Back at school

Hommik mu kaaskodanikud,

 Esmaspäevast alustasin hispaania keele kursustega ja ma olen niii rahul selle otsuseda need teha. Valida võib erinevaid kestvusi ja esinevatele keeletasemetele ja ma muidugi olin algajates ja pm E-R kella 2st 6ni olen jälle koolis :D selles mõttes on nõme, et mul siiani pole olnud veel võimalust Buenos Airest nii väga näha, kuna enamus tuurid ja tripid kas algavad või lõppevad nii,et ma pean sel ajal koolis olema. Mina võtsin nädalase kursuse, sel lihtsal põhjusel, et muidu ma oleks selle hosteliga seotud nii pikalt+tahaks BA-d ka ikka näha niipalju kui võimalik, kuna kes teab kas ma siia veel oma elus tagasi satun. Aga kursused ise on NIIIIII kihvtid, õpetaja on argentiinlane Juan ja ta hästi tore ning koos minuga on seal veel 3 norrakat ja 2 taanlast ja see 4 tundi kestab korraga ehk väga  intensiivne õppimine ning kindlasti ei hakka ma nädalaga rääkima puhtalt hispaania keelt aga see annab väga tugeva põhja alla ja võib-olla kui need 3 kuud läbi saavad, siis saan uue keele oma listi lisada, vähemalt suhtlustasandil J Muide õppimine toimus alates esimesest sekundist hispaania keeles ehk õpetaja seletab meile kõike hispaania keeles, ingl keel on väga minimaalne, ehk siis võite ette kujutada, mis plahvatlikus seisundis  mu aju on kella 6ks J aga ei väga tore on ja mulle väga meeldib.

Muidu seda ka, et Argentiina hispaania keel ja eriti BA oma on suht erinev, sellest mida Hispaanias räägitakse. Ma toon mõned näited-näiteks „ella“ (naissoost tema) on kirjapildid mõlemis kohas sama, aga siin hääldatakse seda kui „eša“ ja hispaanias ja kasvõi Mehhikoski hääldatase seda kui „eia“, siis „sina“ siin on „vos“ , aga hispaanias on „tu“. Ja selliseid asju on veel mitmeid, et vaatame kuidas ma kunagi hispaanias hakkama saan üldse J

Esmasp käisin hosteli rahvaga ühel trummishowl. Sõitsime metrooga kuskile iks linnaossa, kus ma oma käekotikest 10 küünega kinni hoidsin (nägin ise pealt kuidas ühel varastati seal samas kott ära) ja siis pidu toimus kuskil imelikus laohoones jumala mahajäetud kohas, aga seal nii palju inimesi oli,kohalikke,bäkkereid-kõike ja mina ristiksin selle peo ümber „higiks“, kuna väljas on siin niigi siuke saun koguaeg ja see toimus kinnises ruumis kus oli niiii palju inimesi, siis ausõna, ma pole elusees kuumemal peol oma elus käinud, seda siis temperatuuri mõttes ja pole never nii palju higistand ka, KÕIK kes seal olid väänasid oma riideid välja lõpuks :D täiesti ulme oli see, aga väga kihvt, selline üritus mida ma oma peas siin ette kujutangi.

Vot, aga aitab ka, eks ma kirjutan uuesti kui kursused läbi ja midagi siin rohkem näind/teind/juhtunud.

Buenos Aires

Presidental house

Sweat Party

Hellohellohello.

On Monday I started spanish course in here, I only booked a week, mainly because my course is from 2pm till 6 pm and most of the tours either start or finish when I have to be at school. But I absolutely love going there, it’s proper intense but we learn soooo much every day and even when I read smth now, I understand the point, and that’s only after 3 classes, before my only vocabulary was hola and gracias. Btw the whole class is in spanish, and so from the very first lesson on, which is really exhausting but helps a lot.

Tho the spanish they speak in Argentina, especially in Buenos Aires is different from the one spoken in Spain. For example the work „ella“ (-she) is pronounced as „echa“ in here but „eja“ in spain and „you“ in here is „vos“ but in Spain is „tu“.

But I’m so happy I decided to take the course, would really like to take another week, but don’t wanna leave BA without seeing that much and there are loads of parts in the city where it’s not recommended to go without a guide, so next week I’m planning to do and see as much as possible.

On Monday I went out with some ppl from the hostel and we took a subway to a really dodgy neighbourhood, where I actually saw a guy’s bag being stolen. Anyways we went to a drum show, which took part in a warehouse sort of place and since it is soo hot in here already+it was inside+it was so croweded it was by far the hottest party i’ve ever went to in my life. When we left EVERYONE was squeesing the sweat out of their clothes :D but it was good fun.

Nothing big hasn’t happend, mainly in the wave of spanish language at the moment but will write again when smth cool happens J

Adios J

Let the adventure begin :)

Hola mi amigos J

Taaskord tundisin, et oli aeg kohver välja võtta, mu pisike punane läpakas tolmu alt üles otsida, lepatriinu kotti panna ja passi paar uut templit saada ehk siis taaskord läksin maailmaga tutvuma. Seekord valisin oma sihtkohaks Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning mis selle tripi puhul on täiesti teistmoodi kui mu eelmiste puhul on see, et seekord tulin täiesti üksinda. 23. Jaanauris pühkisin taaskord Eestimaa tolmu mõneks ajaks jalgadelt ning asusin teele Argentiina poole. Hetkest, mil lahkusin kodust ning mil jõudsin oma hostelisse Buenos Aireses läks mul aega umbes 28 tundi. 28 väga igavat tundi üksinda oma mõtteid mõlgutades. Mu marsuut oli Tallinn-London-Madriid-Buenos Aires. Lendasin enda jaoks täiesti tundmatu lennufirmaga Air Europa ning olin väga positiivselt üllatunud, kuigi vahepeal öösel ma ei tea kas turbulentsist vms,aga lennuk rappus hullu moodi ja aknast välja vaadates oli näha aint süsimusta merd ja taevast ja teades, et me kuskil keset karuperset oleme ja seda rappumist tundes, siis küll korraks võttis kõhedaks. Aga lõpp hea kõik hea ning jõudsin elusalt ja tervelt BA-sse, kus päike siras ning taevas on sinine J ka nüüd õhtul kell 10 seda kirjutades on siuke saun siin, nimelt siin samamoodi Austraaliaga on Eesti mõistes aastaajad vastupidi ehk siin on SUVIIIII.jejejeee :P ok tegelt selle jejeee-ga vaatame uuesti kui ma siin varsti kuumarabanduse äärel kuskil olen :D

Aga ega ma midgagi väga rohkem ei oskagi rääkida, sest tänane päev (ehk siis 24.01, kui ma seda kirjutan) läks täiesti raisku, kuna lennujaamas läks mul sada aastat aega, et passikontrollis seista ja raha vahetada ning siis läks teine sada aastat et hostelis tuppa saaks ning see 28tunnine trip on ka oma jälje jätnud, et eks ma kirjutan uuesti kui midagi tarka olen ka siin teinudJ

Muide teadmiseks, siis ajavahe Eestiga on ainult 5 tundi ja minul siis 5 tundi teist taga.

