Nicaragua🇳🇮

Pole sõnu kirjeldamaks minu suurt sümpaatiat selle riigi vastu. Kaks nädalat, mis mul seal õnnestus veeta olid vaid ülivõrdes täis seiklusi, toredaid inimesi, päikest ja rõõmu.

Juba aastaid oli minu peas see riik kummitanud ja kui keegi küsis koroona ajal minult, et kui sa saaksid ükskõik kuhu minna hetkel, siis vastuseks oli alati Nicaragua. Kas ma teadsin, mis seal teha ja näha ning tegin tubli kodutöö ja hea reisiplaani? Absoluutset mitte. Ükspäev jalutasin üle Costa Rica ja Nicaragua piiripunkti ja seiklused võisid alata.

Esimesed kaks ööd veetsin San Juani nimelises linnakeses ning kuna ma saabusin laupäeval, siis koheselt oli väga vinge atmosfäär seal. San Juan on tuntud selle poolest, et seal korraldatakse Sunday Funday nimelist pubiralli moodi asja, aga väga kihvtides basseinidega kohtades. Pühapäeva hommikul ärgates läksin istusin rannas, käisin söömas, jalutasin linnapeal ning hostelisse tagasi jõudes oli hostel, noh- tühi. Kõik olid juba peole läinud (kell oli kaks pärastlõunal) ning ma siis sättisin end valmis ja mõtlesin, et väga tore, ma lähen ihuüksi ja kainena selle riigi ühele suurimale peoüritusele. Ma jõudsin kohale kella kolme paiku ning ütleme nii, et seal 34 kraadises kuumas olid kõigile vist joogid eriti kiiresti pähe hakanud, sest keskmine promill tundus päris kõrge olevat ning pidu oli selleks hetkel juba päris metsik. Seal kainena üksi seistes käis küll korra peast läbi, et mida ma teen siin, aga õnneks see mõte kadus kiiresti, sest backerid sõbralikud nagu on, siis kolm minutit hiljem hakkasid ühed inglise tüübid minuga jutustama ehk ei seisnud seal enam üksi nagu max luuser. Aga pidu oli päris kõva ning kindlasti soovitan San Juani sattudes jääda pühapäevani ning võtta see trall ette.

Sunday Fundayks üksi valmistumas :D

Sunday Funday 3. baar

Esmaspäeval jalutasime peol kohatud eestlase Kertuga (ma ei kohta oma reisidel pea kunagi teisi eestlasi ja seal peol oli meid kolm täiesti juhuslikult) mäepeal asuva Kristuse kuju juurde, et vaadet nautida. Peojärgse väsimuse ja meeletu kuumusega mäkke ronides nägin kõige rõvedamat asja, mida mu silmad on tunnistanud. Mitmemeetrine boa madu päris suurt iguaanat kägistamas. Ma ei tee praegu nalja öeldes, et mul pulss oli ikka väga kõrge ning Kertu soovis seda kõike päris pikalt jäädvustada, siis me jälgisime seda etendust seal tükk aega (ma kaugel eemal müüri otsas). Tagasitulles oli see sama madu läinud täpselt sinna, kus asus värav sellelt rajalt väljumiseks ja kust pidime läbi minema. Minu kõige kiiremad sammud elus olid seal väravast pooleldi läbi hüpates. Päris karm algus päevale ütleme nii. Edasi võtsime suuna Rivasesse ning mina liikusin Ometepe saarele, Kertu Costa Rica poole. 

