El Salvador

Riik, mis on maailmas tuntud, kui üks ohtlikumate seast. Riik, kuhu kõik ütlesid mulle, et sinna ei soovita minna, eriti üksi. Riik, mille kohapealt ka kohalikud Mehhiko mehed vaatasid suurte silmadega mulle paar päeva enne lendu otsa, et kuidas ma sinna julgen minna üldse. Riik, mis võitis minu südame.

Oli hetki, kus tõmbas ka endal kõhust õõnsaks peale kõike halba, mis ma El Salvadori kohta kuulsin, kuid ma olen alati öelnud ja mõelnud ning siin on ehe tõestus, et mitte kunagi ei tasu kuulata teiste arvamust, sest inimesed ja ootused on erinevad ning täna olen mina meeletult õnnelik, et mind teiste arvamus ja soovitused ausalt öeldes ka väga ei huvita, sest muidu oleks see imeline riik mul külastamata jäänud. Öeldi, et ära liigu üksi, ära kindlasti liigu üksi pimedas ning ära võta kohalikke chicken busse (nii kutsutakse siinpool maailma kohalikke külakeste vahel liikuvaid busse)- tegin kõike ning mitte kordagi ei tundnud ohutunnet. Pigem vastupidi, ma pole oma reisidel veel kohanud nii sõbralikke kohalikke, kes siiralt tunnevad huvi, kust sa pärit oled, naeratavad alati ning abistasid, kui ma jälle eksinud näoga ringi kolasin. 

Esimese öö veetsin pealinnas San Salvadoris ning mõtlesin, kas ma üldse julgen seal linnapeal ringi jalutada. Eriti ei julgenud, kui ei teadnud veel, mis mind ees ootab, aga linna soovisin näha ning võtsin walking touri ning see oli suurepärane viis tutvuda nii San Salvadoriga, kui ka selle riigi keerulise ajaloo ja praeguse ajaga. Jagan ka siia kiire ülevaate El Salvadori kohta ning info, mille sain teada kolm päeva peale riiki saabumist ühelt taksojuhilt praegusest olukorrast riigis ning põhjusest, miks ma ei tundnud ohutunnet kordagi vs kõik need hirmutavad lood, mis kuulsin.

Nimelt on selle riigi ajalugu olnud väga keeruline, pealinnas on mälestustahvlid nimedega inimestest, kes "kadusid" või mõrvati kodusõjas ning sellele järgnenud perioodil vahemikus 1970dad- 1993 ning see nimekiri oli pikk. Ja pika all pean ma silmas, et VÄGA pikk (pilt all). Peale seda oli igapäevane mõrvade arv maailmas esikohal tänu gängidele, sealt ka tuntus, kui üks ohtlikumaid riike. Giid rääkis, et kui läksid San Salvadoris valesse rajooni või istusid vales bussis ilma põhjuseta, siis oligi kuul keres ja tsaukapaa.

Ja see kõik oli veel nii aasta tagasi 2022 esimeses pooles, kuid märtsis toimus tulistamine, kus palju inimesi sai surma ning praeguse presidendi karikas kees üle, ta kuulutas välja eriolukorra ning algas massiline arreteerimine. Kõik, kellel olid kasvõi gängi tätoveeringud viidi vanglasse ning minu andmetel on praeguseks arreteeritud üle 60 tuhande kriminaali. Kohalikud on rõõmsad, sest ei ela enam terrori all, turistid tunnevad end turvaliselt ning tundub justkui riik on tõusuteel. Kuid see on vaid tiksuv pomm, sest arreteeriti ilma kohtuta ning El Salvador on vaene riik ning ei suuda üleval pidada sellist kogust vange pikaajaliselt ning samas ei tundu väga võimalik ka kohtuprotsess sellisele rahvahulgale. Ühesõnaga on olukord selles riigis pehmelt öeldes hirmutav ning ma ei kujuta ettegi, kas näiteks aasta praegusest on pigem asjad kontrolli all või meeletus hulgas tulivihaseid gängiliikmeid jälle vabaduses.

Aga San Salvadori kohapealt, siis minu suureks üllatuseks oli linn väga puhas. Ma oma peas ootasin suurt vaesust ja kaootilisust, kuid seda ma sealt linnast ei leidnudki.

Tahvel kadunute ning mõrvatute nimedega

Kirik San Salvadoris

Peale pealinna suundusin Santa Ana nimelisse linna, millest ma suurt midagi ei arva, tegu on justkui lõputu turuga, kus müügitöö otsa ei lõppe. Kuid põhjus Santa Ana külastamiseks on sealne vulkaan oma helesinine veega kraatris. Matk sinna ei ole üldse raske, vaid 1,5 -2 tundi ning väga järske tõuse samuti ei ole. Keeruliseks teeb selle võib-olla kohati kivine ja ebaühtlane tee, eriti alla tulles. Kindlasti koht, mis on minu silmis El Salvadoris külastamist väärt, kuigi meile sattus meeeeletult tuuline päev ning hea oli, et tuul puhus vulkaanist eemale, muidu oleks korralik turistide supp seal helesinises vees supelnud.

Peale vulkaani jäin kaheks ööks Coatepeque nimelise järve äärde, mis on väga kaunis koht, kuid suur seal teha ei ole ehk ideaalne koht inimestele, kes soovivad lihtsalt puhata ja end maailmast veidi välja lülitada. 

