Panama 🇵🇦

Panama, Panama, Panama. Ei oodanud suurt midagi sellest riigist ning tundus lihtsalt tee Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, mille plaanisin esialgu umbes nädalaga pigem tempokalt läbi trippida. Kuidagi märkamatult sai nädalast kaks ning hetkel soovitan ma Panamat kahe käega ning üllatusin korduvalt positiivselt. Hondurasest Panamasse oli teekond aga pikk, lausa väga pikk ja väsitav ning oli üks tore nädalavahetus, mille veetsin suuremalt jaolt bussides selga kõveraks istudes. Nimelt olen korduvalt juba maininud, et siinkandis on lennud väga krõbedate hindadega (a la 500 euri oleks keskmiselt olnud mul lennata koos vahemaandumisega) ja kuna soov oli alustada täiesti põhja Panamast, aga lennud olid Panama Citysse ehk oli mõttetu maksta hingehinda, et sinna lennata ja siis 10h buss võtta samas suunas tagasi, kust lendasin EHK tundus targem (ja kindlasti odavam) liikuda bussiga Hondurasest Panama suunas. Aga kellel kaart hästi peas, siis vahele jäävad Nicaragua ja Costa Rica, mida mul sel reisil plaan külastada ei olnud, sest märts 2022 juba käisin need riigid läbi ehk tuli lihtsalt väga pikk bussireis koos kolme erineva piiriületusega. Aga kohale ma jõudsin ja esimene sihtkoht oli Bocas del Toro saarestik põhjas. Leidsin sealt suht kohe väga toreda inglise ja šveitsi seltskonna ning planeeritud neli päeva asendus nädalaga, mille sisse mahtusid imelised rannapäevad, ühe sünnipäeva tähistamine, tantsimine kuniks jalad lõid tuld, jalgrattaga tolmus mööda auklikke kruusateid randade avastamine, suures koguses imemaitsvaid mereande ning palju muud. Bocases on ka üks rand Playa Estrella (ehk tähekese rand), kus ongi reaalselt kristallselges vees megalt meritähekesi. See rand oli imeilus, üks ilusamaid, kus ma oma elus käinud olen ning ranna taga džunglis nägime laiskloomi ning ahve puude otsas turnimas.

Bocases sain ka elu kõige jubedama hostelikogemuse. Ühel esimestest öödest hakksin mina just magama jääma, kui äkki käis megasuur kolksatus ning oli näha, et keegi kukkus põrandale, aga kuna oli pime, siis ei saanud aru, et mis täpselt toimub. Kiire paanika, et kus lüliti asub, sest enamus oli too sama päev sinna alles kolinud. Kui lõpuks lüliti leidsime oli vaatepilt suht jube. Üks neiu põrandal kõige veidramas asendis tõmblemas, näost sinine, proovides hingata ning ta lõi kukkudes pea ära ehk põrand ja ta pea olid lisaks veel verised ka. See vaatepilt oli kohutav ning keegi ei osanud midagi teha ega kuidagi olla. Mingi hetk me enam ei saanud aru, kas ta üldse elab ja toas oli uus paanika, et mis on kiirabi number. Õnneks, ma ei tea mis tähtede poolt kingitusena, aga meie hostelis elas üks arst Saksamaalt ning tema tuli ja reaalselt päästis selle olukorra. Kuna neiu kukkus ukse ette, siis me ei saanud toast välja ka, sest arst hoidis teda ühes asendis ehk ilma naljata, see tuba kahanes sekunditega ning õhku jäi aina vähemaks. Lõpp hea, kõik hea, sest tüdrukuga sai kõik korda, kuid magamisest ei tulnud too öö enam midagi välja ning see pilt mu peas kummitas ja tekitas judinaid veel mitu päeva. Päev peale seda käisimegi Estralla rannas ning see oli imeline nagu juba mainitud, kuid iga veidi aja tagant tulid eelneva öö flashbackid tulid jälle tagasi. Mingi hetk tundsin, et pean kellegi koduse häält kuulma ning tegime emaga kõne ja peale seda hakkas see jube öö mu peast alles vaikselt kaduma. Mõtlesin tükk aega, kas kirjutan sellest siia või ei, kuid otsustasin jaa poolt sellepärast, et minul tuli too öö voodis edasi-tagasi keerates mõte Eestisse tagasi jõudes minna esmaabi koolitusele. Juhilubade jaoks kunagi ammu sai see tehtud, kuid ilmselgelt too öö näitas, et midagi ma teha ei oskaks ning tuleviku jaoks oleks parem, kui ma reaalselt oskaks inimest hädas aidata, mitte tardunud keha ja klaasistunud pilguga vaid vaadata ja sisemist paanikat all suruda. Samal ajal, kui see tüdruk seal maas oli küsisid kõik minult, et kas mul on kõik korras, see võib-olla annab aimu, kui valge ja kohkunud ja seal näost olla võisin. Võib-olla tunneb ka keegi teine seda lugedes, et esmaabi koolitus on midagi, mida võiks meelde tuletada ja soovib minuga joinida, sest iial ei tea millal sellest kasu võib olla. Peale Bocase rannapuhkust liikusin Boquete nimelisse mägikülakesse ning arvestades, et see veider tunne oli veel veidi endal sees, siis Boquete kohapealt on üks super kriipi lugu kadunud backpackeritest, mida mul oli kindlasti vaja esimene öö enne magamaminekut lugeda ja pilte vaadata ehk Boquete oli ja jäi minu jaoks väga veidra vaibiga kohaks, kust ma peale kolme päeva täitsa ootasin edasi liikumist. Kuigi, kui keegi sinna satub, siis tegelikult on tegu armsa külakesega mägede vahel, kus saab teha palju erinevaid matkaradu ning koht veidi aktiivsemaks puhkuseks, kuid soojalt soovitan neid lugusid googeldada peale selle koha külastamist.