                                                      Vaade hosteli rõdult

                                                      View from the balcony

                                        

Hola my english  speaking  friends. Soooo this is my blog, I used it when I was in Australia and decided to continue the same one,so that in years time it would be cool for myself to read it as well J but no need to scroll down, cuz my older posts are in estonian and few in german, but none in english.

So anyways I arrived to Buenos Aires safe and sound this morning (24th of January)and atm I am happy enough, so glad to see the sun and blue sky and it’s so warm in here, about 30 C :P as in Australia there is summer in here right now, so happy days, let the holiday begin J

My route over here was Tallinn- London-Madrid-Buenos Aires and it took me around 28 hours alltogther to get here. Thankfully the  flights were smooth and I had no long  waits in the airports, tho the last leg was 13,5 hours long and at some point in the middle of the night the turbulence was so strong and the plane was shaking(?) so hard and when I looked outside the window it was just a pitch black ocean beneath, that made me freak out a wee bit, but everything went well J

Since I didn’t do much today, then im  gonna write again in few days when I have smth better to say J

PS! The time difference with Ireland is only 3 hours behind and also I really really haven’t had any practise in english grammar since high school, so feel free to correct me if I keep making big mistakes.

Vietnam

Kui meil esialgu oli plaan Vietnamis veeta nädal, siis lõpuks jäime sinna kokku peaaegu 2ks nädalaks. Vietnam on lihtsalt nii pikk riik, et seda mööda reisides nädalaga väga kaugele ei jõua. Igatahes maandusime me Ho Chi Mingh nimelises linna, mida teatakse ka kui Saigoni ja on Vietnami suurim linn. Seal veetsime 2 ööd ja kes kunagi satub Vietnamisse minema, siis 2 ööd on isegi liiga kaua selle koha jaoks. Miks??? Sest tegu on vaid ühe suure ja kaootilise linnaga, kus väga midagi näha ega teha pole. Kuna me jõudsime õhtu hilja, siis esimene õhtu midgai ei teind ja hommikul ärgates mõtlesime, et lähme homikust sööma ja vaatame, msi toimub jne ja ma pidin südamerabanduse kohe saama, nimelt LIIKLUS Vietnamis on JUBEEEEEEEEEEEEEEEE. Konkreetselt igakord tänavat ületades mul süda ja jalad värisesid ja teisele poole teed jõudes oli väga hea end ühes tükis ja elavana tunda. Ja seda terve reisi jooksul. Valgusfoore neil on, teeradade tähistusi ka, aga ma ei usu, et keegi üldse teab, miks need sela olemas on, sest kõik sõidavad täpselt nii ja seal, kus tuju on. Aga mis kohe silma jäi, et hinnad on väga odavad seal. Peale seda esimest surmahirmus päeva otsustasime, et on aeg võimalikult kiiretsi liikuma hakata. Järgmiseks varahommikuks bronasime tuuri, kus sõitsime bussiga tükk maad eemale Mekongi jõe (mis läbib 4 v 5 Aasia riiki ja enamusi kus meie käisime) deltasse, sõitsime paadikesega jõe peal, siis käisime mingil saarel, kus meile anti kohalikku teed ja snäkke ja sai proovida maailma kõige jubedamat jooki ehk Mao veini, mida ma ei paneks raha eest ka mitte suhu, aga Stephen reaalselt jõi seda ja mitte ainult 1 korra :/ Tegu siis riisiveiniga, kuhu oli surnud madu v maod sisse pandud ja vahets nii maitse pärast ka mõni surnud lind v skorpion vms.Need nägib NIIIIIIIIII räiged välja, et ma tahtsin seda pudelit vaadates juba roopi panna, aga olen lugenud, et see vein Vietnami n-ö special on.Edasi sõitsime kanuudega ja meile anti need sealsed tüüpilised torbiku mütsid ka pähe :D see sõit päris äge oli, sest siuke väike jõeke oli ja mõlemal pool suured palmilehed, et hästi troopiline ja ilus oli. Edasi löksime mingi pere ettevõttesse, kes kookosekomme valmistavad, mille näol tegu iirise sarnaste kommidega, mulle meeldisid väga ja otsin koju ka, et kes tahab proovida, siis koputage mu uksele, sets neid palju. Järgnes lõuna ja kohalike troopiliste viljade ja tee maitsmine, kus taustal kohalikud laulsid ja mängisid pilli, kuigi see mu kõrvadele küll hästi ei mõjunud :D Sel ajal hakkas hullu padukat ka sadama, ja me õues istusime, et 1 korda aasia jooksul ma tundsin, et mul on jahe, mis oli väga meeldiv tunne ausalt öeldes. Sellega meie väike päevatripp lõppeski ja asusime tagasi Ho Chi Minghi poole, kust kell 8 läksime Magamisbussile ja asusime teele Nha Trangi poole. Magamisbussid on nagu tavaliselt bussid, suts suuremad vist, kus on väiksed narid sees 3.s reas ja nad on suht okd veetmaks ööd bussis, aga väga lühikesed, ilmselgelt mõeldud aasialastele, et ma jalad sirgu magada sela küll ei saand.