Coatepeque järv

Nr 1 toit El Salvadoris- pupusad

Järve äärest liikusin edasi sisemaale Juayua nimelisse linnakesse, mis on Ruta des floresi ääres (lillede tee) ehk seal peaks 5 erineva külakese vahel sõites nägema palju erinevaid lilli tee ääres. Juayuas trippisin koos ühe sakslasega, kes on minu Saksamaa vahetusaastalt minu tollase parima sõbra vend, kelle toas ma olen isegi nädala elanud, kuid kuna ta oli meist vanem ja juba ülikoolis, siis reaalselt pole me varem kunagi kohtunud. Temaga oli väga tore, esiteks sai saksa keelt jälle harjutada, Ravensburgist rääkida, ta töötab siin riigis õpetajana ehk teab kohalikku elu ja tal on auto ehk saime mugavalt ringi sõita. Lilli me väga ei näinud, et see tiir oma nime õigustaks, kuid tegime 7 kose matka, mis oli täiesti erakordne. Oli juba õhtupoolik ning omavahel arutasime, et kas jõuame sinna üldse enne, kui pimedaks läheb või ei ning siis teepeal kohtusime kohaliku mehega, kes ütles, et viib meid ilusti koskedeni. Me arvasime, et jalutame sealt 7st kosest kiiresti põhikoseni, teeme paar pilti ja olemas. Aga eest ootas ikka korralik matk läbi džungli. Mööda mudateid üles ning alla, vahepeal puuokste küljes põhimõtteliselt rippudes, sest need olid ainsad, kust sai kinni hoida, kõndisime läbi jõe, kuskilt koopast läbi- no üldse ei oodanud sellist matka õhtu lõpuks. Jõudsime siis viimase koseni ning seejärel ütles see mees, et davai, nüüd ronime siit üles. Ma jäin lolli näoga otsa vaatama, et kuidas palun, ei näinud nagu treppe või kohta sealt üles minemiseks. Ja kohta ei olnudki, leidsime kivide vahel need kohad, kuhu astuda ning kust end üles tõmmata. Ühesõnaga täiesti ootamatu ning imeline seikluslik lõpp päevale. Koju jõudes olin läbimärg kose trallist, mudane ning pea lõhkus meeletult, sest seljataga oli väga pikk päev mööda neid väikseid külasid sõites, kuumaveeallikates mõnulemist ning lõpetuseks seiklus kosega.

Meie pigem keeruline matk

Sellest kosest ronisime üles

Peale kahte ööd Juayuas viis minu tee El Salvadori populaarseimasse randa El Tuncosse neljaks ööks ning Phillipp õnneks viitsis sama teed tagasi koju trippida ning vahepeal peatusime veel erinevates randades teepeal kuniks oli aeg hüvasti jätta ning minul end taaskord kahe tänavaga rannakülakesse sisse seada.

El Tunco nagu mainitud on El Salvadori üldse kõige populaarsem turismisiht ning maailma mastaabis väga hinnatud surfikoht. Kuigi küla oli väike, siis mulle see aeg seal väga meeldis, kõik oli väga laidback ning rahulik, palju noori ja imekaunid päikeseloojangud. 

10 päeva El Salvadoris möödus väga kiiresti täis palju positiivset, toredaid inimesi ning põnevaid kohti. Ühel viimastest õhtutest, kui olin El Tunco rannas loojangut vaatamas, siis seal jalutades ma taipasin, et ma reaalselt elan enda unistuste elu. Kui misiganes ajal minult on küsitud, siis just selline spontaanne elu avastades uusi kohti ning elades päev korraga just Ladina-Ameerika on see, mida mina olen alati vastanud ja millest unistades magama läinud. Igatahes jäi El Salvadorist minu jaoks ka see super tunne sisse, et iga päev tänaseks juba üle 8 nädala on olnud minu suur unistus ja soov täitumas. 

Mehhiko vol 2🇲🇽

Hea nüüd kuu aega hiljem peale eelmist postitust meenutada sündmusi ja emotsioone 😀 Aga proovime…

Peale Mazunte paradiisi seadsin sammud sealse piirkonna suurimasse linna Oaxacasse, mis üle Mehhiko on tuntud oma suurepärase toidukultuuri tõttu. Kui küsisin inimestelt enne minekut, et mis seal kindlasti teha ja näha tasub, siis justkui ühest suust vastati, et süüa. Say no more, süüa mulle meeldib! Kokku veetsin seal 4 ööd ning täiesti piisav, ütleks isegi, et 3-ga saaks ilusti hakkama ning põhiline, mis mulle jääb Oaxacat meenutama on sealsed värvilised majad. Kohalik poiss teadis rääkida, et enne, kui soovid oma maja seal värvida, siis pead linnavalitusest läbi käima ning nemad ütlevad, mis värvi su maja tohib olla, et tänaval poleks kahte sama värvi hoonet.

Oaxaca imekaunid majad

    

Mole kaste

Edasi liikusin Puebla nimelisse linnakesse ning see on Mehhiko linnadest esimene, kuhu ma kunagi 16-aastasena soovisin tulla. Minu piirkonnas elas Saksamaa vahetusaasta ajal poiss Pueblast ja sellest ajast jäi see nimi mulle meelde. Selle poisiga meil juba ammu suhtlust ei ole, kuid Puebla linn Mehhikos jäi kuklasse kummitama ning nüüd lõpuks aastaid-aastaid hiljem ma jõudsin siia. Puebla suutis kohe alguses juba oma temperatuuriga korralikult üllatada. Jõudes pimedas kohale läksime bussis tutvunud uue sõbraga kohe süüa otsima ning oiiiii kui külm seal oli, eriti tulles kohast, kus ka öösiti oli 25 kraadi sooja. Mina läksin pusa ja lühkadega optimistlikult välja, kohalikud vaatasid mind nagu pooletoobist oma talvejopedega. Päeval oli väga soe 28 vms, aga õhtuti tõmbas 10-le kraadile ära. Pueblas tegime kohaliku toidu tuuri ning see oli megaäge, kõik veeresime sealt ära, aga sai väga palju Puebla piirkonna toite proovida ning vaieldamatult minu lemmik on mole, mis on šokolaadi- tšillipasta, millest tehakse kastet ja see on imeline! Nii väga tahtsin mole pastat koju ka tuua ning Nisupesas mole õhtu teha, aga üldse ei soovi seda mitu kuud kaasas tassida. Aga kui keegi satub Mehhikosse, siis lisaks tacodele ja burritodele soovitan väga seda proovida võimalusel. Oma viimasel päeval enne El Salvadori lendamist tegin ka temazcali tseremoonia, mille avastasin juba mitu nädalat varem, aga läks meelest ära, et seda kindlasti Mehhikos olles teha soovisin ja siis eelviimasel päeval hakkasin paaniliselt otsima, kus seda teha saab üldse. Leidsin täiesti kohaliku perekonna, kelle tagaaias need tseremooniad kord nädalas toimuvad ja kui uberi juht mind sinna ära viskas küsis, kas ma kindlasti õiges kohas, sest suht ghetto naabruskond tundus ja ta isegi ootas ära, et mulle värav avatakse, ise mõtlesin ka samal ajal, et kuhu ma nüüd sattusin. Aga koht oli õige ja see pere megatore. Temazcal on põhimõtteliselt Mehhiko saun, mis on justkui iglu ning keskele on kaevatud maa sisse auk, kuhu pannakse hõõguvad kivid ja visatakse vett peale. Tore eks ja eestlasena peaksin saunaga justkui sinapeal olema, aga siin tehakse sellest rituaal ja tseremoonia, mis kestab 3 (!!!!) tundi ja terve selle aja olime me seal kinnises iglus. Selle ajal toimus laulmine, pillimäng, jutustused legendidest ning kuna tegu oli spirituaalse tegevusega, siis kes nuttis seal, kes naeris, mina aga proovisin kuumas ellu jääda. Kuna see pere inglise keelt väga ei rääkinud, siis minul läks pool jutust ja lauludest tõlkes kaduma, kuid lõppkokkuvõttes peaks temazcal justkui uuestisündi esindama ning sisenedes ja väljudes pidi põlvitades luba küsima. Ehk polnud päris külmsiidersaunajutudsõpradega saunatamine, aga oli väga tore ja audente kogemus ning mul on meeletult hea meel, et sain sellest osa saada, aga 3 tundi jutti on ikka next level ulme, pole elusees nii palju higistanud, kui seal temazcalis.

