Sattusin paari blogi lugema ja sellest tekkis ka endal isu oma viimaste kuude tegevused kirja panna.
Alustan sealt kus eelmine postitus pooleli jäi ehk jõuludest. Meie söögitegemine, millega ma eelmine kord lõpetasin, läks väga korda ja mitte-eestlastel oli vaimustus meie seapraest ja hapukapsast. jeeeeeiiii, go team Estonia :D Teiste söök oli ka supper ja ma jäin jõuludega väga rahule. 24.õhtul peale söömist hakkasime vaikselt jooke võtma, kuna iirlased ütlesid,et nad pole elusees jõuludes kained olnd ja suht loll, aga samas äge idee oli, et lähme öösel ujuma ja see NIIII kaif oli mu lemmikrannas jõululaupäeva öösel oma sõpradega skinnydippida lainetes :D suppppppper. Terve see nädal Byronis oli lihtsalt parim, sest ilm oli kogu aeg soe ja päikseline, kõikidel oli tuju laes, päevad veetsime rannas, õhtud peol, täpselt nii nagu elu peab olema :P Byronis proovisin esimest korda surfata ka ja täpselt 1 sekundi suutsin ma püsti ka olla enne kui sinna laua peale pikali lendasin jälle. Mina surfimas üleüldse oli kerge komöödia, sets mul oli suur punane laud, mis kohe silma torkas ja midagi väga andekat ma selle lauaga teha küll ei osand. Ühekorra läksin pikali laua peal lainega kaasa ja see nii ebareaalne oli,sest kõik nii kiiresti toimus ja ma ei suutnud emotsiooni varjata ja rõõmust kisasin seal (pikali laua peal olles) mingi tüüp läks just samal ajal vette naeris mu üle :D Äge oleks reaalselt osata ka seda teha, aga mul oli hirm et ma selle lauaga vastu nägu saan v sinna alla kuidagi jään ja laine kaasa tirib ja ma ei tea mis sada asja veel, et reaalselt nautida saaks. Aga ärgem unustage- 1 sekund!!!! :D
Igatahes Byronist lahkuda oli nii kurb, tõsiselt ma niiiii armastan seda kohta, see on minu Austraalia Otepää. Aga ees ootas aastavahetus Sydneys ja ajasime kambaga kotid kokku ja vurasime mingi 15 tundi vist Sydney poole bussiga. Kohale jõudes oli kõigil teistel mingi ööbimiskoht bronatud peale minu ja Stepheni, sest ta rääkis mingi 2 nädalat, et ajab asjad korda- EI ajanud. Sets kohale jõudes kell 8 hommikul peale ülipikka sõitu istusime maha oma kottide otsa ja polnd halli aimugi mis teha v kuhu minna. Ta hakkas hostelitest küsima,aga kõik täis olid, lõpuks sai ühte aga seal megakallis oli,et aint 1 voodi bronasime ja ma sisse hiilisin ehk meeletu algus Sydneyle juba. Peale av-d teised eri tuulte suunas minema läksid ja meie Stepheniga otsustasime siia jääda ja töö leida ja paar kuud siin elada. Tänaseks olemegi veits üle 2 kuu siin olnud ja hetkel tunduvad need mulle raskeimad 2 kuud Austraalias. Ma ei taha siia blogi mingit negatiivset jama kirjutada, aga no siin lihtsalt pole väga õnneks läind. Elame me oma pisikeses toas, kus on väike eraldi ruum a la kööginurk ka ja tuba nuns ja nett sees, mis muidugi töötab nii kuidas jumal juhatab. Elame väga heas kohas, et kesklinna on 10 min kõndida, kings crossi umbes sama ja bussid sõidavad ükse eest 10 min bondi v googee randa ja koht on väga odav ka. Millega väga näkand pole on töö. V no hetkel asi päris ok on, aga sinna läks liiga kaua aega ja närve. Asi lihtsalt selles, et Byronis elasime nagu kunnid ja endale märkamatult oli pangakonto tühjaks saand ja kui ma 1. Jaanuar kontojääki vaatasin nägin oodatud 300 dollari asemel 30 dollarit oma kontol, mis on siin 1 öö majutuse hind ja töökohta ka ei paistnud kusagilt. Stephenil polnud väga parem seis, ta võttis oma konto miinustesse niipalju kui sai ja õnneks selle elamise eest ja toiduraha saime Stepheni sugulaselt ja emalt esimesed nädalad. Mina tegelt sain kohe alguses ühe töö, ma arvasin et see on poole kohaga, aga tegelikult tuleb mul tune kuskil 10-15 