Perth

Jälle on niipalju aega mööda mu viimasest postutusest. Üritan lühidalt kokku võtta, mis toimunud on jne.
Igatahes 8 aprill tulime Uus-Meremaalt tagasi ja ma samal päeval läksin kohe Perthi edasi ( lääne kaldale) ja Stephen jäi veel paariks nädalaks Sydneysse. Alguses elasin ma Janeti juures, kuniks töö sain ja Stephen tuli. Tööga näkkas kiiresti, peale 1 päeva otsimist sain 3 proovipäeva juba ning kuna esimesets kohast öeldi, et nad tahava dmind+seal nv-d vabad olid, siis ma teistele ei hakand minemagi. Igatahes restoran/baar kesklinnas täpselt ja ma ettekandjana töötan+ reede hommikuti aitan kohvisid teha. Kuigi mul sellest kohast NIIIIIIIIII kopp eest et ei jõua päevi lugedagi, et saan oma lahkumisavalduse anda. Ma hetkel tõesti käin seal aint raha pärast, kuna hommikust tööd kuuks ajaks ma enam uut otsima ei viitsi hakata. Aga pm, et miks mulle seal ei meeldi on see, et intervjuul ütles juhataja, et minu tööaeg hakkab olema kl 10am-6pm, mis supper tundus, sest sealjuures nv-d vabad, aga ikka head tunnid. Ta mainis et vahets vb pean alustama varem v hiljem, rõhutan sõna VAHEST. Igatahes ma mis siis olema hakkas oli see, et 1. nädal alustasin ma iga päev kl 8, mõtlesin et wtf aga okei, eks ma olen selle nädalaksese ära. Siis 2. nädal alustasin iga päev kell 7 (!!!!) hommikul, st et ma pidin kl 6 hommikul ärkama ( teate küll, milline ma hommikuti olen) siis mul oli konkreetselt, et mida helli siin toimub ja kui nägin graafikut peale seda ja ma jälle kell 7 olin, siis ma mainisin hommikumänedzerile, et ma pole ausalt öeldes üldse hommikuinimene ja vihkan sellist graafikut. Nädala lõpuks kutsus juhataja mind endaga rääkima ja ütles, et teab, et mulle ei meeldi hommikul töötada  ja ta võib hommikuks uue inimese palgata aga st et ma saaksin vähem tunde, aga et ta kindlasti ei taha must ilma jääda, sets ma teen head tööd ja kõik on muga sela rahul. Järgmine päev ma vastasin, et ma enne võtan vähem tunde, aga see hommikuteema mulle üldse ei sobi, sets ma 24/7 väsinud ja oma elu üldse pole nii. Ja peale seda hakkas pihta-iga jumala lause ja liigutus ja pm ükskõik mis ma tegin ma tegin valesti. Mitte ühtegi head sõna enam, ainult halb. Igakord tööl olles mu tuju läks nulli ja ma reaalselt hakkasin seda tööd vihkama ja uut otsima ja sain ka uue kiiresti ühte baari, aga esialgu aint nv-del, et ma päris ära ei saand tulla, aga nüüd on asi veits parem ja nagunii ma varsti minema, et selle kuu aega kannatan ära, saab vähemalt veits rohkem raha. Aga jah meeletu koht see :S. Teises kohas vastupidi, juhataja supper äge ja töökaaslased ja üldse tsill, kuigi nüüd jälle nv-d tööl pean olema. Esmasp on uus peopäev mulle :D
vot, seda siis töökohapealt. Muidu nagu juba mainisin siis 2 nädalat peale mind jõudis ka stephen siin ja me nädla hostelis olime aga siis leidsime kuulutuse ja kolisime backpackeri majja. see bussiga u 15 min kesklinnast, et pole väga hull, samas jalutama päris ei hakka, et suht pikk maa ikkagist. AGa maja suht äge, siuke logu näeb välja, aga siin elab üle 10 inimese ja see nagu hostel aga väiksem ning inimesed ka tsillid, kodus pokkeriõhtud ja joomine vaikselt ja käime koos rannas jne, et mulle meeldib. Kuigi enamus prantslased ja vahets küll nii, et ei jaksa seda pr keelt ära kuulata :D
Siis eelmine nädal käisime Rottnesti saarel, mis on 11km pikk saareke kuskil 30 min perthist praamida. Seal rentisime rattad ja väntasime saarele tiiru peale. Hästi ilus ja päikseline ilm oli ja seal supper ilusad rannad ja sinine vesi, et hästi tore päev oli see. Seal muidu autodega ei saagi sõita, aint jalgratastega.
Üks reede saime Stepheniga linnas peale mu tööd kokku ja mingeid plaane polnd, mõtlesime, et lähme sööma kuid lõpuks kujunes hullu tsill õhtu sellest välja. Alustasime eelroaga aasia kohas, siis pearooga läksime sööma ühte grilli kohta ja magustoitu chocolateriasse, pärast seda läksime mänguruumi, tegime rallit ja mängisime kossu ja siis peale seda baari, kus lampi mingi big band esines ja mingid swingi inimesed tantsisid, et hästi tsill oli :P
Rohkem mul ei tulegi midagi tähtsalt meelde, niisama vahets oleme väljas käind ja rannas jne, hästi ilusad rannad on ka siin, kuigi kuulsin just et siinkandis suurim protsent hairünnakute suhtes, et väga vist ei kisu enam vette :D tegelt nüüd juba veits jahe ka, et ujuma anyways ei kutsu. See nädal hakkasin vaikselt Aasia reisi ja kojutulekut ka planeerima, aga hetkel lihtsalt tsekksin, et palju kõik umbes maksma võib minna jne, et täpsemaid kp-i tean vast nädala v 2 pärast :)
Kaunist peatset suve Eestimaale!!! :)

Rottnest island

Rottnest

rottnest

Rottnest island

Perth

Uus-Meremaa

Kia ora ehk tere maoori keeles,

oleme tagasi Uus-Meremaalt ja hetkel ootan lendu Perthi ehk  ideaalne aeg tripimuljed kirja panna.Üleüldiselt jäime mõlemad reisiga väga rahule,eriti näkkas meil ilmaga, sest enamus aega oli ilus sinine taevas ja hea ilm. Kuna meil oli see tuur, mis kestis 10 päeva, siis nägime ja tegime väga palju, aga samas oli see megaväsitav ka, kuna hommikuti start oli kuskil 7-8 vahel ja hostelitesse  jõudsime erinevalt kuskil kella 3 ja 6 vahel, aga terve see aeg sõitsime ringi või tegime mingeid minimatku või oli lihtsalt kas söögi- või pildistamispausid,et ega bussis väga magada ei saanud. Aga mul on väga hea meel, et selle tuuri võtsime, sest sela oli mitmeid väga ägedaid inimesi ning nägime tõesti kohti, mida poleks ise küll üles osand otsida. Maastikult on Uus-Meremaa mägine ning meeletult ilus.Tavaliselt igats matkad ja asjad pole päris minu teema, aga nendel olles käisin suu lahti ringi, et waoo, kui ilus. Aga ma kirjutan päevade kaupa, mis mul meelde tuleb, et millega tegelesime ja kus olime.

Ühesõnaga Sydneyst lahkusime 26. Märtsi õhtul ja kuna Uus-Meremaal (UM) on kell 2 tundi ees, siis jõudsime Christchurchi kohale alles kl 1 öösel. Muide siin olles oli Eestiga ajavahe 11 tundi.

