Kia ora ehk tere maoori keeles,
oleme tagasi Uus-Meremaalt ja hetkel ootan lendu Perthi ehk ideaalne aeg tripimuljed kirja panna.Üleüldiselt jäime mõlemad reisiga väga rahule,eriti näkkas meil ilmaga, sest enamus aega oli ilus sinine taevas ja hea ilm. Kuna meil oli see tuur, mis kestis 10 päeva, siis nägime ja tegime väga palju, aga samas oli see megaväsitav ka, kuna hommikuti start oli kuskil 7-8 vahel ja hostelitesse jõudsime erinevalt kuskil kella 3 ja 6 vahel, aga terve see aeg sõitsime ringi või tegime mingeid minimatku või oli lihtsalt kas söögi- või pildistamispausid,et ega bussis väga magada ei saanud. Aga mul on väga hea meel, et selle tuuri võtsime, sest sela oli mitmeid väga ägedaid inimesi ning nägime tõesti kohti, mida poleks ise küll üles osand otsida. Maastikult on Uus-Meremaa mägine ning meeletult ilus.Tavaliselt igats matkad ja asjad pole päris minu teema, aga nendel olles käisin suu lahti ringi, et waoo, kui ilus. Aga ma kirjutan päevade kaupa, mis mul meelde tuleb, et millega tegelesime ja kus olime.Ühesõnaga Sydneyst lahkusime 26. Märtsi õhtul ja kuna Uus-Meremaal (UM) on kell 2 tundi ees, siis jõudsime Christchurchi kohale alles kl 1 öösel. Muide siin olles oli Eestiga ajavahe 11 tundi.
- Päev oli meil täiesti vaba ja kuna olime lennust väsind magasime täiega sisse ja niisama üldse terve päev lebotasime ja käisime Christchurchis linnapeal. Meie hostel oli linna keskusest veits väljas, aga ookeani ääres, mis oli päris äge. Alguses läksimegi ookeani äärde, seal läks pikk promenaad vms vette ja sela jalutasime. Edasi läksime linnakeskusesse ja mind kerge shokk tabas. Ma usun et enamik teist peaks olema kuulnud Christchurchi maavärinatest ja eriti sellest, mis oli eelmine aasta veebruaris vist ja pm pool linna maatasa tegi. Ja reaalne olukord aasta hiljem oli see, et suurem osa linnakeskusest oli suletud. Kõrged raudväravad olid ees ja inimesed ei saand läbi minna, sest paljudel hoonetel oli siiani varisemisoht. Poed, restoranid kõik olid punases piirkonnas, aga oli näha et riided ja igats kaup on veel sees. Läksime ka Christchurchi muuseumisse, sest linnale siame tiiru peale tehtud ruttu ja mõtlesime veits kultuursed olla, kuigi muuseuimid pole kohe üldse mitte minu teema. Aga sela oli üks korrus, kus oli maavärinate näitus,et olid igast monumendid ja asjad mis olid pooleks läind maavärinate käigus ja igast pilte ja videosid ja statistikat ja see reaalselt jube oli. Ma vaatasin ühte videot, kus inimesed lihtsalt kõndisid tänaval rahulikult ja äkki hakkas maapind värisema ja sekund hiljem varises üle tee üks maja sisse, inimesed ei teadnud kuhu minna v mida teha ja see oli filmitud mingi poe turvakaameraga. Igatahes megajube. Muuseumi taga oli botaanika aed ja seal veits lebotasime ja tegime pilte. Igatahes rohkem me midgai väga ei teinudki, Stephen läks õhtul pokkerit mängima ja ma passisin niisama tühja.
- Päeval oli äratus enne kl 6 sest kl 7ks pidime juba linnas muuseumi ees tagasi oli, sets algas meie tuur. Kõigepealt võttis üks väike buss meid peale ja sõitsime lõuna saare läänekaldale kohakesse nimega Greymouth, kus meil lihtsalt pooleteist tunnine paus oli ja ootasime Stray (tuuri) bussi, et minna meie esimesse peatuspunkti. Esimesed 2 ööd peatusime kohas nimega Franz Josef, mis oli reaalne karuperse keset mägesid, aga ilus. Karuperse seepärast, et seal reaalselt oli paar hostelit, 1 pood ja paar kohvikut ja baari. Aga mis selle linna eriliseks teeb on Glasier( ma ei tea täpset eesti keelset nimetust) mille näol on tegu mingi iidse jäämäega ja pm millalgi aastatepärast seda enam ei eksisteeringi, aga Franz Josefis tehakse tuure, et kas terve v pool päeva ronimist sinna jäämäe otsa.
