El Salvador

Riik, mis on maailmas tuntud, kui üks ohtlikumate seast. Riik, kuhu kõik ütlesid mulle, et sinna ei soovita minna, eriti üksi. Riik, mille kohapealt ka kohalikud Mehhiko mehed vaatasid suurte silmadega mulle paar päeva enne lendu otsa, et kuidas ma sinna julgen minna üldse. Riik, mis võitis minu südame.

Oli hetki, kus tõmbas ka endal kõhust õõnsaks peale kõike halba, mis ma El Salvadori kohta kuulsin, kuid ma olen alati öelnud ja mõelnud ning siin on ehe tõestus, et mitte kunagi ei tasu kuulata teiste arvamust, sest inimesed ja ootused on erinevad ning täna olen mina meeletult õnnelik, et mind teiste arvamus ja soovitused ausalt öeldes ka väga ei huvita, sest muidu oleks see imeline riik mul külastamata jäänud. Öeldi, et ära liigu üksi, ära kindlasti liigu üksi pimedas ning ära võta kohalikke chicken busse (nii kutsutakse siinpool maailma kohalikke külakeste vahel liikuvaid busse)- tegin kõike ning mitte kordagi ei tundnud ohutunnet. Pigem vastupidi, ma pole oma reisidel veel kohanud nii sõbralikke kohalikke, kes siiralt tunnevad huvi, kust sa pärit oled, naeratavad alati ning abistasid, kui ma jälle eksinud näoga ringi kolasin. 

Esimese öö veetsin pealinnas San Salvadoris ning mõtlesin, kas ma üldse julgen seal linnapeal ringi jalutada. Eriti ei julgenud, kui ei teadnud veel, mis mind ees ootab, aga linna soovisin näha ning võtsin walking touri ning see oli suurepärane viis tutvuda nii San Salvadoriga, kui ka selle riigi keerulise ajaloo ja praeguse ajaga. Jagan ka siia kiire ülevaate El Salvadori kohta ning info, mille sain teada kolm päeva peale riiki saabumist ühelt taksojuhilt praegusest olukorrast riigis ning põhjusest, miks ma ei tundnud ohutunnet kordagi vs kõik need hirmutavad lood, mis kuulsin.

Nimelt on selle riigi ajalugu olnud väga keeruline, pealinnas on mälestustahvlid nimedega inimestest, kes "kadusid" või mõrvati kodusõjas ning sellele järgnenud perioodil vahemikus 1970dad- 1993 ning see nimekiri oli pikk. Ja pika all pean ma silmas, et VÄGA pikk (pilt all). Peale seda oli igapäevane mõrvade arv maailmas esikohal tänu gängidele, sealt ka tuntus, kui üks ohtlikumaid riike. Giid rääkis, et kui läksid San Salvadoris valesse rajooni või istusid vales bussis ilma põhjuseta, siis oligi kuul keres ja tsaukapaa.

Ja see kõik oli veel nii aasta tagasi 2022 esimeses pooles, kuid märtsis toimus tulistamine, kus palju inimesi sai surma ning praeguse presidendi karikas kees üle, ta kuulutas välja eriolukorra ning algas massiline arreteerimine. Kõik, kellel olid kasvõi gängi tätoveeringud viidi vanglasse ning minu andmetel on praeguseks arreteeritud üle 60 tuhande kriminaali. Kohalikud on rõõmsad, sest ei ela enam terrori all, turistid tunnevad end turvaliselt ning tundub justkui riik on tõusuteel. Kuid see on vaid tiksuv pomm, sest arreteeriti ilma kohtuta ning El Salvador on vaene riik ning ei suuda üleval pidada sellist kogust vange pikaajaliselt ning samas ei tundu väga võimalik ka kohtuprotsess sellisele rahvahulgale. Ühesõnaga on olukord selles riigis pehmelt öeldes hirmutav ning ma ei kujuta ettegi, kas näiteks aasta praegusest on pigem asjad kontrolli all või meeletus hulgas tulivihaseid gängiliikmeid jälle vabaduses.

Aga San Salvadori kohapealt, siis minu suureks üllatuseks oli linn väga puhas. Ma oma peas ootasin suurt vaesust ja kaootilisust, kuid seda ma sealt linnast ei leidnudki.

