Last one in Land down under

Ja kätte on jõudnud aeg kribada valmis minu viimane postitus Austraaliast.

Kui päris aus olla, siis midgai väga märkimisväärset ei juhtnud alates mu viimasest postitusest. Kuna hakkasime vaikselt plaanima ja mõtlema Aasia reisile, siis põhirõhk oli raha säästmisel ja seetõttu möödus enamus osa ajast töötades ja põhjus, miks me enam Austraalia siseselt trippe ei teinud peale Rottnesti oli selles, et Stephen töötas hommikupooliti ja mina tavaliselt õhtul. Muidugi reedesed päevad olid mul kaunid, kell 7 hommikul alustasin restos ja siis sama õhtu kl 9  alustasin baaris ja jõudsin koju tavaliuselt kell 5 hommikul, ehk kerge 24 tunnine päev venis kokku vahest. Tõõdest veel seda, et restorani töölt tulin viimasel vahetusel ära siuke naeratus näos, et vähe pole, kuid samas baaritööl oli just vastupidi, terve viimane vahetus oli kuidgai imelik tunne sees, kuigi parim vahetus üldse, sest me jumala lolli mängisime terve õhtu ja igast lolle pilte tegime jne, aga pm ära tulles ja kõigile tsau öeldes oli küll väga nukker, sest inimesed supper ägedad seal on, töö on lõbus, juhatajad PARIMAD ja koht ka siuke kus ma ise ka hea meelega paar drinki võtaks. Ja tegelt enne ma kogu aeg mõtlesin, et jeeeei Aasia reis on kohe kohe käes, varsti joon kuskil palmi all kokteile,(sest Perthis NIIIIII külm oli, ma reaalselt endale sooja jaki pidin ostma :D) aga viimane õhtu töölt lahkudes jõudis mulle kohale, et ma mitte ei lähe Aasiasse reisima vaid ma lahkun AUSTRAALIAST, kohast mis mulle viimased 2 aastat on koduks olnud ja kohast, mis mulle väga kalliks saanud ja siis mul korraga siuke kass peale tuli. Õnneks oli 29. Juuni ja koju minnes majakaaslased kõik juba jõid, kuna pidime linna minema minu ja Stepheni sünnipäeva sisse tähistama ning peale 2 kokteili mul endal ka tuju juba paaaaalju parem oli :D mis aga väga tark polnud, et kuna kõik olid juba tükk aega joonud selleks ajaks kui ma koju jõudsin ja valmis sain, siis ma mõtlesin, et teen suts kangemad koksid endale, et järjele saada, tagajärjeks oli see, et ma päris kiiresti olin järjel ja samuti päris kiiresti järjelt maas jälle, ehk polnud just eriti pikk õhtu :D ja sünnipäev möödus ka pool päeva voodis, sest energiat polnud, et isgei oma väikest varvast liigutada, Stephen ka tööl oli nagunii. Kui ta koju tuli, siis tõi mulle maailma kõige ägedama sünnipäeva koogi-valge shokolaadi koogi, kuhu lasi eesti lipu peale joonistada ja kirjutas eesti keeles „palju õnne Kadri“ Suppppper äge see oli :P Sünna möödus suht vaikselt, sets ma polnd ainuke, kes eelmisest õhtust energia puuduses oli. Käisime majakaaslastega pubis söömas ja pärast meiekal mõned joogid võtsime ja suht vara ma juba und nägin- vanaks vist jäänd :D Pubis muiud üks eesti tüdruk töötab ja siis tõi meile 2 shokolaadi kreemi küünlad sees ja siis nad laulsid meile sünnipäeva laulu ka keset pubi :P megaäge!

Viimased päevad niisama pakkisime ja veel ajasime reisiasju korda, mis veel lahtised olid ja tegime viimaseid kingi shoppingut. Kui lõpuks aeg minema oli hakata, siis kõik kuidagi VÄGA kiireks läks, kuna ma linnas pidin hommikul käima, siis ütlesin, et Stephen meile mingi majutuse bronaks, kuna jõudsime südaöö kanti alles Balile kohale ja pm ta on meeletult äge organiseerija. 5 minutit enne kui takso tuli, et meid lennujaama viia polnud meil mingit majutust, siis ta kuskile helistas ja õnneks asi ikka korda sai :D Muidu kes kursis pole siis meie tripp peaks välja nägema, et alustasime 3. Juuli õhtul lahkudes Austraaliast, siis edasi Bali-Malaisia-Vietnam-Laos-Kamboodža-Tai-ja 16. August EESTI.(proovin ka Aasiast blogipostitusi teha, kui keegi juhuks plaanib neisse kohtadesse kunagi minna vms, siis äkki on abiks:)) Antud hetkel kui ma seda kirjutan oleme jõudnud juba Vietnami ja ausalt öeldes olen ma hetkel väga põnevil Eestisse tulekust, oma kodust,perest,sõpradestm toidust ja üldse kodutundest.

Mis ma Austraalia kokkuvõtteks oskan öelda? Palju on öelda, aga raske on sõnadesse panna. Mäletan kui ma veel Eesti olin aastal 2010 siis ja põdesin, et raudselt ei leia tööd ja olen 2 kuu pärast Eestis tagasi, sest minu Austraaliasse mineku otsus tuli suht lampi ja organiseerimine oli ka nii ja naa, enamuse infot otsis välja Kris :D

Aga ei kahetse ma mitte midagi ning SAIN hakkama!selle peaaegu 2 aasta jooksul oli mul supppppper häid aegu, kus mõtlesin, et see ongi elu, mida ma tahan elada, samas oli ka langusi, kus mõtlesin, et mis ma üldse nii kaugele ronisin, aga kokkuvõtteks ei kahetse ma MITTE midgai, kui saaksin kõike otsast alustada, teeksin kõik samamoodi, sest need inimesed, keda ma seal kohtasin jäävad mu mällu, mõtetesse ja südamesse veel VÄGA kauaks, seiklused, mida ma Eestisse jäädes poleks iial kogenud ,kohad kus ma käisin ning üldse see elulaad, et kõik oli nii tsill ja rutiinivaba. Kui tekkiski rutiin, oli see märk sellest, et aeg on uude kohta kolida :D

Tegelt võlgnen palju ka Krisile, kes oli supper reisikaaslane ning ilma kelleta ma ei tea, kas mul oleks olnud julgust nii kaugele kolida.

Parim töökoht!

meie maja Perthis

Ühesõnaga-nägin koalisid, kängurusid, proovisin surfi, nautisin päikest, töötasin farmis, hakkasin veggiemite armastama ja üldse nautisin elu ja nagu öeldakse, nüüd mul on mida lastelastele rääkida :P

Näeme Eestis juba 16. August!!!!!!!!!!!!!!!!!! J