- Päev oligi meie jää-tuur. Mina tahtsin algusets peale võtta pool päeva, mis niigi oli 4 tundi, aga kuna kõik teised võtsid terve päeva ja öeldi et poole päeva tuuriga näeb aint musta jääd suht, siis otsustasin ka koos teistega pikema tuuri võtta, kuigi teadsin ette et 8 tundi jääpeal ronimist viskab mul mingi hetk kopa ette. Pm läksime suure grupiga aga tehti gruppe väiksemaks ja lõpuks oli 4 gruppi ning turnimine täies hoos. Ausalt öeldes polnd see minu jaoks mingi hull must do UM-l nagu enamus räägivad, vb seepärats, et ma niigi jääd ja selle peal kõndimist saan päris mitu kuud iga aasta harrastada, aga ma ei hakka vastu vaidlema, et sealt avanesid ilusad vaated ja jääst olid tekkinud igast tunnelid ja praod kust me pidime läbi ronima ja mõnes kohas köiega üles ronima pm mööda 90 kraadist jääküngast, et oli ägedaid asju küll ja kuigi enamus tee tagasi mul lihtsalt oli isu end alla libistada mäest, siis ma pidasin oodatust palju paremini vastu ja ei visand see asi nii väga koppa ette midgai. Aa kui tekib küsimus, et kuidas me jäämäest üles jalutasime, siis meil olid need nugadega v mis iganes oradega saapad jalas ja tuurijuht üritas meile väikseid trepiastmeid sisse raiuda. Kui tuur lõppes said kõik tasuta pääseme kuumavee basseinidesse ja see päris äge oli pärast 8 tundi kuskil jäämäel. Seal olid 3 suurt basseini õues (ja Franz Josefis oli suht jahe, kuna see jäämägede vahel)temperatuuridega 36 C, 38 C ja 40 C. Õhtuks oli küll meeletu väsimus peal aga kuna eelmine õhtu jäime magama juba kell 7 filmi vaadates ja see oli viimane õhtu seal külas vedasime oma pepsid õhtul baari. Plaan oli võtta 1 v 2 jooki ja vsjo, aga nii päris ei läinud. Baaris nägime kohe inimesi meie ronimisgrupist ja ühinesime nendega ja pm see õhtu toimus baaris kiirkohting, millest meil plaani osa võtta polnd, aga kuna kõik teised olid end kirja pannud, hakkasid nad mind ja Stephenit suruma, et me ka nalja pärast osa võtaks, me ei viitsind, lõpuks see korraldaja vend tuli meie laua juurde , sest paar inimest oli puudu ja teised kohe karjusid,et me pole end kirja pand ja õhtu lõppes sellega, et me võtsime ka sellest kiirkohtingu hunjaast osa, esimest ja viimast korda, vähemalt minu puhul. Asi näeb isenesest välja et on 20 poissi ja 20 tüdrukut, kõik saavad nr 1-20 ja tüdrukud istuvad laua taga nende nr laual ja poisid käivad siis ringi ja kui kella tilin käib,siis on aeg lauda vahetada. Mingi 1 minut oli vist iga inimesega.Pm see nii idiootne üritus,et kõik naljaga seda võtsid ja mingit kelbast ajasid:)
- Päev oli kell 7 juba bussikogunemine ja seadsime suuna Quuenstowni poole. Petausime ühe kose juures ja siis ühe suure järve juures mis NIIIIIII ilus oli, ma enam kohanime täpselt ei mäleta aga tõesti, erksinime vesi mägede taustal ja sinine taevas, wao wao wao. Veits pikema peatus oli meil kohas nimega Wanaka, kus me väike pikniku Wanaka järve ääres tegime. Vahetult enne Queenstowni tegime peatuse A.J Hacketti benji kohas. Seal oli võimalik 43 meetri kõrguselt sillalt benji (mul absull pole meeles kuidas seda eesti keeles kirjutati :/ ) hüppe teha. Stepheniga millalgi hakkasime rääkima, et võiks teha aga peppu kui ma end seal pea alaspidi alla lendamas kujutasin, siis mul reaalselt süda taguma hakkas ja jalad värisema, ja lõpuks ma olingi siuke jänks, et jäi see hüpe tegemata, kuigi 43 m pole iseenesest niiii kõrge ka, praegu kusjuures kahetsen, sest seal sai teha 2 inimest korraga ka, et küll Stevie mind sealt alla oleks lükand kui ma ise vedelaks oleks löönd. Aga