1. Päev oli meil täiesti vaba ja kuna olime lennust väsind magasime täiega sisse ja niisama üldse terve päev lebotasime ja käisime Christchurchis linnapeal. Meie hostel oli linna keskusest veits väljas, aga ookeani ääres, mis oli päris äge. Alguses läksimegi ookeani äärde, seal läks pikk promenaad vms vette ja sela jalutasime. Edasi läksime linnakeskusesse ja mind kerge shokk tabas. Ma usun et enamik teist peaks olema kuulnud Christchurchi maavärinatest ja eriti sellest, mis oli eelmine aasta veebruaris vist ja pm pool linna maatasa tegi. Ja reaalne olukord aasta hiljem oli see, et suurem osa linnakeskusest oli suletud. Kõrged raudväravad olid ees ja inimesed ei saand läbi minna, sest paljudel hoonetel oli siiani varisemisoht. Poed, restoranid kõik olid punases piirkonnas, aga oli näha et riided ja igats kaup on veel sees. Läksime ka Christchurchi muuseumisse, sest linnale siame tiiru peale tehtud ruttu ja mõtlesime veits kultuursed olla, kuigi muuseuimid pole kohe üldse mitte minu teema. Aga sela oli üks korrus, kus oli maavärinate näitus,et olid igast monumendid ja asjad mis olid pooleks läind maavärinate käigus ja igast pilte ja videosid ja statistikat ja see reaalselt jube oli. Ma vaatasin ühte videot, kus inimesed lihtsalt kõndisid tänaval rahulikult ja äkki hakkas maapind värisema ja sekund hiljem varises üle tee üks maja sisse, inimesed ei teadnud kuhu minna v mida teha ja see oli filmitud mingi poe turvakaameraga. Igatahes megajube. Muuseumi taga oli botaanika aed ja seal veits lebotasime ja tegime pilte. Igatahes rohkem me midgai väga ei teinudki, Stephen läks õhtul pokkerit mängima ja ma passisin niisama tühja.
2. Päeval oli äratus enne kl 6 sest kl 7ks pidime juba linnas muuseumi ees tagasi oli, sets algas meie tuur. Kõigepealt võttis üks väike buss meid peale ja sõitsime lõuna saare läänekaldale kohakesse nimega Greymouth, kus meil lihtsalt pooleteist tunnine paus oli ja ootasime Stray (tuuri) bussi, et minna meie esimesse peatuspunkti. Esimesed 2 ööd peatusime kohas nimega Franz Josef, mis oli reaalne karuperse keset mägesid, aga ilus. Karuperse seepärast, et seal reaalselt oli paar hostelit, 1 pood ja paar kohvikut ja baari. Aga mis selle linna eriliseks teeb on Glasier( ma ei tea täpset eesti keelset nimetust) mille näol on tegu mingi iidse jäämäega ja pm millalgi aastatepärast seda enam ei eksisteeringi, aga Franz Josefis tehakse tuure, et kas terve v pool päeva ronimist sinna jäämäe otsa.
3. Päev oligi meie jää-tuur. Mina tahtsin algusets peale võtta pool päeva, mis niigi oli 4 tundi, aga kuna kõik teised võtsid terve päeva ja öeldi et poole päeva tuuriga näeb aint musta jääd suht, siis otsustasin ka koos teistega pikema tuuri võtta, kuigi teadsin ette et 8 tundi jääpeal ronimist viskab mul mingi hetk kopa ette. Pm läksime suure grupiga aga tehti gruppe väiksemaks ja lõpuks oli 4 gruppi ning turnimine täies hoos. Ausalt öeldes polnd see minu jaoks mingi hull must do UM-l nagu enamus räägivad, vb seepärats, et ma niigi jääd ja selle peal kõndimist saan päris mitu kuud iga aasta harrastada, aga ma ei hakka vastu vaidlema, et sealt avanesid ilusad vaated ja jääst olid tekkinud igast tunnelid ja praod kust me pidime läbi ronima ja mõnes kohas köiega üles ronima pm mööda 90 kraadist jääküngast, et oli ägedaid asju küll ja kuigi enamus tee tagasi mul lihtsalt oli isu end alla libistada mäest, siis ma pidasin oodatust palju paremini vastu ja ei visand see asi nii väga koppa ette midgai. Aa kui tekib küsimus, et kuidas me jäämäest üles jalutasime, siis meil olid need nugadega v mis iganes oradega saapad jalas ja tuurijuht üritas meile väikseid trepiastmeid sisse raiuda. Kui tuur lõppes said kõik tasuta pääseme kuumavee basseinidesse ja see päris äge oli pärast 8 tundi kuskil jäämäel. Seal olid 3 suurt basseini õues (ja Franz Josefis oli suht jahe, kuna see jäämägede vahel)temperatuuridega 36 C, 38 C ja 40 C. Õhtuks oli küll meeletu väsimus peal aga kuna eelmine õhtu jäime magama juba kell 7 filmi vaadates ja see oli viimane õhtu seal külas vedasime oma pepsid õhtul baari. Plaan oli võtta 1 v 2 jooki ja vsjo, aga nii päris ei läinud. Baaris nägime kohe inimesi meie ronimisgrupist ja ühinesime nendega ja pm see õhtu toimus baaris kiirkohting, millest meil plaani osa võtta polnd, aga kuna kõik teised olid end kirja pannud, hakkasid nad mind ja Stephenit suruma, et me ka nalja pärast osa võtaks, me ei viitsind, lõpuks see korraldaja vend tuli meie laua juurde , sest paar inimest oli puudu ja teised kohe karjusid,et me pole end kirja pand ja õhtu lõppes sellega, et me võtsime ka sellest kiirkohtingu hunjaast osa, esimest ja viimast korda, vähemalt minu puhul. Asi näeb isenesest välja et on 20 poissi ja 20 tüdrukut, kõik saavad nr 1-20 ja tüdrukud istuvad laua taga nende nr laual ja poisid käivad siis ringi ja kui kella tilin käib,siis on aeg lauda vahetada. Mingi 1 minut oli vist iga inimesega.Pm see nii idiootne üritus,et kõik naljaga seda võtsid ja mingit kelbast ajasid:) 
4. Päev oli kell 7 juba bussikogunemine ja seadsime suuna Quuenstowni poole. Petausime ühe kose juures ja siis ühe suure järve juures mis NIIIIIII ilus oli, ma enam kohanime täpselt ei mäleta aga tõesti, erksinime vesi mägede taustal ja sinine taevas, wao wao wao. Veits pikema peatus oli meil kohas nimega Wanaka, kus me väike pikniku Wanaka järve ääres tegime. Vahetult enne Queenstowni tegime peatuse A.J Hacketti benji kohas. Seal oli võimalik 43 meetri kõrguselt sillalt benji (mul absull pole meeles kuidas seda eesti keeles kirjutati :/ ) hüppe teha. Stepheniga millalgi hakkasime rääkima, et võiks teha aga peppu kui ma end seal pea alaspidi alla lendamas kujutasin, siis mul reaalselt süda taguma hakkas ja jalad värisema, ja lõpuks ma olingi siuke jänks, et jäi see hüpe tegemata, kuigi 43 m pole iseenesest niiii kõrge ka, praegu kusjuures kahetsen, sest seal sai teha 2 inimest korraga ka, et küll Stevie mind sealt alla oleks lükand kui ma ise vedelaks oleks löönd. Aga jah, peale seda jõudsime Queenstowni (QT) ja kuna kell oli juba kuskil 5 ja 6 vahel ja hakkas pimedaks minema, siis väga ei teindki midgai. Käisime QT ülikuulsat fergburgerit söömas(meile juba Sydneys räägiti, et kui sinna linna satume, siis tuleb kindlasti seda süüa) ja tegu lihtsalt väga suuure burxiga ja oli küll väga hea, aga mulle eesti veidrate putkade burxid rohkem meeldivad. Aa QT kohta seda, et see on UM peopealinn, pidu iga päev pm ja üritab maailmakaardil saada ekstreemsuste linna tiitlit ka, nimelt talvel on see koht paksult täis mäesuusatajaid ning muul ajal on seal, rafting, mitmeid erinevaid benji, swingi, langevarjuhüppe jms firmasid ja pm seal väga palju teha oleks, kui julgust ja raha oleks. Õhtul läksime välja, aga kuna varasest ärkasimisest ja eelimise päeva ronimisest ikka hull väss peal oli, siis ma suht vara juba und nägin.
5. Päev mõtlesime mis teha, sets meil ühtegi üritust bronatud polnd aga mõte kanjoni kiikumisest oli peas. Hommikul jalutasime farmerimarketil, kus igast UM käsitöö asju müüdi jne ja pm pika mõtlesime peale jõudsime Stepheniga otsusele, et kuna me QT-s juba oleme ja patt oleks sealt lahkuda ühtegi ekstreemsust proovimata, bronasime lõunaks endale kanjoni kiikumise. Pm UM-l asub maailma kõrguselt 2. Benji hüpe, mis on 134m kõrgune ja meie kiikumine oli seal samas kohas, aga 120 meetri kõrguselt ja kui ma väga mööda ei pane, siis kanjonite vahe oli kuskil 150-200 m ja nagu ma pärast brosüürilt lugesin siis see „kiik“ liigub 150km tunnis, kuna meid 2 oli, siis kindlasti aegalsem, aga point on see, et see oli KIIRE. Pm sinna minnes ma ei osanud midagi väga oodata, sest polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja kui me sinna platvormise v mis iganes asjale seal kõrgel õhus kõndisime, siis pani just ühte teist paari selleks valmis ja pm kui ma nägin neid murdosa sekiga 120m kõrguselt alla lendamas teise kalju suunas, siis mul konkreetselt nägu läks valgeks, käed ja jalad niimodi värisesid, et ma oleks äärepealt käpla pannud kui mulle neid trakse selga panid ja ma nii kindel olin, et ma ei suuda sealt äärepealt allagi astuda. Igatahes varsti oli juba meie kord sela õhtus rippuda ja see iseenesest polnd hirmus sest täpselt nagu istuks kuskil kõrgel lihtsalt, aga Steve mõtles et läheb pea alaspidi ja teda seal keerlemas vaadates mul lihtsalt süda seisis