San Juan del Sur

Ometepe on saareke, mis asub keset Nicaragua järve ning on tuntud tänu kahele vulkaanile, mis seal asuvad ja üleüldisele chilled hipi-vaibile. Esialgu plaanisin sinna jääda kaheks ööks, kuid tänu päiksepistele, mis ma teise päeval sain, pikendasin saareelu ühe öö võrra. Teisel päeval rentisin ratta ja mõtlesin vändata veidi eemal asuva kose juurde. Sõit sinna oli okei, aga ma ei teadnud, et koseni minemiseks-tulemiseks on veel umbes kolme tunnine matk. Kuna kuiv hooaeg on siinkandis, siis kosk oli suht hädine, aga kokkuvõttes oli siiski kihvt tegevus, palju füüsilist aktiivsust ja aega mõtteid korrastada. Peale koske mõtlesin teha saare väiksemale osale tiiru peale, sest ma olin juba peaaegu poole peal nagunii. Vale ostus! Väljas oli umbes 35 kraadi, null pilve ning teed olid enamuse ajast tavalised tolmused mudateed täis auke ning suuri kive. Üks hetk sõitis kohalik vend rolleriga must mööda ja kui ütlesin, kuhu ma plaanin jõuda, siis ta naersis vastu ja näitas mulle, kus bussipeatus asub. Mul oli aga siht silme eest, et ma sõidan rattaga. Ja siis ma väntasin ja higistasin ja väntasin ja higistasin veel. Vesi sai otsa, pilt hakks juba vaikselt taskusse visama, ma olin vahepeal kuskil ei kusagimaal, kus olid ainult imetillukesed paari hurtsikuga kohalikud külad. Inimesed vaatasid mind nagu kummitust, kui ma mööda väntasin, sest sealkandis ei liigu turistid tavaliselt. Umbes tunnike hiljem sõitis see sama kohalik oma rolluga uuesti minust mööda. Sõnagi inglise keelt ta ei rääkinud aga pidas heaks mõtteks minu kõrval veereda ja vestlust arendada, ma samal ajal proovides ellu jääda. Ta hakkas ütlema, et võtab mu peale ja viib ära, kui näitasin, et ma ju rattaga, siis vastas et küll saame hakkama. Kuna väljas hakkas kohe pimedaks minema ning teeolud olid nii kehvad, siis tundus mõistlik tema rollerile hüpata. Nii me seal siis sõitsime- see tüüp, mina ja minu ratas meie vahel nii, et sadul oli ühe põlve peal, lenks teise ning rattad olid õhus taeva poole. Polnud just kõige mugavam sõit, arvestades, et terve tee olid pedaalid mul juustes ning kuskilt kinni polnud hoida, sest ma proovisin samal ajal ratast tasakaalus hoida ja viisakusest oma väga katkise hispaania keelega ta sajale küsimusele vastata. Kohale ma lõpuks jõudsin meeletult väsinuna, vedelikupuuduses ja pea otsas lõhkumas.Viimasel päeval Ometepel läksime hosteli seltskonnaga Playa Mangole päikseloojangut vaatama ja oiiii, see oli nagu unenäost. Kolmapäeviti toimub seal kerge sunsest sesh koos lõkkega rannal ja see vibe seal oli 10/10st. Kiik järve kohal, mõnusad inimesed, külm õlu, hea muusika ja imeilus päikeseloojang. Mina ja üks saksa poiss rentisime sinna minekuks jälle rattad (eelmisel päeval sai vist veel vähe vändatud). Umbes 25min oli sõit meie hostelist randa ning tagasitee oli täiestiiii kottpime. Temal oli pealamp ja ma proovisin tema lähedal sõita, aga need augud teepeal olid ikka päris hullud, eriti kui ei näe neid ega seda, kas tee läheb üles või alla. Tänavavalgustust vms seal ei ole ning üks hetk oleks ma peaaeg lehmale otsa sõitnud. Mina teda ei näind, aga sakslasele peegeldusid nende silmad vastu ja ta ütles, et ma seisma jääks. Taaskord megakihvt kogemus kuskil Nicaragua saarel kottpimedas rattaga proovida ühes tükis hostelisse jõuda. Järgmine päev oli aeg saareeluga hüvasti jätta ning ka see sama sakslane liikus edasi ehk ühendasime väed ning mõtlesime häälega liikuda sadamasse. Hääletamine läks megasujuvalt ning kahe erineva auto kastis visati meid täpselt sadamasse ära. Vahepeal oli autol kiirus üle 90 km/h ning siis oli küll seal kastis istuda veits kõhe, kuid samad megapõnev. Kui meil sõit bussiga võttis aega 1.5 tundi, siis hääletades saime kohale poole ajaga.