Tänavatoit

Turul

Puebla

Peale suurpuhastuse tseremooniat oli aeg minna 10ks päevaks El Salvadoriga tutvuma, millest võib lugeda juba järgmises postituses. 

El Salvadorist seadsin aga sammud tagasi Mehhikosse, sest Krissu tuli siia. Eelmine aasta proovisime koos mingit ägedat puhkust planeerida, aga projekt tundus rohkem jalgratta leiutamisena ning sinna see ka jäi ja kui see aasta avastasime, et oleme suht samas piirkonnas samal ajal, siis mõtlesin, et jääksin kahetsema, kui lihtsalt ei viitsiks seda kahetunnist lendu võtta. Nädal koos Krissu, Iffu ja Tennoga möödus Mehhikos idakaldal Tulumi kandis. Päris ausalt lõi veider emotsioon sinna tagasi saabudes sisse, sest samas kohas olin ma ka kaheksa aastat tagasi koos oma Austraalia poistega ning kohati tuli nii palju asju uuesti meelde, mis mul täiesti ununenud olid sellest reisist. Eriti karm oli Playa del Carmeni bussipeatus, kus me 8 aastat tagasi pisarad silmis hüvasti jätsime ning see oli ka viimane kord, kui me üksteist nägime. Poleks lihtsalt kunagi uskunud, et elu mind siia tagasi toob veel.

Koos eesti bandega käisime Grand cenotes ehk siis Mehhiko looduslikes maaalustes veekogudes, mis on väga ilusad oma helesinise veega. 

Cenotes

Rohkem ma Tulumis nendega turistikaid asju kaasa ei teinud, sest esiteks olin enamus asju juba 2015 ära teinud ning teiseks ossa jummel, kui kalliks on see piirkond läinud. Olles tulnud teistest Mehhiko piirkondadest, kus turism pole nii A ja O, siis Tulumi hinnad lõid mul alguses normilt vaiba alt ära. Kohalikuld rääkisid, et kuna koroona ajal oli Mehhiko siinkandis ainuke riik, kuhu sai vabalt reisida, siis tuli siia meeletult turiste ning hinnad läksid lakke ja kuigi praegu on ka kõik ümberkaudsed riigid reisimiseks vabad, siis hinnad paraku alla pole tulnud. Näiteks selle sama cenote sissepääs maksis veel eelmine aasta 180 peesot ehk umbes 9 euri, täna aga maksab see juba 500 peesot ehk umbes 25 euri.  Meie ainsal ühisel nädalavahetusel mõtlesid teised teha toreda mezcali õhtu (Mezcal siis kohalik tekiila laadne jook, mille üle kohalikud megauhked on), mis julgen suure enesekindlusega väita jääb ka minu elu viimaseks mezcali peoks, aga when in Mexico…

Mezcali pidu

Peale Tulumi trippisime Cozumeli saarele, mis vaibi poolest meeldis mulle rohkem, kuid 3 päeva on rohkem kui küll selle koha jaoks, kui juhuslikult sukelduja ei ole. Viimasel päeval rentisime buggy ning tuulest viiduna tegime saarele suht tiiru peale ja käisime krokodille otsimas.

Cozumel

Peale nädalat koos trallimist lendasid Krissu, Iffu ja Tenno tagasi Eestisse ning mina liikusin veel üheks ööks piirilinna Chetumali, et sealt jätkata reisi Belize suunas. Viimane hommik sai ka veidi tsirkust. Nimelt hostelis oli eelmine õhtu tööl ülitore noormees, kes hullult aitas mind infoga, et kuidas Belize minna sealt, mis hinnad jne, aga kuna kell oli palju, siis enam broneerida ei saanud ja ütles, et ma seda hommikul teeksin. Hommikul oli tööl aga neiu, kes ei rääkinud mitte ühtegi sõna inglise keelt ning ainuke vastus igale asjale oli “ei saa”. Tahtsin bussi broneerida, ta ütles et ei saa. Mõtlesin et suva lähen siis praamiga, sest mul enam peesosid ei ole ja tahan kaardiga maksta. Sellele vastas ka et ei saa. Ma läksin juba suht kettasse, et eile õhtul sai nii bussi broneerida, praami broneerida ning vajadusel kaardiga maksta mõlemaid ja järgmine hommik ei saa midagi. Lõpuks suht kurjalt ütlesin, et kontrolligu üle, sest buss läheb 45min pärast ning ma suht kindel, et saab sealt ja kaardiga. Tuli välja et saigi. Siis ta ei osanud kaardimakset võtta, ütles et mu kaart ei tööta, proovisin teist kaarti, ikka ei tööta (bussi väljumiseni 30min). Lõpuks võtsin terminali enda kätte ja tuli välja ta kogu aeg kaarti valesse kohta pani. Seejärel tellis mulle takso, ma küsisin, et kas taksojuht kindlalt teab, kuhu minna kuna kiire oli juba ammu (bussifirma palus tund enne bussi väljumist kohal olla), ta siis rääkis juhiga üle ja hakkasime sõitma. Kohale jõudes olime suht keset turgu, kui juht ütles, et oleme kohal (bussi väljumiseni 10min). Vaatasin lolli näoga otsa ja küsisin, et kus see buss siis on, ta ütles, et ju tuleb. Nojah, mis ma ikka vaidlen, äkki tulebki ja läksin välja. Seal istus üks tore naine, kellelt küsisin kohe, et kas ta ka Belize Citysse ja ta vastas ja ehk ju siis buss hilineb. Jutustasin temaga seal ja ostsin veel viimase 17 peeso eest krõpse naljatledes, et snäkk bussi viimase raha eest. Mingi hetk üks mees tuleb ka meiega jutustama ja nähes minu piletit laua peal ütleb, et ma olen vales bussijaamas (1 minut bussi väljumiseni aega). ****** pulss 700 palun. Sealt turult läksid loksuvad bussid, mis peatuvad igal pool, aga ma maksin nendest 3x rohkem, et minna otse, sest mul oli vaja veel ühele saarele sama õhtu jõuda. See mees helistas kiiresti piletil olevale numbrile ja ütles, et üks juba olemasoleva piletiga neiu from Estonia soovib ka bussile. Naine ütles, et ma kiiresti sinna liiguks, aga see oli 10min taksoga ja mul oli absoluutselt null peesot tänu snäkkidele ju järgi. See mees võttis oma taskust 50 ja otsis mulle takso. Täiesti imeline ning milline õnn, et nad selle naisega seal samas juhtusid olema. Lõpuks sinna õigesse bussijaama jõudes jooksin enamvähem koos uksega sisse, naine laua taga hakkas naerma, et rahu, rahu.

