Malaisia

Malaisiasse saabusime kella 2 paiku öösel ja tuli välja, et Kuala Lumpuri lennujaam on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel. Aga mis juba taksoga linna poole sõites mulle suureks üllatuseks oli, et Malaisias on kõik nii organiseeritud ja normaalne. Näiteks teed, liiklusmärgid, liiklus üleüldse. Kuna ma ei tea inimesi, kes on Malaisas käinud ja pole selle kohta varasemalt väga uurinud ka, siis ma ei osanud sinna minnes väga midgai oodata, aga peale Balit arvasin, et liiklus on vast sama kaootiline ja organiseerimata. Igatahes hotelli jõudsime alles kl 3 paiku ja hotelli bookisime ka viimasel minutil ja lootsime, et vast rotte ei jookse toas ringi, aga kohale jõudes oli kõik suppper luks. Megailus ja modernne, kuigi hommikul, kui kardinad eest ära tõmbasin, sis avastasin et vastasmaja on kerge prügila :D

Mis me tegelt Malaisias väga valesti tegime oli see, et me ei mõelnud mitte midgai ette, mis me teha tahame. Tegelt nii oligi plaan Aasias reisida, et lähme kohale ja vaatame kuhu, mida ja milla, et teeme seda mille järgi tuju on. Aga kuna M. On nii suur, siis praguseks pean kahetsusega ütlema, et meil jäi LIIGA palju nägemata ja tegemata seal. Ja ausalt öeldes on nädal sellise koha jaoks liiga lühike aeg.

Esimesel päeval ärgates olime mõlemad ikka jumala uimased lennust ja ma ei tea millest kõigest veel ja lõuna ajal üldse ei viitsind liigutada ja mõlemad esimest korda elus tellisime toateenindusega süüa. Supperluks, lihtsalt istud voodis ja söök/jook tuuakse kandikul kohale :P õhtupoole läksime Petronas Towersi, ehk Kuala Lumpuri(KL) kaksiktornide juurde. Jõudsime sinna valges, sest võrreldes Perthiga päike loojus tunde hiljem ja mitu tundi tsillisime seal ringi kuni lõpuks päike loojus ja läks pimedaks ning tornidel tuled põlema ja see oli WAOOOO. Päevavalges on nad lihtsalt 2 suurt torni minu silmis, aga pimedas kõige oma valgustusega vaatasin küll suu lahti neid. Mõlemal pool torne on park ja siis vahepeal heitsime pikali maha ja lihtsalt vaatasime neid seal lamades, see supper luks oli :P

Üks päeva otsustasime, et lähme kohalikku n-ö veeparki, mis asus linnast suts väljas. Tegu oli Sunway Lagooni nimelise kohaga ja seal olid koos veepark, lõbustuspark, loomaaed, hirmupark ja ekstreemsuste park. Ühesõnaga VÄÄÄGA suur koht. Mulle meeldis kõige rohkem veepark, sest seal oli täiega ägedaid kohti kust sai alla lasta, mu lemmik oli nt siuke kus väikse mati peal tuli kõhuli lamada ja siis jumala kõrgelt hakkas alla laskma, vahpeal olid nagu astmed, aga ümarad. Ma panen pildi ka sellest siia lõppu. Igatahes täiega äge oli. Aaa kusjures, vahepeal pandi osad liud kinni pooleks tunniks ja mingi seltskond kõndis mööda turvad ümber, Stephen veel ütles, et raudselt on mingi kohalik kuulsus, kellest meil pole aimugi ja järgmine päev mainisime hosteli tädikesele, et käisime sela pargis ja siis ta rääkis ja näitas lehest meile, et ei keegi muu kui Justin Bieber oli sel samal päeval seal pargis :D

Mis veel märkimist vajab on hirmupark. ELUSEES ma enam oma jalga siuksesse kohta ei tõsta. Igatahes sinna jõudes juba mina, suure õudukate fännina, hakkasin kilkama, et ma tahan sinna kindlasti minna. Õhtu lõpuks seadsimegi sammud hirmupargi poole ja eelnevalt arvasin, et tegu on mingi showga, mida näidatakse mõned korrad päevas, aga mitte päris... Kõigepealt kutsuti meid ukse ette (meiega koos oli veel 3 inimest) ja seletati, et a la pilte ei tohi teha jne jne ja siis tehti uksed lahti ja 2 zombiet hüppasid meile vastu. Ma üldse ei osand seda oodata ja ehmatasin nii, et jooksin kisaga vastu ust ja lõin oma käe nii valusasti ära, et üks zombidest tükk aega pärast vabandas muu ees :D Igatahes meeletu algus juba. Ukse taga olin ma täiega põnevil ja peale seda ehmatust mul süda ja käed juba värisesid nii hullult, et olin valmis tagasi pöörama, eriti kui sisse astudes tuli välja, et see teine seltskond loobuski. Aga mõtlesin, et okei, see pidi kuskil 15 min kestma, et käin ja värisen ära. Tegelt kui ma nii siin kirjutan, siis arvate vist kõik et ma hea tita olen, aga ma ei tee nalja, need zombied ja kollis sela NIIII tõetruud olid, isegi päevavalges kui nad showde vahepeal õue tulid, siis inimesed jooksid eemale. Ja pm oli seal üks suur hoone, jumala kottpime, mingite hirmsate häältega ja siis nagu mööda labürinti hakkasime käima ja siis mingid zombid äkki seinast akna avasid ja ehmatasid ja siis hakkasin järgi käima mingeid ülivärdjaid zombie häälitsusi tehes ja lõpus enne kui väja saime, siis mingi vend pööras lampi ümber (ma ei näind teda seismaski) ja tõmbas mootorsae välja. OIIII kuidas ja värisesin sela, pool aega käisin silmad kinni ringi ja pigistasin Stepheni ribisid ja kätt puruks vist. Tegelt ka, ei tundu jube aga ON.

