First week is over

Heihei

Viimane nädal on olnud niiiiiii kihvt. Igatahes alustades otsast, siis meil tekkis siin mingi väike kambake, kellega koos käisime söömas ja väljas jne ning seal üks norra tüdruk oli, kellega kohe hull klapp tekkis ja nii hästi saime läbi, aga nagu backpackeri eluga ikka, siis rahvas liigub ja kahjuks läksid nad pühapäeval minema L aga loodetavasti kohtume Costa Rical paari kuu pärast J

Nii, mis siis toimunud on-hispaania keel sai mul reedel läbi ja seda tuli muidugi tähistada päris korralikult. Reedel läksime ühte tangoklubisse ( Argentiinas olen ma tähele pannud 3 asja, mis kohalike jaoks on jube olulised-tango, jalgpall ja liha) aga see suht jama oli, kuna vähe rahvast ja ausalt öeldes mind see tango ega tangomuusika üldse ei tõmba ehk väga pikalt see pidu ei kestnud.

Ja siis laupäeval käisin botaanika aias ning jaapani aias ja üldse päris palju sai kõnnitud ning siis  saime kambaga kokku ning ühes linnaosas oli turg ja seal mingi vend laulis, teised tegid jalgpalli showd ja niii kihvt oli lihtsalt muru peal päikese käes lebada ja kuulata hispaania keelselt laiv muusikat. Pärast võtsime veel ühel terrassil kokteilid ka ja suundusime hosteli poole tagasi. Kiiresti pessu, uued riided selga ja läksime vaatama tänavakarnevali. Pm suur karneval toimub Rios, aga ka siin on väiksemaid üritusi ja siis olidki paar sambakooli endale kostüümid selga ajanud ja keerutasid pepsi. Tegelt oli see päris kihvt, aga neil kõigil koolidel nii sarnane kava oli,et lõpuks läks igavaks. Peale showd läksime hosteli baari ning võtsime paar jooki ning siiiiiiiiiis...läksime ühte kluppi, mis asub ookeani ääres ja ausõna, mul pole ammmuammmuammu nii head pidu olnud. Seal olid segamisi kohalikud ja päkkerid ning megasuur ala oli 2 erineva tantsuplatsiga.Seal keerutasime  jalga kuni kella 7ni hommikul. Ausõna, mul pole sõnu kui hea see pidu oli, terve laupäevane päev käisin knaeratus näol ringi. Eriti kihvt oli see, kui me kõik väliterrassil tantsisime ning päike tõusis ja kõik läks valgeks ning taustal  kuulda ookeani kohinat ,see kõik wowowowow oli.

Võiks arvata, et aitab pidutsemisest eksole...aga ei...seda on raske sõnadesse panna, aga kes ise on päkker olnud teab väga hästi, et sellist laadi elus on üks pidu teise järel. Igatahes pühapäeval ma tegingi vaikse päeva, aga siis jõudis kätte esmaspäev, kus päeval tegin ma jalutamistuuri Recoleta linnaossa, kus meile räägiti päris palju nt tango ajaloost ja käisime siinse suurima ülikooli juures+parkides+lõunat söömas+surnuaias, kuhu on Argentiina rikkamad inimesed endale n-ö hauaplatsi ostnud ja me ei räägi tavalisest surnuaiast, vaid vapsjee lossid on sinna püsti pandud ja siis läbi klaas ukse näeb kirste seal „ruumi“ sees. Ja igal perel on erinevad, üks uhkem kui teine, kellel veel mingi skulptuur seal ees vms.Näiteks Evita Peroni haual käisime ja Argentina endise presidndi omal,et kes BA-sse satub, siis seda soovitan kindlasti teha. Ja siis tuli kätte õhtu ja kuna enamus rahvast läks sinna trummishowle, siis ma mõtlesin, et suva ühinen ka ja õnneks seekord see palju normaalsem oli, kuna toimus väljas ja õhk liikus, et enam polnud higishow. Ja kuna siin on kellelgi pm iga õhtu viimane õhtu, siis läksime veel edasi kluppi ja pidu jätkus jälle hommikutundideni.

Aga nüüd natukene kurvemalt poolelt, siis pilte te sellest surnuaiast mult kahjuks ei saa, kuna esmasp kas seal trummishowl või klubis varastati mu kaamera ära L L ja kuigi ma alati hoian kotti eespool ja kätt seal peal kui kuskil rahvarohkes kohas olen, siis ma ise arvan, et see toimus klubis, kuna seal niipalju inimesi olid üksteise otsas. Ma mõtlesin, et ma isegi ei hakka uut ostma hetkel, sest kes mäletab juba Austraalia aegu, siis mind saadab mingi jube ebaõnn nende kaameratega, et kogu aeg midgai juhtub, et hetkel klõpsin pilte oma telefoniga, et ärge siis halba kvaliteeti imeks pange ning võib-olla ostan siin reisi jooksul veel uue, aga hetkel leinan vana.

Muidu ma paari sõnaga tahtsin veel Argentiina kohta rääkida, näiteks kui keegi juhtub siia tulema, siis JUMALA EEST ärge vehetage peesosid enne reisi ega ka mitte lennujaamas. Nimelt siin tegutseb n-ö sinine turg kus vahetatakse raha, ebaseaduslikult küll, aga kui ma kurssi nägin, siis ma tahtsin lihtsalt nutma hakata.

Pm ma jätsin endale igaks juhuks 50 euri alles aga kui mul peesod otsa said, siis mõtlesin,et suva lähen vahetan ära sinisel turul ja kui mujal on 1 euro= 9.7 peesot, siis sinisel turul on 1euro=14 peesot. See on kõige lihtsam võimalus siin elus vist konkreetselt raha teha ja ma täiega kahetsen, et ei võtnud suuremas koguses eure või dollareid kaasa. Sellega muidugi seda, et tihti tahetakse valeraha anda turistidele, et kõik rahatähed soovitaksin mina enne lahkumist üle vaadata.

Siis Argentiina on kallim kui Eesti, uskuge või mitte. Mina mõtlesin, et tulen Lõuna-Ameerikasse ja elan siin nagu kunn, aga ei ole üldse nii kahjuks. Näited: väike jogurtitops on kuskil 1.90 euri, riided ja jalanõud, mida olen näinud on suts kallimad, takso on kallis, väike pakk krõpse on 1.90, väike pudel vett on 1-2 euri vahel. Et ses mõttes, pole väga palju kallim, aga ma ootasin, et on märgatavalt odavam.

Ja siis lõpetuseks mainin veel ära seda, et pm iga inimene kellega ma siin tutvun, arvab, et ma olen Iirimaalt tänu oma aksendile :D

Vot aga seekord lõpetan, tuli pikk jutt isegi J adios

Laupäevase peo päikesetõus

Sunrise at the party on Saturday

Turupäev Recoleta

Market day in Recoleta

Hola.

