Mehhiko vol 1🇲🇽

Nagu Taavi mulle tuima pani, siis iga uue reisijutu alguses on mul kirjas, et "oli aeg kotid pakkida..." aga nii on, taaskord oli aeg oma seitse asja kokku pakkida, seekord 8kg käsipagasit, umbes 4 kuud, Ladina-Ameerika ja vamos ehk minu suure unistuse realiseerumine. Seekordne reis on vägagi teistsugune, sest mul ei ole tagasilende, kindlat plaani ning Eestis sai ka seekord elu korralikult kokku pakitud ehk töökohas lahkumisavaldus antud ning korter välja üüritud.  

Olles väga aus, siis esimene nädal reisil oli emotsionaalselt väga segane mu jaoks. Ühelt poolt oli mul naeratus kõrvuni, et wuhuu olen Mehhiko päikese all ning selle imelise reisi alguses, teisalt aga jõudis alles siin mulle kohale, kui väga kokku sai Eesti elu pakitud pluss ajavahe, reisiväsimus (33 tundi trippisin siia) ja Eestist paar kripledama jäänud teemat ning voila, hea kompott emotsionaalseks tralliks oli olemas. Kui aga väsimus taandus ning jõudsin asjad enda jaoks selgeks mõelda, siis hakkas tasapisi minu sees võimust võtma siiras sisemine rõõm, mis Eestis sügise paiku oma teed läks. 
Aga alustan algusest ning kõigepealt maandusin ma läänerannikul Jalisco osariigis, Puerto Vallarta nimelises linnas. Miks just seal? Sest idakaldal olin ma juba 7 aastat tagasi trippinud ning kindel soov oli ookeani ääres olla ja kaarti vaadates tundus see kõige sobilikum koht maandmiseks. Puerto Vallarta iseenesest on pigem suurem linn ning kuna ma maandusin siin 25.detsi lõunal, siis minu esimene nädal möödus jõulude ja aastavahetuse tähekese all ehk rahvast oli meeeeeletult. Vaib mulle Vallartas tegelikult isegi meeldis, kuigi tegu on linna ja pigem turistikama kohaga, kus ma isegi ei kohanud kedagi teist Euroopast, sest kõik olid Usa, Kanada või Mehhiko enda turistid. Viimasel lennul Monterreyst Puerto Vallartasse sattus kohalik poiss mu kõrvale istuma ja hakkas jutustama ning tahtis hullult oma linna mulle näidata. Alguses ma üldse ei soovinud temaga lobiseda, sest olin juba 30h lennanud selleks ajaks, nägin väja ja tundsin end kui max zombie, kuid tagasi vaadates oli just megatore temaga tutvumine, sest tal oli auto ja saime minna randadesse, mis asusid linnast väljas ja näha veidi teisi kohti, kui ainult turistikaid. Mu viimasel hommikul Vallartas läksime hommikuks streetfoodi sööma, traditsiooniline mehhiko värk ning long story short, siis päris tore oli juba kella 10ks hommikul tänu kastmetele kõik oma maitsemeeled kaotada. Suht kiiresti sain aga aru, et Vallartas ma aastavahetust veeta ei soovi ehk peale 4 ööd pakkisin oma kolinad ja läksin lähedal asuvasse surfikülakesse nimega Sayulita. 

Puerto Vallarta

Puerto Vallarta

Sayulita vaib on tegelikult väga äge ja palju noori ning armsad tänavad, aga taaskord aastavahetuse trall oli sinna meeletu hunniku rahvast toonud ja kõik oli väga hektiline. Mul oli enda arvates hiiglama hea mõte uus aasta vastu võtta plätudes päikese all, paraku pole ma aga ainuke, kes sellise mõtte peale tuli ning ma kujutan ette, et Sayulita muul ajal on hoopis teine ja mõnnama vaibiga, kui oli siis. Aga sinna jäin nädalaks ja kui saabus uus aasta Eestis, oli mul alles kell 4 päeval ning koos ühe toakaaslasega istusime rannas ning lõime Eesti uue aasta puhul pina coladasid kokku.