   ja pekki see ootamine et iga hetk ma lihtsalt kukun oli ka siuke, et mul hea meel, et ma pilti tasku seal ei visanud, aga jah lõpuks me läksime ja kiljusime ja tegelt päris äge oli, kuigi minu silmis see palju jubedam kui langevarjuhüpe aga mul hea meel, et seda tegime kuigi mul pool h hiljem ikka käed silmnähtavalt värisesid. Õnneks see teine paar kes enne meid läks filmis meie asja, et kellel huvi siis väike video sellest on üleval mu facebooki lehel. Õhtul jälle välja ja seal väljas olemise highlight oli see, et enamus meie grupist sõitsid selle baari pulliga rodeot, selle kohta seda, et ma olin mati peal maas kiiremini kui keegi reageerida jõudis, et ma üldse seal pulli peal olen :D järgmine päev mul näpp jumala valus, Stephenil jalal räige sinikas ja käsi valus, lähiajal hoiame vist pullidest eemale :D
6. Oli aeg QT-ga hüvasti jätta. Väga meeldis seal, noored tsillid inimesed ja palju tegevust, aga oli aeg suunduda Mount Cooki poole, mis jälle keset mtte kusagit oli. Reaalselt mingi 15 maja, paar hsotelit ja hotell ja KÕIK, rohkem seal polnd midagi, aga peatumispaik on see põhiliselt mäe tõttu. Kohale jõudsime peale lõunat kuskil 3 paiku ja siis läksime mäge avastama, seal mingi paari km rada oli järve äärde ja hakkasime seda mööda liikuma ja AAPPPPI kui ilus seal oli, ilmaga jälle näkkas 1000% sest ilus päikseline ja megailusaid pilte saime sealt. Kokku kõndisime mingi 4 tndi vist, lõpuks suht pime oli kui tagasi hostelisse jõudsime, aga ma usun, et see mu lemmikkoht vist oli, sest tõesti piltilusad kohad ja vaated, seal sillad ja jõgi jms olid mitte mägi, me ei ronidnki mäest üles vaid mägede vahel väike rada oli. Kusjuures tuuri juht ütles et Sõrmuste isanda 2.st filmist     mingeid stseene filmiti.
7. Edasi suundusime Rangitatasse, kus osad tegid white water raftingu, aga kuna me tegime selle detsis Cairnsis olles, siis jätsime vahele ja ausalt kõikidest nendest matkadets ja busiitripist megaväss oli peal, et me niisama kokkasime ja vaatasime filmi(sõrmuste isand tundus asjakohane :D)
8. Päeval peatusime Kaikouras, kus samuti midgai erilist ei teind, sest valikus oli delfiinidega ujumine või vaala vaatamine, aga vaalu nägime fraseril ja ilm ujumiseks megakülm tundus ja see algas 5.30 hommikul ka, et ma oleks seal vee s vist magama jäänud. Õhtul läksime baari ja enamik bussist oli seal ja tegime viktoriini ja piljardit,et suht lõbus õhtu oli.
9. Päeval oli aeg lõuna saarega hüvasti jätta ja suunduda põhja saarele. Kõigepealt sõitsime Pictonisse , kust läks praam, mis 3 tundi kuskil sõitis, Wellingtoni ehk UM pealinna.Kahjuks me jõudsime õhtupoolikul ja lahkusime juba hommikul, et väga seal midagi teha ei jõudnud, aga ma jalutasin veits linnapeal ja väga meeldis see koht, et kui meil oleks rohkem aega olnud,siis ma kindlasti sela oleks veel päeva juurde võtnud.
10. Peatusime Rotoruas, mis on tuntud maoori linnana, sets seal maoori külake vms asi on. Teepeal peatusime Taupos, mis minu arust meganunnu väike linna ja jällegi, kui oleks aega rohkem, oleks ma seal kindlasti pikemalt peatunud. Ja samuti oli tunnine peatus kuuma vee kose juures. Pm väike koseke oli järve kõrval ja seal jumala kuuma vett tuli, et ma seista seal küll ei suutnud. Igatahes ma ei tea täpselt kuidas see nii kuum oli, keegi mainis midagi et vulkaaniline vesi vms, aga ma puzzlet siin kokku ei hakka panema. Igatahes Rotoruas võtsime õhtu vabaks ja niisama lebotasime ja pugisime krõpsu :D
11. Saabusime Aucklandi ehk UM kõige suuremasse linna. Meil hostel täpselt peatänaval oli ja saime bussrahvaga ühte tuppa,et päris tsill oli. Saabusime me sinna varakult peale lõunat ja esimese asjana tormasime Dunkin donutsisse ja läksime kuskile väljakule muru peale lesima ja neid sööma, sets ilus soe päikesline ilm jälle oli. Kusjuures sela üks suur maja oli ja hästi palju lippe, igast Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Vene jms aga Eesti oma polnud L L Hosteli juures oli äge et terrassiga köök oli 7 korrusel ja sealt avanes vaade Aucklandi sillale ja ookeanile. Õhtul läksime kambaga  välja. Alustasime joomist tuurijuhi n-ö korteris ja siis proovisime ühte iiri pubisse, mis avasti 1 minut peale südaööd :D  kuna lihavõtte pühad ja baarid reedel polnd lahti ehk kohe kui laupäev tuli olid asjad avatud :D aga kuna mingi ootamine käis kogu aeg kellegi järgi ja tuuri juhi juures said joogid ka ruttu otsa, kuna osta ei saand neid enne õhtul ja pm kõik mis kellelgi eelnevalt oli valmis ostetud sai ruttu kõrist alla kallatud. Iirikas oli suht tühi ja läksime ühte kohta, kus tuurijuht teadis turvat et saime kõik tasuta sisse ja iseenesest äge koht oli, aga megakallis ja kuidagi väga väss jälle olin ja peotuju ka kõikide ootamistega kahanenud, siis me väga kauaks ei jäänud.
12. Pidime hommikul kl 10 hosteli toast välja regama, aga kuna järgmine hommik kl 6 läks lennuk ei hakanud me uut tuba bronama vaid jätsime kotid hostelisse ja päeval tsillisime niiama ja õhtul passisime tv ruumis. Hommikul ilus ilm jälle ja mõtlesime, et ei viitsi niisama hostelis passida v linnapeal, raha ka nagu väga polnd ja soovitati võtta praam ja minna Devonporti, kuna piletid odavad siis seda tegimegi ja praam juba 15 min hiljem Devonportis oli, see pm Aucklandio osa, a la nagu Manly Sydney puhul (kusjuures Auckland ja Syndey ning Devonport ja Manly-ga üldse megasaranased, UM-l nagu miniversioon Austraalia omadest :D) Seal kõigepealt läksime hommikust sööma, üle saja aasta oli supper istuda hommikul päiksega kohvikus juua smoothit ja süüa head quiche J Edasi läksime ronisime ühe künka otsa, kus avanes ühe vee vaade Aucklandile ja niisama veel veits jalutasime ja ostsime snäkke ja rannas sõime ning siis tagasi Auclandi, kus ma uue väikse spordikoti ostsin, et saaks käsipagasina võtta, sets vana nii väike ja mul kohver ülekilodes täiega. Alguses oli meil plaan minna kinno , aga see nii kallis oli, et mõtlesime selle asemel hoopis ühe uhke söömingu teha ja selle kohta jälle WAU. Ma tellisin mareandide taldriku ja ma niiiii vaimustuses sellest siiani olen, igatahes seal oli merekarbid,väike potike hautatud ja kookose lemongrassi kastmega, siis grillitud, mingi muu maitsega hoopis, lõhe, krevetisalat ja kalmaarid. See NIIIIII hea oli, ilus lõpp meie reisile. Igatahes peale seda tsillisime tv toas ja siis kl 2st läksime lennujaama poole vaikselt.Pidime bussiga minema aga üks taksojuht ütles, et viib meid sama rahaga ja saime poole kiiremini,et näkkas.
13. Oligi aeg  UM tolm jalgadelt pühkida ja tagasi aussi tulla. Kusjuures lennujaama kohta seda, et UM-l ainuke lennujaam maailmas, (kus mina käind)kus käsipagasit kaalutakse. Sydneysse jõudsime tänu ajavahele juba enne 8 hommikul ja siis mul oli 5 tundi passida ja lendu Perthi oodata,millega samuti hea jama nagu mul ikka asjadega. Kui ma check in-i läksin siis mees vaatab otsa, et kle sul pole piletit, mul mingi kerge paanika tabas ja pm tuli välja, et mu krediitkaardi makse ei läind läbi,aga kuna e-meil ikka tuli lennuinfiga, siis eeldasin et asi tehtud. Megahea, et ma seal lennujaamas nii palju varem olin, sest pidin Quantase laua üles otsima ja sularaha välja võtma ja uuesti ostma, et lõpuks kõik õnneks ok oli. Ja jõudsin päikselisse Perthi kl 4 paiku pärastlõunal, kus Janeti juures elan esialgu kuni töö leian ja Stephen siia tuleb.

