ”tta. Kohale ma siis lĂ”puks jĂ”udsin, vÀÀÀÀga palju aega peale seda kui ma kunagi Sri Lankalt startisin. Minu ĂŒllatus oli suur, kui kĂŒlm oli Jaipuris. Pigem lausa ehmatus, kuna mu pikkade riiete varu oli vĂ€ga minimaalne. Õnneks pĂ€eval lĂ€ks suht soojaks, aga kohe kui pĂ€ike loojus oli ikka vĂ€ga kĂŒlm. Teine ehmatus oli tuk-tuki sĂ”it lennujaamast hostelisse. VĂ€ljas oli pime ja kĂŒlm ning mu juht ei rÀÀkinud peaaegu sĂ”nagu inglise keelt. Juba esimeste minutitega sain tunda tĂ”elist Indiat, kui sĂ”itsime lĂ€bi Jaipuri vaesemate kohtade, kus inimesed magasid papi tĂŒkkide peal kuskil silla all. MĂ”nest kohats lĂ€bi sĂ”ites tundus nagu me liiguks linnast aina kaugemale, kuna ees valitses ainult pimedus ning tĂ€navad, kus oli vĂ€hegi valgustust vĂ”i liikumist jĂ€id selja taha. Oiiii kuidas ma pipragaasi oma kĂ€es pigistasin terve see sĂ”it. Aga nagu öeldud, siis kĂ”ik see hirm oli vaid loll ettekujutus mu peas mis Ă”nneks kahe pĂ€evaga kadus ning sain aru, et pole mĂ”tet kuulata ja lugeda teiste kogemusi vaid enda omasid usaldada ning nagu öeldud, siis minu kogemused kohalikega olid ainult ĂŒlivĂ”rdes head.  Jaipuris veetsin 2 ööd ja minu silmis vĂ€ga piisav. Terve pĂ€eva sĂ”idutas ĂŒks riksha juht mind ja ĂŒhte saksa tĂŒdrukut mööda vaatamisvÀÀrsusi, mis oli pĂ€ris hea viis kiiresti ja mugavalt linnaga tutvumiseks. Ilmselgelt minu esimene kokkupuude Indiaga tekitas ikka korralikke ehmatusi nĂ€hes nii elevante, kaamleid, lehmi, koere, kasse, ahve, kitsi, kanu ja jumal teab mis elukaid veel tee peal rikshad, rollerite, autode, busside, jalgrataste ja inimeste vahel liikumas. Samuti see vaesus ehmatas mind Ă€ra. NĂ€hes perekondi magamas pappkastis ja pisikesed lapsed kerjamas oli esimese pĂ€eva kohta korralik ĆĄhokk.
Edasi liikusin Jodphuri, kus tegin ka siis oma Vipassana, millest on eelmises postituses juttu. Jodphur on siis tuntud sinise linnana ning samuti on ta vĂ€iksem kui Jaipur, et seal saab vabalt jala ringi liikuda, mida me ka tegime peale kĂŒmmet pĂ€eva ĂŒhe koha peal istumist. Jodphur meeldis mulle linnana rohkem ning kes sinna satub, siis nime ma nĂŒĂŒd ei mĂ€leta, aga seal on ĂŒks meeletult ilus koht, kus avaneb vaade tervele linnale ning mis on eriti ilus pĂ€ikeseloojangu ajal.
Peale Johphuri oli aeg edasi liikuda Udaipuri, mis on tuntud kui jĂ€rvede linn. See linn oli tĂ”siselt ilus ning seda kaootilist ja rĂ€past Indiast oli seal mĂ€rgatavalt vĂ€hem. Udaipur oli ka koht, mis hakkas juba rohkem turistikaks muutuma. Kui Jaipuris ei nĂ€inud ma peaaegu ĂŒldse ja Jodphuris minimaalselt turiste, siis Udaipuris juba see range riietumisstiil, kus pidi end kinni katma muutus palju leebemaks ka tĂ€navapildis ning ĂŒleĂŒldse oli palju lÀÀnelikum ning pea kĂ”ik rÀÀkisid inglise keelt. (eelnevalt sai ikka korralikult pursitud ja kĂ€te ja jalgadega seletatud, mida ja kuhu vaja on)
