Malaisiasse saabusime kella 2 paiku öösel ja tuli
välja, et Kuala Lumpuri lennujaam on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel. Aga
mis juba taksoga linna poole sõites mulle suureks üllatuseks oli, et Malaisias
on kõik nii organiseeritud ja normaalne. Näiteks teed, liiklusmärgid, liiklus
üleüldse. Kuna ma ei tea inimesi, kes on Malaisas käinud ja pole selle kohta
varasemalt väga uurinud ka, siis ma ei osanud sinna minnes väga midgai
oodata, aga peale Balit arvasin, et liiklus on vast sama kaootiline ja
organiseerimata. Igatahes hotelli jõudsime alles kl 3 paiku ja hotelli
bookisime ka viimasel minutil ja lootsime, et vast rotte ei jookse toas ringi,
aga kohale jõudes oli kõik suppper luks. Megailus ja modernne, kuigi hommikul,
kui kardinad eest ära tõmbasin, sis avastasin et vastasmaja on kerge prügila :D
Mis me tegelt Malaisias väga valesti tegime oli
see, et me ei mõelnud mitte midgai ette, mis me teha tahame. Tegelt nii oligi
plaan Aasias reisida, et lähme kohale ja vaatame kuhu, mida ja milla, et teeme
seda mille järgi tuju on. Aga kuna M. On nii suur, siis praguseks pean
kahetsusega ütlema, et meil jäi LIIGA palju nägemata ja tegemata seal. Ja
ausalt öeldes on nädal sellise koha jaoks liiga lühike aeg.
Esimesel päeval ärgates olime mõlemad ikka jumala
uimased lennust ja ma ei tea millest kõigest veel ja lõuna ajal üldse ei
viitsind liigutada ja mõlemad esimest korda elus tellisime toateenindusega
süüa. Supperluks, lihtsalt istud voodis ja söök/jook tuuakse kandikul kohale :P
õhtupoole läksime Petronas Towersi, ehk Kuala Lumpuri(KL) kaksiktornide juurde.
Jõudsime sinna valges, sest võrreldes Perthiga päike loojus tunde hiljem ja
mitu tundi tsillisime seal ringi kuni lõpuks päike loojus ja läks pimedaks ning
tornidel tuled põlema ja see oli WAOOOO. Päevavalges on nad lihtsalt 2 suurt
torni minu silmis, aga pimedas kõige oma valgustusega vaatasin küll suu lahti
neid. Mõlemal pool torne on park ja siis vahepeal heitsime pikali maha ja lihtsalt
vaatasime neid seal lamades, see supper luks oli :P
Üks päeva otsustasime, et lähme kohalikku n-ö
veeparki, mis asus linnast suts väljas. Tegu oli Sunway Lagooni nimelise kohaga
ja seal olid koos veepark, lõbustuspark, loomaaed, hirmupark ja ekstreemsuste
park. Ühesõnaga VÄÄÄGA suur koht. Mulle meeldis kõige rohkem veepark, sest seal
oli täiega ägedaid kohti kust sai alla lasta, mu lemmik oli nt siuke kus väikse
mati peal tuli kõhuli lamada ja siis jumala kõrgelt hakkas alla laskma, vahpeal
olid nagu astmed, aga ümarad. Ma panen pildi ka sellest siia lõppu. Igatahes
täiega äge oli. Aaa kusjures, vahepeal pandi osad liud kinni pooleks tunniks ja
mingi seltskond kõndis mööda turvad ümber, Stephen veel ütles, et raudselt on
mingi kohalik kuulsus, kellest meil pole aimugi ja järgmine päev mainisime
hosteli tädikesele, et käisime sela pargis ja siis ta rääkis ja näitas lehest
meile, et ei keegi muu kui Justin Bieber oli sel samal päeval seal pargis :D
Mis veel märkimist vajab on hirmupark. ELUSEES ma
enam oma jalga siuksesse kohta ei tõsta. Igatahes sinna jõudes juba mina, suure
õudukate fännina, hakkasin kilkama, et ma tahan sinna kindlasti minna. Õhtu
lõpuks seadsimegi sammud hirmupargi poole ja eelnevalt arvasin, et tegu on
mingi showga, mida näidatakse mõned korrad päevas, aga mitte päris...