Nõnda ma sealt riigist lõpuks välja sain peale 5 nädalat kokkuveedetud aega Mehhikos ning olles väga aus, siis ma juba meeletult ootasin rännakute jätkamist uutes kohtades. Mehhiko riigina on väga mitmekülgne ja kihvt ning selle reisi jooksul suutsin ka väga, väga palju ringi rännata ja seda avastada, aga somehow oli kuni lõpuni ainuke koht siin Mazunte, kust mul oli kahju lahkuda. Ülejäänud kohad mulle meeldisid ning olid kõik ka kuidagi väga erinevad, kuid ei pugenud nii südamesse. Kokkuvõtvalt jäin just avastamise mõttes oma viie nädalaga väga rahule ning igapäevane päike, sinine taevas, uued kohad, inimesed ja vaibid aitasid ka minul taastada enda tavalise oleku, rõõmsameelsuse ning armastuse elu ja seikluste vastu, et võib edukaks lugeda Mehhiko rännakud😊

Mehhiko vol 1🇲🇽

Nagu Taavi mulle tuima pani, siis iga uue reisijutu alguses on mul kirjas, et "oli aeg kotid pakkida..." aga nii on, taaskord oli aeg oma seitse asja kokku pakkida, seekord 8kg käsipagasit, umbes 4 kuud, Ladina-Ameerika ja vamos ehk minu suure unistuse realiseerumine. Seekordne reis on vägagi teistsugune, sest mul ei ole tagasilende, kindlat plaani ning Eestis sai ka seekord elu korralikult kokku pakitud ehk töökohas lahkumisavaldus antud ning korter välja üüritud.  

Olles väga aus, siis esimene nädal reisil oli emotsionaalselt väga segane mu jaoks. Ühelt poolt oli mul naeratus kõrvuni, et wuhuu olen Mehhiko päikese all ning selle imelise reisi alguses, teisalt aga jõudis alles siin mulle kohale, kui väga kokku sai Eesti elu pakitud pluss ajavahe, reisiväsimus (33 tundi trippisin siia) ja Eestist paar kripledama jäänud teemat ning voila, hea kompott emotsionaalseks tralliks oli olemas. Kui aga väsimus taandus ning jõudsin asjad enda jaoks selgeks mõelda, siis hakkas tasapisi minu sees võimust võtma siiras sisemine rõõm, mis Eestis sügise paiku oma teed läks. 
Aga alustan algusest ning kõigepealt maandusin ma läänerannikul Jalisco osariigis, Puerto Vallarta nimelises linnas. Miks just seal? Sest idakaldal olin ma juba 7 aastat tagasi trippinud ning kindel soov oli ookeani ääres olla ja kaarti vaadates tundus see kõige sobilikum koht maandmiseks. Puerto Vallarta iseenesest on pigem suurem linn ning kuna ma maandusin siin 25.detsi lõunal, siis minu esimene nädal möödus jõulude ja aastavahetuse tähekese all ehk rahvast oli meeeeeletult. Vaib mulle Vallartas tegelikult isegi meeldis, kuigi tegu on linna ja pigem turistikama kohaga, kus ma isegi ei kohanud kedagi teist Euroopast, sest kõik olid Usa, Kanada või Mehhiko enda turistid. Viimasel lennul Monterreyst Puerto Vallartasse sattus kohalik poiss mu kõrvale istuma ja hakkas jutustama ning tahtis hullult oma linna mulle näidata. Alguses ma üldse ei soovinud temaga lobiseda, sest olin juba 30h lennanud selleks ajaks, nägin väja ja tundsin end kui max zombie, kuid tagasi vaadates oli just megatore temaga tutvumine, sest tal oli auto ja saime minna randadesse, mis asusid linnast väljas ja näha veidi teisi kohti, kui ainult turistikaid. Mu viimasel hommikul Vallartas läksime hommikuks streetfoodi sööma, traditsiooniline mehhiko värk ning long story short, siis päris tore oli juba kella 10ks hommikul tänu kastmetele kõik oma maitsemeeled kaotada. Suht kiiresti sain aga aru, et Vallartas ma aastavahetust veeta ei soovi ehk peale 4 ööd pakkisin oma kolinad ja läksin lähedal asuvasse surfikülakesse nimega Sayulita. 

Puerto Vallarta

Puerto Vallarta

Sayulita vaib on tegelikult väga äge ja palju noori ning armsad tänavad, aga taaskord aastavahetuse trall oli sinna meeletu hunniku rahvast toonud ja kõik oli väga hektiline. Mul oli enda arvates hiiglama hea mõte uus aasta vastu võtta plätudes päikese all, paraku pole ma aga ainuke, kes sellise mõtte peale tuli ning ma kujutan ette, et Sayulita muul ajal on hoopis teine ja mõnnama vaibiga, kui oli siis. Aga sinna jäin nädalaks ja kui saabus uus aasta Eestis, oli mul alles kell 4 päeval ning koos ühe toakaaslasega istusime rannas ning lõime Eesti uue aasta puhul pina coladasid kokku.