Ometepe saar

Playa Mangos päikeseloojang

Playa Mangos

Edasi liikusin mina Granada nimelisse koloniaallinnakesse. Kui ma esimest korda peaväljakule astusin tõmbas juhe korraks kokku, sest see niiii sarnane Antigua põhiplatsiga Guatemalas. Ka Granadas veetsin kokku kolm ööd. Linnake ise on armas värviline, kuid Nicaragua vaesus karjus seal kuidagi väga kõva häälega. Palju kerjuseid ja kodutuid tänavatel magamas ning valge inimene pälvis kohati liiga palju tähelepanu tänaval liikudes. Kuid mulle seal väga meeldis ning leidsin taaskord väga ägeda seltskonna endale. Teisel päeval tegin ka Nicaragua toidutuuri mööda pisikesi tänavatoidukohti ja turgu ning see oli üks highlighte minu jaoks kindlasti.

Granada

Kohalik söök

Reede õhtuti toimub Granadas treehouse party. Ma alguses sellest ideest super vaimustuses ei olnud, kuid kuna reede oli käes, siis väga muust seal ei kuulnud ja taaskord sai pilet ostetud. Sellele peole sisenemine ja väljumine olid lihtsalt legendaarsed. Pidu toimub siis treehouse hostelis, mis linnast veidi väljas asub ja alates kella neljast pärastlõunal kuni 8ni liiguvad autod sinna ja siis südaööst kella 6ni hommikul iga kahe tunni tagant tagasi linna. Auto on muidugi väga palju öeldud, see oli suur kastikas, kus kõik seisid terve tee püsti ühe käega proovides kuskilt kinni hoida ja teises käes jooki hoides. See sõit ise oli juba nii lõbus. Kohale jõudes tuli välja, et tuleb matkata sinna peole, sest see asus kuskil iks kohas kõrgustes ja see rada mis üles viis ei olnud käsitugedega trepp vms vaid täiesti ebatasane kivine künklik ja megajärsk tee. Viimane tund enne peolt lahkumist hakkasin hooga vett jooma, sest joogisena sealt allaminek tundus meeletult halb idee ja eks neid kukkujaid oli seal ka omajagu. Laupäeval läksime oma seltskonnaga Masaya vulkaani juurde, mis on aktiivne vulkaan ja kui ma ei eksi siis kas mitte ainus või üks väheseid, kus saab kaatri juurde minna ja reaalselt näha laavat mulisemas all. 

Masaya vulkaan

Kui pimedaks läheb, siis see kõik eriti silma paistab tänu punasele hõõguvale värvusele. Õhtul läksime ühe sõbraga välja dringile ja esialgu tundus, et laupäeva õhtu ja igal pool nii vaikne, kuniks me avastasime kohalike peotänava ja oiii mis pralle seal käis. Turiste polnud seal üldse vaid ainult kohalikud ning ladina kultuur ehk kõik tantsisid salsat ja igast kihvte tantse otse tänaval. Tundub, et pidutseda nicaragualased igatahes oskavad. Pühapäeval oli taaskord aeg kompsud kokku pakkida ja liikusime oma seltskonnaga edasi Leoni nimelisse linnakesse. See on tegelikult sarnane Granadale, kuid mulle tundus veidi rahulikum.

Leon

Leon

Leonis tegin vulkaani boardingut Cerra Negro vulkaanil, mis on üks noorimaid aktiivseid vulkaane Nicaraguas. Kõigepealt anti meile lauad ning umbes 45 min matkasime vulkaani tippu taaskord 35 kraadise kuumusega, seal vb isegi kuumem, sest kätt vastu maad pannes oli tunda, kuidas kõik hõõgub tänu vulkaanile. Üleval anti meile kollane kostüüm selga ning kaitseprillid ja liug alla võid alata. Alguses mõtlesin, et võtan rahulikult ja jalgadga reguleerin hoogu, sest öeldi, et see võib tõusta kuni 70 km/h kuna nõlv on väga järk ja see veits hirmutas mind. Aga reaalsus oli see, et igakord, kui proovisin hoogu vaiksemaks saada, siis lendasin kõik kivikesed mulle otse näkku ehk tundus lihsam variant lihtsalt metsiku hooga alla liuelda ilma pidurdamata.