So what has happened- first of all I finished my spanish course last Friday and ofc it was big enough reason to celebrate, so we went to a tango club ( to be said that for argentinias tango,football and meat seem to be the 3 most important things in here), but since I am not a big fan of tango or tango music and the club was quite empty then we didn’t stay long. On Saturday we went to botanical gardens and japanese gardens and later to local markets where a guy was singing and palying guitar and some other guys were doing a football show, so it was very lively and cool day. When back to the hostel we got changed and went to a street carnival. Well abiously the biggest carnival is in Rio but also in the streets on Buenos Aires they have some shows going on and at first I tought it was very cool, but when the 3rd samba school came and did pretty much the exact same thing as previous 2, then we got bored and left to the hostel bar for some drinks and after that....we went to the coolest nightclub ever and I had and absolutely amazing night. There were local people mixed with travellers and there was 2 dancefloors-one inside, one outside and I am not even joking in here, that I haven’t had such a good night out in ages! The coolest part was when we were all dancing on the outside dancefloor and the sun came out, and u can see the ocean, hear the waves and  just having the best time ever. I actually can not even put it in words how cool it was, we got back home at 7 am, me who I am normally always the first one home :D

    On Monday I did a walking tour to one part of the city called Recoleta which was quite cool. We went to parks, biggest university in here and to a graveyard. But it wasn’t a normal graveyard, rich familys have bought dooms(?) for themselves and they look like castles over there, one nicer than another and some of them have statues infront and so. For example Evita Peronis doom was there and also ex president of Argentina and quite a few others as well. In the evening most of the group decided to go to the drum show again, so I tought I’ll  join them and thank god this time it took place outside and it was far from being a sweat party J After we went to the nightclub and party lasted till early hours once again. It’s weird how much partying there’s going on in here, but people who have travelled themselves will understand that partying is the main part of backpackers life. J

    One bad thing has happened as well..my camera got stolen on Monday night, either at the drum show or in nightclub.Normally I always cover my little purse with my hands when I walk in a crowded place or taking a subway or smth, but I don’t know how this happened, since no money was taken L I have a really really bad luck with cameras, had like 5 of them when I was in Australia, so I decided I’m not gonna buy a new one, at least not yet and atm I’m taking pictures with my phone, so don’t get any hopes high on the quality side.

    Also I wanted to mention that what’s really weird to me is that Argentina is more expensive than Estonia. In my head I tought I’m gonna come to South-America and feel myself like a king, but that’s not happening L

And here’s the most important information if anyone decides to come to Buenos Aires-DON’T change the money at home or at the airport, cuz there’s a thing called blue market in here, which I think it’s illegal, but every1 know about it. Anywas for example when in the airport I cahnged 1 euro to 9,7 pesos, then in the blue market 1 euro is 14 pesos. That’s how big difference there is. I regret now that I didn’t took more euros or dollars with me. But also it’s important to check all the notes b4 leaving, cuz they sometime wanna give fake notes to tourists.

And also, pretty much every other person I meet in here thinks I’m from Ireland :D

Okay on that note I’m gonna finish up for today J

Adios

Back at school

Hommik mu kaaskodanikud,

 Esmaspäevast alustasin hispaania keele kursustega ja ma olen niii rahul selle otsuseda need teha. Valida võib erinevaid kestvusi ja esinevatele keeletasemetele ja ma muidugi olin algajates ja pm E-R kella 2st 6ni olen jälle koolis :D selles mõttes on nõme, et mul siiani pole olnud veel võimalust Buenos Airest nii väga näha, kuna enamus tuurid ja tripid kas algavad või lõppevad nii,et ma pean sel ajal koolis olema. Mina võtsin nädalase kursuse, sel lihtsal põhjusel, et muidu ma oleks selle hosteliga seotud nii pikalt+tahaks BA-d ka ikka näha niipalju kui võimalik, kuna kes teab kas ma siia veel oma elus tagasi satun. Aga kursused ise on NIIIIII kihvtid, õpetaja on argentiinlane Juan ja ta hästi tore ning koos minuga on seal veel 3 norrakat ja 2 taanlast ja see 4 tundi kestab korraga ehk väga  intensiivne õppimine ning kindlasti ei hakka ma nädalaga rääkima puhtalt hispaania keelt aga see annab väga tugeva põhja alla ja võib-olla kui need 3 kuud läbi saavad, siis saan uue keele oma listi lisada, vähemalt suhtlustasandil J Muide õppimine toimus alates esimesest sekundist hispaania keeles ehk õpetaja seletab meile kõike hispaania keeles, ingl keel on väga minimaalne, ehk siis võite ette kujutada, mis plahvatlikus seisundis  mu aju on kella 6ks J aga ei väga tore on ja mulle väga meeldib.

Muidu seda ka, et Argentiina hispaania keel ja eriti BA oma on suht erinev, sellest mida Hispaanias räägitakse. Ma toon mõned näited-näiteks „ella“ (naissoost tema) on kirjapildid mõlemis kohas sama, aga siin hääldatakse seda kui „eša“ ja hispaanias ja kasvõi Mehhikoski hääldatase seda kui „eia“, siis „sina“ siin on „vos“ , aga hispaanias on „tu“. Ja selliseid asju on veel mitmeid, et vaatame kuidas ma kunagi hispaanias hakkama saan üldse J

Esmasp käisin hosteli rahvaga ühel trummishowl. Sõitsime metrooga kuskile iks linnaossa, kus ma oma käekotikest 10 küünega kinni hoidsin (nägin ise pealt kuidas ühel varastati seal samas kott ära) ja siis pidu toimus kuskil imelikus laohoones jumala mahajäetud kohas, aga seal nii palju inimesi oli,kohalikke,bäkkereid-kõike ja mina ristiksin selle peo ümber „higiks“, kuna väljas on siin niigi siuke saun koguaeg ja see toimus kinnises ruumis kus oli niiii palju inimesi, siis ausõna, ma pole elusees kuumemal peol oma elus käinud, seda siis temperatuuri mõttes ja pole never nii palju higistand ka, KÕIK kes seal olid väänasid oma riideid välja lõpuks :D täiesti ulme oli see, aga väga kihvt, selline üritus mida ma oma peas siin ette kujutangi.

Vot, aga aitab ka, eks ma kirjutan uuesti kui kursused läbi ja midagi siin rohkem näind/teind/juhtunud.

Buenos Aires

Presidental house

Sweat Party

Hellohellohello.

On Monday I started spanish course in here, I only booked a week, mainly because my course is from 2pm till 6 pm and most of the tours either start or finish when I have to be at school. But I absolutely love going there, it’s proper intense but we learn soooo much every day and even when I read smth now, I understand the point, and that’s only after 3 classes, before my only vocabulary was hola and gracias. Btw the whole class is in spanish, and so from the very first lesson on, which is really exhausting but helps a lot.

Tho the spanish they speak in Argentina, especially in Buenos Aires is different from the one spoken in Spain. For example the work „ella“ (-she) is pronounced as „echa“ in here but „eja“ in spain and „you“ in here is „vos“ but in Spain is „tu“.

