Mehhiko vol 2🇲🇽

Hea nüüd kuu aega hiljem peale eelmist postitust meenutada sündmusi ja emotsioone 😀 Aga proovime…

Peale Mazunte paradiisi seadsin sammud sealse piirkonna suurimasse linna Oaxacasse, mis üle Mehhiko on tuntud oma suurepärase toidukultuuri tõttu. Kui küsisin inimestelt enne minekut, et mis seal kindlasti teha ja näha tasub, siis justkui ühest suust vastati, et süüa. Say no more, süüa mulle meeldib! Kokku veetsin seal 4 ööd ning täiesti piisav, ütleks isegi, et 3-ga saaks ilusti hakkama ning põhiline, mis mulle jääb Oaxacat meenutama on sealsed värvilised majad. Kohalik poiss teadis rääkida, et enne, kui soovid oma maja seal värvida, siis pead linnavalitusest läbi käima ning nemad ütlevad, mis värvi su maja tohib olla, et tänaval poleks kahte sama värvi hoonet.

Oaxaca imekaunid majad

    

Mole kaste

Edasi liikusin Puebla nimelisse linnakesse ning see on Mehhiko linnadest esimene, kuhu ma kunagi 16-aastasena soovisin tulla. Minu piirkonnas elas Saksamaa vahetusaasta ajal poiss Pueblast ja sellest ajast jäi see nimi mulle meelde. Selle poisiga meil juba ammu suhtlust ei ole, kuid Puebla linn Mehhikos jäi kuklasse kummitama ning nüüd lõpuks aastaid-aastaid hiljem ma jõudsin siia. Puebla suutis kohe alguses juba oma temperatuuriga korralikult üllatada. Jõudes pimedas kohale läksime bussis tutvunud uue sõbraga kohe süüa otsima ning oiiiii kui külm seal oli, eriti tulles kohast, kus ka öösiti oli 25 kraadi sooja. Mina läksin pusa ja lühkadega optimistlikult välja, kohalikud vaatasid mind nagu pooletoobist oma talvejopedega. Päeval oli väga soe 28 vms, aga õhtuti tõmbas 10-le kraadile ära. Pueblas tegime kohaliku toidu tuuri ning see oli megaäge, kõik veeresime sealt ära, aga sai väga palju Puebla piirkonna toite proovida ning vaieldamatult minu lemmik on mole, mis on šokolaadi- tšillipasta, millest tehakse kastet ja see on imeline! Nii väga tahtsin mole pastat koju ka tuua ning Nisupesas mole õhtu teha, aga üldse ei soovi seda mitu kuud kaasas tassida. Aga kui keegi satub Mehhikosse, siis lisaks tacodele ja burritodele soovitan väga seda proovida võimalusel. Oma viimasel päeval enne El Salvadori lendamist tegin ka temazcali tseremoonia, mille avastasin juba mitu nädalat varem, aga läks meelest ära, et seda kindlasti Mehhikos olles teha soovisin ja siis eelviimasel päeval hakkasin paaniliselt otsima, kus seda teha saab üldse. Leidsin täiesti kohaliku perekonna, kelle tagaaias need tseremooniad kord nädalas toimuvad ja kui uberi juht mind sinna ära viskas küsis, kas ma kindlasti õiges kohas, sest suht ghetto naabruskond tundus ja ta isegi ootas ära, et mulle värav avatakse, ise mõtlesin ka samal ajal, et kuhu ma nüüd sattusin. Aga koht oli õige ja see pere megatore. Temazcal on põhimõtteliselt Mehhiko saun, mis on justkui iglu ning keskele on kaevatud maa sisse auk, kuhu pannakse hõõguvad kivid ja visatakse vett peale. Tore eks ja eestlasena peaksin saunaga justkui sinapeal olema, aga siin tehakse sellest rituaal ja tseremoonia, mis kestab 3 (!!!!) tundi ja terve selle aja olime me seal kinnises iglus. Selle ajal toimus laulmine, pillimäng, jutustused legendidest ning kuna tegu oli spirituaalse tegevusega, siis kes nuttis seal, kes naeris, mina aga proovisin kuumas ellu jääda. Kuna see pere inglise keelt väga ei rääkinud, siis minul läks pool jutust ja lauludest tõlkes kaduma, kuid lõppkokkuvõttes peaks temazcal justkui uuestisündi esindama ning sisenedes ja väljudes pidi põlvitades luba küsima. Ehk polnud päris külmsiidersaunajutudsõpradega saunatamine, aga oli väga tore ja audente kogemus ning mul on meeletult hea meel, et sain sellest osa saada, aga 3 tundi jutti on ikka next level ulme, pole elusees nii palju higistanud, kui seal temazcalis.