 Õhtul tegime walking touri ning kes Nicaragua kohta miskit teab on arvatavasti kursis, et see tegelikult suht sassis riik ning kuulda kõike seda ajalugu ja praegust elu läbi kohaliku silmade oli meeletult huvitav kuid samas ka väga šokeeriv. Kui ma ei eksi nüüd numbritega, siis 20% riigi rahvastikust elab totaalses vaeses ehk neid puudub juurdepääs elektrile, kanalisatsioonile jms, 40% rahavastikust elab vaesuses keskmise päevasissetulekuga 4 dollarit ehk ainult toidurahaga. Edasi on alam-kesklass, ülem-keskklss ning riigipeale kokku on 10 vaid väga jõukat perekonda. Leonis avastasime täiesti juhuslikult ka kohaliku klubi, kuhu sattusime pühapäeva ja teisipäeva õhtutel ja taaskord nendin, et pidutseda see rahvas oskab. Pole ammu näinud teisipäeva õhtul sellist tantsimist ja möllu. Ühe päeva veetsime ka Playa Rocas nimelises rannas taaskord imeilusat loojangut vaadates, kuid kuna seal palme ega puid ei olnud, siis väga raske oli seal sellises kuumuses ilma varjuta olla ning liiva peal asutuda ei saanud, sest ka läbi plätude kõrvetas see jalgu ehk ma veetsin enamuse ajast restos pina coladasid juues.

Playa Rocas

Siis jõudis kätte kolmapäev ning mul polnud enam ühtegi plaani edasiseks. Ka oma reisisõpradega läksime kõik eri suunades laiale ning tuju oli pigem nukrapoolne ja nii ma siis istusin seal peale check outi kotid süles, et kuhu poole ja kuidas ma nüüd liikuma hakkan. Otsustasin minna tagasi San Juani, sest see on Costa Rica piirile kõige lähemal ning mul lend tagasi on nagunii Costa Ricalt ja esimene kord tänu Sunday Fundayle ei jõudnud väga piirkonda avastada. Kõigepealt sõitsin Managuasse, kus too päev oli 37 kraadi sooja, seljakotiga trallides see ikka päris rets. Kohale jõudes avastasin, et see bussiterminal, kus ma olema peaksin on teises linna otsas võrreldes sellega kuhu saabuvad bussid Leonist. Taksojuhid on sealkandis inimesed, keda vapsjee usaldada ei saa ja ma polnud nõus selle sõidu eest maksma nii palju kui nad küsisid ehk seiklus läbi Managua hakkas. Otsisin bussipeatust kohalikuks bussiks, leidsin ja sain bussile, mis toimib nii, et see peatub pigem harva vaid aeglustub ja siis inimesed hüppavad sisse ja välja. Küsisin ühelt nooremalt naiselt seal, et palju pilet on ja kas see üldse läheb sinna jaama, kuhu mul vaja. Lõpuks see sama naine sõitis minuga sinna, kus ma pidin maha minema, saatis mu õigesse peatusesse, uuris palju järgnev buss maksab ja siis sõitis tagasi. Kui ma teda tänasin abi eest, siis ta vastas, et tema ei aidanud mind vaid jumal aitas. Hea küll, aitas kes aitas aga ma väga tänulik selle eest, sest see koht oli nii varjatud, et ma muidu siiamaani vist otsiks bussi Rivase suunas. Minu jaoks täiesti uudse asjana on siinkandis tänavatel sildid, et kuhu suunas liikuda vulkaanipurske või tsunaami korral. Eelviimasel hommikul pesin hambaid ja äkki hakkas meeletult kõva alarm tööle. Mitte minu hostelis või tänaval vaid üle terve San Juani. Ainsad sõnad mis ma häirekella taustal aru sain oli evakueerimine ning tsunami. Korraks tõmbas kõhus õõnsaks, et kas nüüd peaks suu kiiresti ära loputama, passi haarama, meenutama kus suunas minna tuli ja lihtsalt joosta. Kuna keegi aga uksele koputama ei tulnud, siis tundus, et vist ikka ei ole tsunaami ning hiljem uurisin maad ja tegu oligi testalarmiga. Tore oleks olnud sellest testist muidugi varem teada, et hambahari suus poleks pidanud peas maksimaalselt ellujäämisplaani kokku panema. San Juanis olles käisin veel Maderase rannas, mis tundus täielik pisike surfirand imeliste lainetega ja kõik kuidagi oskasid väga hästi laineid seal püüda. Teel sinna põrkasin kokku paari inimesega, keda kohtasin treehouse partyl ja nendega tegime taaskord täiesti imelise loojangu taustal kokteile ja läksime veel õhtul San Juanis välja joogile ja söögile ning see oli ka minu viimane öö Nicaraguas. Mul jätkub Nicaragua kohta sõnu vaid ülivõrdes ning ma isegi ei mäleta millal mul oli viimati nii kahju kuskilt lahkuda, kui ma seekord silmad kergelt märjad üle piiri taas Costa Rica poole kõndisin. Täiesti vapustav koht toredate inimestega, väga ägeda vaibiga, odavage hindade ja hea ilmaga. Kuna siin inglise keelt väga ei räägita, siis saab korraliku ja intensiivse hispaania keele kursuse ka kohe kätte. Ma väga loodan, et ükspäev toob elu mind siia riiki veel tagasi.