But I’m so happy I decided to take the course, would really like to take another week, but don’t wanna leave BA without seeing that much and there are loads of parts in the city where it’s not recommended to go without a guide, so next week I’m planning to do and see as much as possible.

On Monday I went out with some ppl from the hostel and we took a subway to a really dodgy neighbourhood, where I actually saw a guy’s bag being stolen. Anyways we went to a drum show, which took part in a warehouse sort of place and since it is soo hot in here already+it was inside+it was so croweded it was by far the hottest party i’ve ever went to in my life. When we left EVERYONE was squeesing the sweat out of their clothes :D but it was good fun.

Nothing big hasn’t happend, mainly in the wave of spanish language at the moment but will write again when smth cool happens J

Adios J

Let the adventure begin :)

Hola mi amigos J

Taaskord tundisin, et oli aeg kohver välja võtta, mu pisike punane läpakas tolmu alt üles otsida, lepatriinu kotti panna ja passi paar uut templit saada ehk siis taaskord läksin maailmaga tutvuma. Seekord valisin oma sihtkohaks Lõuna- ja Kesk-Ameerika ning mis selle tripi puhul on täiesti teistmoodi kui mu eelmiste puhul on see, et seekord tulin täiesti üksinda. 23. Jaanauris pühkisin taaskord Eestimaa tolmu mõneks ajaks jalgadelt ning asusin teele Argentiina poole. Hetkest, mil lahkusin kodust ning mil jõudsin oma hostelisse Buenos Aireses läks mul aega umbes 28 tundi. 28 väga igavat tundi üksinda oma mõtteid mõlgutades. Mu marsuut oli Tallinn-London-Madriid-Buenos Aires. Lendasin enda jaoks täiesti tundmatu lennufirmaga Air Europa ning olin väga positiivselt üllatunud, kuigi vahepeal öösel ma ei tea kas turbulentsist vms,aga lennuk rappus hullu moodi ja aknast välja vaadates oli näha aint süsimusta merd ja taevast ja teades, et me kuskil keset karuperset oleme ja seda rappumist tundes, siis küll korraks võttis kõhedaks. Aga lõpp hea kõik hea ning jõudsin elusalt ja tervelt BA-sse, kus päike siras ning taevas on sinine J ka nüüd õhtul kell 10 seda kirjutades on siuke saun siin, nimelt siin samamoodi Austraaliaga on Eesti mõistes aastaajad vastupidi ehk siin on SUVIIIII.jejejeee :P ok tegelt selle jejeee-ga vaatame uuesti kui ma siin varsti kuumarabanduse äärel kuskil olen :D

Aga ega ma midgagi väga rohkem ei oskagi rääkida, sest tänane päev (ehk siis 24.01, kui ma seda kirjutan) läks täiesti raisku, kuna lennujaamas läks mul sada aastat aega, et passikontrollis seista ja raha vahetada ning siis läks teine sada aastat et hostelis tuppa saaks ning see 28tunnine trip on ka oma jälje jätnud, et eks ma kirjutan uuesti kui midagi tarka olen ka siin teinudJ

Muide teadmiseks, siis ajavahe Eestiga on ainult 5 tundi ja minul siis 5 tundi teist taga.

                                                      Vaade hosteli rõdult

                                                      View from the balcony

                                        

Hola my english  speaking  friends. Soooo this is my blog, I used it when I was in Australia and decided to continue the same one,so that in years time it would be cool for myself to read it as well J but no need to scroll down, cuz my older posts are in estonian and few in german, but none in english.

So anyways I arrived to Buenos Aires safe and sound this morning (24th of January)and atm I am happy enough, so glad to see the sun and blue sky and it’s so warm in here, about 30 C :P as in Australia there is summer in here right now, so happy days, let the holiday begin J

My route over here was Tallinn- London-Madrid-Buenos Aires and it took me around 28 hours alltogther to get here. Thankfully the  flights were smooth and I had no long  waits in the airports, tho the last leg was 13,5 hours long and at some point in the middle of the night the turbulence was so strong and the plane was shaking(?) so hard and when I looked outside the window it was just a pitch black ocean beneath, that made me freak out a wee bit, but everything went well J

Since I didn’t do much today, then im  gonna write again in few days when I have smth better to say J

PS! The time difference with Ireland is only 3 hours behind and also I really really haven’t had any practise in english grammar since high school, so feel free to correct me if I keep making big mistakes.

Vietnam

Kui meil esialgu oli plaan Vietnamis veeta nädal, siis lõpuks jäime sinna kokku peaaegu 2ks nädalaks. Vietnam on lihtsalt nii pikk riik, et seda mööda reisides nädalaga väga kaugele ei jõua. Igatahes maandusime me Ho Chi Mingh nimelises linna, mida teatakse ka kui Saigoni ja on Vietnami suurim linn. Seal veetsime 2 ööd ja kes kunagi satub Vietnamisse minema, siis 2 ööd on isegi liiga kaua selle koha jaoks. Miks??? Sest tegu on vaid ühe suure ja kaootilise linnaga, kus väga midagi näha ega teha pole. Kuna me jõudsime õhtu hilja, siis esimene õhtu midgai ei teind ja hommikul ärgates mõtlesime, et lähme homikust sööma ja vaatame, msi toimub jne ja ma pidin südamerabanduse kohe saama, nimelt LIIKLUS Vietnamis on JUBEEEEEEEEEEEEEEEE. Konkreetselt igakord tänavat ületades mul süda ja jalad värisesid ja teisele poole teed jõudes oli väga hea end ühes tükis ja elavana tunda. Ja seda terve reisi jooksul. Valgusfoore neil on, teeradade tähistusi ka, aga ma ei usu, et keegi üldse teab, miks need sela olemas on, sest kõik sõidavad täpselt nii ja seal, kus tuju on. Aga mis kohe silma jäi, et hinnad on väga odavad seal. Peale seda esimest surmahirmus päeva otsustasime, et on aeg võimalikult kiiretsi liikuma hakata. Järgmiseks varahommikuks bronasime tuuri, kus sõitsime bussiga tükk maad eemale Mekongi jõe (mis läbib 4 v 5 Aasia riiki ja enamusi kus meie käisime) deltasse, sõitsime paadikesega jõe peal, siis käisime mingil saarel, kus meile anti kohalikku teed ja snäkke ja sai proovida maailma kõige jubedamat jooki ehk Mao veini, mida ma ei paneks raha eest ka mitte suhu, aga Stephen reaalselt jõi seda ja mitte ainult 1 korra :/ Tegu siis riisiveiniga, kuhu oli surnud madu v maod sisse pandud ja vahets nii maitse pärast ka mõni surnud lind v skorpion vms.Need nägib NIIIIIIIIII räiged välja, et ma tahtsin seda pudelit vaadates juba roopi panna, aga olen lugenud, et see vein Vietnami n-ö special on.Edasi sõitsime kanuudega ja meile anti need sealsed tüüpilised torbiku mütsid ka pähe :D see sõit päris äge oli, sest siuke väike jõeke oli ja mõlemal pool suured palmilehed, et hästi troopiline ja ilus oli. Edasi löksime mingi pere ettevõttesse, kes kookosekomme valmistavad, mille näol tegu iirise sarnaste kommidega, mulle meeldisid väga ja otsin koju ka, et kes tahab proovida, siis koputage mu uksele, sets neid palju. Järgnes lõuna ja kohalike troopiliste viljade ja tee maitsmine, kus taustal kohalikud laulsid ja mängisid pilli, kuigi see mu kõrvadele küll hästi ei mõjunud :D Sel ajal hakkas hullu padukat ka sadama, ja me õues istusime, et 1 korda aasia jooksul ma tundsin, et mul on jahe, mis oli väga meeldiv tunne ausalt öeldes. Sellega meie väike päevatripp lõppeski ja asusime tagasi Ho Chi Minghi poole, kust kell 8 läksime Magamisbussile ja asusime teele Nha Trangi poole. Magamisbussid on nagu tavaliselt bussid, suts suuremad vist, kus on väiksed narid sees 3.s reas ja nad on suht okd veetmaks ööd bussis, aga väga lühikesed, ilmselgelt mõeldud aasialastele, et ma jalad sirgu magada sela küll ei saand.