Kui saabus 2023 Eestis

 Minu 2023 saabus aga täitsa toredalt Sayulita tähistaeva all tantsides. Hostelis sattus meil megatore seltskond, kellega koos pralletasime ning uue aasta kallisid jagasime. Kella 4 paiku koju minnes olin nii motivatsiooni täis ja suur plaan oli esimene jaanuar alustada super aktiivselt ja kohe hommikul randa jooksma minna vms, aga elul olid muud plaanid. Öine kella 3ne tacode munch lõppes sellega, et suurema osa 1. jaanuarist olin toidumürgitusega voodis ja mõtlesin, et see on küll kõva algus uueks aastaks. Päikeseloojanguks vedasin selleks hetkeks oma suht nõrga keha siiski randa, sest keeldusin aasta esimest päeva voodis veetmast ning õnneks järgmine päev oli juba palju parem olla. Sayulitas sai veel Monkey mountaini matk tehtud, tripitud läbi džungi kõrval asuvasse San Pancho külakesse ning niisama imelisi mereande, päikest ja ookeani nauditud. Esimesed kaks nädalat sõin ma vist ainult kas krevette, tacosid või krevetitacosid.

Sayulita

Monkey mountain hike

San Pancho

Peale nädalat Sayulitas läksin tagasi Vallartasse kaheks ööks, et sealt võtta lend Lõuna-Mehhikosse Puerto Escondido nimelisse surfilinnakesse, mille kohta olin kuulnud ülivõrdes tagasisidet. Plaan oli sinna 10ks päevaks jääda ning teha vahepeal kahe päevane tripike lähedal asuvasse Mazunte külakesse, kuid mina isiklikult absoluutselt ei vaibinud Puerto Escondidot ja veetsin seal kokku vaid kaks ööd. Viimane oli väga veidralt naljakas, nimelt olin teel täiskuu joogasse, mis toimus ühe kohaliku tagaaias, aga väljaspool majutust mul nett ei tööta ning ma ei leidnud õiget tänavat ja segaduses näoga seda otsides tuli kõrval asuvast restoranist üks noormees mulle appi ja helistas joogaõpetajale, et kuhu ma täpsemalt minema peaks. Peale joogat sealt möödudes kutsusid nad mind sisse joogile ning õhtu lõppes sellega, et mina ja see restorani staff seal istusime, dringitasime ja sõime kuivatatud rohutirtse (hiljem ütlesid, et mis need on alles -.-) peale resto sulgemist ning hiljem läksime rannabaari kõik koos tantsima. Väga spontaane ning ootamatu lõpp minu rahulikule joogatunnile, kuid siiani tagasi mõeldes tekitas see nii elava tunde, kuidas asjad lihtsalt juhtuvad. 
Peale Escondido peoõhtut sõitsin bussiga enda arvates kaheks ööks Mazunte nimelisse külakesse ja see oli kiindumus esimesest hetkest. Mul pole reaalselt ammu olnud nii head vaibi ühe koha suhtes ning hetk, kui olin oma koti nurka visanud tühistasin kõik järgnevad broneeringud, sest teadsin, et sealt külakesest ma peale kahte ööd ei lahku mitte kuhugi. Mazunte näol on tegu kõige hipima kohaga, kus ma oma elus elanud olen, seal on vaid kaks väikest tänavat, kaks pangaautomaati, armsad kohvikud ja toidukohad, korralikku poodi seal pole ning jalanõud, kell, kuupäev jms selle külaelu juurde ei kuulu. Hostel, kus ma elasin oli väga öko- palmilehtedest katus, aknaid ei olnud ning duššist tuli vaid külma vett, see oli justkui kommuunielu, mis me seal elasime ning üks minu salajastest soovidest on alati olnud kommuunis elada ning see nädalake seal oli sellele kõige lähemal, mis ma olen kogenud. Hostel asus mäe otsas vaatega ookeanile ning uinudes iga öö lainete kohin taustaks (korralikke seinu ja aknaid tubadel ju polnud) oli lihtsalt imeline! Kõlab veidralt, et üks koht suudab nii õnnelikuks teha, aga tõesti ma ei mäleta, millal mu väike hipisüdameke nii rahul ja rõõmus oli. Nädala võtsin seal ka hispaania keele tunde, sest üks eesmärk siin reisil on hispaania keel suhtlustasemel suhu saada ning so far so good. Peale administraatoritädiga veidi hispaania keeles küsimustele vastamist pani ta mind edasijõudnute gruppi, kus sai kohe hakata verbe tuupima nagu homset päeva ei oleks ja kõik seletused toimusid vaid hispaania keeles. Aju kärssas korralikult, aga samas oli ka palju abi sellest nädalast juba ainult.

Koolipäev

Baar Mazuntes

Mazunte põhitänav

Täna seda kirjutades olen oma väikese hipiparadiisiga raske südamega hüvasti jätnud, kuigi ei hakka valetama, et mõte muud reisiplaanid puu otsa visata ja sealse kommuunieluga veel veidi jätkata käis peast läbi rohkem kui kord. Kuna sain hosteli omanikuga ka megahästi läbi, siis mu viimasel hommikul, kui ma pikendamise asemel ütlesin, et liigun nüüd edasi, pakkus ta mulle tööd adminnina seal. Hetkel on paraku aga lennud El Salavadori juba olemas ja peale seda ka nädal mu Krissuga Mehhiko idakaldal pralletamist ees, kuid olen enam kui kindel, et see pakkumine jääb mind veel tükiks ajaks kummitama. Mazuntes oli elu nii spontaane ja inimesed nii sõbralikud. Tundub, et lihtsaim viis inimestega tutvuda oli seal lihtsalt rahulikult omaette raamatut rannas lugedes. Mitu inimesi tulid lampi raamatust või kirjanikust rääkima ning minu silmis see nii tore, kui keegi üldse raamatutest räägib, eriti veel nendest, mis mulle meeldivad. Ning nii ongi, üks hetk loed üksi rannas raamatut, natuke hiljem räägid erinevatest Paulo Coelho teostest ning veidi peale seda tõmbate päikseloojangul jointi ja räägite hetkes elamise ilust ja keerukusest, selline on elu Mazuntes.

Hosteli jamm, laulmine, tantsimine

Minu hostel

Oma toa rõdul kodutöid tegemas

Sealt 7km asub Zipolite nimeline rannakülake ning ühel päeval trippisin ka seal ringi. Miks see tuntud on? Seal asub Mehhiko ainuke ametlik nudistide rand. Ilma naljata, siis alguses oli pigem veider, ei osanud kuskile vaadata ega olla, kui kõik full naked ringi tripivad, kuid kui juba Mehhikos, siis pigem vooluga kaasa minna ning nautida seda vabadust, mida see koht sümboliseerib. 