Ok. Igatahes nüüd mingi maailmapikk asi mu tripist siin kokku tuli, aga väga kaunis koht ja kindlasti soovitan minna, aga eesti mõistes kas sügisel või talvel, sest siin aastaajad vastupidised ja nendel aegadel on ilus soe ja roheline, nt juunis ja peale seda on seal päris palju lund ja külm, aga meil näkkas ja väga rahule jäin J

Happy

Midagi erilist tegelt polegi toimunud peale mu viimast postitust, aga am olen täna niii õnnelik ja mõtlesin seda kõigiga jagada. Põhipõhjus miks ma õnnelik olen on minu ja Stepheni kohe kohe ukse taga olev reis UUS-MEREMAALE!!!!!!! Mul see tripp mõtetes olnud hetkest kui ma Eestist lahkusin ja nüüd kohe ongi käes. Igatahes esmasp 26. märts lähme 2ks nädalaks  ja broneerisime 10päevase tuuri ka, et alustame Christchurchist ja lõpetame Aucklandis ja käime nii põhja- kui lõunasaare ilusimates kohtades.
Tegelt täna hommikul kui ma ärkasin, olin veits kuri, sets kui Stephen tööle läks hommikul kl 8 paiku, siis ta kolistas niipalju, et ma üles ärkasin ja ei jäändki enam magama, aga kuna mul täna tööl viimane vahetus ja arvatavasti jõuan koju alles kella 7 paiku hommikul ehk uni kuluks ära, aga tänu sellele, et ma üle saja aasta nii vara üleval olin jõudsin niipalju vajalikke asju teha neti ja telefoni teel ja enne lõunat juba olin reisibüroos viimaseid asju üle küsimas ja bookimas ning see vend, kes mind aitas oli nii tsill ja tore, et sealt juba tuju heaks läks ning peale reisibürood mõtlesin linnapeal veits jalutada ja poodidesse vaadata kuna mul on JÄLLE uut kohvrit vaja ( 2tk olen juba Austraalias olles ära lõhkunud, liiga palju asju vist :/ ) ja jalutasin läbi pargi linna, kõik oli niiiiiiiiiiiiiiniiiii roheline ja taevas erksinine väljas oli kuum ja päikseline, aga mitte tappev lämbus ning kuulasin oma muusikat ja mõtlesin, et elu ikka lill hetkel.
Mulle meeldivad need päevad, kus ma saan palju vajalikke asju, mida ma kogu aeg edasi olen lükanud, lõpuks ära teha ja kui ilm ka konkreetselt ideaalne on, siis mul polegi rohkem vaja taipamaks, kui hästi kõik on. Hetkel mul see äge reisieelne põnevus sees, eelkõige ofc NZ pärast, aga peale seda ma Perthi ( ehk adjööö Sydney finally) mis täietsi teises Austraalia otsas ehk jälle uus ja põnev, loodame, et seal parem algus kui Sydneys, sest see mu viimane pikem peatus siin mandil vist.
Igatahes i'm happy happy happy....:)  (proovin paar pilti ka tänasest laadida, mis mind nii õnnelikuks tegid :))
Kaunist kevadet ka Eestimaale!

                                                        Hyde park

Sydney

                                                   Paar nädalat tagasi Manly'l

                                                     Manly beach

Elu Sydneys

Sattusin paari blogi lugema ja sellest tekkis ka endal isu oma viimaste kuude tegevused kirja panna.

Alustan sealt kus eelmine postitus pooleli jäi ehk jõuludest. Meie söögitegemine, millega ma eelmine kord lõpetasin,  läks väga korda ja mitte-eestlastel oli vaimustus meie seapraest ja hapukapsast. jeeeeeiiii, go team Estonia :D Teiste söök oli ka supper ja ma jäin jõuludega väga rahule. 24.õhtul peale söömist hakkasime vaikselt jooke võtma, kuna iirlased ütlesid,et nad pole elusees jõuludes kained olnd ja suht loll, aga samas äge idee oli, et lähme öösel ujuma ja see NIIII kaif oli mu lemmikrannas jõululaupäeva öösel oma sõpradega skinnydippida lainetes :D suppppppper. Terve see nädal Byronis oli lihtsalt parim, sest ilm oli kogu aeg soe ja päikseline, kõikidel oli tuju laes, päevad veetsime rannas, õhtud peol, täpselt nii nagu elu peab olema :P Byronis proovisin esimest korda surfata ka ja täpselt 1 sekundi suutsin ma püsti ka olla enne kui sinna laua peale pikali lendasin jälle. Mina surfimas üleüldse oli kerge komöödia, sets mul oli suur punane laud, mis kohe silma torkas ja midagi väga andekat ma selle lauaga teha küll ei osand. Ühekorra läksin pikali laua peal lainega kaasa ja see nii ebareaalne oli,sest kõik nii kiiresti toimus ja ma ei suutnud emotsiooni varjata ja rõõmust kisasin seal (pikali laua peal olles) mingi tüüp läks just samal ajal vette naeris mu üle :D Äge oleks reaalselt osata ka seda teha, aga mul oli hirm et ma selle lauaga vastu nägu saan v sinna alla kuidagi jään ja laine kaasa tirib ja ma ei tea mis sada asja veel, et reaalselt nautida saaks. Aga ärgem unustage- 1 sekund!!!! :D

Igatahes Byronist lahkuda oli nii kurb, tõsiselt ma niiiii armastan seda kohta, see on minu Austraalia Otepää. Aga ees ootas aastavahetus Sydneys ja ajasime kambaga kotid kokku ja vurasime mingi 15 tundi vist Sydney poole bussiga. Kohale jõudes oli kõigil teistel mingi ööbimiskoht bronatud peale minu ja Stepheni, sest ta rääkis mingi 2 nädalat, et ajab asjad korda- EI ajanud. Sets kohale jõudes kell 8 hommikul peale ülipikka sõitu istusime maha oma kottide otsa ja polnd halli aimugi mis teha v kuhu minna. Ta hakkas hostelitest küsima,aga kõik täis olid, lõpuks sai ühte aga seal megakallis oli,et aint 1 voodi bronasime ja ma sisse hiilisin ehk meeletu algus Sydneyle juba. Peale av-d teised eri tuulte suunas minema läksid ja meie Stepheniga otsustasime siia jääda ja töö leida ja paar kuud siin elada. Tänaseks olemegi veits üle  2 kuu siin olnud ja hetkel tunduvad need mulle raskeimad 2 kuud Austraalias. Ma ei taha siia blogi mingit negatiivset jama kirjutada, aga no siin lihtsalt pole väga õnneks läind. Elame me oma pisikeses toas, kus on väike eraldi ruum a la kööginurk ka ja tuba nuns ja nett sees, mis muidugi töötab nii kuidas jumal juhatab. Elame väga heas kohas, et kesklinna on 10 min kõndida, kings crossi umbes sama ja bussid sõidavad ükse eest 10 min bondi v googee randa ja koht on väga odav ka. Millega väga näkand pole on töö. V no hetkel asi päris ok on, aga sinna läks liiga kaua aega ja närve. Asi lihtsalt selles, et Byronis elasime nagu kunnid ja endale märkamatult oli pangakonto tühjaks saand ja kui ma 1. Jaanuar kontojääki vaatasin nägin oodatud 300 dollari asemel 30 dollarit oma kontol, mis on siin 1 öö majutuse hind ja töökohta ka ei paistnud kusagilt. Stephenil polnud väga parem seis, ta võttis oma konto miinustesse niipalju kui sai ja õnneks selle elamise eest ja toiduraha saime Stepheni sugulaselt ja emalt esimesed nädalad. Mina tegelt sain kohe alguses ühe töö, ma arvasin et see on poole kohaga, aga tegelikult tuleb mul tune kuskil 10-15 ainult nädalas, mis on väga nõme, sest mul on niipalju vaba aega, aga raha , ert kuskil käia v midgai osta väga ei saa. Stephen sai töö alles peale 3 nädalat vms. Ja asi pole selles, et me ei otsinud, vaid lihtsalt ajastus väga vale, sest aastavahetuse ajal Sydneys väga palju inimesi, kes tööd otsivad. Nüüd igatahes asi parem, sest ühets teisest kohats, kuhu ma alguses cv viisin hellati ka ja nüüd Stpehenil hea töö, kuigi võiks rohkem tunde olla ja mul 2 tööd, kuigi võiks ka ikkagi rohkem tunde olla. Ma nimelt töötan ühes väikses lõuna ameerika restos ettekandjana, kus peale minu töötavad aint 3 inimest veel ja nad kõik brasiillased ja 1 neist omanik, ehk arvake, kes ei sobi gruppi :D õnneks saan nendega hästi läbi ja jootraha seal ka väga hea. Kuigi ma ei oska menüüd väga hääldadagi. Ja teine koht kus ma töötan on ööklubi kesklinnas, niisama baaris teen jooke, aga see töö aint reede ja laup. Öösel kl 23- 05 ehk nv-del ma saan magama tavaliselt alles 6 v 7 paiku hommikul, kui päike väljas juba, sest peale tööd tavaliselt kõik jäävad veel joogile sinna veitsaks. Klubis on tip suurim, mis ma üldse elusees kuskil saand olen, aga pole midgai väga imestada ka, kui sissepääs sinna on 25 dollarit ehk umbes 250 eeku. Okei see siis üldisest elust ja olust. Algus oli raske, aga nüüd õnneks oleme laine peal tagasi.