Nha Trangi sabausime hommikul kl 7 v 8 paiku, ma isegi ei tea, sets suht unes olin, aga mida ma mäletan, et juba nii vara hommikul bussist välja astudes pidin kuuma kätte sussid püsti viskama. Aga halli ja kiire Ho Chi Minghi kõrval oli Nha Trang nagu paradiis, sets taevas oli erksinine, päike säras, sinine ookean mööda linnaäärt-Supper. Me saime hotelli alles kl 11 paiku check in-ida ehk läksime kohe hommikul randa ja siis mul oli tunne, et see ongi puhkus. Hiljem käisime veel linnapeal söömad ja baaris jne ja lihtsalt lebotasime. Pidime seal alguses olema 1 öö ja järgmise päeva õhtuks oli uus ööbuss bronatud, aga hommikul helistati, et buss on katki ja me saame päev hiljem minna. Mul oli et wtf  buss läheb hommikul katki ja nad ei saa õhtuks uut organiseerida, et see kräpp+ meil suht plaanid oli, et kuhu enamvähem mis ajaks jõudma peaks. Igatahes läksime tuk-tukiga (et mingi vend väntas meid :D) büroose ja naine, kes siis tööl oli ei teadnud midagi, et buss on katki ja ütles, et buss on täis lihtsalt, aga me ei saand enam midgai teha ja pidime veel 1ks ööks jääma, kuigi hea, et see Nha Trangis juhtus, sest see mu lemmik koht Vietnamis. Päeval jälle rannas tsillisime, sela kohalikud igast asju müüvad ja üks vanem naine müüs lobsterit( ma ei mäleta kuidas eesti keeles, aga see suur oranz mereand) ja värskelt püütud oli see ning ta ise meie silme all tule peal grillis seda ja krevette, KUI luks see oli, lihtsalt päevitasime ja vaatasime kuidas meie supperluks toit valmis saab.

Õhtul bussile minnes jälle mingi jama oli, et tuli oodata, lõpuks saime bussi ja nagu poole sõidu peal välja tuli, siis see polnd päris see buss kuhu meid oleks pidanud pandama, aga see teine JÄLLE täis oli. Igatahes me magasime naris 2. Korrusel kui äkki vaatan alla, et vahekäigus inimesed istuvad, sest bussi oli mingi miljon kohalikku pandud ja neil polnd isegi ruumi, et pikali heita ja siis äkki näen, et üks roobib kotti ja terve see rida, kuskil 5 inimest hakkasid kottidesse oksendama nagu mingis doominos. NIII räme see oli, see hääl jne. pm seal bussis ma vist terve öö jooksul üldse tunnikese magada sain, sest lisaks oksendavatele kohalikele sõitis bussijuht ka nagu mingi poolearuline, et pool aega oli siuke tunne, et varsti saab hakata bussi kraavist välja lükata. Aga okei. Kuidagi me kohale jõudsime ja meie järgmiseks peatuspaigaks oli Hoi An, mille näol oli tegu vast kohaga kus näeb kõige rohkem kohalikku kultuuri. Tegu on väikse rätsepalinnaga, kus iga teine peoke on rätsepaäri. Mis mulleseal meeldis, et turg ja üleüldine elu polnud seatud ainult turistidele, et turul käis kauplemine pigem kohalike vahel. Muide see koht nii väike, et sela autodega ei saa väga liikuda, aint rolleritega ja bussijaamast hotelli minnes 3 rollerit pidime võtma, et mu kotid saaks kohale viidud :D 3. Lihtsalt sõitis ja hoidis mu kohvrit. Hästi ilus vanalinna osa on ka Hoi An-is, mis õhtuti veel eriti äge on. Kui mul kohvris rohkem ruumi oleks, siisma oleks endale jakki küll tahtnud sealt, sest asjad suht isikupärased ja teissugused olid, aga kahjuks on ülekilode tõttu minu shoppingud piiratud L

Seal olime me ainult 1 öö ja siis oli aeg edasi liikuda pealinna ehk Hanoi suunas, mis tõotas tulla kõigepikem bussisõit ja viimasest kogemusest oli mul tuju teha ükskõik mida muud, kui sinna ööbussi uuesti minna. Õnneks seekord läks veits paremini ja keegi roopi ei pand ja bussijuhil ka mõistus oli alles ja peale 17 tunnist sõitu jõudsime varahommikul Hanoisse kohale. Kui nüüd võrrelda suurlinnu Ho Chi Minghi ja Hanoid, siis kindlasti meeldis mulle Hanoi rohkem, seal on rohkem teha ja näha ning on üldse veits rohkem organiseeritud. Mõtleisme, et lähme elame hostelis, et raha veits säästa ja sela pidi üks hea olema ja tõesti ma nime enam ei mäleta aga supper hea hostel megaodavalt, central backpackers oli vist. Et soovitan soojalt ja staff rääkis normaalset ingl keelt ka.
Hanoist pidime minema tegelt Halong bay tripile, ehk plaan oli paadiga 1öö ja 2 päeva veits seilata, aga kui hakkasime bronama, siis tuli välja, et kõik reisid on tühistatud kuna mingi torm oli tulekul ja me lihstalt 2 ööd ja 3 päeva Hanois niisama tsillisime ringi.Kuna Vietnam võttis meil palju rohkem aega kui plaanitud, siis hakkas üha reaalsemaks saama, et Laost ja Kamboodžat mõlemat me küll teha ei jõua ja peale väikest uurimist otsustasime Kamboodža jätta mõneks teiseks korraks ja see natuke aega kauem Laoses veeta ja Taisse varem minna.