Nha Trangi sabausime hommikul kl 7 v 8 paiku, ma isegi ei tea, sets suht unes olin, aga mida ma mäletan, et juba nii vara hommikul bussist välja astudes pidin kuuma kätte sussid püsti viskama. Aga halli ja kiire Ho Chi Minghi kõrval oli Nha Trang nagu paradiis, sets taevas oli erksinine, päike säras, sinine ookean mööda linnaäärt-Supper. Me saime hotelli alles kl 11 paiku check in-ida ehk läksime kohe hommikul randa ja siis mul oli tunne, et see ongi puhkus. Hiljem käisime veel linnapeal söömad ja baaris jne ja lihtsalt lebotasime. Pidime seal alguses olema 1 öö ja järgmise päeva õhtuks oli uus ööbuss bronatud, aga hommikul helistati, et buss on katki ja me saame päev hiljem minna. Mul oli et wtf  buss läheb hommikul katki ja nad ei saa õhtuks uut organiseerida, et see kräpp+ meil suht plaanid oli, et kuhu enamvähem mis ajaks jõudma peaks. Igatahes läksime tuk-tukiga (et mingi vend väntas meid :D) büroose ja naine, kes siis tööl oli ei teadnud midagi, et buss on katki ja ütles, et buss on täis lihtsalt, aga me ei saand enam midgai teha ja pidime veel 1ks ööks jääma, kuigi hea, et see Nha Trangis juhtus, sest see mu lemmik koht Vietnamis. Päeval jälle rannas tsillisime, sela kohalikud igast asju müüvad ja üks vanem naine müüs lobsterit( ma ei mäleta kuidas eesti keeles, aga see suur oranz mereand) ja värskelt püütud oli see ning ta ise meie silme all tule peal grillis seda ja krevette, KUI luks see oli, lihtsalt päevitasime ja vaatasime kuidas meie supperluks toit valmis saab.

Õhtul bussile minnes jälle mingi jama oli, et tuli oodata, lõpuks saime bussi ja nagu poole sõidu peal välja tuli, siis see polnd päris see buss kuhu meid oleks pidanud pandama, aga see teine JÄLLE täis oli. Igatahes me magasime naris 2. Korrusel kui äkki vaatan alla, et vahekäigus inimesed istuvad, sest bussi oli mingi miljon kohalikku pandud ja neil polnd isegi ruumi, et pikali heita ja siis äkki näen, et üks roobib kotti ja terve see rida, kuskil 5 inimest hakkasid kottidesse oksendama nagu mingis doominos. NIII räme see oli, see hääl jne. pm seal bussis ma vist terve öö jooksul üldse tunnikese magada sain, sest lisaks oksendavatele kohalikele sõitis bussijuht ka nagu mingi poolearuline, et pool aega oli siuke tunne, et varsti saab hakata bussi kraavist välja lükata. Aga okei. Kuidagi me kohale jõudsime ja meie järgmiseks peatuspaigaks oli Hoi An, mille näol oli tegu vast kohaga kus näeb kõige rohkem kohalikku kultuuri. Tegu on väikse rätsepalinnaga, kus iga teine peoke on rätsepaäri. Mis mulleseal meeldis, et turg ja üleüldine elu polnud seatud ainult turistidele, et turul käis kauplemine pigem kohalike vahel. Muide see koht nii väike, et sela autodega ei saa väga liikuda, aint rolleritega ja bussijaamast hotelli minnes 3 rollerit pidime võtma, et mu kotid saaks kohale viidud :D 3. Lihtsalt sõitis ja hoidis mu kohvrit. Hästi ilus vanalinna osa on ka Hoi An-is, mis õhtuti veel eriti äge on. Kui mul kohvris rohkem ruumi oleks, siisma oleks endale jakki küll tahtnud sealt, sest asjad suht isikupärased ja teissugused olid, aga kahjuks on ülekilode tõttu minu shoppingud piiratud L

Seal olime me ainult 1 öö ja siis oli aeg edasi liikuda pealinna ehk Hanoi suunas, mis tõotas tulla kõigepikem bussisõit ja viimasest kogemusest oli mul tuju teha ükskõik mida muud, kui sinna ööbussi uuesti minna. Õnneks seekord läks veits paremini ja keegi roopi ei pand ja bussijuhil ka mõistus oli alles ja peale 17 tunnist sõitu jõudsime varahommikul Hanoisse kohale. Kui nüüd võrrelda suurlinnu Ho Chi Minghi ja Hanoid, siis kindlasti meeldis mulle Hanoi rohkem, seal on rohkem teha ja näha ning on üldse veits rohkem organiseeritud. Mõtleisme, et lähme elame hostelis, et raha veits säästa ja sela pidi üks hea olema ja tõesti ma nime enam ei mäleta aga supper hea hostel megaodavalt, central backpackers oli vist. Et soovitan soojalt ja staff rääkis normaalset ingl keelt ka.
Hanoist pidime minema tegelt Halong bay tripile, ehk plaan oli paadiga 1öö ja 2 päeva veits seilata, aga kui hakkasime bronama, siis tuli välja, et kõik reisid on tühistatud kuna mingi torm oli tulekul ja me lihstalt 2 ööd ja 3 päeva Hanois niisama tsillisime ringi.Kuna Vietnam võttis meil palju rohkem aega kui plaanitud, siis hakkas üha reaalsemaks saama, et Laost ja Kamboodžat mõlemat me küll teha ei jõua ja peale väikest uurimist otsustasime Kamboodža jätta mõneks teiseks korraks ja see natuke aega kauem Laoses veeta ja Taisse varem minna.

Aga Vietnami kohta üleüldiselt veel seda, et inimesed on hästi sõbralikud seal, aga peab ettevaatlik olema, sest KÕIK on ainult raha peal väljas. Reisimaks Vietnamis soovitaksin varuda vähemalt 2 nädalat, sest meie tegime kõike kiirustades ja aega puhkamiseks väga ei jäänud ja Hanois lihtsalt oli hull väsimus ja uni peal kogu aeg, et mõnes mõttes isegi hea, et Halong Bayd ei teind( kuigi olen kuulnud häid asju., et soovitaks teha,kellel võimalus) ja kindlasti pigem veeta aega väiksemates kohtades, mitte linnades.

Reisiga jäime mõlemad väga rahule ja Vietnam jättis väga hea mulje, kuigi jah väga väsitav oli see reis küll.

Snakewine

Ööbuss

Nha Trang

Lobster rannas :P

Malaisia

Malaisiasse saabusime kella 2 paiku öösel ja tuli välja, et Kuala Lumpuri lennujaam on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel. Aga mis juba taksoga linna poole sõites mulle suureks üllatuseks oli, et Malaisias on kõik nii organiseeritud ja normaalne. Näiteks teed, liiklusmärgid, liiklus üleüldse. Kuna ma ei tea inimesi, kes on Malaisas käinud ja pole selle kohta varasemalt väga uurinud ka, siis ma ei osanud sinna minnes väga midgai oodata, aga peale Balit arvasin, et liiklus on vast sama kaootiline ja organiseerimata. Igatahes hotelli jõudsime alles kl 3 paiku ja hotelli bookisime ka viimasel minutil ja lootsime, et vast rotte ei jookse toas ringi, aga kohale jõudes oli kõik suppper luks. Megailus ja modernne, kuigi hommikul, kui kardinad eest ära tõmbasin, sis avastasin et vastasmaja on kerge prügila :D

Mis me tegelt Malaisias väga valesti tegime oli see, et me ei mõelnud mitte midgai ette, mis me teha tahame. Tegelt nii oligi plaan Aasias reisida, et lähme kohale ja vaatame kuhu, mida ja milla, et teeme seda mille järgi tuju on. Aga kuna M. On nii suur, siis praguseks pean kahetsusega ütlema, et meil jäi LIIGA palju nägemata ja tegemata seal. Ja ausalt öeldes on nädal sellise koha jaoks liiga lühike aeg.