Costa Rica 🇨🇷

 

Costa Rica- riik, mis jääb alatiseks meelde, sest seal maandudes täitus minu suur unistus. Nimelt tähistab Costa Rica 50. riiki, mida mul on olnud au enda elu jooksul külastada. Eesmärk oli seatud juba varasemaks, kuid koroona tuli ja tegi enda korrektuurid ning veidi kauem võttis selle 50 täitumine aega, aga seda magusam see oli. Seiklus algas minu jaoks pealinnast San Josest, kus oli nii mõnus märtsi alguse külmast tulles leida end ühtäkki keset Kesk-Ameerika 30+ kraadi ja päikesepaistet. See koroona aegne reisikriis vahepeal minu peas ikka korralikult ära flipps ning juba lennujaamades tekkis üle pika aja taas iseenda tunne ja meeletu rõõm südamesse. 

San Jose nagu ikka suurlinnade kohta- ei midagi erilist ning soovitaksin võimalusel kiiresti edasi liikuda. Mina bookisin seal ühe öö, et veidi ajavahest taastuda ning järgmine varahommik liikusin juba edasi La Fortuna nimelisse linnakesse. Kuidagi täiesti ootamatult leidsin juba esimeseks õhtuks sealt ülimõnusa 5-liikmelise seltskonna saksa tüdruku ning iisraeli poiste näol, kellega paar päeva koos trallisime. Esimesel õhtul käisime kuumaveeallikates istumas, mis oli justkui jõgi, aga megasooja vulkaanilise kuuma veega. Külm jook käes oli seal täitsa mõnus lösutada, kuniks läks kottpimedaks ja mööda kive välja ronides oli seitse korda tunne, et varsti oleme kõik näoli seal kivide peal pikali. Järgmine päev tegime tripi La Fortuna kose juurde, mis iseenesest polnud väga suure wow-efektiga, kuid mõnus oli peale maksimaalselt palavat matka sinna kose alla ujuma hüpata.