Juba Eestis olles oli mõte, et reisi alguses soovin ma tegeleda palju iseeneda ning sisemise rõõmu ja motivatsiooni kasvatamisega. Kui tavaliselt on minu reisid pigem stiilis meri põlvini ja pidu hommikuni, siis praegused kolm nädalat on möödunud väga vastupidi- hommikused joogad, jooksmine, matkamine, hingamisrännakud, kakaotseremoonia, ärkamine päiksetõusiga, ekstaatiline tants ning üldse suurem tähelepanu on läinud spirituaalsusele. See on nii teistmoodi, kuid hetkel tunnen, et need nädalad oligi mul vaja võtta veidi rahulikumalt, et taastada enda tavaline energiline ja positiivne olek ja see vist toimib, sest juba tunnen, et võrreldes Eestist lahkumisega olen ma palju õnnelikum, naerusuisem ning põnevus taaskord hinge täitmas.

Nõnda rahulikult, aga toredalt on möödunud minu esimesed kolm nädalat unistuste reisist ning järgmine postitus tuleb juba El Salvadorist, kuhu ma 23.01 lendan ehk riigist, mille kohta ma ei tea suht midagi ja millelt ma ei oska hetkel ka midagi oodata, aga olen täitsa põnevil ning räägitakse, tegu on pigem väga ohtliku riigiga siin maamunal, aga eks elame ja näeme, kas see minu silmis ka tõele vastab.

Nicaragua🇳🇮

Pole sõnu kirjeldamaks minu suurt sümpaatiat selle riigi vastu. Kaks nädalat, mis mul seal õnnestus veeta olid vaid ülivõrdes täis seiklusi, toredaid inimesi, päikest ja rõõmu.

Juba aastaid oli minu peas see riik kummitanud ja kui keegi küsis koroona ajal minult, et kui sa saaksid ükskõik kuhu minna hetkel, siis vastuseks oli alati Nicaragua. Kas ma teadsin, mis seal teha ja näha ning tegin tubli kodutöö ja hea reisiplaani? Absoluutset mitte. Ükspäev jalutasin üle Costa Rica ja Nicaragua piiripunkti ja seiklused võisid alata.

Esimesed kaks ööd veetsin San Juani nimelises linnakeses ning kuna ma saabusin laupäeval, siis koheselt oli väga vinge atmosfäär seal. San Juan on tuntud selle poolest, et seal korraldatakse Sunday Funday nimelist pubiralli moodi asja, aga väga kihvtides basseinidega kohtades. Pühapäeva hommikul ärgates läksin istusin rannas, käisin söömas, jalutasin linnapeal ning hostelisse tagasi jõudes oli hostel, noh- tühi. Kõik olid juba peole läinud (kell oli kaks pärastlõunal) ning ma siis sättisin end valmis ja mõtlesin, et väga tore, ma lähen ihuüksi ja kainena selle riigi ühele suurimale peoüritusele. Ma jõudsin kohale kella kolme paiku ning ütleme nii, et seal 34 kraadises kuumas olid kõigile vist joogid eriti kiiresti pähe hakanud, sest keskmine promill tundus päris kõrge olevat ning pidu oli selleks hetkel juba päris metsik. Seal kainena üksi seistes käis küll korra peast läbi, et mida ma teen siin, aga õnneks see mõte kadus kiiresti, sest backerid sõbralikud nagu on, siis kolm minutit hiljem hakkasid ühed inglise tüübid minuga jutustama ehk ei seisnud seal enam üksi nagu max luuser. Aga pidu oli päris kõva ning kindlasti soovitan San Juani sattudes jääda pühapäevani ning võtta see trall ette.

Sunday Fundayks üksi valmistumas :D

Sunday Funday 3. baar

Esmaspäeval jalutasime peol kohatud eestlase Kertuga (ma ei kohta oma reisidel pea kunagi teisi eestlasi ja seal peol oli meid kolm täiesti juhuslikult) mäepeal asuva Kristuse kuju juurde, et vaadet nautida. Peojärgse väsimuse ja meeletu kuumusega mäkke ronides nägin kõige rõvedamat asja, mida mu silmad on tunnistanud. Mitmemeetrine boa madu päris suurt iguaanat kägistamas. Ma ei tee praegu nalja öeldes, et mul pulss oli ikka väga kõrge ning Kertu soovis seda kõike päris pikalt jäädvustada, siis me jälgisime seda etendust seal tükk aega (ma kaugel eemal müüri otsas). Tagasitulles oli see sama madu läinud täpselt sinna, kus asus värav sellelt rajalt väljumiseks ja kust pidime läbi minema. Minu kõige kiiremad sammud elus olid seal väravast pooleldi läbi hüpates. Päris karm algus päevale ütleme nii. Edasi võtsime suuna Rivasesse ning mina liikusin Ometepe saarele, Kertu Costa Rica poole. 