Peale Udaipurit vĂ”tsin liikusin Goasse, sest olgem ausad, veekogu igatsus, mis minu jaoks sĂŒmboliseerib vabadust, oli peale vipassanas olemist tĂ”usnud maksimaalseks. Sellega oli ka omaette nali. Kodutöid ma jĂ€tkuvalt vĂ€ga ei harrasta, pigem ilmun kuskile kohale ja siis hakkan alles uurima, et kus mis toimub. Nimelt, piinlik tunnistada, aga isegi veel Indias olles arvasin ma, et Goa on linn Indias. Minu lend Goasse maandus a la kella 11 paiku Ă”htul ja maandudes oli mu telefoni aku tĂ€iesti tĂŒhi, et telefoni ei vĂ”tnud pilti ette. Lennujaamas pagasit oodates ei hakanud see ka laadima. Ning vĂ€lja minnes avastasin, et ohoooo Goa ei ole mitte linn, vaid osariik Indias ning kĂŒlake, kuhu ma olin hosteli broneerinud asus 60km lennujaamast. Bussid see kell muidugi enam ei sĂ”itnud, takso oli utoopilise hinnaga. Istusin siis oma koti peale maha ja mĂ”tlesin, et miks ma nii loll olen ja midgai kunagi ette ei vĂ”i uurida. LĂ”puks kuidagi ĂŒks kohalik organiseeris rahvast oma autosse, mis sĂ”itis sinna suunda. Ehk siis taaskord „targad otsused“ olin keset ööd suvakate India tĂŒĂŒpidega suvalises vĂ€ikeses autos ja lootsin taaskord, et sĂ”idame Ă”igesse kohta. Poole tee peal meie auto peatus, juht astus vĂ€lja ja tema 12 aastase vĂ€limusega vend tuli tema asemel rooli :D mingi hetk tuli raadiost Richard Marxxi Right here waiting ja ma lihtsalt hakkasin omaette naerma, kui random terve see öö on olnud. KĂ”lab vĂ”ib- olla veidralt, aga sellised tĂ€iesti suvalised hetked panevad mind nii elavana tundma, kui absoluutselt ei tea, mis saama hakkab.
Esimene peatus Goas oli Vagator beach. Ning jĂ€rgmisel hommikul randa minnes oli pettumus pĂ€ris rets. Pole ammu nii koledat randa nĂ€inud. Ka Vagator oli oli tĂ€iesti mĂ”ttetu koht ning teadsin kohe, et kui mu 2 ööd seal lĂ€bi saab liigun edasi. Vaatamata hosteli rahva pingutustele mulle selgeks teha, et pole mĂ”tet nii kaugele hakata ĂŒksi trippima, siis mul tekkis juba kerge hasart, et ma tahan minna Palolemile, mille distants oli kĂŒll kĂ”igest 80km vms, aga sealset transporti arvestades vĂ”ttis mul 4 tundi ja 3 erinevat bussi  ja 3 eurot, et sinna jĂ”uda. Sekund, kui ma randa astusin teadsin, et see teekond oli ainuĂ”ige otsus. TĂ€ielik paradiisirand. Terve rannaÀÀr oli paksult tĂ€is palme, pisikesi vĂ€rvilisi majakesi ning armsaid restorane, kus Ă”htuti oli laiv muusika. Palolemi jĂ€in kokku nĂ€dalaks ning hea meelega oleks sinna veel kauemaks jÀÀnud. Seal olles hakkas ka tervis tunda andma, et olen Indias ning ĂŒhe pĂ€eva veetsin haiglas tilgutite all. Haigla kogemus oli taaskord omaette nali. JĂ€rjekord oli jĂ”hker, tundus, et kĂ”igile anti tĂ€pselt samad rohud. Arst kĂŒsis kaks kĂŒsimust nign kokku lĂ€ksid vastuvĂ”tt, kolmed erinevad rohud ja tilguti all passimine mulle 20 eurosenti maksma.