Edasi viis minu tee Panama Citysse ning city it is, megapalju suuri hooneid ja inimesi, kuid suurt ma sellest ei arvanud ning Panama City on reisijate jaoks enamjaolt hea vaid lennuühendusteks ning seal pikalt ei olda. Üks kohustuslik asi Panama Citys on muidugi Panama kanal, mille kohta räägitit, et see suht mõttetu vaatamisväärsus. Kuna selle külastamine maksis üle 17 dollari, siis käis küll peast läbi, et kas reaalselt on mõtet sinna minna, kuid mulle väga meeldis. Jah, kanali vaatamine ise on suht pointless. Rahvas täiesti pöördes ja lahmivad pilte teha (mina ka ilmselgelt) sellest, et lambi laevad sõidavad mööda. Aga hiljem oli 3D-s film sellest, et millal, miks ja kuidas kanali ehitamine toimus ning peale selle vaatamist küll tekkis totaalne wow tunne. Seda muidugi saab ka niisama netist uurida ja videosid vaadata, et ei pea ilmtingimata Panamasse lendama, kuid mina olin väga lõppkokkuvõttes väga rahul selle külastusega.

Järgmine petus oli San Blasi saarestik, mis asub paari tunni kaugusel linnast ning on Panama pärl. Kuna tripid sinna olid väga kallid, siis kaalusin ja mõtlesin, et kas tasub San Blasile minna ning täna ma olen 110% õnnelik, et läksin. Tegu on reaalselt kõige ilusama kohaga maamunal, mida minu silmad on näinud. Kujutage ette kõige ilusamaid paradiisi postkaarte- see oli iga silmapilgutus San Blasil. Saarestik koosneb 365st saarekesest, mõni neid asustatud, teine aga vaid 10 meetrise läbimõõduga. Jäin sinna üheks ööks, kus ühel neist pisikestest saartest magasime telkides ning esialgu arvasin, et haudun ära seal, siis tegelikkuses polnud ma ammu nii hästi maganud. San Blasil sai taaskord palju maitsvat kala süüa, snorgeldada, värsket kookosvett juua, ujuda, (liiga) palju päikest, õhtul valgusreostusest puutumata tähistäevast ja kuud vaadata ning lihtsalt olla maailmast 40ks tunniks täiesti ära lõigatud. Imeline koht siin päikese all. Ka praegu seda kirjutades tuleb naeratus näkku kõike seda ilu meenutades.

Ning sellega minu kaks nädalat Panamas lõpule jõudiski. Sai ilu, paanikat, nalja, seiklusi, puhata- põhimõttelist mahtus sinna kahe nädal sisse emotsioone pea igast spektri otsast. Panama on koht, mida kindlasti soovitaksin puhkuseks kaaluda, sest seal on 12/10st rannad, mäed, max city, lihtne kohtade vahel reisida ja hea lennuühendus.