Tänavatoit

Turul

Puebla

Peale suurpuhastuse tseremooniat oli aeg minna 10ks päevaks El Salvadoriga tutvuma, millest võib lugeda juba järgmises postituses. 

El Salvadorist seadsin aga sammud tagasi Mehhikosse, sest Krissu tuli siia. Eelmine aasta proovisime koos mingit ägedat puhkust planeerida, aga projekt tundus rohkem jalgratta leiutamisena ning sinna see ka jäi ja kui see aasta avastasime, et oleme suht samas piirkonnas samal ajal, siis mõtlesin, et jääksin kahetsema, kui lihtsalt ei viitsiks seda kahetunnist lendu võtta. Nädal koos Krissu, Iffu ja Tennoga möödus Mehhikos idakaldal Tulumi kandis. Päris ausalt lõi veider emotsioon sinna tagasi saabudes sisse, sest samas kohas olin ma ka kaheksa aastat tagasi koos oma Austraalia poistega ning kohati tuli nii palju asju uuesti meelde, mis mul täiesti ununenud olid sellest reisist. Eriti karm oli Playa del Carmeni bussipeatus, kus me 8 aastat tagasi pisarad silmis hüvasti jätsime ning see oli ka viimane kord, kui me üksteist nägime. Poleks lihtsalt kunagi uskunud, et elu mind siia tagasi toob veel.

Koos eesti bandega käisime Grand cenotes ehk siis Mehhiko looduslikes maaalustes veekogudes, mis on väga ilusad oma helesinise veega. 

Cenotes

Rohkem ma Tulumis nendega turistikaid asju kaasa ei teinud, sest esiteks olin enamus asju juba 2015 ära teinud ning teiseks ossa jummel, kui kalliks on see piirkond läinud. Olles tulnud teistest Mehhiko piirkondadest, kus turism pole nii A ja O, siis Tulumi hinnad lõid mul alguses normilt vaiba alt ära. Kohalikuld rääkisid, et kuna koroona ajal oli Mehhiko siinkandis ainuke riik, kuhu sai vabalt reisida, siis tuli siia meeletult turiste ning hinnad läksid lakke ja kuigi praegu on ka kõik ümberkaudsed riigid reisimiseks vabad, siis hinnad paraku alla pole tulnud. Näiteks selle sama cenote sissepääs maksis veel eelmine aasta 180 peesot ehk umbes 9 euri, täna aga maksab see juba 500 peesot ehk umbes 25 euri.  Meie ainsal ühisel nädalavahetusel mõtlesid teised teha toreda mezcali õhtu (Mezcal siis kohalik tekiila laadne jook, mille üle kohalikud megauhked on), mis julgen suure enesekindlusega väita jääb ka minu elu viimaseks mezcali peoks, aga when in Mexico…

Mezcali pidu

Peale Tulumi trippisime Cozumeli saarele, mis vaibi poolest meeldis mulle rohkem, kuid 3 päeva on rohkem kui küll selle koha jaoks, kui juhuslikult sukelduja ei ole. Viimasel päeval rentisime buggy ning tuulest viiduna tegime saarele suht tiiru peale ja käisime krokodille otsimas.