Aga Vietnami kohta üleüldiselt veel seda, et inimesed on hästi sõbralikud seal, aga peab ettevaatlik olema, sest KÕIK on ainult raha peal väljas. Reisimaks Vietnamis soovitaksin varuda vähemalt 2 nädalat, sest meie tegime kõike kiirustades ja aega puhkamiseks väga ei jäänud ja Hanois lihtsalt oli hull väsimus ja uni peal kogu aeg, et mõnes mõttes isegi hea, et Halong Bayd ei teind( kuigi olen kuulnud häid asju., et soovitaks teha,kellel võimalus) ja kindlasti pigem veeta aega väiksemates kohtades, mitte linnades.

Reisiga jäime mõlemad väga rahule ja Vietnam jättis väga hea mulje, kuigi jah väga väsitav oli see reis küll.

Snakewine

Ööbuss

Nha Trang

Lobster rannas :P

Malaisia

Malaisiasse saabusime kella 2 paiku öösel ja tuli välja, et Kuala Lumpuri lennujaam on linnast umbes tunnise sõidu kaugusel. Aga mis juba taksoga linna poole sõites mulle suureks üllatuseks oli, et Malaisias on kõik nii organiseeritud ja normaalne. Näiteks teed, liiklusmärgid, liiklus üleüldse. Kuna ma ei tea inimesi, kes on Malaisas käinud ja pole selle kohta varasemalt väga uurinud ka, siis ma ei osanud sinna minnes väga midgai oodata, aga peale Balit arvasin, et liiklus on vast sama kaootiline ja organiseerimata. Igatahes hotelli jõudsime alles kl 3 paiku ja hotelli bookisime ka viimasel minutil ja lootsime, et vast rotte ei jookse toas ringi, aga kohale jõudes oli kõik suppper luks. Megailus ja modernne, kuigi hommikul, kui kardinad eest ära tõmbasin, sis avastasin et vastasmaja on kerge prügila :D

Mis me tegelt Malaisias väga valesti tegime oli see, et me ei mõelnud mitte midgai ette, mis me teha tahame. Tegelt nii oligi plaan Aasias reisida, et lähme kohale ja vaatame kuhu, mida ja milla, et teeme seda mille järgi tuju on. Aga kuna M. On nii suur, siis praguseks pean kahetsusega ütlema, et meil jäi LIIGA palju nägemata ja tegemata seal. Ja ausalt öeldes on nädal sellise koha jaoks liiga lühike aeg.

Esimesel päeval ärgates olime mõlemad ikka jumala uimased lennust ja ma ei tea millest kõigest veel ja lõuna ajal üldse ei viitsind liigutada ja mõlemad esimest korda elus tellisime toateenindusega süüa. Supperluks, lihtsalt istud voodis ja söök/jook tuuakse kandikul kohale :P õhtupoole läksime Petronas Towersi, ehk Kuala Lumpuri(KL) kaksiktornide juurde. Jõudsime sinna valges, sest võrreldes Perthiga päike loojus tunde hiljem ja mitu tundi tsillisime seal ringi kuni lõpuks päike loojus ja läks pimedaks ning tornidel tuled põlema ja see oli WAOOOO. Päevavalges on nad lihtsalt 2 suurt torni minu silmis, aga pimedas kõige oma valgustusega vaatasin küll suu lahti neid. Mõlemal pool torne on park ja siis vahepeal heitsime pikali maha ja lihtsalt vaatasime neid seal lamades, see supper luks oli :P

Üks päeva otsustasime, et lähme kohalikku n-ö veeparki, mis asus linnast suts väljas. Tegu oli Sunway Lagooni nimelise kohaga ja seal olid koos veepark, lõbustuspark, loomaaed, hirmupark ja ekstreemsuste park. Ühesõnaga VÄÄÄGA suur koht. Mulle meeldis kõige rohkem veepark, sest seal oli täiega ägedaid kohti kust sai alla lasta, mu lemmik oli nt siuke kus väikse mati peal tuli kõhuli lamada ja siis jumala kõrgelt hakkas alla laskma, vahpeal olid nagu astmed, aga ümarad. Ma panen pildi ka sellest siia lõppu. Igatahes täiega äge oli. Aaa kusjures, vahepeal pandi osad liud kinni pooleks tunniks ja mingi seltskond kõndis mööda turvad ümber, Stephen veel ütles, et raudselt on mingi kohalik kuulsus, kellest meil pole aimugi ja järgmine päev mainisime hosteli tädikesele, et käisime sela pargis ja siis ta rääkis ja näitas lehest meile, et ei keegi muu kui Justin Bieber oli sel samal päeval seal pargis :D

Mis veel märkimist vajab on hirmupark. ELUSEES ma enam oma jalga siuksesse kohta ei tõsta. Igatahes sinna jõudes juba mina, suure õudukate fännina, hakkasin kilkama, et ma tahan sinna kindlasti minna. Õhtu lõpuks seadsimegi sammud hirmupargi poole ja eelnevalt arvasin, et tegu on mingi showga, mida näidatakse mõned korrad päevas, aga mitte päris... Kõigepealt kutsuti meid ukse ette (meiega koos oli veel 3 inimest) ja seletati, et a la pilte ei tohi teha jne jne ja siis tehti uksed lahti ja 2 zombiet hüppasid meile vastu. Ma üldse ei osand seda oodata ja ehmatasin nii, et jooksin kisaga vastu ust ja lõin oma käe nii valusasti ära, et üks zombidest tükk aega pärast vabandas muu ees :D Igatahes meeletu algus juba. Ukse taga olin ma täiega põnevil ja peale seda ehmatust mul süda ja käed juba värisesid nii hullult, et olin valmis tagasi pöörama, eriti kui sisse astudes tuli välja, et see teine seltskond loobuski. Aga mõtlesin, et okei, see pidi kuskil 15 min kestma, et käin ja värisen ära. Tegelt kui ma nii siin kirjutan, siis arvate vist kõik et ma hea tita olen, aga ma ei tee nalja, need zombied ja kollis sela NIIII tõetruud olid, isegi päevavalges kui nad showde vahepeal õue tulid, siis inimesed jooksid eemale. Ja pm oli seal üks suur hoone, jumala kottpime, mingite hirmsate häältega ja siis nagu mööda labürinti hakkasime käima ja siis mingid zombid äkki seinast akna avasid ja ehmatasid ja siis hakkasin järgi käima mingeid ülivärdjaid zombie häälitsusi tehes ja lõpus enne kui väja saime, siis mingi vend pööras lampi ümber (ma ei näind teda seismaski) ja tõmbas mootorsae välja. OIIII kuidas ja värisesin sela, pool aega käisin silmad kinni ringi ja pigistasin Stepheni ribisid ja kätt puruks vist. Tegelt ka, ei tundu jube aga ON.

Peale seda avastasime kusjuures maailma kõige paremad donutsid ja sealt lähedalt aga sellel ma ei peatu kauem, muidu ilastan oma läpaka täis siin. :D Aga kokkuvõtteks meie veepargi päevale, siis see jumala supper oli, ilm ka täiega hea ja siuke tunne oli, nagu oleks jälle 12 aastane vms :D

Teine päev läksime Batu koobastesse, kuhu sõitsime rongiga ja selle näol siis tegu kohalikele püha koobastega. Koopad asuvad kuskil mäe sees, et tuleb ülipikast terpist üles kõigepealt kõndida ja siis ongi suured koopad, hästi kõrged, mitte sellised kus peab a la ringi roomama.  Need päris ägedad olid, aga soovitus neile, kes kunagi Malaisiasse satuvad, siis reisibüroodes küsitakse täiesti ulme summat selle reisi eest, et 10neid kordi odavam on ise roongiga sinna minna.