Peale Palolemi paradiisi liikusin ööroniga veel Mumbaisse, kust oli minu tagasilend. Ostsin enda arust teise klassi pileti, mis busside puhul tĂ€hendas tĂ€ielikku luksust, aga vĂ”ta nĂ€pust, rongi puhul kindlasti mitte.KĂ”igepeal nagu ikka olin ma ainuke turist rongis, lapsed lihtsalt istusid mu vastu ja jĂ”llitasid. RongisĂ”it ise oli selline, et unest vĂ”is seal ainult unistada, sest kĂ”ik kolises ja mĂŒrises nii hullult. Aga lĂ”puks ma jĂ”udsin kell 7 hommikul Mumbaisse, maailma neljandasse kĂ”ige rahvarohkemasse linna rohkem kui 18 miljoni elanikuga. Ausalt öeldes ootasin ma midagi hullemat ja suuremat kaost, aga minu ĂŒllatuseks oli vĂ€ga palju Mumbaist, kus ma seal ringi jĂ”udsin liikuda, vĂ€gagi puhas ja modernne. Omaette tsirkus oli vaid tipptunni ajal metrooga sĂ”it. Sellist hullust pole ma oma elust vist varem nĂ€inud. Inimesed lĂŒkkasid, tĂ”ukasid, elasid ĂŒksteise seljas, rippusid ustest vĂ€lja ja mida kĂ”ike veel. Ainuke vĂ”imalus oli seal end reaalselt vĂ€lja lĂŒkata maksimaalse jĂ”uga, muidu tsaupakaa Ă”ige peatus. Taaskord olin ma ainus turist ja peajagu kĂ”igist pikem seal vagunis ning kohalikult kĂ”ik hakkasid minuga seal rÀÀkima ja uurima, et kust ma tulen jne jne ning pĂ”himĂ”tteliselt nad aitasid mind sealt Ă”iges peatuses vĂ€lja lĂŒkata :D Muidu sĂ”idaks vist siiamaani Mumbai metrooga ringe.
Samuti tekkis ĂŒleĂŒldse Indias, aga eriti just Mumbais max staari tunne. Olles Gateway of India juures tekkis mulle mingi hetk jĂ€rjekord inimesest, kes tahtsid minuga koos pilti teha. Olid perekonnad, terved suguvĂ”sad, lapsed. Absoluutselt ulme oli see. Mingi hetk ma seisingi 15 minutit ja tegin ainult pilte.
Kuigi India meeldis mulle vĂ€ga, siis ausalt öeldes ootasin ma vist esimest korda elus reisi lĂ”ppu pĂ€ris korralikult. Tervis mul reisi jooksul Ă€ra ei paranenudki, paremaks lĂ€ks alles peale Eestisse jĂ”udmist ja antibootikumikuuri. Ning ausalt öeldes, siis olles ĂŒle nĂ€dala seal troopilises kliimas tĂ€iesti haige ja ihuĂŒksinda ning asi ei tundunud ĂŒldse paremaks minevat, siis tekkis pĂ€ris korralik hirm ka endale nahavahele, et mis siis nĂŒĂŒd lĂ”puks lahti on. Lisaks ka stabiilne vĂ€simus ning pĂ€ris korralik kaalulangus tekitasid soovi tulla koju ja tervis korda saada.