Cozumel

Peale nädalat koos trallimist lendasid Krissu, Iffu ja Tenno tagasi Eestisse ning mina liikusin veel üheks ööks piirilinna Chetumali, et sealt jätkata reisi Belize suunas. Viimane hommik sai ka veidi tsirkust. Nimelt hostelis oli eelmine õhtu tööl ülitore noormees, kes hullult aitas mind infoga, et kuidas Belize minna sealt, mis hinnad jne, aga kuna kell oli palju, siis enam broneerida ei saanud ja ütles, et ma seda hommikul teeksin. Hommikul oli tööl aga neiu, kes ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt ning ainuke vastus igale asjale oli “ei saa”. Tahtsin bussi broneerida, ta ütles et ei saa. Mõtlesin et suva lähen siis praamiga, sest mul enam peesosid ei ole ja tahan kaardiga maksta. Sellele vastas ka et ei saa. Ma läksin juba suht kettasse, et eile õhtul sai nii bussi broneerida, praami broneerida ning vajadusel kaardiga maksta mõlemaid ja järgmine hommik ei saa midagi. Lõpuks suht kurjalt ütlesin, et kontrolligu üle, sest buss läheb 45min pärast ning ma suht kindel, et saab sealt ja kaardiga. Tuli välja et saigi. Siis ta ei osanud kaardimakset võtta, ütles et mu kaart ei tööta, proovisin teist kaarti, ikka ei tööta (bussi väljumiseni 30min). Lõpuks võtsin terminali enda kätte ja tuli välja ta kogu aeg kaarti valesse kohta pani. Seejärel tellis mulle takso, ma küsisin, et kas taksojuht kindlalt teab, kuhu minna kuna kiire oli juba ammu (bussifirma palus tund enne bussi väljumist kohal olla), ta siis rääkis juhiga üle ja hakkasime sõitma. Kohale jõudes olime suht keset turgu, kui juht ütles, et oleme kohal (bussi väljumiseni 10min). Vaatasin lolli näoga otsa ja küsisin, et kus see buss siis on, ta ütles, et ju tuleb. Nojah, mis ma ikka vaidlen, äkki tulebki ja läksin välja. Seal istus üks tore naine, kellelt küsisin kohe, et kas ta ka Belize Citysse ja ta vastas ja ehk ju siis buss hilineb. Jutustasin temaga seal ja ostsin veel viimase 17 peeso eest krõpse naljatledes, et snäkk bussi viimase raha eest. Mingi hetk üks mees tuleb ka meiega jutustama ja nähes minu piletit laua peal ütleb, et ma olen vales bussijaamas (1 minut bussi väljumiseni aega). ****** pulss 700 palun. Sealt turult läksid loksuvad bussid, mis peatuvad igal pool, aga ma maksin nendest 3x rohkem, et minna otse, sest mul oli vaja veel ühele saarele sama õhtu jõuda. See mees helistas kiiresti piletil olevale numbrile ja ütles, et üks juba olemasoleva piletiga neiu from Estonia soovib ka bussile. Naine ütles, et ma kiiresti sinna liiguks, aga see oli 10min taksoga ja mul oli absoluutselt null peesot tänu snäkkidele ju järgi. See mees võttis oma taskust 50 ja otsis mulle takso. Täiesti imeline ning milline õnn, et nad selle naisega seal samas juhtusid olema. Lõpuks sinna õigesse bussijaama jõudes jooksin enamvähem koos uksega sisse, naine laua taga hakkas naerma, et rahu, rahu.

Nõnda ma sealt riigist lõpuks välja sain peale 5 nädalat kokkuveedetud aega Mehhikos ning olles väga aus, siis ma juba meeletult ootasin rännakute jätkamist uutes kohtades. Mehhiko riigina on väga mitmekülgne ja kihvt ning selle reisi jooksul suutsin ka väga, väga palju ringi rännata ja seda avastada, aga somehow oli kuni lõpuni ainuke koht siin Mazunte, kust mul oli kahju lahkuda. Ülejäänud kohad mulle meeldisid ning olid kõik ka kuidagi väga erinevad, kuid ei pugenud nii südamesse. Kokkuvõtvalt jäin just avastamise mõttes oma viie nädalaga väga rahule ning igapäevane päike, sinine taevas, uued kohad, inimesed ja vaibid aitasid ka minul taastada enda tavalise oleku, rõõmsameelsuse ning armastuse elu ja seikluste vastu, et võib edukaks lugeda Mehhiko rännakud😊