Tänu sellele, et me siin rotte mängisime me ei teindki alguses midagi väga, sets lihtsalt raha polnud kuskile minna ega midgai teha, aga randa oleme ikka jõudnud, kinos oleme käind, viimati käisime „Girl with the dragon tattoo“ vaatamas ja kes näinud pole, siis minge kohe vaatama. See film ebareaalselt hea, ma terve selle aja vist ei pilgutanud silma ka. Siis jõusaaliga liitusin uuesti, kuna polnd lihtsalt vaba ajaga midgai väga targemat peale hakata ja parem tunne ka endal, kui midagi kasulikku teha saab. Siis valentinipäevaks ostis Stpehen meile ooperipiletid ja läksime Mozarti „Võluflööti“ vaatama Sydney ooperimajja. Nagu niiiiiiii äge, sest ma elusees polnud varem üldse ooperit näinudki ja 1. korda Sydney ooperimajas :P ma niii ootasin seda, käisin ostsin endale kontsad ja viisaka mantli spets selle jaoks. Ooperiga ka rahule jäin, ütleme nii et lemmik see mul pole, aga ootaisn hullemat ja läheks vaatama veel. Peale seda hakkasin ma aga köhima, sest pühap enne seda läksime bowlingut mängima ja mul terve päev külmavärinad olid ja tundsin, et jään vist haigeks ja tunne ei petnud. Igatahes alguses köhisin ja oli palavik jne, siis alles jäi köha aint ja ma rumala peaga tööle läksin, kus mind naqnii köhimise pärats koju saadeti ja igatahes jõin aint teed ja käisin salliga ringi ja võtsin köharohte aga miski ei aidanud ja asi läks aint hullemaks, et ma ei saand enam öösiti magada ka ja mõtlesin, et lähen arsti juurde ja tuli välja, et mul on Bronhiit ja selle teada saamiseks ja rohtudest pidin maksma 200 dollarit ehk kuskil 2000 eeku... päris karm, Eestis ei kujutaks never ette, et peab arsti visiidi eest maksma 900 eeku, et lihtsalt arstiga paar sõna rääkida ja ta kopse kuulaks. Igatahes rohud aitasid ja mul palju parem olla,kuigi köha on veel veits alles, aga vähemalt eluvaim on tagasi, sest reaalselt 2 nädalat olin ma päevad läbi ainult voodis köhisin ja nuuskasin, energiat mitte millegi jaoks polnud ja üldse nii kopp oli ees, sest plaan oli siin Sydneys Uus-Meremaa reisi jaoks raha säästa, aga nüüd ma ei saand üldse tööl käiagi ja raha läks rohtudele päris palju ja üldse see toas passimine tundus Austraalia raiskamisena ka, sest aint mõned kuud on järgi ja tahaks midgai paremat teha kui magada 22/7, aga midagi pole teha kui mingi jobu bronhiit on.

AGAAAAA, mis hea asi veel toimus just eelmine nädal, et ma nägin peale 2,5 aastat KARINIT!!!! Ta nimelt töötab Etihadis stjuardessina ja lendas Sydneysse, ta küll aint 24 h siin oli, aga siiski saime jutud räägitud ja niiiii hea oli teda näha,Karinit ma polegi oma sõpradest kõige kauem näinud, sest kui ma 12. Klassi läksin läks tema juba Eestist minema L igatahes oli ilus soe, päikseline ja tore päev temaga ning käisime linnapeal veits, ooperimaja juures ja botaanika aias.

Ofc ei suutnud ma postitust kohe ära postitada ja mis uudist, et se enädal sain juurde 3 vahetust tööl,ehk nüüd normaalsed tunndi ja Uus-Meremaa reaalsemana hakkab tunduma ka.

Eelmine laup toimus Sydneys Mardi gras ehk a la nagu kareval Saksamaal, Brasiilias jms, aga väikse Sydney konksuga- gei karneval (üleüldse ma arvan,et kõik Austraalia geid on vist Sydneys) aga igatahes paraad läks mööda meie tänavat ka, pm aknast saime vaadata, aga suht kohe peale algust pidin ma tööle minema,aga kuna vaikne oli sain kiiresti vabaks ja paraad kestis veel ja ma olin sunnitud seda jäätis kotis vaatama mingi pool tundi, sets ma konkreetselt ei saanud tänavat ületada. Aga paraadi kohta seda et WAOO, mul reaalselt pole sõnu. Ma pole elusees näinud niipalju mehi speedodes, TANTSIMAS ja mehi kleitides ja parukatega tantsimas Kylie Minogue saatel. Anyways mul lihtsalt oli suur irve näol, sest oma peas ma mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen :D Kohe kindlasti oli see kõige kirjum paraad mida ma oma elusees näinud olen.

Siis see pühap läksime Blue Mountaine tsekkima. Kõigepealt startisime kl 11 rongiga Katoomba poole, sõit kestis umbes 2 tundi sisemaa suunas. Sydneys oli megailus ja soe ilm kui lahkusime. Katoomasse kohale jõudes jalutasime mingi pool tundi ja olime 3 Sistersi juures, ehk 3 mäenukki, loodus oli seal ilus ja metsik,kaljud ja tumeroheline mets. Läksime matkarajale ka, sest nii jõudsime reaalselt 1 sisteri alla ja matkarada jätkus ja 3km oli koseni, mõtlesime et lähme sinna ka,aga poole maa peal hakkas vihma niiii meeletult sadama ja üleüldse kuna pühap oli ilus ilm üle tüki aja, aga enne seda sadas,siis terve see matkarada oli nii sopane,et mu tennised läksid prügikasti õhtul. Koseni me ei jõudnudki, sets vihm oli nii tugev, et kui näitas 2km edasi-tagasi koseni,siis me otsustasime linna tagasi pöörduda,kus läksime hiinakat sööma ja siis koju tagasi. Riided olid läbimärjas ja ma kindel olin,et haigeks jälle jään,sest nii külm oli,aga õnneks näkkas seekord J Katoomba linnakse iseenesest mulle ka väga meeldis, pisike armas linn, põhiliselt orienteeritud turismile,aga nunnukas.

See nädal polegi väga erilist teind, tööl palju käind ja jõukas ja maganud :D aga okei aitab ka selleks korraks J

                                       
                                                             Blue mountains

                                                           1 sisteri ees

Roadtrip1, Cairns, Roadtrip2 ja jõulud + kõik muu vahepeal :D

Nii kaua on jälle möödas ja palju asju on vahepeal juhtunud, et ma ei teagi kust alustada.

Igatahes Bundabergi tolmu pühkisin jalgadelt 26 oktoober ja põrutasin koos Emma ja Connoriga (iiri paar mu hostelist Bundabergis) Cairnsi poole. Cairns on põhja Austraalias üks suurimaid linni. Tegelt ta suur ei ole, aga nagu keskus ja mulle niiiiiiiiiiiii meeldis seal. Seal on täiega äge lagoon ja pidu käib iga päev esmaspäevast pühapäevani. Tegelt see rohkem siuke puhkuse linn, et isegi backpackerid rohkem lihtsalt läbi sõidavad nädalaks või kaheks kui et paiksemaks siin jääksid. Aga jah mulle väga väga meeldis, ma arvan , et peale Byron Bay see mu teine lemmikkoht siin. Kliima on Cairnsis troopiline ja ma kerge kuumarabanduse äärel pool aega olin, aga õnneks toas oli kliimaseade, et magada sai ok-lt jne. ma mõtlen, kas Bundabergi lõpust ka midgai mainida on...ega väga vist pole, et ma parem hakkan meie roadtripist rääkima. Kõigepealt peale Bundabergi jõudsime Gladstone, kus me saime kokku mu sõbra Brendaniga ,(kellega mul eelmine aasta aastavahetuse roadtrip koos oli) kes elab Gladstones. Ta miinide peal töötab juhatuses ja täiega hästi läinud ja pm läksime sööma, ta firma kõik kinni maksis, siis ööbisime tema juures, basseiniga maja ja värki, täiega äge :P ja üldse tsill oli teda näha üle pika aja jälle :P Järgmine hommik startisime lõuna paiku, tegime kell 1 päeval Rockhamptonis peatuse, ja võtsime väiksed joogid ( see on reisimine iirlastega :D) ning jõudsime õhtuks Airlie beachi, kuhu jäime 2ks ööks. See väga väike aga tsill puhkuse koht, kus jälle pidu paistab kogu aeg toimuvat :D seal nii naljakas asi juhtus, nimelt läksime skuutritega veepeale sõitma ja ma sõitsin Connoriga koos, et ma juhtisin ja ta taga istus. Ja ta pani ka köes käepidemele ja me sõitsime ja üks hetk ta ütleb, et ma hoogu maha võtaks, sest asi hakkas veits liiga kiirust üles võtma,ma hakkasin käsi lõdvemaks laskma,siis märkasin,et hoopis tema hoiab oma käsi kramplikult selle käepideme ümber, kus gaas ja ma üritasin karjuda,et lase oma käed lahti, aga ta ei kuulnud ja skuter võttis aina enam hoogu ja mida kiiremaks skuuter läks seda rohkem Connor karjus, ma hakkasin selle peale ta käsi taguma,et ta need lahti laseks, aga tüüp oli nii surmahirmus,et kramplikult hoidis kinni ja lõpuks me sõitsime juba 71km/h, kui tegelt öeldi, et nad sõidavad a la 60-70km/h üldse. Ma isegi ei mäleta enam kuidas  ta lõpuks oma käes lahti lahsi gaasilt, aga ma olin lõpuks nii naerukrambis, sets tüüp kisas nagu naise muselja taga ja ma lihtsalt ei osand midgai teha ka enam ja see, et mina naersin ajas teda veelrohkem paanikasse, et ühesõnaga huumor kuubis oli see sõit :D :D peale 2 ööd Airliel startisime Townsville poole ja mõtlesime sinna ööseks jääda,aga läksime jalutasime linnapeal ja sõime ja pm see nii tühi ja igav oli,et me hoopis kohe Cairnsi poole hakkasime jälle sõitma ja jõudsime alles kl 11 õhtul kohale. Laupeval , millal oli ka halloween ja kuna esimene hostel kus me olime, oli linnakeskusest a la pool h kõndida ja selleks ajaks kui me üldse Cairnsi jõudsime oli kõik rahvas maani täis, ehk minu halloween möödus voodis L nuuks, eelmine aasta kui ma töötasin, siis mõtlesin, et see aasta tahan täiega ägedat kostüümi ja pidu aga jah, niipalju siis sellest. Ja ühesõnaga kohale me jõudsimegi. Ma esimsed 2 päeva niisama lebotasin ja magasin ja peale seda hakkasin suht käbe tööd otsima ja läks õnneks, sest juba esimene reede siin olles veetsin ma 10 tundi tööl. Mulle alguses räägiti, et siin megaraske tööd leida, aga mul täiega õnneks läks, et sain suht kohe 3 proovipäeva ja esimese koha proovikal sain tööd ka kohe, et ei pidanud teistele minemagi. Koha nimi kus ma töötan on Salt House ja see on niiii peen baar, et alguses kui ma oma cv.ga sisse astusin mõtlesin, kas ma üldse julgen seda pakkuma minna. Meil on 2 baari, üks väljas ja teine sees ja väljas on suuuuur ala ja seal nagu bassein läheb laburündina läbi baari+ asume kohe ookeani ääres ja üldse seal mingi 100 kokteili, ma ei oska pooli neist hääldadagi. Mis veel meeletult kaunis, et me peame kandma musti pikki pükse, kinniseid jalanõusid ja musta vormipluusi ja kujutage nüüd ette neid riideid ja 35 kraadi kuuma. Õnneks see baar küll väga peen, aga inimesed tsillid, et ei pea mingit esmaklassilist teenindust tegema vms...vähemalt baaris mitte, et suht tsill olek sellest suhtes. Igatahes ma töö üle happy happy happy .Ma tegin ühel  teisipäeval ultimate party pub crawli, et ostsin pileti ja siis punase double deckeriga sõitsime õhtu jooksul läbi 5 baari. Alguses ma mõtlesin,et teisip arvatavasti suht igav, ja esimesed 3 kohta olidki suht tühjad, aga õnneks see ultimate party organiseeris igast mänge ja asju,et oli suht naljakas, aga viimased 2 kohta jumala rahvast täis olid ja lõppkukkuvõttes hea õhtu oli. Kahju, et ma muidu väga peole ei jõua, sest lõpetan nädala sees kuskil 12-1 paiku öösel töö ja nv 2-3 paiku ja siis jalad konkreetselt surevad, et ma lonkan koju. Nii kaua kui ma tööl käisin ma väga palju muud ei teinudki, sest päris pikad ja väsitavad päevad olid. Aga enne kui me Cairnsist lahkusime võtsin ma viimase nädala vabaks, et midgai huvitavat teha ja esimene tripp oli meil Cape Tribulation, mis põhimõtteliselt on vihmametsa reis. Hommikul vara võttis buss meid peale ja esimene peatus oli mingis väikses karuperse linnas, kus meil oli jõe peal krokodilli tuur, meeletu kroxi tripp oli see küll, sest me ei näind ühtegi krokodilli, lihtsalt mingi sogane vesi ja vsjo. Edasi järgnes vihmametsa tuur, kus giid rääkis taimedest jms asjadest, mis mind unisel hommikul üldse ei koti. Siis jõudsime Cape tribulationi ainukesse söögi ja majutuskohta, kus meil oli lõuna ja saime randa minna, aga tänu millimallikatele v ma ei tea täpselt, mis see eesti keeles on (jelly fish) ei saand ujuma minna, rand iseenesest oli ilus oma valge liivaga. Peale sööki hakkasime tagasi sõitma, kuid käisime veel n-ö loomaaiast läbi, kus olid kroksid ja saime kängurusid toita, mis oli tsill ningtegime veel paar peatust ja mingi kl 6 paiku jõudsimegi tagasi Cairnsi. Selle reisi kohta ma ei oskagi midagi öelda, ma ei kahetse, et läksin, aga samas uuesti vist ei viitsiks, sest taimed ja nende elulugu ei eruta mind väga, ja pool tuuri sellest koosnes, kuigi vihmamets oma troopilise õhu jms on suht tsill.