LĂ”ppkokkuvĂ”tteks ĂŒtleksin, et India pole ĂŒldse vÀÀrt hirmu ĂŒksinda reisimise ees ning on 100% vÀÀrt avastamist. Jah, seal on rĂ€pane ning hoopis teine kultuur, aga see on nii ainulaadne koht fanatstilise toidu ja megatoredate kohalikega. Kindlasti soovitaksin ma vĂ”tta India jaoks piisavalt aega, sest see on nii suur ja mitmekĂŒlgne. KĂ€ies ainult ĂŒhes kohas ei saa absoluutselt aimu selle riigi olemusest. Ka minu kuu aega seal oli liiga lĂŒhike aeg ning see on koht, kuhu ma tahaks minna tagasi ĂŒkspĂ€ev. Mitte puhkama vaid justnimelt avastama neid kohti, kuhu ma seekord ei jĂ”udnud.

Jaipur

Jaipur

My star moments

Jodhpur

Jodhpur

Palolem

Palolem

Night train to Mumbai


Mumbai





India is absolutely one of a kind place. This was the destination that I was so afraid myself but now I can say that all the fears were just a stupid fruit that media has seeded in my head. Besides the first night when I arrived alone in the dark and the rickshaw driver went through some very dodgy places, I felt totally safe the whole trip. And the hospitality and friendliness of the locals just blew me away. My first destination in India was Jaipur which is located in the northern part of India in Rajasthan. On purpose I bought my flights from Sri Lanka so, that I would arrive during the daytime, but both of my flights were late and clearly it was dark when I got there. After exiting the airport I found out that the only atm does not like me very much and I couldn’t take any rupees out. So I was standing there in the dark and cold (Northern India got very cold after the sunset during that time) and with no money. That was also the first time when I came across of how friendly the locals really are. The guy who sat next to me in the airplane tried to help me so much and when I couldn’t get any money out he started odering me an uber. Although his brother was waiting for him and I told him that he can leave and I’ll sort smth out. He just replied that he won’t leave anywhere before he knows that I can get safely to my hostel. And that sort of things happened so many times during my stay in India. I have only very good things to say about the locals and their hospitality.
Well anyways I spent two nights in Jaipur and this is known as the pink city of India because most of the building inside the city wall were painted pink. Besides the cold weather after the sun went down I was also schocked about the trash everywhere, rats running all over the place, kids begging and families sleeping on a cardboard. Clearly that was my first contact with India and I was preparing myself to see a different kind if place but for the first two days it still felt so overwhelming. Traffic in India is also something out of this world. You can see cars, buses, rickshaws, bicycles, foot passangers, elephants, donkeys, dogs, cows, monkeys, rats, camels and god knows who else together in the same road.
After Jaipur I did my Vipassana, which you can read about in the last post. And spent a short time in Jodhpur which is known as the blue city of India. Jodhpur is smaller that Jaipur and it’s easy to walk around. There is an amazing spot to check out the sunset on the top of the city with a view all around Jodhpur.
After that I made my way to Udaipur aka the lake city of India. Udaipur was slowly looking like a tourist place with more foreigns, western food places, cleaner streets and locals understanding more english. I actually really liked Udaipur and I would recommend it for people who want to get some taste of India but are too afraid of exploring the less touristy places.
After Udaipur I finally made my way down to Goa, because I missed the ocean like a crazy by then. Of course I still suck at doing homework and wing most of my trips and find out what is what on my way. Sometimes it backstabs me and my arrival to Goa was one of those times when I just tought that why am I so stupid and never do any homework beforehand. So anyways, I though that Goa was a city, but after I landed I realised that it is not a city but a state in India and the hostel I booked (in my eyes in the city of Goa but 1km from the beach) was actually 60km from the airport. I landed around 11pm and clearly the buses didn’t go that time anymore and the taxis had the night tarif which was quite expensive. So