Kui saabus 2023 Eestis

 Minu 2023 saabus aga täitsa toredalt Sayulita tähistaeva all tantsides. Hostelis sattus meil megatore seltskond, kellega koos pralletasime ning uue aasta kallisid jagasime. Kella 4 paiku koju minnes olin nii motivatsiooni täis ja suur plaan oli esimene jaanuar alustada super aktiivselt ja kohe hommikul randa jooksma minna vms, aga elul olid muud plaanid. Öine kella 3ne tacode munch lõppes sellega, et suurema osa 1. jaanuarist olin toidumürgitusega voodis ja mõtlesin, et see on küll kõva algus uueks aastaks. Päikeseloojanguks vedasin selleks hetkeks oma suht nõrga keha siiski randa, sest keeldusin aasta esimest päeva voodis veetmast ning õnneks järgmine päev oli juba palju parem olla. Sayulitas sai veel Monkey mountaini matk tehtud, tripitud läbi džungi kõrval asuvasse San Pancho külakesse ning niisama imelisi mereande, päikest ja ookeani nauditud. Esimesed kaks nädalat sõin ma vist ainult kas krevette, tacosid või krevetitacosid.

Sayulita

Monkey mountain hike

San Pancho

Peale nädalat Sayulitas läksin tagasi Vallartasse kaheks ööks, et sealt võtta lend Lõuna-Mehhikosse Puerto Escondido nimelisse surfilinnakesse, mille kohta olin kuulnud ülivõrdes tagasisidet. Plaan oli sinna 10ks päevaks jääda ning teha vahepeal kahe päevane tripike lähedal asuvasse Mazunte külakesse, kuid mina isiklikult absoluutselt ei vaibinud Puerto Escondidot ja veetsin seal kokku vaid kaks ööd. Viimane oli väga veidralt naljakas, nimelt olin teel täiskuu joogasse, mis toimus ühe kohaliku tagaaias, aga väljaspool majutust mul nett ei tööta ning ma ei leidnud õiget tänavat ja segaduses näoga seda otsides tuli kõrval asuvast restoranist üks noormees mulle appi ja helistas joogaõpetajale, et kuhu ma täpsemalt minema peaks. Peale joogat sealt möödudes kutsusid nad mind sisse joogile ning õhtu lõppes sellega, et mina ja see restorani staff seal istusime, dringitasime ja sõime kuivatatud rohutirtse (hiljem ütlesid, et mis need on alles -.-) peale resto sulgemist ning hiljem läksime rannabaari kõik koos tantsima. Väga spontaane ning ootamatu lõpp minu rahulikule joogatunnile, kuid siiani tagasi mõeldes tekitas see nii elava tunde, kuidas asjad lihtsalt juhtuvad. 
Peale Escondido peoõhtut sõitsin bussiga enda arvates kaheks ööks Mazunte nimelisse külakesse ja see oli kiindumus esimesest hetkest. Mul pole reaalselt ammu olnud nii head vaibi ühe koha suhtes ning hetk, kui olin oma koti nurka visanud tühistasin kõik järgnevad broneeringud, sest teadsin, et sealt külakesest ma peale kahte ööd ei lahku mitte kuhugi. Mazunte näol on tegu kõige hipima kohaga, kus ma oma elus elanud olen, seal on vaid kaks väikest tänavat, kaks pangaautomaati, armsad kohvikud ja toidukohad, korralikku poodi seal pole ning jalanõud, kell, kuupäev jms selle külaelu juurde ei kuulu. Hostel, kus ma elasin oli väga öko- palmilehtedest katus, aknaid ei olnud ning duššist tuli vaid külma vett, see oli justkui kommuunielu, mis me seal elasime ning üks minu salajastest soovidest on alati olnud kommuunis elada ning see nädalake seal oli sellele kõige lähemal, mis ma olen kogenud. Hostel asus mäe otsas vaatega ookeanile ning uinudes iga öö lainete kohin taustaks (korralikke seinu ja aknaid tubadel ju polnud) oli lihtsalt imeline! Kõlab veidralt, et üks koht suudab nii õnnelikuks teha, aga tõesti ma ei mäleta, millal mu väike hipisüdameke nii rahul ja rõõmus oli. Nädala võtsin seal ka hispaania keele tunde, sest üks eesmärk siin reisil on hispaania keel suhtlustasemel suhu saada ning so far so good. Peale administraatoritädiga veidi hispaania keeles küsimustele vastamist pani ta mind edasijõudnute gruppi, kus sai kohe hakata verbe tuupima nagu homset päeva ei oleks ja kõik seletused toimusid vaid hispaania keeles. Aju kärssas korralikult, aga samas oli ka palju abi sellest nädalast juba ainult.