Tegelt tuli mulle just meelde, et enne Cape tribi võtsin ükskord päeva vabaks ning läksime koos Stepheni ja Fabianiga Great Barrier Reefile, mis on suht tuntud a la loodusime vms. Pm on tegu veealuse maailmaga, kes juhuslikult aru ei saanud ja great barrier reef ongi tuntud, et tal on imeilus veealune elu ja korallid jms. Igatahes me kolm võtsime päevase reisi ühe laevakesega, kus sai snorgeldada päris palju ja käisime kõik sukeldumas ka. See oli ilus jms, aga ma käisin mõned aastad tagasi Egiptuses ka sukeldumas ja mul kuidgai meeles, et seal oleks nagu rohkem värvilisi kalu ja ilusaid koralle näind, AGA mida Egiptus ei suuda kuidgai trumbata on see, et ma reaalset nägin haisid. 3 haid ujusidmingi paar meetrit eemal, 2 neist olid väiksemalt ja veits ümarama lõuaga, aga üks oli suur ja täpselt nagu kuskilt õudukast ehk suht kriipi, aga pm sellega oli mu päev tehtud ka. Millal veel avaneb mul võimalus ( või julgus) haidega koos ujuda. Ja suuri kilpkonni nägime ka ujumas.

Järgmine tripp oli meil White water rafting, mile näol on tegu väikse seltskonnaga, kes sõidavad kummipaadis mööda jõge alla, me nimelt käisime Tully jõel ja tegime ekstreemse variandi sellest üritusest ehk extreme raftingu. Vahepeal olid mingi igavad kohad, aga vahepeal täiega järsud ja suurte kividega langused, et suht äge ja huvitav oli. Paadis oli meil 5 inimest ja instruktor ning mingi hetk kõik pidid kuskile paadi otsa jooksma ja paat ümber käis ja me paadi all ja üks koht oli kus hoovus v mis iganes asi oli nii tugev et kõik hüppasid paadist välja ja vesi lihtsalt kandis kaasa, aga seal hakkasid mingi väiksed lained tekkima ja need otse näkku lõid, ehk tegin silmad lahti, et vaadata mis toimps ja hingata- sain lainega näkku ja nii mingi 5 korda järjest, elu käis kergelt silme eest läbi juba :D veel olid seal 3 kaljut kus me käisime vette hüppamas ja kallastel olid niiiiiiii ilusad joad ja asjad.  Kokku kestis see asi 4 tundi koos lõunapausiga ja jäin asjaga väga rahule, sest sain korralikult kiljuda ja muljuda ja jälle siuke asi mida ma suure tõenäosusega enam kunagi ei satu tegema, sets mingi ekstreem raftingut emajõel ma ette ei kujuta.

Rohkem me trippe ei teindki, sest need juba väga kalliks läksid ja rohkem sealkandis midgai väga põnevat teha polnudki. Aga eelviimaseks õhtuks bronasime siuke paketi, et õhtusöök ja mustkunsti etendus. Valida sai 4 erineva restorani vahel ja sellest sõltus ka hind, kuna esimene oli rohkem kohviku moodi ja viimane hull peen. Me valisime 3 variandi ja jäime supper rahule. Pm asus retoran kohe ookeani ääres ja see õhtu oli hästi mõnus soe aga mitte megapalav. Me saime 3 käigulise õhtusöögi ja toit oli supper. Eelroaks olid parimad kalmaarid ( ma tegelt ei tea kuidas need eesti keeles täpselt on, aga peaks midgai siukest olema) mida ma elu jooksul olen söönud, pearoog oli Austraalia special ehk känguru, krokodilli, buffalo liha, emu vorst ja barramundi(kala) filee ja maguskartul( see oranz kartul) ja magustoiduks vahukommi pavlova kook. Etendus oli ka supper, Sam Powersi show ja ta ise täiega naljakas, et ma megarahule jäin. Peale neid läksime kasiinosse black jacki mängima :D ma esimest korda elus kasiinos mängimas ja mulle täiega meeldis, me ei võitnud midagi aga väga palju ei kaodanud ka, tsill oli.