ainult nädalas, mis on väga nõme, sest mul on niipalju vaba aega, aga raha , ert kuskil käia v midgai osta väga ei saa. Stephen sai töö alles peale 3 nädalat vms. Ja asi pole selles, et me ei otsinud, vaid lihtsalt ajastus väga vale, sest aastavahetuse ajal Sydneys väga palju inimesi, kes tööd otsivad. Nüüd igatahes asi parem, sest ühets teisest kohats, kuhu ma alguses cv viisin hellati ka ja nüüd Stpehenil hea töö, kuigi võiks rohkem tunde olla ja mul 2 tööd, kuigi võiks ka ikkagi rohkem tunde olla. Ma nimelt töötan ühes väikses lõuna ameerika restos ettekandjana, kus peale minu töötavad aint 3 inimest veel ja nad kõik brasiillased ja 1 neist omanik, ehk arvake, kes ei sobi gruppi :D õnneks saan nendega hästi läbi ja jootraha seal ka väga hea. Kuigi ma ei oska menüüd väga hääldadagi. Ja teine koht kus ma töötan on ööklubi kesklinnas, niisama baaris teen jooke, aga see töö aint reede ja laup. Öösel kl 23- 05 ehk nv-del ma saan magama tavaliselt alles 6 v 7 paiku hommikul, kui päike väljas juba, sest peale tööd tavaliselt kõik jäävad veel joogile sinna veitsaks. Klubis on tip suurim, mis ma üldse elusees kuskil saand olen, aga pole midgai väga imestada ka, kui sissepääs sinna on 25 dollarit ehk umbes 250 eeku. Okei see siis üldisest elust ja olust. Algus oli raske, aga nüüd õnneks oleme laine peal tagasi.
Tänu sellele, et me siin rotte mängisime me ei teindki alguses midagi väga, sets lihtsalt raha polnud kuskile minna ega midgai teha, aga randa oleme ikka jõudnud, kinos oleme käind, viimati käisime „Girl with the dragon tattoo“ vaatamas ja kes näinud pole, siis minge kohe vaatama. See film ebareaalselt hea, ma terve selle aja vist ei pilgutanud silma ka. Siis jõusaaliga liitusin uuesti, kuna polnd lihtsalt vaba ajaga midgai väga targemat peale hakata ja parem tunne ka endal, kui midagi kasulikku teha saab. Siis valentinipäevaks ostis Stpehen meile ooperipiletid ja läksime Mozarti „Võluflööti“ vaatama Sydney ooperimajja. Nagu niiiiiiii äge, sest ma elusees polnud varem üldse ooperit näinudki ja 1. korda Sydney ooperimajas :P ma niii ootasin seda, käisin ostsin endale kontsad ja viisaka mantli spets selle jaoks. Ooperiga ka rahule jäin, ütleme nii et lemmik see mul pole, aga ootaisn hullemat ja läheks vaatama veel. Peale seda hakkasin ma aga köhima, sest pühap enne seda läksime bowlingut mängima ja mul terve päev külmavärinad olid ja tundsin, et jään vist haigeks ja tunne ei petnud. Igatahes alguses köhisin ja oli palavik jne, siis alles jäi köha aint ja ma rumala peaga tööle läksin, kus mind naqnii köhimise pärats koju saadeti ja igatahes jõin aint teed ja käisin salliga ringi ja võtsin köharohte aga miski ei aidanud ja asi läks aint hullemaks, et ma ei saand enam öösiti magada ka ja mõtlesin, et lähen arsti juurde ja tuli välja, et mul on Bronhiit ja selle teada saamiseks ja rohtudest pidin maksma 200 dollarit ehk kuskil 2000 eeku... päris karm, Eestis ei kujutaks never ette, et peab arsti visiidi eest maksma 900 eeku, et lihtsalt arstiga paar sõna rääkida ja ta kopse kuulaks. Igatahes rohud aitasid ja mul palju parem olla,kuigi köha on veel veits alles, aga vähemalt eluvaim on tagasi, sest reaalselt 2 nädalat olin ma päevad läbi ainult voodis köhisin ja nuuskasin, energiat mitte millegi jaoks polnud ja üldse nii kopp oli ees, sest plaan oli siin Sydneys Uus-Meremaa reisi jaoks raha säästa, aga nüüd ma ei saand üldse tööl käiagi ja raha läks rohtudele päris palju ja üldse see toas passimine tundus Austraalia raiskamisena ka, sest aint mõned kuud on järgi ja tahaks midgai paremat teha kui magada 22/7, aga midagi pole teha kui mingi jobu bronhiit on.