I sat down infront of the airport on the top of my bag and was thinking what should I do. The locals went crazy trying to offer taxis, cars etc. Finally a local boy found 3 more guys who were going to the same direction, so in the middle of the night I took a random car with four random Indian guys in it and just hoping to get to the right place. Half way down the car stop and driver’s brother who looked like 12 years old took over the driving. To be honest then that probably was one of the most stupid things I did there but they were all so nice and driving somewhere in India with four strangers in a tiny car Richard Marxx Right here waiting playing in the background, I couldn’t help but just laugh how random life is.
In Goa my first stop was Vagator beach, which was a massive dissapoinment. This is probably one of the worst beaches I have ever seen and for a second I got so scared that what if all the beaches are like this in India. I spent my two prebooked nights in Vagator and then after finally doing some homework I found a beach that looked gorgeous on the photos. Tho everyone in the hostel said that it takes way too long to get there and no point of going, then I already made up my mind that I wanna go to the Palolem beach. And I am very glad I did because it was a paradise. Loads of palm trees, white sand, colourful beach huts, beach bars and restaurants with live music and amazing sunsets. Exactly how I wanted to finish my trip. Palolem honestly is just a chilled hippie village with amazing little vegan cafes and amazing beach. But to end my trip with a bang I got ill over there and things just got from bad to wrorse until I was in a local hospital under the drip. Of course the trip to the hospital was a joke on its own, considering I had to wait two hours to even see anyone and looked like everyone got the same drugs who exited the doctor’s office. But 3 sets of different pills, appointment fee and the drip costed me around 20 euro cents.
After a week in Palolem I also went to Mumbai for a night. To waste less time I took the night train. In my head I booked the 2nd class and I imagined that I will sleep like a baby since the 2nd class in a bus was a proper luxury, but no. Above you can see a photo of the train. Of course I was again the only tourist there. Kids around just sat and stared me for like an hour on a row, the train was so loud and and the freezing nightwind blew in as well. No sleep at all. Around 7am I finally got to Mumbai. A city with a population of more than 18 million people and the 4th most populated city in the world. I was actually very surprised of how modern and clean Mumbai was, in the main parts I mean. I was expecting a much bigger chaos. Although one thing where I actually didn’t know what to do or where to run was a subway ride during the rush hour. THAT WAS INSANE! Never seen anything like it in my life. Subways there have doors on both sides and they are sooooo full that people actually are hanign on the doorways. Since I was AGAIN the only tourist in my wagon and much taller than anyone else there, then a lady came and talked to me and helped me (read: literally pushed me) out when it was my stop because that was the only way to exit whilst masses tried to enter.
Also in Mumbai I got to feel the spotlight because in almost every step someone wanted to take a photo with me. When visiting the Gateway of India there was an actual que standing to take photos. Crazy!
All in all I was finally quite happy to return home, first time ever when I was not sad to end my trip. The health problems affected me quite a lot at the end and a quality healthcare was much needed because I was lacking energy and had lost so much weight by the end of my trip. Although one month in India was definitely not enough. There is so much to explore and each place is so different from the last one. Also I would say that there is absolutely no need to be scared when traveling India, alone or in a group. Many tarvellers I had met previously had said that India is one of their favourite places they had visited and that there is just something about it. I wouldn’t say that it is my favourite but I can agree that there is something special about it and I would love to return one day to explore the places I didn’t go to this time.