Veel käisime Central marketis, mis KL-s väga tuntud ja vana koht, siis üks päeva mõtlesime, et jalutame botaanika aeda, mis pidi olema meie hostelist a la 20 min kõnd. Peale 40 mintsa ÜLIpalavas ja lämbes kuumuses jalutades küsisin ma meie „supper“ teejuht Stepheni käest kaarti ja tuli välja, et tüüp jumala valesse suunda jalutas :D :D lõpuks me kuidgai ikka kohale jõudsime, aga seal midagi väga erilist polnud.

Me vahepeal pidime hotelli vahetama, kuna meie oma oli täis bookitud ja mõtlesime, et teeme veits säästureziimi ja kolisime hostelisse, mis asus kohe ületee chinatowni marketitest, mis mulle täiega meeldisid.

Ahjaaa ja Kl-s asub HULL kaubamaja- 12 kordne ja sela kõik NIII odav on, et ebareaalne ja uskuge v mitte ma aint 1 paari pükse seal odavuse kaubamajast ostsin. Mitte et ma ei oleks rohkem leidnud, aga Malaisias on poodides siuke reegel, et asju ei tohi selga proovida. Kabiinid on olemas aga müüa ütles, et kõigepealt peab ära ostma ja siis saab alles selga proovida- MIS MÕTTEGA on mu küsimus? Igatahes võib arvata kui kuri ma olin, sest ma lihtsalt ei julgenud sela väga pimesi osta, kuna aasialased megapisikesed ja raudselt ostan ära siis midagi selga ei mahu. Mul pükstega läks õnneks. Aga jah, siiamaani ma üllatunud, et seal siuke süsteem on.

Ega me väga midagi rohkem ei teha ei jõudnudki, kahjuks. Seal nii palav ja lämbe ka, et peale 5 mintsa õues on siuke tunne, et hakkab pilti tasku viskama. Aga Malaisia mulle ise täiega meeldis, inimesed olid väga toredad ja kõik rääkisid nii head ingl. Keelt, isegi vanemad inimesed metroos hakkasid meiega ingl. Keeles rääkima euroopa ajaloost jms, et minu jaoks suur üllatus. Aga hästi organiseeritud on sela kõik, et isegi üksinda reisides saaksid kõik seal hakkama ma usun ja kindlasti tuleks varuda vähemalt 2 nädalat, sest ainuüksi juba KL-s on nii palju teha ja näha. Muideks, kohalikud söövad sela näppudega. Viimased päeval läksime ka ühte rotikasse söögikohta, kus söök serveeriti banaani lehe peale ja siis näppudega sõime seda ja supper hea toit oli ka.

Igatahes Malaisia on kindlasti see koht, kuhu ma tahaks oma elus veel korra jõuda J

Petronas Towers

Batu caves

ulme suur kaubamaja

Bali

Minu viimased tunnid Austraalias möödusid pead kätele toetades, sest lampi tekkis jube peavalu ja kui me Balile jõudsime, siis kohe magama jäin, kuigi see peale südaööd anyways oli. Hommik algas „meeldivalt“ , luugid lahti lüües avastasin, et olen jälle hakanud topelt nägema. Kes ei tea, siis umbes kord aastas juba ajast kui käisin põhikoolis näen ma aeg-ajalt topelt, ehk kui ma vaatan näiteks inimest, siis tal on 2 nina, suud jne, tundub naljakas?? EI OLE!! Ma vihkan seda, sest midgai korralikult teha ei saa, ma paar aastat tagasi oli seetõttu haiglas uuringutel ka, aga midagi ei leitud ehk diagnoositi migreen ja vsjo. Kuna tavaliselt see õnneks läheb mööda 2-4 päevaga, siis ma esialgu väga suurt paanikat ei teinud, kuna anyways oli Balil plaanis niisama puhata, rannas lesida ja pm lihtsalt lõõgastuda.(muidugi nüüd seda kirjutades võin öelda, et see oli mu elu pikim topelt nägemine, sest kestis kokku pm 2 nädalat, vahepeal oli parem ja mõned päevad nägin ok-lt siis tagasi jne, aga nüüd õnneks möödas thank god!)Aga okei, jätame terviseprobleemid mujale ja asume Bali kallale.

Ööbisime me terve aja Kuta nimelises linnakeses Denpasari lähedal (põhi lennujaam).

1. päeva me lihtsalt jalutasimegi linnapeal, käisime rannas ja söömas jne, et midagi väga erilist ei teinud.Mulle enne räägiti igal pool, et Kuta rand räpane ja kole, aga mulle küll meeldis ja midagi nii kole ei tundunud,et väga mõnus oli peale Perthi külma jälle päikese all liiva peal lesida. :P