Esimesel päeval ärgates olime mõlemad ikka jumala uimased lennust ja ma ei tea millest kõigest veel ja lõuna ajal üldse ei viitsind liigutada ja mõlemad esimest korda elus tellisime toateenindusega süüa. Supperluks, lihtsalt istud voodis ja söök/jook tuuakse kandikul kohale :P õhtupoole läksime Petronas Towersi, ehk Kuala Lumpuri(KL) kaksiktornide juurde. Jõudsime sinna valges, sest võrreldes Perthiga päike loojus tunde hiljem ja mitu tundi tsillisime seal ringi kuni lõpuks päike loojus ja läks pimedaks ning tornidel tuled põlema ja see oli WAOOOO. Päevavalges on nad lihtsalt 2 suurt torni minu silmis, aga pimedas kõige oma valgustusega vaatasin küll suu lahti neid. Mõlemal pool torne on park ja siis vahepeal heitsime pikali maha ja lihtsalt vaatasime neid seal lamades, see supper luks oli :P

Üks päeva otsustasime, et lähme kohalikku n-ö veeparki, mis asus linnast suts väljas. Tegu oli Sunway Lagooni nimelise kohaga ja seal olid koos veepark, lõbustuspark, loomaaed, hirmupark ja ekstreemsuste park. Ühesõnaga VÄÄÄGA suur koht. Mulle meeldis kõige rohkem veepark, sest seal oli täiega ägedaid kohti kust sai alla lasta, mu lemmik oli nt siuke kus väikse mati peal tuli kõhuli lamada ja siis jumala kõrgelt hakkas alla laskma, vahpeal olid nagu astmed, aga ümarad. Ma panen pildi ka sellest siia lõppu. Igatahes täiega äge oli. Aaa kusjures, vahepeal pandi osad liud kinni pooleks tunniks ja mingi seltskond kõndis mööda turvad ümber, Stephen veel ütles, et raudselt on mingi kohalik kuulsus, kellest meil pole aimugi ja järgmine päev mainisime hosteli tädikesele, et käisime sela pargis ja siis ta rääkis ja näitas lehest meile, et ei keegi muu kui Justin Bieber oli sel samal päeval seal pargis :D

Mis veel märkimist vajab on hirmupark. ELUSEES ma enam oma jalga siuksesse kohta ei tõsta. Igatahes sinna jõudes juba mina, suure õudukate fännina, hakkasin kilkama, et ma tahan sinna kindlasti minna. Õhtu lõpuks seadsimegi sammud hirmupargi poole ja eelnevalt arvasin, et tegu on mingi showga, mida näidatakse mõned korrad päevas, aga mitte päris... Kõigepealt kutsuti meid ukse ette (meiega koos oli veel 3 inimest) ja seletati, et a la pilte ei tohi teha jne jne ja siis tehti uksed lahti ja 2 zombiet hüppasid meile vastu. Ma üldse ei osand seda oodata ja ehmatasin nii, et jooksin kisaga vastu ust ja lõin oma käe nii valusasti ära, et üks zombidest tükk aega pärast vabandas muu ees :D Igatahes meeletu algus juba. Ukse taga olin ma täiega põnevil ja peale seda ehmatust mul süda ja käed juba värisesid nii hullult, et olin valmis tagasi pöörama, eriti kui sisse astudes tuli välja, et see teine seltskond loobuski. Aga mõtlesin, et okei, see pidi kuskil 15 min kestma, et käin ja värisen ära. Tegelt kui ma nii siin kirjutan, siis arvate vist kõik et ma hea tita olen, aga ma ei tee nalja, need zombied ja kollis sela NIIII tõetruud olid, isegi päevavalges kui nad showde vahepeal õue tulid, siis inimesed jooksid eemale. Ja pm oli seal üks suur hoone, jumala kottpime, mingite hirmsate häältega ja siis nagu mööda labürinti hakkasime käima ja siis mingid zombid äkki seinast akna avasid ja ehmatasid ja siis hakkasin järgi käima mingeid ülivärdjaid zombie häälitsusi tehes ja lõpus enne kui väja saime, siis mingi vend pööras lampi ümber (ma ei näind teda seismaski) ja tõmbas mootorsae välja. OIIII kuidas ja värisesin sela, pool aega käisin silmad kinni ringi ja pigistasin Stepheni ribisid ja kätt puruks vist. Tegelt ka, ei tundu jube aga ON.

Peale seda avastasime kusjuures maailma kõige paremad donutsid ja sealt lähedalt aga sellel ma ei peatu kauem, muidu ilastan oma läpaka täis siin. :D Aga kokkuvõtteks meie veepargi päevale, siis see jumala supper oli, ilm ka täiega hea ja siuke tunne oli, nagu oleks jälle 12 aastane vms :D

Teine päev läksime Batu koobastesse, kuhu sõitsime rongiga ja selle näol siis tegu kohalikele püha koobastega. Koopad asuvad kuskil mäe sees, et tuleb ülipikast terpist üles kõigepealt kõndida ja siis ongi suured koopad, hästi kõrged, mitte sellised kus peab a la ringi roomama.  Need päris ägedad olid, aga soovitus neile, kes kunagi Malaisiasse satuvad, siis reisibüroodes küsitakse täiesti ulme summat selle reisi eest, et 10neid kordi odavam on ise roongiga sinna minna.

Veel käisime Central marketis, mis KL-s väga tuntud ja vana koht, siis üks päeva mõtlesime, et jalutame botaanika aeda, mis pidi olema meie hostelist a la 20 min kõnd. Peale 40 mintsa ÜLIpalavas ja lämbes kuumuses jalutades küsisin ma meie „supper“ teejuht Stepheni käest kaarti ja tuli välja, et tüüp jumala valesse suunda jalutas :D :D lõpuks me kuidgai ikka kohale jõudsime, aga seal midagi väga erilist polnud.