Monday, February 25, 2019

India 1 🇼🇳 (Vipassana)

Seda postitust alustan vĂ€ikese selgitusega, et miks ma ĂŒldse seda kĂ”ike tegin. Nimelt olen ma alati proovinud olla, (vĂ”i vĂ€hemalt teistele jagan targutades seda nĂ”u) et kui midagi on valesti ja inimene pole rahul kas iseenda, töö, elustiili vms, siis peab seda muutma. Hea kĂŒll, alati pole see nii lihtne, aga peaks vĂ€hemalt proovima, sest niisama virisemine paraku asju paremaks ei tee. Otsustasin iseenda sĂ”nadel sabast haarata ja vĂ€hemalt proovida midagi muuta. Nimelt olen juba pĂ€ris pikalt tundunud end kui orav rattas, kogu aeg tundub olevat nii meeletult kiire. Sellega seonduvalt olen tundunud ka suurt motivatsioonipuudust, meeletut vĂ€simust ning ĂŒleĂŒldist rahulolematust. Teadsin kohe seda reisi planeerides, et see tuleb teistsugune kui mu varasemad ning ma pean leidma hetke, et natuke endaga tööd teha ja maha rahuneda. Mu peas oli midagi stiilis 3-5 pĂ€eva vaikust, rahu, joogat, meditatsiooni ja raamatuid ( olgu mainitud, et ma pole ÜLDSE jooga ega meditatsiooni inimene, tahaks vĂ€ga et oleksin, aga kahjuks olen liiga rahutu hing selliste asjade jaoks vist. Seekord aga tundus, et peaks andma kĂ”igele sellele vĂ”imaluse). Mitte ĂŒldse polnud mu peas mĂ”tet end 11ks pĂ€evaks maailmast Ă€ra lĂ”igata ja sellist hard core meditatsiooni teha, aga mida rohkem ma uurisin ja otsisin seda enam tuli vipassana mulle ette ning tuli mĂ”te, et hea kĂŒll, kui juba teha siis korralikult.
Oma vipassanat tegin ma pĂ”hja Indias Rajastani piirkonnas Jodhpuri kĂŒlje all in the middle of nowhere. RÀÀkides tĂ€psemalt, mis vipassana on, siis tegu on vana meditasiooni tehnikaga, mille baasĂ”pe vĂ”tab aega 10 pĂ€eva. Vipassana ise tĂ€hendab nĂ€ha asju nii nagu nad on ja kuulsin selle kohta meeletult head, kuidas peale seda 10 pĂ€eva inimesed tunnevad end nii hĂ€sti ja said asjad selgeks jne ehk tundus vÀÀrt seda proovida. Kuigi KÕIK, mida ma selle laagri kohta lugesin on tĂ€iestiiiiiii minu mugavustsoonist vĂ€lja ja tĂ€iesti vastand minule ja minu elustiilile. Aga vahest peabki oma mugavusest vĂ€lja tulema ja proovima midagi tĂŁiesti uut ja seda see oli.
Laager oli range! Siin pean ma silmas, et lausa vĂ€ga range. Telefonid, lĂ€pakad, kaamerad, raamatud, mĂ€rkmikud, pastakad jms vĂ€lismaailmaga seonduva pidi Ă€ra andma. FĂŒĂŒsilist tegevust teha ei tohtinud, sest fookus pidi olema ainult vaimsel poolel. Ainuke fĂŒĂŒsiline tegevus, mida me tohtisime teha oli jalutamine (olgu öeldud, et minu toast, mis oli ala kĂ”ige tagumine punkt kuni söögitoani, mis oli kĂ”ige ees, oli 208 sammu ehk see oli siis see liikumisala). PĂ€evas oli 3 toidukorda. Toidud oli lihtsad taimetoidud, kuid vĂ€ga maitsvad. Kuigi vĂ€ga, vĂ€ga minimaalsete variatatsioonidega oli tĂ€pselt sama toit 11 pĂ€eva jĂ€rjest. PĂ€evas oli kokku 10 (!!!) tundi meditatsiooni. Ma olen elus 1x varem proovinud ja nĂŒĂŒd ĂŒhtĂ€kki veetsin pmst terve pĂ€eva mediteerides. Ning parim osa- Ă€ratus oli kell 4 öösel!!!( justnimelt öösel, sest 4 ei lĂ€he mitte kuidagi hommiku alla minu silmis). Terved need 10 pĂ€eva pidime jĂ€rgima Noble Silencit ehk me ei tohtinud mitte midagi rÀÀkida, omavahel ei tohtinud suhelda ka kehakeeles ning silmsidet pidi vĂ€ltima. Seda kĂ”ike, et tekiks vĂ”imalikult suur isolatsioonitunne ja kĂ”ik saaksid iseenda mĂ”tetega tegelda. NĂ€iteks ka söömise ajal olid toolid asetatud vaatega seina poole. Mu sĂ”brad pakkusid mu vastupidamisajaks 2 pĂ€eva, aga eksisid. Pidasin vastu kĂ”ik need 10 pĂ€eva, kuigi ĂŒtlen vĂ€ga ausalt, et see oli minu jaoks vĂ€ga raske ning mul kĂ€is pidev vĂ”itlus iseendaga, et seal vastu pidada lĂ”puni. Praegu mul on vĂŁga hea meel, et ma ei andnud alla ja tegin midagi enda jaoks nii vÔÔrast. Aga miks see oli raske? See kella 4ne