jah, peale seda jõudsime Queenstowni (QT) ja kuna kell oli juba kuskil 5 ja 6 vahel ja hakkas pimedaks minema, siis väga ei teindki midgai. Käisime QT ülikuulsat fergburgerit söömas(meile juba Sydneys räägiti, et kui sinna linna satume, siis tuleb kindlasti seda süüa) ja tegu lihtsalt väga suuure burxiga ja oli küll väga hea, aga mulle eesti veidrate putkade burxid rohkem meeldivad. Aa QT kohta seda, et see on UM peopealinn, pidu iga päev pm ja üritab maailmakaardil saada ekstreemsuste linna tiitlit ka, nimelt talvel on see koht paksult täis mäesuusatajaid ning muul ajal on seal, rafting, mitmeid erinevaid benji, swingi, langevarjuhüppe jms firmasid ja pm seal väga palju teha oleks, kui julgust ja raha oleks. Õhtul läksime välja, aga kuna varasest ärkasimisest ja eelimise päeva ronimisest ikka hull väss peal oli, siis ma suht vara juba und nägin.
- Päev mõtlesime mis teha, sets meil ühtegi üritust bronatud polnd aga mõte kanjoni kiikumisest oli peas. Hommikul jalutasime farmerimarketil, kus igast UM käsitöö asju müüdi jne ja pm pika mõtlesime peale jõudsime Stepheniga otsusele, et kuna me QT-s juba oleme ja patt oleks sealt lahkuda ühtegi ekstreemsust proovimata, bronasime lõunaks endale kanjoni kiikumise. Pm UM-l asub maailma kõrguselt 2. Benji hüpe, mis on 134m kõrgune ja meie kiikumine oli seal samas kohas, aga 120 meetri kõrguselt ja kui ma väga mööda ei pane, siis kanjonite vahe oli kuskil 150-200 m ja nagu ma pärast brosüürilt lugesin siis see „kiik“ liigub 150km tunnis, kuna meid 2 oli, siis kindlasti aegalsem, aga point on see, et see oli KIIRE. Pm sinna minnes ma ei osanud midagi väga oodata, sest polnud varem sellisest asjast kuulnudki ja kui me sinna platvormise v mis iganes asjale seal kõrgel õhus kõndisime, siis pani just ühte teist paari selleks valmis ja pm kui ma nägin neid murdosa sekiga 120m kõrguselt alla lendamas teise kalju suunas, siis mul konkreetselt nägu läks valgeks, käed ja jalad niimodi värisesid, et ma oleks äärepealt käpla pannud kui mulle neid trakse selga panid ja ma nii kindel olin, et ma ei suuda sealt äärepealt allagi astuda. Igatahes varsti oli juba meie kord sela õhtus rippuda ja see iseenesest polnd hirmus sest täpselt nagu istuks kuskil kõrgel lihtsalt, aga Steve mõtles et läheb pea alaspidi ja teda seal keerlemas vaadates mul lihtsalt süda seisis
ja pekki see ootamine et iga hetk ma lihtsalt kukun oli ka siuke, et mul hea meel, et ma pilti tasku seal ei visanud, aga jah lõpuks me läksime ja kiljusime ja tegelt päris äge oli, kuigi minu silmis see palju jubedam kui langevarjuhüpe aga mul hea meel, et seda tegime kuigi mul pool h hiljem ikka käed silmnähtavalt värisesid. Õnneks see teine paar kes enne meid läks filmis meie asja, et kellel huvi siis väike video sellest on üleval mu facebooki lehel. Õhtul jälle välja ja seal väljas olemise highlight oli see, et enamus meie grupist sõitsid selle baari pulliga rodeot, selle kohta seda, et ma olin mati peal maas kiiremini kui keegi reageerida jõudis, et ma üldse seal pulli peal olen :D järgmine päev mul näpp jumala valus, Stephenil jalal räige sinikas ja käsi valus, lähiajal hoiame vist pullidest eemale :D - Oli aeg QT-ga hüvasti jätta. Väga meeldis seal, noored tsillid inimesed ja palju tegevust, aga oli aeg suunduda Mount Cooki poole, mis jälle keset mtte kusagit oli. Reaalselt mingi 15 maja, paar hsotelit ja hotell ja KÕIK, rohkem seal polnd midagi, aga peatumispaik on see põhiliselt mäe tõttu. Kohale jõudsime peale lõunat kuskil 3 paiku ja siis läksime mäge avastama, seal mingi paari km rada oli järve äärde ja hakkasime seda mööda liikuma ja AAPPPPI kui ilus seal oli, ilmaga jälle näkkas 1000% sest ilus päikseline ja megailusaid pilte saime sealt. Kokku kõndisime mingi 4 tndi vist, lõpuks suht pime oli kui tagasi hostelisse jõudsime, aga ma usun, et see mu lemmikkoht vist oli, sest tõesti piltilusad kohad ja vaated, seal sillad ja jõgi jms olid mitte mägi, me ei ronidnki mäest üles vaid mägede vahel väike rada oli. Kusjuures tuuri juht ütles et Sõrmuste isanda 2.st filmist