Me vahepeal pidime hotelli vahetama, kuna meie oma oli täis bookitud ja mõtlesime, et teeme veits säästureziimi ja kolisime hostelisse, mis asus kohe ületee chinatowni marketitest, mis mulle täiega meeldisid.

Ahjaaa ja Kl-s asub HULL kaubamaja- 12 kordne ja sela kõik NIII odav on, et ebareaalne ja uskuge v mitte ma aint 1 paari pükse seal odavuse kaubamajast ostsin. Mitte et ma ei oleks rohkem leidnud, aga Malaisias on poodides siuke reegel, et asju ei tohi selga proovida. Kabiinid on olemas aga müüa ütles, et kõigepealt peab ära ostma ja siis saab alles selga proovida- MIS MÕTTEGA on mu küsimus? Igatahes võib arvata kui kuri ma olin, sest ma lihtsalt ei julgenud sela väga pimesi osta, kuna aasialased megapisikesed ja raudselt ostan ära siis midagi selga ei mahu. Mul pükstega läks õnneks. Aga jah, siiamaani ma üllatunud, et seal siuke süsteem on.

Ega me väga midagi rohkem ei teha ei jõudnudki, kahjuks. Seal nii palav ja lämbe ka, et peale 5 mintsa õues on siuke tunne, et hakkab pilti tasku viskama. Aga Malaisia mulle ise täiega meeldis, inimesed olid väga toredad ja kõik rääkisid nii head ingl. Keelt, isegi vanemad inimesed metroos hakkasid meiega ingl. Keeles rääkima euroopa ajaloost jms, et minu jaoks suur üllatus. Aga hästi organiseeritud on sela kõik, et isegi üksinda reisides saaksid kõik seal hakkama ma usun ja kindlasti tuleks varuda vähemalt 2 nädalat, sest ainuüksi juba KL-s on nii palju teha ja näha. Muideks, kohalikud söövad sela näppudega. Viimased päeval läksime ka ühte rotikasse söögikohta, kus söök serveeriti banaani lehe peale ja siis näppudega sõime seda ja supper hea toit oli ka.

Igatahes Malaisia on kindlasti see koht, kuhu ma tahaks oma elus veel korra jõuda J

Petronas Towers

Batu caves

ulme suur kaubamaja

Bali

Minu viimased tunnid Austraalias möödusid pead kätele toetades, sest lampi tekkis jube peavalu ja kui me Balile jõudsime, siis kohe magama jäin, kuigi see peale südaööd anyways oli. Hommik algas „meeldivalt“ , luugid lahti lüües avastasin, et olen jälle hakanud topelt nägema. Kes ei tea, siis umbes kord aastas juba ajast kui käisin põhikoolis näen ma aeg-ajalt topelt, ehk kui ma vaatan näiteks inimest, siis tal on 2 nina, suud jne, tundub naljakas?? EI OLE!! Ma vihkan seda, sest midgai korralikult teha ei saa, ma paar aastat tagasi oli seetõttu haiglas uuringutel ka, aga midagi ei leitud ehk diagnoositi migreen ja vsjo. Kuna tavaliselt see õnneks läheb mööda 2-4 päevaga, siis ma esialgu väga suurt paanikat ei teinud, kuna anyways oli Balil plaanis niisama puhata, rannas lesida ja pm lihtsalt lõõgastuda.(muidugi nüüd seda kirjutades võin öelda, et see oli mu elu pikim topelt nägemine, sest kestis kokku pm 2 nädalat, vahepeal oli parem ja mõned päevad nägin ok-lt siis tagasi jne, aga nüüd õnneks möödas thank god!)Aga okei, jätame terviseprobleemid mujale ja asume Bali kallale.

Ööbisime me terve aja Kuta nimelises linnakeses Denpasari lähedal (põhi lennujaam).

1. päeva me lihtsalt jalutasimegi linnapeal, käisime rannas ja söömas jne, et midagi väga erilist ei teinud.Mulle enne räägiti igal pool, et Kuta rand räpane ja kole, aga mulle küll meeldis ja midagi nii kole ei tundunud,et väga mõnus oli peale Perthi külma jälle päikese all liiva peal lesida. :P

 Ma tegelt enam päevadekaupa ei mäleta kirjutada ehk kirjutan üleüldiselt. Meie reisidest esimene oli siuke, kus autojuht tuli meile hommikul järgi ja sõidutas meid terve päeva (kokku kuskil 8h vist) saarepeal ringi. Kõigepealt läksime n-ö kohalikku teatrisse vms, kus toimus mingi tantsuline etendus ja nad ise oma pille mängisid, edasi käisime vaatasime kuidas hõbedat töödeldakse ja kunstnike pere koduaia, mis hullult igast maale täis oli.Edasi läksime kuskile kose juurde ning peale seda mu lemmik-kohvi degusteerimine, alguses ma sellest ideest väga vaimustuses polnud, kuna ei mina ega Stephen joo kohvit, aga tegu oli jällegi perefirmaga, mis ise röstis ja terve protsessi kohvi saamiseks tegid. Ja mis oli äge, et seal oli ka nt kookose ja vanilje maitselist kohvi, mis mulle isegi meeldisid, samuti oli seal erinevaid teesid, näiteks riisi ja ingveri. Seal samas toodetakse ka maailma kõige kallimat kohvi- Luwaki vms(kohvisõbrad peaks teadma) ja selle eest tuli juurde veits maksta ja ma ei tea, kui tõsi see on aga öeldi, et restodes maksab tass seda kohvi kuskil 100-150 krooni ja kuna seal sai palju odavamalt, siis mõtlesime proovida, aga savi kui kallis see on, ma never seda enam ei jooks :D Üldse mul meeletu mõte proovida oli, anyways ma vahet ei teind, kas see maailma kalleim kohvi või löfbergs lila. Ahjaaaa, see kohv on megakallis seetõttu( loodan, et ka muudel põhjustel) kuna kohvioad söödetakse mingile loomale sisse (kelle nime ma hetkel ei mäleta)ja tema siis väljastab need peale ringlust oma kehast ja siis alles hakatakse ube röstima. Aga mulle tõesti meeldis see osa päevast kõige rohkem, sest hästi tore pere oli ja osad teed ja asjad väga huvitavad.Peale kohvisid ootas meid ees lõuna üks kohas kus sai rõdul istuda ja vaadet vulkaanile nautida. Peale lõunat külastasime veel riisiterasse, mis mulle samuti väga meeldisid ja n-ö ahvimetsa, mille näol oli tegelt tegu suure pargiga, kus PALJU ahve elasid ja väikeseid banaane pea kohale tõstes ronisid nad mööda inimest üles, see päris äge oli, kuna ma pole varem ahve endal õlal hoidnud ja seal igast nunnusid ahvibeebisid oli jne, aga üks megasuur ahv kogu aeg tahtis pähe hüpata ja hirmutas mind, sets ma tahtsin et pisikesed banaani saaksid, aga see vend türraniseeris seal, nendega muidu ettevaatlik peab olema, me Stepheniga saime mõlemad hammustada ka neilt. Peale ahve oli aeg minna õhtusöögile, mis toimus Tanah loti templi juures, mille näol on templiga mis asub vees, kalju peal. Seal megailus oli, jõudsime just päikeseloojangu jaoks ja tõesti vaaaau. Meie õhtusöök asus mereanni restos kalju peal ja ausõna, see kõige romantilisem sööming mu elus vist. Kohe pärats päikeseloojangut, soojas õhus, lained vastu kaljut peksmas, pillimehed igast armastuslaule mängimas ja laua juurest laua juurde käies, küünal laual,see kõik niiiiiiiiiii ilus ja hea oli ja toit ka supper :P Peale sööki oligi aeg tagasi koju pöörduda ja midgai väga ei toimunud enam, sest kerge laiba tunne oli peale sellist trippi. Meie tuurijuht ka megatore,naljakas ja abivalmis oli, et hästi tore päev oli ja seda reisi soovitaksin ka kõigile, kes Balile satuvad, sest ühe päeva jooksul näeb päris palju ja kuuleb lugusid ja soovitusi ka kohalikult (ehk siis autojuhilt)