Ă€rkamine ja vaikus polnud minu jaoks mitte mingid probleemid. Vaikuse osa ma lausa nautisin ja hea meelega oleks veel 10 pĂ€eva tĂ€ielikus vaikuses. Aga mis oli minu jaoks raske oli vabaduse tunde kaotamine. Ma teadsin, et ma olen seal vabatahtlikult ja ideaalis vĂ”in oma kompsud vĂ”tta ja lahkuda, kuigi see tĂ€hendaks allaandmist. Seal olles puudus tĂ€ielik kontroll asjade ĂŒle ning jĂ€rgisin vaid etteantud pĂ€evakava. Teine ja kĂ”ige suurem pĂ”hjus oli mediteerimine. Ma ausalt niiii vĂŁga tahaks, et ma oleks in selles, aga kahjuks vist pole vĂ€ga. Minu jaoks on vĂ€ga raske oma sadat korraga peas tiirlevat mĂ”tet vĂŁlja saada ning hingamisele vĂ”i sensatsioonidele keskenduda. Ning samuti positsiooni hoidmine. 5.st pĂ€eva paluti meil grupisessioonide ajal hoida ainult 1 asendit ilma silmi avamata ja liigutamata. Passi jĂ€rgi peaksin olema nagu 28, aga seal olles tundus nagu oleksin 78. Polnud vist kohta mu kehas, mis ei valutanud. Minu esimene katse liikumatuna olla toimus vist 4.pĂ€eva Ă”htul, kus otsustasin, et peaks end kokku vĂ”tma ja iga 10minuti jĂ€rel asendi vahetamised lĂ”petama. Kuna viimane meditatsioon oli kĂ”ige lĂŒhem ehk ainult 30min, siis see tundus proovimiseks vĂ€ga hea. Kuigi pĂ”lved nutsid valust, siis sain ilusti hakkama. Krapsasin pĂŒsti, et lĂ”puks unne minna( kell oli alles 21, aga und hakkasin juba kl 17st ootama :D ) ning astusin saalist vĂ€lja. Ja siis…ohsssaaa sĂ€de. MĂ”tlesin, et esimene pÔÔsas, millest ma möödusin, et sinna ma vist kukun ja jÀÀn oma ööd veetma. Jalad oli tĂ€iesti surnud ja krambis. Imestan, et ĂŒldse pĂŒsti sain. LĂ”pupoole sain juba ilusti terve tunni asendit hoida ja suutsin 90% ajast ka Ă”igele asjale keskenduda, ehk selle mĂ”ttes olen ma vĂ€ga Ă”nnelik, et areng oli pĂ€ris korralik. Aga nagu mainisin, siis vĂ”itlus iseendaga oli suur. Kuigi pĂ€evakava oli tĂ€pselt sama, siis iga pĂ€ev tundus tĂ€iesti erinev.
1. PÀev oli kÔik uus ja pÔnev. Nautisin, et ei pidanud kellegagi suhtlema ja elu oli lill. Kuigi tundus, et see 1 pÀev kestis nagu nÀdala.
2. PÀev möödus selle eest just kiiresti kuna ajakava oli selge.
3. PĂ€ev oli kĂ”ige raskem. Ja öeldaksegi, et kui selle pĂ€eva ĂŒle elada, siis on suur raskus seljataga. Too pĂ€ev olin ma umbes 50x oma peas valmis lahkuma. Selleks ajaks oli uudsuse efekt kadunud ning ees tundus olevat veel ĂŒĂŒratu pikk aeg. KuupĂ€ev 14.02 ei paistnudki tabloolt kaduvat ja tundus nagu ka see pĂ€ev kestaks nĂ€dala.
4. Oli jÀlle rahulik ja taaskord suutsin endale meelde tuletada, et miks ma seal olen.
5. PÀeval oli mul jÔhker peavalu ehk kogu aeg voodi vahet siblides möödus pÀev kiiresti. Ja mediteerida oli ka kuidagi lihtsam, sest suur valu ei lasknud muudel mÔtetel vist ligi tulla.
6. Pea oli veel paks aga valu kadunud, kuid lisandus tÀiesti punane ja kipitav silm. Hakkasin mÔtlema, et mu keha vist protesteerib selle kÔige vastu.
7. Oli kĂ”ige edukam. Enesetunne oli okei, kuigi nĂ€gin ikka veel korralik punasilm vĂ€lja. Ning suutsin end ilusti kokku vĂ”tta ja KÕIK 3 grupisessiooni+ Ă”htune ka veel olla liikumatult ja keskenduda vipassanale.
8. Oli jĂ€lle tĂ€ielik langus. TĂ€nu sellele, et eelmine pĂ€ev istusin nii stillilt, ei suutnud siis kauem kui 15 min ĂŒhes asendis olla. Kopp oli sellest kohast ees, mĂ”tted hakkasid otsa saama ja suhkruvajadus oli niiii meeletu. Mu suurim unistus oli pakk kĂŒpsiseid.
9. PĂ€ev veetsin oma toas, sest sain toidumĂŒrgituse vms ning ei suutnud ĂŒldse liikuda. Kaks tĂŒdrukut peale minu olid veel samas seisus, kuigi 11kesi sĂ”ime tĂ€pselt sama toitu ehk vĂ€ga veider.
10. Viiiiiiiimane pĂ€ev. See oli kohati maailma tagasitulemise pĂ€evana mĂ”eldud, sest pealelĂ”unat sai vaikus lĂ€bi ja saime ka oma asjad tagasi. TEHTUD! KĂŒpsised hakkasid juba kĂ€eulatusse tulema.