 Ma tegelt enam päevadekaupa ei mäleta kirjutada ehk kirjutan üleüldiselt. Meie reisidest esimene oli siuke, kus autojuht tuli meile hommikul järgi ja sõidutas meid terve päeva (kokku kuskil 8h vist) saarepeal ringi. Kõigepealt läksime n-ö kohalikku teatrisse vms, kus toimus mingi tantsuline etendus ja nad ise oma pille mängisid, edasi käisime vaatasime kuidas hõbedat töödeldakse ja kunstnike pere koduaia, mis hullult igast maale täis oli.Edasi läksime kuskile kose juurde ning peale seda mu lemmik-kohvi degusteerimine, alguses ma sellest ideest väga vaimustuses polnud, kuna ei mina ega Stephen joo kohvit, aga tegu oli jällegi perefirmaga, mis ise röstis ja terve protsessi kohvi saamiseks tegid. Ja mis oli äge, et seal oli ka nt kookose ja vanilje maitselist kohvi, mis mulle isegi meeldisid, samuti oli seal erinevaid teesid, näiteks riisi ja ingveri. Seal samas toodetakse ka maailma kõige kallimat kohvi- Luwaki vms(kohvisõbrad peaks teadma) ja selle eest tuli juurde veits maksta ja ma ei tea, kui tõsi see on aga öeldi, et restodes maksab tass seda kohvi kuskil 100-150 krooni ja kuna seal sai palju odavamalt, siis mõtlesime proovida, aga savi kui kallis see on, ma never seda enam ei jooks :D Üldse mul meeletu mõte proovida oli, anyways ma vahet ei teind, kas see maailma kalleim kohvi või löfbergs lila. Ahjaaaa, see kohv on megakallis seetõttu( loodan, et ka muudel põhjustel) kuna kohvioad söödetakse mingile loomale sisse (kelle nime ma hetkel ei mäleta)ja tema siis väljastab need peale ringlust oma kehast ja siis alles hakatakse ube röstima. Aga mulle tõesti meeldis see osa päevast kõige rohkem, sest hästi tore pere oli ja osad teed ja asjad väga huvitavad.Peale kohvisid ootas meid ees lõuna üks kohas kus sai rõdul istuda ja vaadet vulkaanile nautida. Peale lõunat külastasime veel riisiterasse, mis mulle samuti väga meeldisid ja n-ö ahvimetsa, mille näol oli tegelt tegu suure pargiga, kus PALJU ahve elasid ja väikeseid banaane pea kohale tõstes ronisid nad mööda inimest üles, see päris äge oli, kuna ma pole varem ahve endal õlal hoidnud ja seal igast nunnusid ahvibeebisid oli jne, aga üks megasuur ahv kogu aeg tahtis pähe hüpata ja hirmutas mind, sets ma tahtsin et pisikesed banaani saaksid, aga see vend türraniseeris seal, nendega muidu ettevaatlik peab olema, me Stepheniga saime mõlemad hammustada ka neilt. Peale ahve oli aeg minna õhtusöögile, mis toimus Tanah loti templi juures, mille näol on templiga mis asub vees, kalju peal. Seal megailus oli, jõudsime just päikeseloojangu jaoks ja tõesti vaaaau. Meie õhtusöök asus mereanni restos kalju peal ja ausõna, see kõige romantilisem sööming mu elus vist. Kohe pärats päikeseloojangut, soojas õhus, lained vastu kaljut peksmas, pillimehed igast armastuslaule mängimas ja laua juurest laua juurde käies, küünal laual,see kõik niiiiiiiiiii ilus ja hea oli ja toit ka supper :P Peale sööki oligi aeg tagasi koju pöörduda ja midgai väga ei toimunud enam, sest kerge laiba tunne oli peale sellist trippi. Meie tuurijuht ka megatore,naljakas ja abivalmis oli, et hästi tore päev oli ja seda reisi soovitaksin ka kõigile, kes Balile satuvad, sest ühe päeva jooksul näeb päris palju ja kuuleb lugusid ja soovitusi ka kohalikult (ehk siis autojuhilt)

Järgmine päev otsustasime veespordiga tegeleda ja sõitsime täietsi Bali lõunaotsa,ühe kuurort linna ja seal tegime parasailingut( vb eesti keeles muu nimetus, aga pm, et ripud langevarju otsas ja siis paat hoogu võttes tõstab õhku ja tiirutab ringi) see päris äge oli, kuigi kui reegleid seletati, siis mul olid muud asjad mõttes ja maandumisel oleks ma äärepealt vastu katust lennand :D õnneks päris nii ei läind ja sain ilusti maale tagasi ikka. Siis sõitsime skuutritega, mingi bananaboatiga, mida öeldi, et on väga jube-jah vb kui tegu oleks 10 aastastega ja siis flying fishiga-see nagu paat aga tõstab õhku ehk nagu seisak asendis olime veel kohal, see ka päris äge oli.

Niipalju siis tuuridest, mõlemaid ma soovitaks teha, sest esimesega näeb natuke saart ja elu seal, aga veeasjad lihtsalt täiega lõbusad. Ükspäev käisime massaažis ka, peatipust varbaotsani tund aega ja aint kuskil 50-60 eeku.Ma ei suutnud oma silmi uskuda, arvasin et vale nr vms :D Viimasel päeval shoppasime veits, seal igast odavaid riideid ja ehteid on, kuigi who knows kaua need vastu peavad :D

Rohkem me midgai väga mainimisväärset ei teinudki, sest me nagunii aint 6 päeva sela olimegi- sõime paaaaaaaaaaaalju toite, sets söök sela megaodav ja megahea ja niisama puhkasime. Ilmaga ka meil täiega näkkas, sest terve aeg oli ilus sinine taevas ja väga soe, aga mitte lämbepalav.

Bali oli minu jaoks siuke koht, kuhu ma ilmtingimata tagasi ei igatse, ma ei kahetse et seal käisime ja väga nautisin seda puhkust(st, et niipalju kui on võimalik topelt nähes nautida), aga minu jaoks see nädal seal oli piisav. Miks ma väga supper vaimustuses sellest kohast pole on see, et see on läbi ja lõhki turistikas, kohalikku elu ja kultuuri seal väga ei näe, linnast välja sõites mõnes üksikus väikses külas vb ja see on ka kõik. Isegi need kohvi ja hõbeda külad on prageuseks vist elus ainult turistidele. Näiteks hõbedaküla kohta kirjutati reklaamis, et saab vaadata kuidas hõbedat töödeldakse ja kuulata selle kohta jne, aga mis reaalsus oli, et tegelt nägime seda töötlust 5minutit ja peale seda ajas müüa meid 15 minutit taga, et me sõrmuse ostaks sealt ja sama pm igal pool. Kohalikud on minu silmis küll sõbralikud aga NIIIIIIIIIIIIIIIIIII tüütud, et see ajab hulluks, nad tahavad kogu aeg ja kõike müüa ja kui muidu „ei“ öeldes lähevad kaupmehed uue kliendi juurde, siis siin hakkavad nad inimesi pm taga ajama, reaalselt nad võivad vahest 200meetrit tänaval taga kõndida ja mingit rahakotti pähe määrida. Näiteks prooviti mulle müüa meeste nokamütse ja kui ma endale jalanõusid proovisin, siis tuldi Stpeheni juurde, et ta ka midgai ostaks, ümberringi olid a la roosad plätud jms, ta vastas, et pole päris tema stiil, siis hakkas müüa ajama, et ta oma emale siis midgai viiks. Ja näiteks rannas tuleb iga 3 minuti tagant keegi, kes tahab kas peatuge, jäätist, matti v MIDA IGANES müüa. Ja ausõna ma saan aru, et see nende töö, aga nii agressiivset pealetükkimist ma pole varem näind ja see megalt väsitab. Viimased 2 päeva veetsimegi rohkem hotelli basseini ääres, sest nii kopp ees neist müügimeestest oli. Ahjaaa ja hinnaga tuleb ka kaubelda KOGU aeg, pm saab asja ostetud 3 korda väiksema hinnaga vahest, kui see mis alguses öeldakse. Ma tean, et osadele väga meeldib kaubelda ja tekitab mingisugust hasarti, siis mina siuke inimene kindlasti pole, kui kingi ostes mult küsiti et palju ma olen nõus maksma, siis minu öeldud summat isegi ei proovitud muuta, ilmselgelt mina sinna ostlema ei sobi :D

Aga ma ei taha väga halba pilti Balist maalida, sest tegelikult lihtsalt tsilliks puhkuseks on see hea koht ja näiteks sõpradega kunagi tagasi minna, et seal lihtsalt pidutseda oleks ka päris äge, sest Kuta on väga peokoht ja joogid on seal odavad ja baar baaris kinni põhitänaval, et noortele, kes tahavadki lihtsalt möllu, siis ma usun küll, et see väga hea koht.

väravad Kuta randa

Maailma kõige kallim kohvi

(Muide, kui mu tekstid segased tunduvad, siis ma kirjutan, mis hetkel pähe tuleb ja seetõttu vahest suht segane tundub mulle endalegi, kui ma kunagi hiljem neid ise loen :D)

Last one in Land down under

Ja kätte on jõudnud aeg kribada valmis minu viimane postitus Austraaliast.