Järgmine päev otsustasime veespordiga tegeleda ja sõitsime täietsi Bali lõunaotsa,ühe kuurort linna ja seal tegime parasailingut( vb eesti keeles muu nimetus, aga pm, et ripud langevarju otsas ja siis paat hoogu võttes tõstab õhku ja tiirutab ringi) see päris äge oli, kuigi kui reegleid seletati, siis mul olid muud asjad mõttes ja maandumisel oleks ma äärepealt vastu katust lennand :D õnneks päris nii ei läind ja sain ilusti maale tagasi ikka. Siis sõitsime skuutritega, mingi bananaboatiga, mida öeldi, et on väga jube-jah vb kui tegu oleks 10 aastastega ja siis flying fishiga-see nagu paat aga tõstab õhku ehk nagu seisak asendis olime veel kohal, see ka päris äge oli.

Niipalju siis tuuridest, mõlemaid ma soovitaks teha, sest esimesega näeb natuke saart ja elu seal, aga veeasjad lihtsalt täiega lõbusad. Ükspäev käisime massaažis ka, peatipust varbaotsani tund aega ja aint kuskil 50-60 eeku.Ma ei suutnud oma silmi uskuda, arvasin et vale nr vms :D Viimasel päeval shoppasime veits, seal igast odavaid riideid ja ehteid on, kuigi who knows kaua need vastu peavad :D

Rohkem me midgai väga mainimisväärset ei teinudki, sest me nagunii aint 6 päeva sela olimegi- sõime paaaaaaaaaaaalju toite, sets söök sela megaodav ja megahea ja niisama puhkasime. Ilmaga ka meil täiega näkkas, sest terve aeg oli ilus sinine taevas ja väga soe, aga mitte lämbepalav.

Bali oli minu jaoks siuke koht, kuhu ma ilmtingimata tagasi ei igatse, ma ei kahetse et seal käisime ja väga nautisin seda puhkust(st, et niipalju kui on võimalik topelt nähes nautida), aga minu jaoks see nädal seal oli piisav. Miks ma väga supper vaimustuses sellest kohast pole on see, et see on läbi ja lõhki turistikas, kohalikku elu ja kultuuri seal väga ei näe, linnast välja sõites mõnes üksikus väikses külas vb ja see on ka kõik. Isegi need kohvi ja hõbeda külad on prageuseks vist elus ainult turistidele. Näiteks hõbedaküla kohta kirjutati reklaamis, et saab vaadata kuidas hõbedat töödeldakse ja kuulata selle kohta jne, aga mis reaalsus oli, et tegelt nägime seda töötlust 5minutit ja peale seda ajas müüa meid 15 minutit taga, et me sõrmuse ostaks sealt ja sama pm igal pool. Kohalikud on minu silmis küll sõbralikud aga NIIIIIIIIIIIIIIIIIII tüütud, et see ajab hulluks, nad tahavad kogu aeg ja kõike müüa ja kui muidu „ei“ öeldes lähevad kaupmehed uue kliendi juurde, siis siin hakkavad nad inimesi pm taga ajama, reaalselt nad võivad vahest 200meetrit tänaval taga kõndida ja mingit rahakotti pähe määrida. Näiteks prooviti mulle müüa meeste nokamütse ja kui ma endale jalanõusid proovisin, siis tuldi Stpeheni juurde, et ta ka midgai ostaks, ümberringi olid a la roosad plätud jms, ta vastas, et pole päris tema stiil, siis hakkas müüa ajama, et ta oma emale siis midgai viiks. Ja näiteks rannas tuleb iga 3 minuti tagant keegi, kes tahab kas peatuge, jäätist, matti v MIDA IGANES müüa. Ja ausõna ma saan aru, et see nende töö, aga nii agressiivset pealetükkimist ma pole varem näind ja see megalt väsitab. Viimased 2 päeva veetsimegi rohkem hotelli basseini ääres, sest nii kopp ees neist müügimeestest oli. Ahjaaa ja hinnaga tuleb ka kaubelda KOGU aeg, pm saab asja ostetud 3 korda väiksema hinnaga vahest, kui see mis alguses öeldakse. Ma tean, et osadele väga meeldib kaubelda ja tekitab mingisugust hasarti, siis mina siuke inimene kindlasti pole, kui kingi ostes mult küsiti et palju ma olen nõus maksma, siis minu öeldud summat isegi ei proovitud muuta, ilmselgelt mina sinna ostlema ei sobi :D

Aga ma ei taha väga halba pilti Balist maalida, sest tegelikult lihtsalt tsilliks puhkuseks on see hea koht ja näiteks sõpradega kunagi tagasi minna, et seal lihtsalt pidutseda oleks ka päris äge, sest Kuta on väga peokoht ja joogid on seal odavad ja baar baaris kinni põhitänaval, et noortele, kes tahavadki lihtsalt möllu, siis ma usun küll, et see väga hea koht.

väravad Kuta randa

Maailma kõige kallim kohvi

(Muide, kui mu tekstid segased tunduvad, siis ma kirjutan, mis hetkel pähe tuleb ja seetõttu vahest suht segane tundub mulle endalegi, kui ma kunagi hiljem neid ise loen :D)

Last one in Land down under

Ja kätte on jõudnud aeg kribada valmis minu viimane postitus Austraaliast.