La Fortuna kosk

Peale La Fortunat läksin edasi mägedesse Monteverde nimelisse külakesse. Põhiasi, mida seal teha on Kesk-Ameerika pikim zipline ning ilmselgelt kõlas see vägagi põnevalt, et juba järgmisel päeval rippusin ka seal kaabli küljes puude vahel. Nimelt on kõige pikem liin 1,5km pikk ning seda saab teha supermani asendis ehk nägu maapoole liueldes. Esialgu mõtlesin, et ma seda küll teha ei julge, kuid kõik ees läksid ja ei saa ju nõrgem olla (kuigi süda värises korralikult) ning läksin samamoodi. Merepinnast olime 700m kõrguses ning maapinnast 200m, jõudsin selle 1,5km jooksul korduvalt kõva häälega välja öelda, et mida ma ometi teen :D aga väga kihvt ja omamoodi kogemus, kindlasti soovitan inimestele, kellel suurt kõrgusekartust ei ole. Viimase atraktsioonina oli tarzan swing ehk 45m vabalangemist ja siis läks köis justkui kiikumisse. Vot see oli hirmus, peale seda mul ka reaalselt käed veel tükk aega värisesid. Pole suurem asi vabalanguste fänn ning ka kohalik töötaja ütles, et ta ise seda aint 1x teinud, sest see päris jube. Polnud suur lohutus mu jaoks just enne sinna minemist.

Zipline

Monteverdes on ka Cloud forest ehk pilvepiiril asuv troopiline mets paljude erinevate troopiliste lindude, elukate ja taimedega. Iseenesest mõnus rahulik jalutuskäik loodushelide ja meeletult värke õhu keskel, kuid see hind seal on küll veidi üle võlli minu arvates (15 dollarit sissepääs metsas jalutamiseks). Monteverde oli ka ainuke koht, kus terve reisi jooksul oli jahe. Kuna see on merepinnast päris kõrgel, siis oli seal ka temperatuur vastav ja tuul oli meeletu. Ma ärkasin mõlemad ööd mitu korda üles lihtsalt sellepärast, et tuul oli nii vali ja ehmatas ärkvele.

Cloud forest

Monteverdest oli aeg minna mõnusale rannapuhkusele ja teepeale jäi Samara beach ning leian, et see linnake ise pole midagi väga erilist, kuid rand on üks ilusamaid, mis ma elus näinud olen. Imeilus vesi, puhas liiv ning palmimets ranna ääres, kuigi liiv oli nii meeletult kuum, et palja jalaga seal astuda ei saanud ja isegi õhemate plätudega oli liiva peal valus kõndida.

Samara Beach

Peale Samarat liikusin edasi Santa Teresa randa, mis oli ainuke koht, mille kohta kuulsin kiidusõnu juba enne reisi. Tegu on pisikese surfikülakesega, kus on reaalselt ainult üks sirge tee, mille ääres on poekesed, söögikohad ja baarid ning suur rannariba surfiks ideaalsete lainete ning imekaunite päikseloojangutega. Santa Teresale jäin kolmeks ööks pidama ning leidsin reaalselt 30 minutit peale saabumist juba ägeda seltskonna, kellega olime minu Santa Teresa lõpuni koos. Sealne elu oli maksimaalselt tsill, sest peale surfamise seal midagi suurt teha ei olnud. Päeval oli rannaelu, raamat, kohvikutsill ning õhtul joogid, tants ja trall. Minu jaoks jäigi Santa Teresa viimaseks peatuspaigaks Costa Rical. Ühelt poolt oli mul sealt väga kahju lahkuda, sest inimesed said lähedaseks ning vaib oli mõnus, kuid teisalt tundsin, et 3 päeva lihtsalt logelemiseks on piisav ning tahaks juba edasi avastada ja seigelda.

Santa Teresa beach

Costa Rica oli tore, kulgev ja rahulik sihtkoht minu jaoks. Rannad olid mõnusad, reisida oli väga lihtne ja kohtasin oma teel väga toredaid inimesi. Tagasi ma siiski vist Costa Ricale ei kiirustaks, sest see riik on väga, väga kallis. Summad, mis mul läksin punktist A punkti B liikumisele on utoopilised ja üleüldine teeolustik on ka suht lappes, sest tänu mägedele peab igale poole minema maksimaalse ringiga, mida minu pea ei suutnud aktsepteerida, et kuidas on võimalik 70km läbimiseks sõita kas 12 tundi nelja erineva bussiga või maksta 50 dollarit ja minna eratranspordiga 4 tundi. Kuid Costa Rica on reisimiseks väga lihtne koht, sest kõik räägivad seal inglise keelt ning riik ise on väga turistikas, et seal olles tundub küll kõik väga turvaline ja lihtne.