mingeid stseene filmiti. - Edasi suundusime Rangitatasse, kus osad tegid white water raftingu, aga kuna me tegime selle detsis Cairnsis olles, siis jätsime vahele ja ausalt kõikidest nendest matkadets ja busiitripist megaväss oli peal, et me niisama kokkasime ja vaatasime filmi(sõrmuste isand tundus asjakohane :D)
- Päeval peatusime Kaikouras, kus samuti midgai erilist ei teind, sest valikus oli delfiinidega ujumine või vaala vaatamine, aga vaalu nägime fraseril ja ilm ujumiseks megakülm tundus ja see algas 5.30 hommikul ka, et ma oleks seal vee s vist magama jäänud. Õhtul läksime baari ja enamik bussist oli seal ja tegime viktoriini ja piljardit,et suht lõbus õhtu oli.
- Päeval oli aeg lõuna saarega hüvasti jätta ja suunduda põhja saarele. Kõigepealt sõitsime Pictonisse , kust läks praam, mis 3 tundi kuskil sõitis, Wellingtoni ehk UM pealinna.Kahjuks me jõudsime õhtupoolikul ja lahkusime juba hommikul, et väga seal midagi teha ei jõudnud, aga ma jalutasin veits linnapeal ja väga meeldis see koht, et kui meil oleks rohkem aega olnud,siis ma kindlasti sela oleks veel päeva juurde võtnud.
- Peatusime Rotoruas, mis on tuntud maoori linnana, sets seal maoori külake vms asi on. Teepeal peatusime Taupos, mis minu arust meganunnu väike linna ja jällegi, kui oleks aega rohkem, oleks ma seal kindlasti pikemalt peatunud. Ja samuti oli tunnine peatus kuuma vee kose juures. Pm väike koseke oli järve kõrval ja seal jumala kuuma vett tuli, et ma seista seal küll ei suutnud. Igatahes ma ei tea täpselt kuidas see nii kuum oli, keegi mainis midagi et vulkaaniline vesi vms, aga ma puzzlet siin kokku ei hakka panema. Igatahes Rotoruas võtsime õhtu vabaks ja niisama lebotasime ja pugisime krõpsu :D
- Saabusime Aucklandi ehk UM kõige suuremasse linna. Meil hostel täpselt peatänaval oli ja saime bussrahvaga ühte tuppa,et päris tsill oli. Saabusime me sinna varakult peale lõunat ja esimese asjana tormasime Dunkin donutsisse ja läksime kuskile väljakule muru peale lesima ja neid sööma, sets ilus soe päikesline ilm jälle oli. Kusjuures sela üks suur maja oli ja hästi palju lippe, igast Soome, Rootsi, Läti, Leedu, Vene jms aga Eesti oma polnud L L Hosteli juures oli äge et terrassiga köök oli 7 korrusel ja sealt avanes vaade Aucklandi sillale ja ookeanile. Õhtul läksime kambaga välja. Alustasime joomist tuurijuhi n-ö korteris ja siis proovisime ühte iiri pubisse, mis avasti 1 minut peale südaööd :D kuna lihavõtte pühad ja baarid reedel polnd lahti ehk kohe kui laupäev tuli olid asjad avatud :D aga kuna mingi ootamine käis kogu aeg kellegi järgi ja tuuri juhi juures said joogid ka ruttu otsa, kuna osta ei saand neid enne õhtul ja pm kõik mis kellelgi eelnevalt oli valmis ostetud sai ruttu kõrist alla kallatud. Iirikas oli suht tühi ja läksime ühte kohta, kus tuurijuht teadis turvat et saime kõik tasuta sisse ja iseenesest äge koht oli, aga megakallis ja kuidagi väga väss jälle olin ja peotuju ka kõikide ootamistega kahanenud, siis me väga kauaks ei jäänud.