Kui päris aus olla, siis midgai väga märkimisväärset ei juhtnud alates mu viimasest postitusest. Kuna hakkasime vaikselt plaanima ja mõtlema Aasia reisile, siis põhirõhk oli raha säästmisel ja seetõttu möödus enamus osa ajast töötades ja põhjus, miks me enam Austraalia siseselt trippe ei teinud peale Rottnesti oli selles, et Stephen töötas hommikupooliti ja mina tavaliselt õhtul. Muidugi reedesed päevad olid mul kaunid, kell 7 hommikul alustasin restos ja siis sama õhtu kl 9  alustasin baaris ja jõudsin koju tavaliuselt kell 5 hommikul, ehk kerge 24 tunnine päev venis kokku vahest. Tõõdest veel seda, et restorani töölt tulin viimasel vahetusel ära siuke naeratus näos, et vähe pole, kuid samas baaritööl oli just vastupidi, terve viimane vahetus oli kuidgai imelik tunne sees, kuigi parim vahetus üldse, sest me jumala lolli mängisime terve õhtu ja igast lolle pilte tegime jne, aga pm ära tulles ja kõigile tsau öeldes oli küll väga nukker, sest inimesed supper ägedad seal on, töö on lõbus, juhatajad PARIMAD ja koht ka siuke kus ma ise ka hea meelega paar drinki võtaks. Ja tegelt enne ma kogu aeg mõtlesin, et jeeeei Aasia reis on kohe kohe käes, varsti joon kuskil palmi all kokteile,(sest Perthis NIIIIII külm oli, ma reaalselt endale sooja jaki pidin ostma :D) aga viimane õhtu töölt lahkudes jõudis mulle kohale, et ma mitte ei lähe Aasiasse reisima vaid ma lahkun AUSTRAALIAST, kohast mis mulle viimased 2 aastat on koduks olnud ja kohast, mis mulle väga kalliks saanud ja siis mul korraga siuke kass peale tuli. Õnneks oli 29. Juuni ja koju minnes majakaaslased kõik juba jõid, kuna pidime linna minema minu ja Stepheni sünnipäeva sisse tähistama ning peale 2 kokteili mul endal ka tuju juba paaaaalju parem oli :D mis aga väga tark polnud, et kuna kõik olid juba tükk aega joonud selleks ajaks kui ma koju jõudsin ja valmis sain, siis ma mõtlesin, et teen suts kangemad koksid endale, et järjele saada, tagajärjeks oli see, et ma päris kiiresti olin järjel ja samuti päris kiiresti järjelt maas jälle, ehk polnud just eriti pikk õhtu :D ja sünnipäev möödus ka pool päeva voodis, sest energiat polnud, et isgei oma väikest varvast liigutada, Stephen ka tööl oli nagunii. Kui ta koju tuli, siis tõi mulle maailma kõige ägedama sünnipäeva koogi-valge shokolaadi koogi, kuhu lasi eesti lipu peale joonistada ja kirjutas eesti keeles „palju õnne Kadri“ Suppppper äge see oli :P Sünna möödus suht vaikselt, sets ma polnd ainuke, kes eelmisest õhtust energia puuduses oli. Käisime majakaaslastega pubis söömas ja pärast meiekal mõned joogid võtsime ja suht vara ma juba und nägin- vanaks vist jäänd :D Pubis muiud üks eesti tüdruk töötab ja siis tõi meile 2 shokolaadi kreemi küünlad sees ja siis nad laulsid meile sünnipäeva laulu ka keset pubi :P megaäge!

Viimased päevad niisama pakkisime ja veel ajasime reisiasju korda, mis veel lahtised olid ja tegime viimaseid kingi shoppingut. Kui lõpuks aeg minema oli hakata, siis kõik kuidagi VÄGA kiireks läks, kuna ma linnas pidin hommikul käima, siis ütlesin, et Stephen meile mingi majutuse bronaks, kuna jõudsime südaöö kanti alles Balile kohale ja pm ta on meeletult äge organiseerija. 5 minutit enne kui takso tuli, et meid lennujaama viia polnud meil mingit majutust, siis ta kuskile helistas ja õnneks asi ikka korda sai :D Muidu kes kursis pole siis meie tripp peaks välja nägema, et alustasime 3. Juuli õhtul lahkudes Austraaliast, siis edasi Bali-Malaisia-Vietnam-Laos-Kamboodža-Tai-ja 16. August EESTI.(proovin ka Aasiast blogipostitusi teha, kui keegi juhuks plaanib neisse kohtadesse kunagi minna vms, siis äkki on abiks:)) Antud hetkel kui ma seda kirjutan oleme jõudnud juba Vietnami ja ausalt öeldes olen ma hetkel väga põnevil Eestisse tulekust, oma kodust,perest,sõpradestm toidust ja üldse kodutundest.

Mis ma Austraalia kokkuvõtteks oskan öelda? Palju on öelda, aga raske on sõnadesse panna. Mäletan kui ma veel Eesti olin aastal 2010 siis ja põdesin, et raudselt ei leia tööd ja olen 2 kuu pärast Eestis tagasi, sest minu Austraaliasse mineku otsus tuli suht lampi ja organiseerimine oli ka nii ja naa, enamuse infot otsis välja Kris :D

Aga ei kahetse ma mitte midagi ning SAIN hakkama!selle peaaegu 2 aasta jooksul oli mul supppppper häid aegu, kus mõtlesin, et see ongi elu, mida ma tahan elada, samas oli ka langusi, kus mõtlesin, et mis ma üldse nii kaugele ronisin, aga kokkuvõtteks ei kahetse ma MITTE midgai, kui saaksin kõike otsast alustada, teeksin kõik samamoodi, sest need inimesed, keda ma seal kohtasin jäävad mu mällu, mõtetesse ja südamesse veel VÄGA kauaks, seiklused, mida ma Eestisse jäädes poleks iial kogenud ,kohad kus ma käisin ning üldse see elulaad, et kõik oli nii tsill ja rutiinivaba. Kui tekkiski rutiin, oli see märk sellest, et aeg on uude kohta kolida :D

Tegelt võlgnen palju ka Krisile, kes oli supper reisikaaslane ning ilma kelleta ma ei tea, kas mul oleks olnud julgust nii kaugele kolida.