Tahvel kadunute ning mõrvatute nimedega

Kirik San Salvadoris

Peale pealinna suundusin Santa Ana nimelisse linna, millest ma suurt midagi ei arva, tegu on justkui lõputu turuga, kus müügitöö otsa ei lõppe. Kuid põhjus Santa Ana külastamiseks on sealne vulkaan oma helesinine veega kraatris. Matk sinna ei ole üldse raske, vaid 1,5 -2 tundi ning väga järske tõuse samuti ei ole. Keeruliseks teeb selle võib-olla kohati kivine ja ebaühtlane tee, eriti alla tulles. Kindlasti koht, mis on minu silmis El Salvadoris külastamist väärt, kuigi meile sattus meeeeletult tuuline päev ning hea oli, et tuul puhus vulkaanist eemale, muidu oleks korralik turistide supp seal helesinises vees supelnud.

Peale vulkaani jäin kaheks ööks Coatepeque nimelise järve äärde, mis on väga kaunis koht, kuid suur seal teha ei ole ehk ideaalne koht inimestele, kes soovivad lihtsalt puhata ja end maailmast veidi välja lülitada. 

Coatepeque järv

Nr 1 toit El Salvadoris- pupusad

Järve äärest liikusin edasi sisemaale Juayua nimelisse linnakesse, mis on Ruta des floresi ääres (lillede tee) ehk seal peaks 5 erineva külakese vahel sõites nägema palju erinevaid lilli tee ääres. Juayuas trippisin koos ühe sakslasega, kes on minu Saksamaa vahetusaastalt minu tollase parima sõbra vend, kelle toas ma olen isegi nädala elanud, kuid kuna ta oli meist vanem ja juba ülikoolis, siis reaalselt pole me varem kunagi kohtunud. Temaga oli väga tore, esiteks sai saksa keelt jälle harjutada, Ravensburgist rääkida, ta töötab siin riigis õpetajana ehk teab kohalikku elu ja tal on auto ehk saime mugavalt ringi sõita. Lilli me väga ei näinud, et see tiir oma nime õigustaks, kuid tegime 7 kose matka, mis oli täiesti erakordne. Oli juba õhtupoolik ning omavahel arutasime, et kas jõuame sinna üldse enne, kui pimedaks läheb või ei ning siis teepeal kohtusime kohaliku mehega, kes ütles, et viib meid ilusti koskedeni. Me arvasime, et jalutame sealt 7st kosest kiiresti põhikoseni, teeme paar pilti ja olemas. Aga eest ootas ikka korralik matk läbi džungli. Mööda mudateid üles ning alla, vahepeal puuokste küljes põhimõtteliselt rippudes, sest need olid ainsad, kust sai kinni hoida, kõndisime läbi jõe, kuskilt koopast läbi- no üldse ei oodanud sellist matka õhtu lõpuks. Jõudsime siis viimase koseni ning seejärel ütles see mees, et davai, nüüd ronime siit üles. Ma jäin lolli näoga otsa vaatama, et kuidas palun, ei näinud nagu treppe või kohta sealt üles minemiseks. Ja kohta ei olnudki, leidsime kivide vahel need kohad, kuhu astuda ning kust end üles tõmmata. Ühesõnaga täiesti ootamatu ning imeline seikluslik lõpp päevale. Koju jõudes olin läbimärg kose trallist, mudane ning pea lõhkus meeletult, sest seljataga oli väga pikk päev mööda neid väikseid külasid sõites, kuumaveeallikates mõnulemist ning lõpetuseks seiklus kosega.

Meie pigem keeruline matk

Sellest kosest ronisime üles

Peale kahte ööd Juayuas viis minu tee El Salvadori populaarseimasse randa El Tuncosse neljaks ööks ning Phillipp õnneks viitsis sama teed tagasi koju trippida ning vahepeal peatusime veel erinevates randades teepeal kuniks oli aeg hüvasti jätta ning minul end taaskord kahe tänavaga rannakülakesse sisse seada.

El Tunco nagu mainitud on El Salvadori üldse kõige populaarsem turismisiht ning maailma mastaabis väga hinnatud surfikoht. Kuigi küla oli väike, siis mulle see aeg seal väga meeldis, kõik oli väga laidback ning rahulik, palju noori ja imekaunid päikeseloojangud. 

10 päeva El Salvadoris möödus väga kiiresti täis palju positiivset, toredaid inimesi ning põnevaid kohti. Ühel viimastest õhtutest, kui olin El Tunco rannas loojangut vaatamas, siis seal jalutades ma taipasin, et ma reaalselt elan enda unistuste elu. Kui misiganes ajal minult on küsitud, siis just selline spontaanne elu avastades uusi kohti ning elades päev korraga just Ladina-Ameerika on see, mida mina olen alati vastanud ja millest unistades magama läinud. Igatahes jäi El Salvadorist minu jaoks ka see super tunne sisse, et iga päev tänaseks juba üle 8 nädala on olnud minu suur unistus ja soov täitumas.