- Pidime hommikul kl 10 hosteli toast välja regama, aga kuna järgmine hommik kl 6 läks lennuk ei hakanud me uut tuba bronama vaid jätsime kotid hostelisse ja päeval tsillisime niiama ja õhtul passisime tv ruumis. Hommikul ilus ilm jälle ja mõtlesime, et ei viitsi niisama hostelis passida v linnapeal, raha ka nagu väga polnd ja soovitati võtta praam ja minna Devonporti, kuna piletid odavad siis seda tegimegi ja praam juba 15 min hiljem Devonportis oli, see pm Aucklandio osa, a la nagu Manly Sydney puhul (kusjuures Auckland ja Syndey ning Devonport ja Manly-ga üldse megasaranased, UM-l nagu miniversioon Austraalia omadest :D) Seal kõigepealt läksime hommikust sööma, üle saja aasta oli supper istuda hommikul päiksega kohvikus juua smoothit ja süüa head quiche J Edasi läksime ronisime ühe künka otsa, kus avanes ühe vee vaade Aucklandile ja niisama veel veits jalutasime ja ostsime snäkke ja rannas sõime ning siis tagasi Auclandi, kus ma uue väikse spordikoti ostsin, et saaks käsipagasina võtta, sets vana nii väike ja mul kohver ülekilodes täiega. Alguses oli meil plaan minna kinno , aga see nii kallis oli, et mõtlesime selle asemel hoopis ühe uhke söömingu teha ja selle kohta jälle WAU. Ma tellisin mareandide taldriku ja ma niiiii vaimustuses sellest siiani olen, igatahes seal oli merekarbid,väike potike hautatud ja kookose lemongrassi kastmega, siis grillitud, mingi muu maitsega hoopis, lõhe, krevetisalat ja kalmaarid. See NIIIIII hea oli, ilus lõpp meie reisile. Igatahes peale seda tsillisime tv toas ja siis kl 2st läksime lennujaama poole vaikselt.Pidime bussiga minema aga üks taksojuht ütles, et viib meid sama rahaga ja saime poole kiiremini,et näkkas.
- Oligi aeg UM tolm jalgadelt pühkida ja tagasi aussi tulla. Kusjuures lennujaama kohta seda, et UM-l ainuke lennujaam maailmas, (kus mina käind)kus käsipagasit kaalutakse. Sydneysse jõudsime tänu ajavahele juba enne 8 hommikul ja siis mul oli 5 tundi passida ja lendu Perthi oodata,millega samuti hea jama nagu mul ikka asjadega. Kui ma check in-i läksin siis mees vaatab otsa, et kle sul pole piletit, mul mingi kerge paanika tabas ja pm tuli välja, et mu krediitkaardi makse ei läind läbi,aga kuna e-meil ikka tuli lennuinfiga, siis eeldasin et asi tehtud. Megahea, et ma seal lennujaamas nii palju varem olin, sest pidin Quantase laua üles otsima ja sularaha välja võtma ja uuesti ostma, et lõpuks kõik õnneks ok oli. Ja jõudsin päikselisse Perthi kl 4 paiku pärastlõunal, kus Janeti juures elan esialgu kuni töö leian ja Stephen siia tuleb.
Ok. Igatahes nüüd mingi maailmapikk asi mu tripist siin kokku tuli, aga väga kaunis koht ja kindlasti soovitan minna, aga eesti mõistes kas sügisel või talvel, sest siin aastaajad vastupidised ja nendel aegadel on ilus soe ja roheline, nt juunis ja peale seda on seal päris palju lund ja külm, aga meil näkkas ja väga rahule jäin J