San Juan del Sur

Ometepe on saareke, mis asub keset Nicaragua järve ning on tuntud tänu kahele vulkaanile, mis seal asuvad ja üleüldisele chilled hipi-vaibile. Esialgu plaanisin sinna jääda kaheks ööks, kuid tänu päiksepistele, mis ma teise päeval sain, pikendasin saareelu ühe öö võrra. Teisel päeval rentisin ratta ja mõtlesin vändata veidi eemal asuva kose juurde. Sõit sinna oli okei, aga ma ei teadnud, et koseni minemiseks-tulemiseks on veel umbes kolme tunnine matk. Kuna kuiv hooaeg on siinkandis, siis kosk oli suht hädine, aga kokkuvõttes oli siiski kihvt tegevus, palju füüsilist aktiivsust ja aega mõtteid korrastada. Peale koske mõtlesin teha saare väiksemale osale tiiru peale, sest ma olin juba peaaegu poole peal nagunii. Vale ostus! Väljas oli umbes 35 kraadi, null pilve ning teed olid enamuse ajast tavalised tolmused mudateed täis auke ning suuri kive. Üks hetk sõitis kohalik vend rolleriga must mööda ja kui ütlesin, kuhu ma plaanin jõuda, siis ta naersis vastu ja näitas mulle, kus bussipeatus asub. Mul oli aga siht silme eest, et ma sõidan rattaga. Ja siis ma väntasin ja higistasin ja väntasin ja higistasin veel. Vesi sai otsa, pilt hakks juba vaikselt taskusse visama, ma olin vahepeal kuskil ei kusagimaal, kus olid ainult imetillukesed paari hurtsikuga kohalikud külad. Inimesed vaatasid mind nagu kummitust, kui ma mööda väntasin, sest sealkandis ei liigu turistid tavaliselt. Umbes tunnike hiljem sõitis see sama kohalik oma rolluga uuesti minust mööda. Sõnagi inglise keelt ta ei rääkinud aga pidas heaks mõtteks minu kõrval veereda ja vestlust arendada, ma samal ajal proovides ellu jääda. Ta hakkas ütlema, et võtab mu peale ja viib ära, kui näitasin, et ma ju rattaga, siis vastas et küll saame hakkama. Kuna väljas hakkas kohe pimedaks minema ning teeolud olid nii kehvad, siis tundus mõistlik tema rollerile hüpata. Nii me seal siis sõitsime- see tüüp, mina ja minu ratas meie vahel nii, et sadul oli ühe põlve peal, lenks teise ning rattad olid õhus taeva poole. Polnud just kõige mugavam sõit, arvestades, et terve tee olid pedaalid mul juustes ning kuskilt kinni polnud hoida, sest ma proovisin samal ajal ratast tasakaalus hoida ja viisakusest oma väga katkise hispaania keelega ta sajale küsimusele vastata. Kohale ma lõpuks jõudsin meeletult väsinuna, vedelikupuuduses ja pea otsas lõhkumas.Viimasel päeval Ometepel läksime hosteli seltskonnaga Playa Mangole päikseloojangut vaatama ja oiiii, see oli nagu unenäost. Kolmapäeviti toimub seal kerge sunsest sesh koos lõkkega rannal ja see vibe seal oli 10/10st. Kiik järve kohal, mõnusad inimesed, külm õlu, hea muusika ja imeilus päikeseloojang. Mina ja üks saksa poiss rentisime sinna minekuks jälle rattad (eelmisel päeval sai vist veel vähe vändatud). Umbes 25min oli sõit meie hostelist randa ning tagasitee oli täiestiiii kottpime. Temal oli pealamp ja ma proovisin tema lähedal sõita, aga need augud teepeal olid ikka päris hullud, eriti kui ei näe neid ega seda, kas tee läheb üles või alla. Tänavavalgustust vms seal ei ole ning üks hetk oleks ma peaaeg lehmale otsa sõitnud. Mina teda ei näind, aga sakslasele peegeldusid nende silmad vastu ja ta ütles, et ma seisma jääks. Taaskord megakihvt kogemus kuskil Nicaragua saarel kottpimedas rattaga proovida ühes tükis hostelisse jõuda. Järgmine päev oli aeg saareeluga hüvasti jätta ning ka see sama sakslane liikus edasi ehk ühendasime väed ning mõtlesime häälega liikuda sadamasse. Hääletamine läks megasujuvalt ning kahe erineva auto kastis visati meid täpselt sadamasse ära. Vahepeal oli autol kiirus üle 90 km/h ning siis oli küll seal kastis istuda veits kõhe, kuid samad megapõnev. Kui meil sõit bussiga võttis aega 1.5 tundi, siis hääletades saime kohale poole ajaga.

Ometepe saar

Playa Mangos päikeseloojang

Playa Mangos

Edasi liikusin mina Granada nimelisse koloniaallinnakesse. Kui ma esimest korda peaväljakule astusin tõmbas juhe korraks kokku, sest see niiii sarnane Antigua põhiplatsiga Guatemalas. Ka Granadas veetsin kokku kolm ööd. Linnake ise on armas värviline, kuid Nicaragua vaesus karjus seal kuidagi väga kõva häälega. Palju kerjuseid ja kodutuid tänavatel magamas ning valge inimene pälvis kohati liiga palju tähelepanu tänaval liikudes. Kuid mulle seal väga meeldis ning leidsin taaskord väga ägeda seltskonna endale. Teisel päeval tegin ka Nicaragua toidutuuri mööda pisikesi tänavatoidukohti ja turgu ning see oli üks highlighte minu jaoks kindlasti.

Granada

Kohalik söök

Reede õhtuti toimub Granadas treehouse party. Ma alguses sellest ideest super vaimustuses ei olnud, kuid kuna reede oli käes, siis väga muust seal ei kuulnud ja taaskord sai pilet ostetud. Sellele peole sisenemine ja väljumine olid lihtsalt legendaarsed. Pidu toimub siis treehouse hostelis, mis linnast veidi väljas asub ja alates kella neljast pärastlõunal kuni 8ni liiguvad autod sinna ja siis südaööst kella 6ni hommikul iga kahe tunni tagant tagasi linna. Auto on muidugi väga palju öeldud, see oli suur kastikas, kus kõik seisid terve tee püsti ühe käega proovides kuskilt kinni hoida ja teises käes jooki hoides. See sõit ise oli juba nii lõbus. Kohale jõudes tuli välja, et tuleb matkata sinna peole, sest see asus kuskil iks kohas kõrgustes ja see rada mis üles viis ei olnud käsitugedega trepp vms vaid täiesti ebatasane kivine künklik ja megajärsk tee. Viimane tund enne peolt lahkumist hakkasin hooga vett jooma, sest joogisena sealt allaminek tundus meeletult halb idee ja eks neid kukkujaid oli seal ka omajagu. Laupäeval läksime oma seltskonnaga Masaya vulkaani juurde, mis on aktiivne vulkaan ja kui ma ei eksi siis kas mitte ainus või üks väheseid, kus saab kaatri juurde minna ja reaalselt näha laavat mulisemas all. 

Masaya vulkaan

Kui pimedaks läheb, siis see kõik eriti silma paistab tänu punasele hõõguvale värvusele. Õhtul läksime ühe sõbraga välja dringile ja esialgu tundus, et laupäeva õhtu ja igal pool nii vaikne, kuniks me avastasime kohalike peotänava ja oiii mis pralle seal käis. Turiste polnud seal üldse vaid ainult kohalikud ning ladina kultuur ehk kõik tantsisid salsat ja igast kihvte tantse otse tänaval. Tundub, et pidutseda nicaragualased igatahes oskavad. Pühapäeval oli taaskord aeg kompsud kokku pakkida ja liikusime oma seltskonnaga edasi Leoni nimelisse linnakesse. See on tegelikult sarnane Granadale, kuid mulle tundus veidi rahulikum.