AGAAAAA, mis hea asi veel toimus just eelmine nädal, et ma nägin peale 2,5 aastat KARINIT!!!! Ta nimelt töötab Etihadis stjuardessina ja lendas Sydneysse, ta küll aint 24 h siin oli, aga siiski saime jutud räägitud ja niiiii hea oli teda näha,Karinit ma polegi oma sõpradest kõige kauem näinud, sest kui ma 12. Klassi läksin läks tema juba Eestist minema L igatahes oli ilus soe, päikseline ja tore päev temaga ning käisime linnapeal veits, ooperimaja juures ja botaanika aias.
Ofc ei suutnud ma postitust kohe ära postitada ja mis uudist, et se enädal sain juurde 3 vahetust tööl,ehk nüüd normaalsed tunndi ja Uus-Meremaa reaalsemana hakkab tunduma ka.
Eelmine laup toimus Sydneys Mardi gras ehk a la nagu kareval Saksamaal, Brasiilias jms, aga väikse Sydney konksuga- gei karneval (üleüldse ma arvan,et kõik Austraalia geid on vist Sydneys) aga igatahes paraad läks mööda meie tänavat ka, pm aknast saime vaadata, aga suht kohe peale algust pidin ma tööle minema,aga kuna vaikne oli sain kiiresti vabaks ja paraad kestis veel ja ma olin sunnitud seda jäätis kotis vaatama mingi pool tundi, sets ma konkreetselt ei saanud tänavat ületada. Aga paraadi kohta seda et WAOO, mul reaalselt pole sõnu. Ma pole elusees näinud niipalju mehi speedodes, TANTSIMAS ja mehi kleitides ja parukatega tantsimas Kylie Minogue saatel. Anyways mul lihtsalt oli suur irve näol, sest oma peas ma mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen :D Kohe kindlasti oli see kõige kirjum paraad mida ma oma elusees näinud olen.
Siis see pühap läksime Blue Mountaine tsekkima. Kõigepealt startisime kl 11 rongiga Katoomba poole, sõit kestis umbes 2 tundi sisemaa suunas. Sydneys oli megailus ja soe ilm kui lahkusime. Katoomasse kohale jõudes jalutasime mingi pool tundi ja olime 3 Sistersi juures, ehk 3 mäenukki, loodus oli seal ilus ja metsik,kaljud ja tumeroheline mets. Läksime matkarajale ka, sest nii jõudsime reaalselt 1 sisteri alla ja matkarada jätkus ja 3km oli koseni, mõtlesime et lähme sinna ka,aga poole maa peal hakkas vihma niiii meeletult sadama ja üleüldse kuna pühap oli ilus ilm üle tüki aja, aga enne seda sadas,siis terve see matkarada oli nii sopane,et mu tennised läksid prügikasti õhtul. Koseni me ei jõudnudki, sets vihm oli nii tugev, et kui näitas 2km edasi-tagasi koseni,siis me otsustasime linna tagasi pöörduda,kus läksime hiinakat sööma ja siis koju tagasi. Riided olid läbimärjas ja ma kindel olin,et haigeks jälle jään,sest nii külm oli,aga õnneks näkkas seekord J Katoomba linnakse iseenesest mulle ka väga meeldis, pisike armas linn, põhiliselt orienteeritud turismile,aga nunnukas.
See nädal polegi väga erilist teind, tööl palju käind ja jõukas ja maganud :D aga okei aitab ka selleks korraks J
Blue mountains
1 sisteri ees