Parim töökoht!

meie maja Perthis

Ühesõnaga-nägin koalisid, kängurusid, proovisin surfi, nautisin päikest, töötasin farmis, hakkasin veggiemite armastama ja üldse nautisin elu ja nagu öeldakse, nüüd mul on mida lastelastele rääkida :P

Näeme Eestis juba 16. August!!!!!!!!!!!!!!!!!! J

Perth

Jälle on niipalju aega mööda mu viimasest postutusest. Üritan lühidalt kokku võtta, mis toimunud on jne.
Igatahes 8 aprill tulime Uus-Meremaalt tagasi ja ma samal päeval läksin kohe Perthi edasi ( lääne kaldale) ja Stephen jäi veel paariks nädalaks Sydneysse. Alguses elasin ma Janeti juures, kuniks töö sain ja Stephen tuli. Tööga näkkas kiiresti, peale 1 päeva otsimist sain 3 proovipäeva juba ning kuna esimesets kohast öeldi, et nad tahava dmind+seal nv-d vabad olid, siis ma teistele ei hakand minemagi. Igatahes restoran/baar kesklinnas täpselt ja ma ettekandjana töötan+ reede hommikuti aitan kohvisid teha. Kuigi mul sellest kohast NIIIIIIIIII kopp eest et ei jõua päevi lugedagi, et saan oma lahkumisavalduse anda. Ma hetkel tõesti käin seal aint raha pärast, kuna hommikust tööd kuuks ajaks ma enam uut otsima ei viitsi hakata. Aga pm, et miks mulle seal ei meeldi on see, et intervjuul ütles juhataja, et minu tööaeg hakkab olema kl 10am-6pm, mis supper tundus, sest sealjuures nv-d vabad, aga ikka head tunnid. Ta mainis et vahets vb pean alustama varem v hiljem, rõhutan sõna VAHEST. Igatahes ma mis siis olema hakkas oli see, et 1. nädal alustasin ma iga päev kl 8, mõtlesin et wtf aga okei, eks ma olen selle nädalaksese ära. Siis 2. nädal alustasin iga päev kell 7 (!!!!) hommikul, st et ma pidin kl 6 hommikul ärkama ( teate küll, milline ma hommikuti olen) siis mul oli konkreetselt, et mida helli siin toimub ja kui nägin graafikut peale seda ja ma jälle kell 7 olin, siis ma mainisin hommikumänedzerile, et ma pole ausalt öeldes üldse hommikuinimene ja vihkan sellist graafikut. Nädala lõpuks kutsus juhataja mind endaga rääkima ja ütles, et teab, et mulle ei meeldi hommikul töötada  ja ta võib hommikuks uue inimese palgata aga st et ma saaksin vähem tunde, aga et ta kindlasti ei taha must ilma jääda, sets ma teen head tööd ja kõik on muga sela rahul. Järgmine päev ma vastasin, et ma enne võtan vähem tunde, aga see hommikuteema mulle üldse ei sobi, sets ma 24/7 väsinud ja oma elu üldse pole nii. Ja peale seda hakkas pihta-iga jumala lause ja liigutus ja pm ükskõik mis ma tegin ma tegin valesti. Mitte ühtegi head sõna enam, ainult halb. Igakord tööl olles mu tuju läks nulli ja ma reaalselt hakkasin seda tööd vihkama ja uut otsima ja sain ka uue kiiresti ühte baari, aga esialgu aint nv-del, et ma päris ära ei saand tulla, aga nüüd on asi veits parem ja nagunii ma varsti minema, et selle kuu aega kannatan ära, saab vähemalt veits rohkem raha. Aga jah meeletu koht see :S. Teises kohas vastupidi, juhataja supper äge ja töökaaslased ja üldse tsill, kuigi nüüd jälle nv-d tööl pean olema. Esmasp on uus peopäev mulle :D
vot, seda siis töökohapealt. Muidu nagu juba mainisin siis 2 nädalat peale mind jõudis ka stephen siin ja me nädla hostelis olime aga siis leidsime kuulutuse ja kolisime backpackeri majja. see bussiga u 15 min kesklinnast, et pole väga hull, samas jalutama päris ei hakka, et suht pikk maa ikkagist. AGa maja suht äge, siuke logu näeb välja, aga siin elab üle 10 inimese ja see nagu hostel aga väiksem ning inimesed ka tsillid, kodus pokkeriõhtud ja joomine vaikselt ja käime koos rannas jne, et mulle meeldib. Kuigi enamus prantslased ja vahets küll nii, et ei jaksa seda pr keelt ära kuulata :D
Siis eelmine nädal käisime Rottnesti saarel, mis on 11km pikk saareke kuskil 30 min perthist praamida. Seal rentisime rattad ja väntasime saarele tiiru peale. Hästi ilus ja päikseline ilm oli ja seal supper ilusad rannad ja sinine vesi, et hästi tore päev oli see. Seal muidu autodega ei saagi sõita, aint jalgratastega.
Üks reede saime Stepheniga linnas peale mu tööd kokku ja mingeid plaane polnd, mõtlesime, et lähme sööma kuid lõpuks kujunes hullu tsill õhtu sellest välja. Alustasime eelroaga aasia kohas, siis pearooga läksime sööma ühte grilli kohta ja magustoitu chocolateriasse, pärast seda läksime mänguruumi, tegime rallit ja mängisime kossu ja siis peale seda baari, kus lampi mingi big band esines ja mingid swingi inimesed tantsisid, et hästi tsill oli :P
Rohkem mul ei tulegi midagi tähtsalt meelde, niisama vahets oleme väljas käind ja rannas jne, hästi ilusad rannad on ka siin, kuigi kuulsin just et siinkandis suurim protsent hairünnakute suhtes, et väga vist ei kisu enam vette :D tegelt nüüd juba veits jahe ka, et ujuma anyways ei kutsu. See nädal hakkasin vaikselt Aasia reisi ja kojutulekut ka planeerima, aga hetkel lihtsalt tsekksin, et palju kõik umbes maksma võib minna jne, et täpsemaid kp-i tean vast nädala v 2 pärast :)
Kaunist peatset suve Eestimaale!!! :)

Rottnest island

Rottnest

rottnest

Rottnest island

Perth