Vaatamata minu allaandvale kehale sai vaim vĂ”itu ning suutsin vipassana lĂ”petada. Ma ei kahetse, et ma sinna lĂ€ksin. Ei saa kĂŒll öelda, et need 10 pĂ€eva oleks pildi nĂŒĂŒd selgeks löönud, aga tĂ”esti oli vaja aeg maha vĂ”tta ja oma mĂ”tted korda saada ning minu elus on just praegu  see aeg, kus midagi sellist teha. Samas kohati mulle tundub, et see oli nagu pea ees vĂ€ga sĂŒgavasse vette hĂŒppamine minu jaoks. Vipassanat soovitaks me neile, kes on kas tulised meditatsiooni austajad vĂ”i oma eluga parasjagu tupikus, niisama seda minna proovima tundub minu jaoks vĂ€ga ekstreemne, aga samas inimesed on erinevad. Pikk jutt tuli. Lisan ka pildimaterjali ja kellel on vipassana kohta kĂŒsimusi, siis kĂŒsige julgelt.


My room

Söögituba/ dining room

Meditation hall

Jalutusrada/ walking path


Our vipassana girls


I’ll start this post by explaining why I decided to do smth like this in a first place. I am (or at least trying to be and that’s the advice I always give to others) a person who thinks that when smth is wrong and a person is unhappy with themself, job, lifestyle etc then it needs to be changed. Or at least one should try to make a change, because just complaining and whining about it never makes it better. This time I decided to follow my own advise. For quite a while now I have felt very unmotivated, constantly tired, moody and in general bit confused. Whenever I planned this trip I knew it will be different from the ones from the past. This time I really wanted to take time off and work with myself. Although in my head I was planning some sort of 3-5 days yoga/meditation/chillax camp to think things through. But the more I looked then the more I came across Vipassana. At first it seemed quite scary and a mouthful for me but the more I thought about it then  I realised that if to do smth like this then do it properly.
Vipassana is an old meditation style and it means to see the things as they really are. I heard so much good about it and how it changed people’s lives and decided to give it a go. In my life this is the time to do smth like this if ever. The base course for vipassana is 10 days long and ohhhhh boy they have rules. Everything vipassana and the camp are, is totally opposite from me and my lifestyle. But I think it’s important to step out of the comfortzone every once in a while. Tho on this case the comfortzone was so far I didn’t even see it anymore. I did my vipassana course in Northern India, Rajasthani state, close to Jodhpur.
To start, we had to give away our phones, laptops, cameras, books, notebooks, pens and whatever reminds us the outside world. We were not allowed to do any physical exercise, because focus had to be in mental work. Only exercise we were allowed was calm walking, but from my room, which was at the far end of the complex to another end of the complex was 208 steps, so wasn’t a big place :D The timetable was very strict. We had 3 meals a day. All simple, yet very delicious Indian vegetarian dishes. Tho with very small changes we had the same meals for 11 days on a row. We spent 10 (!!!) hours a day meditating (I’ve spent 40 minutes so long in my life). And the wake up was 4am at night (yes, NIGHT, not morning in my eyes). And the whole time we had to follow the noble silence, meaning that we were not allowed to talk. And in that matter not allowed to use any gestures and were supposed to avoid eye contact as well. Just to feel as isolated as possible. For example during our meals the chairs were facing the wall, so we had our food staring at the wall.
My friends told me I will last for 2 days being silent and even I myself were not sure if I can do the whole thing. But I did it and I am very proud of myself for not quitting. This really is one of the most out of my comfortzone things that I have ever done. Although I have to admit that it was hard. Very hard. And I had a massive battle with myself most of the time. Waking up at 4am or being silent for 10 days were not hard at all. In fact I really enjoyed the silence part and would to another 10 on a top. What was hard was firstly the lack of freedom. Even one of my tattoos means freedom, so lacking it sort of freaked me out. And the second and most hardest part was the meditation. I constantly have like 100 thoughts in my head, so to push them aside and concentrate on breathingg or sensations seemed impossible to me. Especially 10 hours a day. Secondly staying in one position. On the 5th day they asked us to stay absolutely still in one position without opening our eyes during group sessions and omg that’s where the pain started. According to my passport I should be 28, but I surely felt like 78 most of vipassana. Every inch of my body was in ache. I think it was the 4th night when I decided I can’t change my position in every 10 minutes and should pull myself together. I thought that the last sitting before sleep is the shortest, only 30 minutes, so this is the best to start being still. And I was able to do it, although my knees were crying half the time. When the meditation was over I jumped up, excited to go to bed (it was 9pm, but I normally started to look forward sleeping time already at 5pm). As soon as I walked out and saw the first bush infront of the hall, I thought I will just fall into that bush and spend my night over there, because my legs were so dead and I couldn’t move. At the end of the vipassana I was able to sit still one hour straight as well and actually concentrate on the things I was supposed to do... At least most of the time. So I am actually very happy that the improvement in my meditation skills was quite good.
But as I said the battle with myself was quite hard and although we had the exact schedule for each day then they were all still so different from one another.
1. Days was all very new and interesting. I was happy to be there, tho the day seemed to last for a week.
2. Day on the other hand went by very fast since we were already familiar with the timetable.
3. Day was the hardest. The effect of novelty was gone and it seemed like forever until the end. This was the day when I was really batteling not to back my things and leave.
4. Day was okay again and I managed to remind myself why was I there in the first place.
5. Day went by very fast since I got a heavy headache and spent every free second in bed. Somehow meditating was first time manageble for me. Maybe because the pain was so strong and didn’t let any other thoughts in, but I was able to concentrate on right things.
6. Head was still heavy but not sore anymore, but I managed to wake up with a red and sore eye that day. Really started to think that my body is protesting against this whole thing.
7. Day was the most successful. I felt better and actually managed to sit through all group sittings+evening sitting still and almost all the time concentrate on what I was supposed to.
8. Was another down day. I couldn’t sit still at all and really started to miss freedom outside those walls. Also I had a sugar craving that drove me crazy. My biggesst dream during that time was a package of cookies.
9. Day I spent mostly in bed. Had some sort of foodpoisoning or smth like this. Which is weird because only 2 girls got the same thing but 11 of us ate the exact same food from the exact same pots and pans.
10. Last day. This was meant to be as a day to return to the normal world. After lunch we got our belongings back and were able to talk again. DONE!!! (And the cookies seemed more realistic now as well)

Despite my body giving up on me, my mind still got the victory and I finished the vipassana. Even if I think about it now it seems like a jump to a very deep water then I am still happy and proud of myself for finishing it. I can’t say that all the problems got solved within those 10 days doing vipassana, but at least I got the well needed time off to calmly think about things. Above there is are pictures about the camp and if anyone has questions then feel free to ask.