Leon

Leon

Leonis tegin vulkaani boardingut Cerra Negro vulkaanil, mis on üks noorimaid aktiivseid vulkaane Nicaraguas. Kõigepealt anti meile lauad ning umbes 45 min matkasime vulkaani tippu taaskord 35 kraadise kuumusega, seal vb isegi kuumem, sest kätt vastu maad pannes oli tunda, kuidas kõik hõõgub tänu vulkaanile. Üleval anti meile kollane kostüüm selga ning kaitseprillid ja liug alla võid alata. Alguses mõtlesin, et võtan rahulikult ja jalgadga reguleerin hoogu, sest öeldi, et see võib tõusta kuni 70 km/h kuna nõlv on väga järk ja see veits hirmutas mind. Aga reaalsus oli see, et igakord, kui proovisin hoogu vaiksemaks saada, siis lendasin kõik kivikesed mulle otse näkku ehk tundus lihsam variant lihtsalt metsiku hooga alla liuelda ilma pidurdamata.

 Õhtul tegime walking touri ning kes Nicaragua kohta miskit teab on arvatavasti kursis, et see tegelikult suht sassis riik ning kuulda kõike seda ajalugu ja praegust elu läbi kohaliku silmade oli meeletult huvitav kuid samas ka väga šokeeriv. Kui ma ei eksi nüüd numbritega, siis 20% riigi rahvastikust elab totaalses vaeses ehk neid puudub juurdepääs elektrile, kanalisatsioonile jms, 40% rahavastikust elab vaesuses keskmise päevasissetulekuga 4 dollarit ehk ainult toidurahaga. Edasi on alam-kesklass, ülem-keskklss ning riigipeale kokku on 10 vaid väga jõukat perekonda. Leonis avastasime täiesti juhuslikult ka kohaliku klubi, kuhu sattusime pühapäeva ja teisipäeva õhtutel ja taaskord nendin, et pidutseda see rahvas oskab. Pole ammu näinud teisipäeva õhtul sellist tantsimist ja möllu. Ühe päeva veetsime ka Playa Rocas nimelises rannas taaskord imeilusat loojangut vaadates, kuid kuna seal palme ega puid ei olnud, siis väga raske oli seal sellises kuumuses ilma varjuta olla ning liiva peal asutuda ei saanud, sest ka läbi plätude kõrvetas see jalgu ehk ma veetsin enamuse ajast restos pina coladasid juues.

Playa Rocas

Siis jõudis kätte kolmapäev ning mul polnud enam ühtegi plaani edasiseks. Ka oma reisisõpradega läksime kõik eri suunades laiale ning tuju oli pigem nukrapoolne ja nii ma siis istusin seal peale check outi kotid süles, et kuhu poole ja kuidas ma nüüd liikuma hakkan. Otsustasin minna tagasi San Juani, sest see on Costa Rica piirile kõige lähemal ning mul lend tagasi on nagunii Costa Ricalt ja esimene kord tänu Sunday Fundayle ei jõudnud väga piirkonda avastada. Kõigepealt sõitsin Managuasse, kus too päev oli 37 kraadi sooja, seljakotiga trallides see ikka päris rets. Kohale jõudes avastasin, et see bussiterminal, kus ma olema peaksin on teises linna otsas võrreldes sellega kuhu saabuvad bussid Leonist. Taksojuhid on sealkandis inimesed, keda vapsjee usaldada ei saa ja ma polnud nõus selle sõidu eest maksma nii palju kui nad küsisid ehk seiklus läbi Managua hakkas. Otsisin bussipeatust kohalikuks bussiks, leidsin ja sain bussile, mis toimib nii, et see peatub pigem harva vaid aeglustub ja siis inimesed hüppavad sisse ja välja. Küsisin ühelt nooremalt naiselt seal, et palju pilet on ja kas see üldse läheb sinna jaama, kuhu mul vaja. Lõpuks see sama naine sõitis minuga sinna, kus ma pidin maha minema, saatis mu õigesse peatusesse, uuris palju järgnev buss maksab ja siis sõitis tagasi. Kui ma teda tänasin abi eest, siis ta vastas, et tema ei aidanud mind vaid jumal aitas. Hea küll, aitas kes aitas aga ma väga tänulik selle eest, sest see koht oli nii varjatud, et ma muidu siiamaani vist otsiks bussi Rivase suunas. Minu jaoks täiesti uudse asjana on siinkandis tänavatel sildid, et kuhu suunas liikuda vulkaanipurske või tsunaami korral. Eelviimasel hommikul pesin hambaid ja äkki hakkas meeletult kõva alarm tööle. Mitte minu hostelis või tänaval vaid üle terve San Juani. Ainsad sõnad mis ma häirekella taustal aru sain oli evakueerimine ning tsunami. Korraks tõmbas kõhus õõnsaks, et kas nüüd peaks suu kiiresti ära loputama, passi haarama, meenutama kus suunas minna tuli ja lihtsalt joosta. Kuna keegi aga uksele koputama ei tulnud, siis tundus, et vist ikka ei ole tsunaami ning hiljem uurisin maad ja tegu oligi testalarmiga. Tore oleks olnud sellest testist muidugi varem teada, et hambahari suus poleks pidanud peas maksimaalselt ellujäämisplaani kokku panema. San Juanis olles käisin veel Maderase rannas, mis tundus täielik pisike surfirand imeliste lainetega ja kõik kuidagi oskasid väga hästi laineid seal püüda. Teel sinna põrkasin kokku paari inimesega, keda kohtasin treehouse partyl ja nendega tegime taaskord täiesti imelise loojangu taustal kokteile ja läksime veel õhtul San Juanis välja joogile ja söögile ning see oli ka minu viimane öö Nicaraguas. Mul jätkub Nicaragua kohta sõnu vaid ülivõrdes ning ma isegi ei mäleta millal mul oli viimati nii kahju kuskilt lahkuda, kui ma seekord silmad kergelt märjad üle piiri taas Costa Rica poole kõndisin. Täiesti vapustav koht toredate inimestega, väga ägeda vaibiga, odavage hindade ja hea ilmaga. Kuna siin inglise keelt väga ei räägita, siis saab korraliku ja intensiivse hispaania keele kursuse ka kohe kätte. Ma väga loodan, et ükspäev toob elu mind siia riiki veel tagasi.