Kõigepealt kutsuti meid ukse ette (meiega koos oli veel 3 inimest) ja seletati,
et a la pilte ei tohi teha jne jne ja siis tehti uksed lahti ja 2 zombiet
hüppasid meile vastu. Ma üldse ei osand seda oodata ja ehmatasin nii, et
jooksin kisaga vastu ust ja lõin oma käe nii valusasti ära, et üks zombidest
tükk aega pärast vabandas muu ees :D Igatahes meeletu algus juba. Ukse taga
olin ma täiega põnevil ja peale seda ehmatust mul süda ja käed juba värisesid
nii hullult, et olin valmis tagasi pöörama, eriti kui sisse astudes tuli välja,
et see teine seltskond loobuski. Aga mõtlesin, et okei, see pidi kuskil 15 min
kestma, et käin ja värisen ära. Tegelt kui ma nii siin kirjutan, siis arvate
vist kõik et ma hea tita olen, aga ma ei tee nalja, need zombied ja kollis sela
NIIII tõetruud olid, isegi päevavalges kui nad showde vahepeal õue tulid, siis
inimesed jooksid eemale. Ja pm oli seal üks suur hoone, jumala kottpime,
mingite hirmsate häältega ja siis nagu mööda labürinti hakkasime käima ja siis
mingid zombid äkki seinast akna avasid ja ehmatasid ja siis hakkasin järgi
käima mingeid ülivärdjaid zombie häälitsusi tehes ja lõpus enne kui väja saime,
siis mingi vend pööras lampi ümber (ma ei näind teda seismaski) ja tõmbas
mootorsae välja. OIIII kuidas ja värisesin sela, pool aega käisin silmad kinni
ringi ja pigistasin Stepheni ribisid ja kätt puruks vist. Tegelt ka, ei tundu
jube aga ON.
Peale seda avastasime kusjuures maailma kõige
paremad donutsid ja sealt lähedalt aga sellel ma ei peatu kauem, muidu ilastan
oma läpaka täis siin. :D Aga kokkuvõtteks meie veepargi päevale, siis see
jumala supper oli, ilm ka täiega hea ja siuke tunne oli, nagu oleks jälle 12
aastane vms :D
Teine päev läksime Batu koobastesse, kuhu
sõitsime rongiga ja selle näol siis tegu kohalikele püha koobastega. Koopad
asuvad kuskil mäe sees, et tuleb ülipikast terpist üles kõigepealt kõndida ja
siis ongi suured koopad, hästi kõrged, mitte sellised kus peab a la ringi
roomama. Need päris ägedad olid, aga
soovitus neile, kes kunagi Malaisiasse satuvad, siis reisibüroodes küsitakse
täiesti ulme summat selle reisi eest, et 10neid kordi odavam on ise roongiga
sinna minna.
Veel käisime Central marketis, mis KL-s väga
tuntud ja vana koht, siis üks päeva mõtlesime, et jalutame botaanika aeda, mis
pidi olema meie hostelist a la 20 min kõnd. Peale 40 mintsa ÜLIpalavas ja
lämbes kuumuses jalutades küsisin ma meie „supper“ teejuht Stepheni käest
kaarti ja tuli välja, et tüüp jumala valesse suunda jalutas :D :D lõpuks me
kuidgai ikka kohale jõudsime, aga seal midagi väga erilist polnud.
Me vahepeal pidime hotelli vahetama, kuna meie
oma oli täis bookitud ja mõtlesime, et teeme veits säästureziimi ja kolisime
hostelisse, mis asus kohe ületee chinatowni marketitest, mis mulle täiega meeldisid.
Ahjaaa ja Kl-s asub HULL kaubamaja- 12 kordne ja
sela kõik NIII odav on, et ebareaalne ja uskuge v mitte ma aint 1 paari pükse
seal odavuse kaubamajast ostsin. Mitte et ma ei oleks rohkem leidnud, aga
Malaisias on poodides siuke reegel, et asju ei tohi selga proovida. Kabiinid on
olemas aga müüa ütles, et kõigepealt peab ära ostma ja siis saab alles selga
proovida- MIS MÕTTEGA on mu küsimus? Igatahes võib arvata kui kuri ma olin,
sest ma lihtsalt ei julgenud sela väga pimesi osta, kuna aasialased
megapisikesed ja raudselt ostan ära siis midagi selga ei mahu. Mul pükstega
läks õnneks. Aga jah, siiamaani ma üllatunud, et seal siuke süsteem on.
Ega me väga midagi rohkem ei teha ei jõudnudki,
kahjuks. Seal nii palav ja lämbe ka, et peale 5 mintsa õues on siuke tunne, et
hakkab pilti tasku viskama. Aga Malaisia mulle ise täiega meeldis, inimesed
olid väga toredad ja kõik rääkisid nii head ingl. Keelt, isegi vanemad inimesed
metroos hakkasid meiega ingl. Keeles rääkima euroopa ajaloost jms, et minu jaoks
suur üllatus. Aga hästi organiseeritud on sela kõik, et isegi üksinda reisides
saaksid kõik seal hakkama ma usun ja kindlasti tuleks varuda vähemalt 2
nädalat, sest ainuüksi juba KL-s on nii palju teha ja näha. Muideks, kohalikud
söövad sela näppudega. Viimased päeval läksime ka ühte rotikasse söögikohta,
kus söök serveeriti banaani lehe peale ja siis näppudega sõime seda ja supper
hea toit oli ka.
Igatahes Malaisia on kindlasti see koht, kuhu ma
tahaks oma elus veel korra jõuda J
 |
| Petronas Towers |
 |
| Batu caves |
 |
| ulme suur kaubamaja |