Ja 10. Dets oligi aeg Cairnsiga hüvasti jätta, millest mul megakahju, sest mulle tõesti meeldis, kuigi see palavus oli küll killer. Edasi tuleb veits masejuttu, sest tegime vale otsuse, mis meil palju närve sõi. Igatahes otsustasime Stepheniga (mu parim sõber Bundabergist, kellega ma koos reisin nüüd) et ostame auto kahepeale, sest sellega odavam Sydneysse uueks aastaks minna+ mugavam ka, et saab vahepeal igast peatuseid teha+ minu seljakott millega ma poolteist aastat tagasi siia tulin on asendunud 2 suure kohvri ja 2 väikse kotiga ehk bussiga reisides nõme neid kotte ka tassida. Mul üks töökaaslane andis ühe auto nr, mis asus linnast veits väljas ja hind oli hea, tegime proovisõidu ja auto sõitis hästi, kõik nagu toimis, kuna auto polnd registreeritud enam ja kindlustust ka polnd, siis alguses oli, et peaks ikka garaazi viima vms(mida olekski pidand tegema KOHE, aga see hea tagantjärgi tarkus)aga kuna me suht kohe varsti pidime Cairnsist lahkuma ja suht kiireks läks selle asjaga ning omanik tundus tore mees ja ütles ka, et üks ukselink ja üks aken jamavad aga muidu ok,otsustasime auto ära osta. Kui maksmiseks läks saime veel 200 dollarit alla ehk väga hea hinnaga. Paar päeva hiljem läks Stephen garaazi, et ülevaatus jms teha, et saaks kindlustuse tehtud ja tuli välja,et autol päris palju oleks vaja paranda, et midgai ohtlikku polnd, aga a la 3 rehvi oleks pidanud uued panema+ mootoril mingi asi oli ja selle parandamine oleks läind kokku sama palju maksma kui terve auto hind, millega me ta ostsime ja oleks pidanud veel kauemaks Cairnsi ka jääma. Ühesõnaga mõtlesime, et kuna meil kummalgi eriti raha polnd peale neid trippe ja asju, et sõidame Sydneysse, kui tööd saame laseme korda teha. Ja hakkasimegi sõitma Airlie Beachi poole, kus meil oli Whitsunday saarte reis broneeritud. Olime 20 km Bowenist väljas ja Airlieni oli 50 km kui äkki vaatan, et ment on tuledega taga. Edasi toimus see, et mul oli kerge paanika ning õhtu lõpuks oli mul 800 dollarit trahvi,kuna mina olin roolis sellel hetkel, autolt võesti numbrimärgid ära ja me ei tohtinud sellega edasi sõita ning politsei viis meid tagasi Bowenisse, et me saaks bussi võtta ja Airliele sõita, kuna järgmine hommik oli meie reis, auto jäi kuskile karuperse kohta seisma teeäärde ja autovõti oli võhivõõra inimese käes, sest kui me bussipiletit ostsime, siis naine, kes seal töötas ütles, et me ei tohiks jätta autot nii mitmeks päevaks sinna ( 3 päeva oli Whitsunday) muidu pole autot alles enam kui me tagasi, et ta nagunii seda marsuuti sõidab, et viib kuskile turvalisemasse kohta kuniks me tagasi. Ühesõnaga EI olnud tore päev, ma isegi usun, et üks hullemaid mu reisi jooksul, ainuke asi miks ma konkreetselt peale kõike seda jada närvide juurde jäin oli Stephen, kes lihtsalt nii rahulik oli. Tegelt oli aru saada, et ta väga häiritud, aga ta nii rahulikult üritas seda võtta, et ma ka üksi ei viitsind kahe eest paanikat teha, kuigi tuju oli küll suuuuuuuur null.

Igatahes lõpuks me Airliele jõudsime ja käes oli aeg Whitsunday-de jaoks (googeldage, sest see paradiis näeb välja ja minu vuhvel kaamera  postkaarte ei tootnud kahjuks). Whitsundayd on siis saarestik great barrier reefil ja palju on pisikesi saarekesi ja neid külastatakse seilates,  kestvused ja paadid on erinevad. Meie valisime 2 ööd/3 päeva Atlantic clipperil, mis on kõige suurem peopaat. Paadid jagunevadki 2ks, on sukeldumispaadid, kus kell 7 hakatakse sukelduma ja on peopaadid, kus pidu ja muud möllud ka snorgeldamise ja sukeldumise vahepeal ja meie laev oli see põhipeo koht. Tegelt ausalt öeldes ma ootasin midgai suuremat, asi lihtsalt selles, et mulle reklaamiti nii whitsundayd kui atlantic clipper täiega üle. Whitsundayd olid ilusad, ma ei vaidle vastu, selge vesi ja valge liiv- paradiis, aga samas näiteks ujuda sai aint sukeldumiskostüümis tänu jelly fishile jälle, mis veits võlu ära võttis ja ma ootasin lihtsalt rohkem sellest. Laevaga sama, et ma kujutasin ette et pidu veits metsikum on või rohkem, et oli küll, et rahvas jõi ja värki ja kui meeskond mänge ja võistlusi korraldas oli küll nalja rohkem kui krooni eest, aga kui need läbi said, siis kuidagi uimaseks muutus see asi. Aga samas ei nurise, ülejäänud paadid olid juba kell 9 vait kui meil alles hakati muusikal volüümi keerama,meedkond oli äge ja meie paadil oli suur mullivann, toru, kus sai paadi pealt vette lasta ning hüppelaud, et kõik oli tegelt väga tsill ja need 3 päeva merel kuidgai see autojama, mis tol hetkel väga värske oli tundus ka kaugena. Samas mul see nädal vist neetud oli, sest kuskilt ma pole kindel, aga staff ütles et Whitehaveni rannast sain ma sandflydelt (putukat, ei tea jälle eestikeelset nime) hammusta ja mitte paar korda nagu enamus, vaid mingi 60-70 korda, ehk põhimõtteltiselt ma sügelesin igalt poolt ja nägin välja nagu mul oleksid tuulerõuged kui ma seal paadilt tagasi tulin.

Airlile tagasi jõudes meie äpardused ei lõppend, nimelt järgmine päev sõitis Stephen tagasi Bowenisse, et ajutist registreeringut saada, et me saaks Bundabergi sõita autoga ja kui ta kohale jõudis polnud majas elektrit, ehk keegi ei teadnud kas nad üldse avavad see päev, siis kui elekter lõpuks tagasi tuli, siis tuli välja ei ta passi maha unustas, ehk ma pidin bussiga kuskile iks kohta Airlie büroosse minema, et nad saaksid seda skännida Bowenisse, siis neid midgai seal jälle ei töödanud, mul juba närvid jumala otsa korral, et me ei saa never seda autot kuskile liigutada. Lõpuks sai ta paberid kätte ja läks auto juurde ning siis hellas mulle, et autol on tagaaken sisse löödud. Nagu mismõttttttttes, sela polnd mingit bensukat ega pöördekohta lähedal, et keegi lihtsalt jäi seisma, lõi akna sisse ja läks minema, mul kottides oli veel pudi-padi, see alles, stereo alles. Ma ei saa aru miks inimesed nii kurjad on L igatahes LÕPUKS saime hakata Bundabergi poole sõitma, vahepeal vihma sisse sadas ja üldse kaunis sõit, sest me enne südaööd pidime kohale jõudma, sest sint senikaua see ajutine kindlustus kehtis. Rockhamptoni juures sõitis ment meie taha, nägi et meil tagaakent ega numbrumärke pole, sõitis ette vaatas eest  ma,sõitis uuesti taha, ma et appi kuigi meil paberid olemas, ma ei taha et meid kinni peetakse, Stephen arvas et siis panevad vilkurid tööle kui teel siuke koht tuleb, kus me kinni saaks peatada. Igatahes nad sõitsid meie taga tükk aega ja siis pöörasid minema. Meil oli, et mida hekki, kui meil pole akent ega numbrimärke, siis nad ei pea kinnigi, ja kui kõik olemas, siis mingi jõhkrad trahvid. Teepeal ka veel mingi õnnetus oli, et pidime mingit iks mudateed mööda sõitma vahepeal. Tegelt ka nagu tundus, et need jamad ei lõppegi ja ainuke soov oli lihtsalt kohale jõuda,sest me mingi 10 h jutti sõitsime. Lõpuks jõudsime kohale alles pool 3 öösel, aga NIIII hea oli näha kõiki sõpru ja lihtsalt sealt autost välja saada. Bundas olime 2 ööd, siis olime veel 2 ööd Brisbanes (deja vu, et kõik teed mind sinna alati viivad) Hetkel on auto Bundabergis ja me oleme oleme suunal Sydney poole ja pole halli aimugi, mis auto ja trahvidega teeme L

Ahjaa unustasin mainida enne veel, et kui me oma roadtrippi lõunasse hakkasime tegema ja enne kui ment meid kinni pidas, tegime peatuse veel Townsvilles ja sealt läksime Magnetic islandile, mis pisike saar, vaid 15 min praamiga mandrist ja seal väga ilus. Hostel oli seal kämpingute stiilis, aga kohe ookeani ääres. Me pidime ainult 1ks ööks minema, aga koht meeldima hakkas ja lõpuks 2 ööd olime seal. Päeval käisime austraalia stiilis loomaaias, ehk nägime känkse, krokodille (ise hoidsime väikest krokodilli süles ka), toitsime mingit lindu nii, et panime sihvka seemne huulte vahele ja lind sealt võttis selle, mingeid sisalikke hoidsime veel süles ja ma nägin esimest korda oma elus KOALAT!!!!!! Jeeeeeii,,, nad nunnud ja uimased, aga pehmed. Btw krokodilli nahk kõige pehmem üldse, mida ma vist katsunud olen. Õhtul oli torm, et vihma sadas ja välku lõi ja see ebareaalne oli, sest taevad pidevalt valge oli ja megatsill oli istuda õues ja vaadata seda kõike.