Kui päris aus olla, siis midgai väga märkimisväärset ei juhtnud alates mu viimasest postitusest. Kuna hakkasime vaikselt plaanima ja mõtlema Aasia reisile, siis põhirõhk oli raha säästmisel ja seetõttu möödus enamus osa ajast töötades ja põhjus, miks me enam Austraalia siseselt trippe ei teinud peale Rottnesti oli selles, et Stephen töötas hommikupooliti ja mina tavaliselt õhtul. Muidugi reedesed päevad olid mul kaunid, kell 7 hommikul alustasin restos ja siis sama õhtu kl 9  alustasin baaris ja jõudsin koju tavaliuselt kell 5 hommikul, ehk kerge 24 tunnine päev venis kokku vahest. Tõõdest veel seda, et restorani töölt tulin viimasel vahetusel ära siuke naeratus näos, et vähe pole, kuid samas baaritööl oli just vastupidi, terve viimane vahetus oli kuidgai imelik tunne sees, kuigi parim vahetus üldse, sest me jumala lolli mängisime terve õhtu ja igast lolle pilte tegime jne, aga pm ära tulles ja kõigile tsau öeldes oli küll väga nukker, sest inimesed supper ägedad seal on, töö on lõbus, juhatajad PARIMAD ja koht ka siuke kus ma ise ka hea meelega paar drinki võtaks. Ja tegelt enne ma kogu aeg mõtlesin, et jeeeei Aasia reis on kohe kohe käes, varsti joon kuskil palmi all kokteile,(sest Perthis NIIIIII külm oli, ma reaalselt endale sooja jaki pidin ostma :D) aga viimane õhtu töölt lahkudes jõudis mulle kohale, et ma mitte ei lähe Aasiasse reisima vaid ma lahkun AUSTRAALIAST, kohast mis mulle viimased 2 aastat on koduks olnud ja kohast, mis mulle väga kalliks saanud ja siis mul korraga siuke kass peale tuli. Õnneks oli 29. Juuni ja koju minnes majakaaslased kõik juba jõid, kuna pidime linna minema minu ja Stepheni sünnipäeva sisse tähistama ning peale 2 kokteili mul endal ka tuju juba paaaaalju parem oli :D mis aga väga tark polnud, et kuna kõik olid juba tükk aega joonud selleks ajaks kui ma koju jõudsin ja valmis sain, siis ma mõtlesin, et teen suts kangemad koksid endale, et järjele saada, tagajärjeks oli see, et ma päris kiiresti olin järjel ja samuti päris kiiresti järjelt maas jälle, ehk polnud just eriti pikk õhtu :D ja sünnipäev möödus ka pool päeva voodis, sest energiat polnud, et isgei oma väikest varvast liigutada, Stephen ka tööl oli nagunii. Kui ta koju tuli, siis tõi mulle maailma kõige ägedama sünnipäeva koogi-valge shokolaadi koogi, kuhu lasi eesti lipu peale joonistada ja kirjutas eesti keeles „palju õnne Kadri“ Suppppper äge see oli :P Sünna möödus suht vaikselt, sets ma polnd ainuke, kes eelmisest õhtust energia puuduses oli. Käisime majakaaslastega pubis söömas ja pärast meiekal mõned joogid võtsime ja suht vara ma juba und nägin- vanaks vist jäänd :D Pubis muiud üks eesti tüdruk töötab ja siis tõi meile 2 shokolaadi kreemi küünlad sees ja siis nad laulsid meile sünnipäeva laulu ka keset pubi :P megaäge!

Viimased päevad niisama pakkisime ja veel ajasime reisiasju korda, mis veel lahtised olid ja tegime viimaseid kingi shoppingut. Kui lõpuks aeg minema oli hakata, siis kõik kuidagi VÄGA kiireks läks, kuna ma linnas pidin hommikul käima, siis ütlesin, et Stephen meile mingi majutuse bronaks, kuna jõudsime südaöö kanti alles Balile kohale ja pm ta on meeletult äge organiseerija. 5 minutit enne kui takso tuli, et meid lennujaama viia polnud meil mingit majutust, siis ta kuskile helistas ja õnneks asi ikka korda sai :D Muidu kes kursis pole siis meie tripp peaks välja nägema, et alustasime 3. Juuli õhtul lahkudes Austraaliast, siis edasi Bali-Malaisia-Vietnam-Laos-Kamboodža-Tai-ja 16. August EESTI.(proovin ka Aasiast blogipostitusi teha, kui keegi juhuks plaanib neisse kohtadesse kunagi minna vms, siis äkki on abiks:)) Antud hetkel kui ma seda kirjutan oleme jõudnud juba Vietnami ja ausalt öeldes olen ma hetkel väga põnevil Eestisse tulekust, oma kodust,perest,sõpradestm toidust ja üldse kodutundest.

Mis ma Austraalia kokkuvõtteks oskan öelda? Palju on öelda, aga raske on sõnadesse panna. Mäletan kui ma veel Eesti olin aastal 2010 siis ja põdesin, et raudselt ei leia tööd ja olen 2 kuu pärast Eestis tagasi, sest minu Austraaliasse mineku otsus tuli suht lampi ja organiseerimine oli ka nii ja naa, enamuse infot otsis välja Kris :D

Aga ei kahetse ma mitte midagi ning SAIN hakkama!selle peaaegu 2 aasta jooksul oli mul supppppper häid aegu, kus mõtlesin, et see ongi elu, mida ma tahan elada, samas oli ka langusi, kus mõtlesin, et mis ma üldse nii kaugele ronisin, aga kokkuvõtteks ei kahetse ma MITTE midgai, kui saaksin kõike otsast alustada, teeksin kõik samamoodi, sest need inimesed, keda ma seal kohtasin jäävad mu mällu, mõtetesse ja südamesse veel VÄGA kauaks, seiklused, mida ma Eestisse jäädes poleks iial kogenud ,kohad kus ma käisin ning üldse see elulaad, et kõik oli nii tsill ja rutiinivaba. Kui tekkiski rutiin, oli see märk sellest, et aeg on uude kohta kolida :D

Tegelt võlgnen palju ka Krisile, kes oli supper reisikaaslane ning ilma kelleta ma ei tea, kas mul oleks olnud julgust nii kaugele kolida.

Parim töökoht!

meie maja Perthis

Ühesõnaga-nägin koalisid, kängurusid, proovisin surfi, nautisin päikest, töötasin farmis, hakkasin veggiemite armastama ja üldse nautisin elu ja nagu öeldakse, nüüd mul on mida lastelastele rääkida :P

Näeme Eestis juba 16. August!!!!!!!!!!!!!!!!!! J