Peale seda avastasime kusjuures maailma kõige paremad donutsid ja sealt lähedalt aga sellel ma ei peatu kauem, muidu ilastan oma läpaka täis siin. :D Aga kokkuvõtteks meie veepargi päevale, siis see jumala supper oli, ilm ka täiega hea ja siuke tunne oli, nagu oleks jälle 12 aastane vms :D

Teine päev läksime Batu koobastesse, kuhu sõitsime rongiga ja selle näol siis tegu kohalikele püha koobastega. Koopad asuvad kuskil mäe sees, et tuleb ülipikast terpist üles kõigepealt kõndida ja siis ongi suured koopad, hästi kõrged, mitte sellised kus peab a la ringi roomama.  Need päris ägedad olid, aga soovitus neile, kes kunagi Malaisiasse satuvad, siis reisibüroodes küsitakse täiesti ulme summat selle reisi eest, et 10neid kordi odavam on ise roongiga sinna minna.

Veel käisime Central marketis, mis KL-s väga tuntud ja vana koht, siis üks päeva mõtlesime, et jalutame botaanika aeda, mis pidi olema meie hostelist a la 20 min kõnd. Peale 40 mintsa ÜLIpalavas ja lämbes kuumuses jalutades küsisin ma meie „supper“ teejuht Stepheni käest kaarti ja tuli välja, et tüüp jumala valesse suunda jalutas :D :D lõpuks me kuidgai ikka kohale jõudsime, aga seal midagi väga erilist polnud.

Me vahepeal pidime hotelli vahetama, kuna meie oma oli täis bookitud ja mõtlesime, et teeme veits säästureziimi ja kolisime hostelisse, mis asus kohe ületee chinatowni marketitest, mis mulle täiega meeldisid.

Ahjaaa ja Kl-s asub HULL kaubamaja- 12 kordne ja sela kõik NIII odav on, et ebareaalne ja uskuge v mitte ma aint 1 paari pükse seal odavuse kaubamajast ostsin. Mitte et ma ei oleks rohkem leidnud, aga Malaisias on poodides siuke reegel, et asju ei tohi selga proovida. Kabiinid on olemas aga müüa ütles, et kõigepealt peab ära ostma ja siis saab alles selga proovida- MIS MÕTTEGA on mu küsimus? Igatahes võib arvata kui kuri ma olin, sest ma lihtsalt ei julgenud sela väga pimesi osta, kuna aasialased megapisikesed ja raudselt ostan ära siis midagi selga ei mahu. Mul pükstega läks õnneks. Aga jah, siiamaani ma üllatunud, et seal siuke süsteem on.

Ega me väga midagi rohkem ei teha ei jõudnudki, kahjuks. Seal nii palav ja lämbe ka, et peale 5 mintsa õues on siuke tunne, et hakkab pilti tasku viskama. Aga Malaisia mulle ise täiega meeldis, inimesed olid väga toredad ja kõik rääkisid nii head ingl. Keelt, isegi vanemad inimesed metroos hakkasid meiega ingl. Keeles rääkima euroopa ajaloost jms, et minu jaoks suur üllatus. Aga hästi organiseeritud on sela kõik, et isegi üksinda reisides saaksid kõik seal hakkama ma usun ja kindlasti tuleks varuda vähemalt 2 nädalat, sest ainuüksi juba KL-s on nii palju teha ja näha. Muideks, kohalikud söövad sela näppudega. Viimased päeval läksime ka ühte rotikasse söögikohta, kus söök serveeriti banaani lehe peale ja siis näppudega sõime seda ja supper hea toit oli ka.

Igatahes Malaisia on kindlasti see koht, kuhu ma tahaks oma elus veel korra jõuda J

Petronas Towers

Batu caves

ulme suur kaubamaja