Nüüd täna kui ma oma elu pikimat postitust vist lõpetama hakkan on käes JÕULULAUPÄEV!!!mu kõige lemmikum päev aastas! Kuigi võib arvata et jõulutunnet väga pole, kui hommikul käisime rannas, päike paistab ja kuum on. Jõulud veedan ma BYRON BAYS, mis mu absoluutne lemmikkoht Austraalias. Väike surfilinn, Austraalia kõige idapoolsem punkt asub siin, atmosfäär on megatsill, pidu iga päev, noored inimesed igal pool,ühesõnaga love love love! Rentisime sõpradega 9 peale maja siin ja üritame viisakaid jõule korraldada. Maja on meil nädalaks, siin tohib olla 5 inimest ja ma arvasin et raudselt ongi mingi väike aint 5le inimesele aga maja on suppper luks. Suured voodid, 2-kordne, basseini, grilli, nahkdiivanite, suure tv-ga. Ühesõnaga supper. Seltskond on ka parim mida tahta, need inimesed, kellega ma 6 kuud tagasi Bundabergis tuttavaks sain ja kes sellest ajast peale on nagu pere. Meil on 3 eestlast koos minuga, sotlane, 4 iirlast ja inglane ja kuna teised jõule 25. Dets tähistavad, siis täna me teeme eesti jõulud. Temme sealiha,hapukapsa ja ahjukartulitega ning kräsupea kooki ja homme nemad teevad nende sööki, kalkun täidise ja ma ei tea mis iks asjadega veel. Äge, nüüd meil topelt jõulud. Üks sõbranna ostsis väikse kuude ka ja ehtisime selle ära ja igaüks pidi kellelegi kingi tegema ja nüüd äge kuusealune kinke täis. Eile kui poes käisime ostmas 2ks jõuluõhtuks sööki ja veits snäkke, läks meil 400 dollarit ehk 4000 krooni toidupoes :D käru oli niii täis,et inimesed käisid küsimas, et kas ujutused tulevad uuesti vms :D :D

Igatahahes aitab ka, nagunii loete 5 aastat seda siin :D nüüd kõik kes kirjutasid facebooki, et miks blogi ei kirjuta, siis edu lugemisel :D kui vigu palju vms, siis ma ise seda enam läbi lugeda ei viitsind :D

Aga ok ma lähen meie eesti sööki meisterdama ja KAUNEID KAUNEID JÕULE KÕIGILE NING ILUSAT AASTAVAHETUST!!!!!!!!!ja palju lund ;)

VIISA ja celebrations in Noosa

Helõõuu... aega võttis aga asja sai, nimelt sain 6. okt peale rasket farmitööd kätte oma 2. aasta viisa. JUHEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEEIIIIIIII. tundus juba kerge mission impossiblena vahepeal. Ühesõnaga mis mu jutu point on, et kui asjad lähevad plaanipäraselt siis näeb mind Eestimaal alles kuskil mai/juuni/juuli paiku 2012 :) Muidugi ei möödu minu puhul asjad viperdusteta, sets kõigepealt mul oli farmipäevadega väga napp, teiseks pidin tegema kopsuröntgeni, et mul tuberkuloosi poleks, mis muideks läks 1000 eeku maksma :S väga pointless. igatahes pidin töölt vaba päeva võtma, et seda tegema minna ja siis et sellele järgi minna ning siis vaatasin et paberitel on a la arsti nimi ja kontaktid ja kõik täitmata nii, et ma pidin sinna tagasi minema ja laskma paberid ära täita. Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea :) pidime nagunii minema see nädalavahetud Noosale (üks surfi/kuurortlinn Bundabergist 3 h sõita)puhkama minema, millest kujunes minu viisa tähistamine ja ühel prantsuse poisil kes meiega tuli oli sünnipäev ka täpselt siis, ehk piduuuu :P
Ok Noosast niipalju, et suht Austraaliasse tulles kõik soovitasid täiega sinna minna, et megailus blabla bla ja mul kogu aeg see mõttes, et tahaks täiega minna. Meie tripp hakkas siis reede õhtul peale Garethi rugby mängu (tripil olid mu parimad sõbrad hetkel Gareth ja Stephen Iirimaalt, Lionel Pranstusmaalt ja Alex Saksamaalt and me :))kuna oli juba õhtu keerasime vaiksely korke juba autos ja pm kui kohale jõudsime jäime kõik magama, et meeletu pidu :D kusjuures autos hea nali, et Stephen pani ühe tassi kindalaekasse ja kui ma selle välja võtsin siis laegas et läind enam kinni ja ma toksisin teda veits ja lõppkokkuvõttes kukkus mitte kindalaeka uks, vaid terve laegas mulle sülle :D
Laup. hommikul kui üles ärkasime sadas meeletut padukat ja tuju oli meeletu, et wupiiii, sõitsime 3h et kuskil padukat tsekkida aga pärastlõunaks tuli päike välja ja läks megasoojaks ning läksime mere äärde väiksele joogile. Mina olin kaine rool ja tagasitulles auto lihtsalt ei läind käima ( auto kogu aeg trikke teeb, imestan et üldse veel sõidab) lõpptulemuseks sõitsime taksoga koju ja läksime autole järgmine hommik järgi. Õhtul oli lõpuks mu viisatähistamine :P hea nali veel tripil, et teisel päeval kuidgai tuli jutuks, et Garethil eesti tüdruk jne ja siis Lionel ütles, et ta pole elusees ühtegi eestlast näind, äkki Stephen ja Gareth hakkavad naerma täiga, et btw kas tead, et Kadri on eestlane. Ühesõnaga ta arvas poole reisi, et ma olen ka iirlane :D
Pühap oli megamega ilus ilm ja passisime terve päev rannas ja alles õhtul hakkasime tagasi sõitma.
Tööst niipalju, et hetkel pakin kirsstomateid IGA PÄEV 6st hommikul 6ni õhtul. meeeeeeletult igav ja tüütu ja ma reaalselt arvan et mul maailma igavaim töö. Aga nüüd tegin plaani, et töötan selle nädala niipalju kui saan VB järgmine nädal 1 v 2 päeva ja siis lähen Bundabergist minema põhja Cairnsi.
Mis veel huvitavat juhtunud, et mind 2 korda on ment kõrvale tõmmand. Esimest korda sõitsin selle eesti tüdrukuga, panime muusika põhja ja hakkasime kaasa laulma, äkki vaatan peeglist, et vilkurid taga. Hea et mul sõda kergelt seisma ei jäänud. Politsei tuli ja küsis juhiluba, mul käsi värises täiega ja siis pidin puhuma ka ja kõik, et lihtsalt kontrollis, aga kuna ma veits kiiremini sõitsin arvasin et seepärast kõrvale tõmmati ja trahvi ka saan. Teinekord samamoodi niisama kontollisid, et kõik ok. :)

Bundabergiiiiis ja Fraser

Hei hei. Ilmselgelt ma aasta blogi kirjutaja tiitlile ei kandideeri, tegelt viimasel ajal kuidagi kogu aeg tegemist olnud, et pole netiski ammu käinud ja midagi erilist toimunud ka pole, aga ok ma nüüd räägin veits uudiseid. Viibin jätkuvalt Bundabergis ja töötan zucchinide pakkimises, mis on ülilebo aga jätkuvalt meeletult igav. Seepärast kusjuures polegi netti ega kuskile ammu jõudnud, et viimased 2 nädalat oleme suht 6-7 päeva nädalas ja 9-12 tunniseid vahetusi teinud. Ütleme nii, et elusees ei taha ühtegi zuccsi vist enam näha. Aga vähemalt hea võimalus veits raha säästa, sest siiani mul see väga õnnestunud pole. Vahepeal oli mingi tööpõud, et pool hostelit töötas aint 2-3 päeva nädalas, mis tähendas et oli palju vaba aega kõikide säästude kulutamiseks :D

Eelmine nädal sain õnneks 4 päeva vabaks ja käisin paari sõbraga Fraser islandil puhkamas. Fraser on minu andmete järgi maailma suurim liivasaar, et pm valge liiv igal pool ja sinine ookean, kus aga ujumas ei tohi käia, sest seal palju haisid. Pm vurasime 4x4-ga ringi terve aeg ja käisime järvede ääres suvitamas ja siis õhtul oli laagriplatsil väike pralle. Megatsill oli ja hea oli Bundabergist ka veits minema saada. Meil õnneks ilmaga täiega joppas ja grupp oli ka päris äge. Ma muidugi ainuke eestlane ja üks mu sõber rääkis kõikidele numbrite nalja, ehk põhinali terve tripp oli et 12 kuud ja 12 bussi jms. Aa mis veel hea nali, et me ööbisime telkides seal ja enne saarele minekut hoiatati et võib madusid olla jne mis mind näost suht lubivalgeks võttis  ja siis õhtul ma ära väsisin ja hakkasin telki minema, juba mingi pool mintsa olin telgis sees olnd äkki midagi liigutas, ma panin siukse kisaga sealt välja et terve saar vist kuulis :D siis Stephen ja matkajuht läksid vaatama ja tulid tagasi, et tühi on, ma uuetsi telki läksin ja mingi suur hiir üle telgi jooksis. Miks just minu telk??peale esimest ööd tegin hullu inspektsiooni iga kord kui telki astusin. Mis veel ägedat sela juhtus, et ma nägin ja tegelt kuulsin esimest korda elus kuutõusust. Öösel v mingi kl 9-10 paiku läksime ookeani äärde ja reaalselt kuu tõusis ookeanist, niiiii äge :P vot, aga Fraser tsill oli ja üritan jutu lõppu paar pilti ka visata. Ma muide sõitsin enamuse teest sinna ja muidugi oli auto katki, et vahepeal kuskil karuperses kottpimedas autol tuled kustusid ära ja siis oli mingi väike küngas ja ühesõnaga alustasime künka otsa sõitmist a la 80-ga siis tipus ei liikunud auto kiiremini kui 15 km/h. Aga hea asjana et ma olen vasakpoolse liikluse ja autoga väga ära harjunud, Eestisse tagasi tulles panen vist esimesel ristmikul vastassuuna vööndisse, siin ma alguses pöörasin kogu aeg valesse sõidusuuna, õnneks esimesed sõidud sai kuskil väikestel tänavatel tehtud ja kui liiklus oli hõre.

Trallalaaaa. Ma tegelt ei oska midgai enam kirjutada, et aitab kah selleks korraks.

Kaunist sügist J