Koolipäev

Baar Mazuntes

Mazunte põhitänav

Täna seda kirjutades olen oma väikese hipiparadiisiga raske südamega hüvasti jätnud, kuigi ei hakka valetama, et mõte muud reisiplaanid puu otsa visata ja sealse kommuunieluga veel veidi jätkata käis peast läbi rohkem kui kord. Kuna sain hosteli omanikuga ka megahästi läbi, siis mu viimasel hommikul, kui ma pikendamise asemel ütlesin, et liigun nüüd edasi, pakkus ta mulle tööd adminnina seal. Hetkel on paraku aga lennud El Salavadori juba olemas ja peale seda ka nädal mu Krissuga Mehhiko idakaldal pralletamist ees, kuid olen enam kui kindel, et see pakkumine jääb mind veel tükiks ajaks kummitama. Mazuntes oli elu nii spontaane ja inimesed nii sõbralikud. Tundub, et lihtsaim viis inimestega tutvuda oli seal lihtsalt rahulikult omaette raamatut rannas lugedes. Mitu inimesi tulid lampi raamatust või kirjanikust rääkima ning minu silmis see nii tore, kui keegi üldse raamatutest räägib, eriti veel nendest, mis mulle meeldivad. Ning nii ongi, üks hetk loed üksi rannas raamatut, natuke hiljem räägid erinevatest Paulo Coelho teostest ning veidi peale seda tõmbate päikseloojangul jointi ja räägite hetkes elamise ilust ja keerukusest, selline on elu Mazuntes.

Hosteli jamm, laulmine, tantsimine

Minu hostel

Oma toa rõdul kodutöid tegemas

Sealt 7km asub Zipolite nimeline rannakülake ning ühel päeval trippisin ka seal ringi. Miks see tuntud on? Seal asub Mehhiko ainuke ametlik nudistide rand. Ilma naljata, siis alguses oli pigem veider, ei osanud kuskile vaadata ega olla, kui kõik full naked ringi tripivad, kuid kui juba Mehhikos, siis pigem vooluga kaasa minna ning nautida seda vabadust, mida see koht sümboliseerib. 

Juba Eestis olles oli mõte, et reisi alguses soovin ma tegeleda palju iseeneda ning sisemise rõõmu ja motivatsiooni kasvatamisega. Kui tavaliselt on minu reisid pigem stiilis meri põlvini ja pidu hommikuni, siis praegused kolm nädalat on möödunud väga vastupidi- hommikused joogad, jooksmine, matkamine, hingamisrännakud, kakaotseremoonia, ärkamine päiksetõusiga, ekstaatiline tants ning üldse suurem tähelepanu on läinud spirituaalsusele. See on nii teistmoodi, kuid hetkel tunnen, et need nädalad oligi mul vaja võtta veidi rahulikumalt, et taastada enda tavaline energiline ja positiivne olek ja see vist toimib, sest juba tunnen, et võrreldes Eestist lahkumisega olen ma palju õnnelikum, naerusuisem ning põnevus taaskord hinge täitmas.

Nõnda rahulikult, aga toredalt on möödunud minu esimesed kolm nädalat unistuste reisist ning järgmine postitus tuleb juba El Salvadorist, kuhu ma 23.01 lendan ehk riigist, mille kohta ma ei tea suht midagi ja millelt ma ei oska hetkel ka midagi oodata, aga olen täitsa põnevil ning räägitakse, tegu on pigem väga ohtliku riigiga siin maamunal, aga eks elame ja näeme, kas see minu silmis ka tõele vastab.