Sloveenia/ Slovenia 🇸🇮

Peale veidrikut, kes meid peale Sloveenia piiripunkti maha pani, leidsime end taaskord kiirteelt. Mina hakkasin kiiresti „Ljubljana“ silti joonistama ning Annika viskas näpu püsti. Sekundiga kui silt sai valmis, saime ka autole. Seekord väga toredale mehele, kes rääkis meile hästi palju Sloveenia kultuurist, elust ja olust. Hostel, kus me peatusime oli supperluks, üks parimaid, kus me oma tripi ajal peatusime. Viskasime kotid ära ja läksime kohe linna peale. Iga reede õhtu toimub Ljubljanas „open kitchen“ ehk turu moodi üritus, kus erinevad restod, kohvikud ja baarid tulid oma asju müüma. Minu terav silm märkas juba kaugelt, et väga soodsalt on müügis minu lemmikkokteil, mida me kohe paar tükki sisse ajasime, et õiget reede vaibi saada. Edasi läksime ühte vabaõhu baari, kus mängiti live muusikat ning võtsime veel seal paar drinki ja nautisime õhtut. Mingi hetk mõtlesime, et läheks ka kluppi ja olles enne välja uurinud, kus täna hea pidu on, viskasime aadressi mapsi ja hakkasime trippima, kuniks a la 50 pubiralli inimest meile vastu tulid ja teises suunas liikusid. Mõtlesime et hmmmm, siin on miskit mäda ja jäime asja uurima kui üks kohalik poiss meiega juttu tuli ajama ja viis õigesse kohta ära. Tantsida sai too öö korralikult ja kui hommikul kl 10 ärkasime näitas mu sammulugeja selleks päevaks juba 18 000 sammu. Oma hostelist pidime välja minema ja TERVE Ljubljana oli välja müüdud majutuse kohapealt. Meie aga tundsime, et pole veel selle kohaga lõpetanud ja tahaks veel üheks ööks jääda. Lõpuks saime 2 voodit 4km linnast väljas ja koht ise oli super veider, meil aga näkkas ja kedagi teist meie tuppa ei tulnud too öö, et saime justkui privaattoa. Kuna oli laupäev, siis läksime võtsime poest kohalikku veini, trippisime meeletu kuumaga Ljubljana tippu ehk kindluse juurde ja imetledes vaadet sellele imeilusale linnale tegime me veinidega 1-0. Liikusime tagasi alla ja saime lampi tuttavaks 1 soome ja 2 usakaga, kellega trippisime eriti veidrasse hoodi. Tahaks öelda, et midagi telliskivi sarnast hipsterikat, aga see ikka väga underground koht oli. Annika vahepeal trippis koju, me läksime veel kuskile katusebaari ja siis kl 3.30 paiku hakkasin ma ka sinna meie karuperse kohta minema. Kuna mul sularaha oli otsas ja pangaautomaate ma ei näind kuskil, siis trippisingi üksinda jala selle maa ära. Koju jõudes oli siuke tunne nagu võiks kiirkõndijana karjääri proovida.
Õnneks asus meie hostel linnast väljas õiges suunas ning pühapäeva hommikul väsimust trotsides oli meil ainult paar sammu Horvaatiasse viiva maanteeni. Esimese autoga saime ainult 10 minutit edasi ning olime JÄLLE keset kiirteed ( see nagu meie special juba- kiirteel ja linnas sees hääletamine). Saime õnneks väga kiiresti mingi mehe peale, kes ingl keelt ei rääkinud üldse ja ma siis purssisin taga saksa keelt, mida ta ka väga hästi ei osanud, aga saime suheldud vähemalt. Mingi hetk kuulas ta liiklusuudiseid ja hakkas toolil hüppama ja meie poole näitama. Ma alguses ei saanud aru, et mis tal nüüd viga hakkas, siis läbi oma elevuse seletas, et uudistes oli öeldud, et 2 tüdrukut hääletavad Ljubljana juures. Meil Annikaga tõmbusid näod valgeks, et miks selline asi üldse uudistes on ja siis ta seletas, et Sloveenia kiirteel on hääletamine väga seaduse vastane ja trahv oleks 300 euri näkku. Meie soov tagasi teele minna oli suur null ning see tüüp ütles, et ta peab oma rekkkale järgi minema ja siis sõidab nagunii laadungiga Rumeenia poole ehk me saaks temaga piirini, AGA rekkates ei tohi üle 2 inimese olla (meil eelnevalt väga jopanud) ning me tegime otsuse, mida mina arvasin, et selle tripi jooksul ei juhtu kordagi ning läksime lahku. Mina sõitsin selle tüübi rekkas piirini ja Annika läks ta sõbra omasse. Õnneks läks kõik hästi, kuigi ma tean kui loll otsus see oli aga peale seda uudiste jama ei tahtnud enne Horvaatiat küll enam teele tagasi minna. Kuigi selle tripi ajal olin ma kõige rohkem vihane, mis ma seal üldse olin. Nimelt ootasime me tema sõpra, kes pidavat elama 30km kaugusel lõpuks kokku peaaegu 2 tundi, mille jooksul me oleks jõudnud juba Horvaatiasse kuskile ning kuna ei olime taaskord eikusagimaal rekka garaažide juures, siis tekkis nii lõksus tunne, et me esiteks teeme niigi lolli otsuse ja nüüd me ei saa sealt ära ka.
Nad viskasid meid maha paarsada meetrit enne piiri ja meil oli et wtf, arvasime et saame üle nendega ja nüüd olime ikka kuskil kiirtee bensukas. Mõtlesime, et hea küll suva, kõnnime siis üle piiri, aga kuumus oli tappev ja ma seljaga kõndides viskasin näpu püsti ja üks naine jäi seisma ja temaga saime Horvaatiasse.
Sloveenia kohta jätkub mul ainult häid sõnu. Taaskord ei osanud ma midagi oodata ja täiesti armusin Ljubljanasse ära. Armas linn, melu käib, sõbralikud kohalikud. Ljubljana on vaieldamatult minu lemmiklinn selle tripi jooksul.

After the creep dropped us off we found   ourselves on the highway again. But we were picked up very quickly by such a nice slovenian guy, who told us so much about slovenian culture. Our hostel in Ljubljana was soo good, one of the best we stayed in during our trip. As soon as we had dropped off our bags and showered we made our way to a market place, where an „open kitchen“ took place. It is an every Friday event where local restaurants, bars and cafes come and sell their stuff outdoors. Quickly I spotted my fav coctail sold quite cheaply and we had few to start the Friday night. Afterwards we went to an outdoor bar, where live music was played and just enjoyed our first night in Ljubljana. That was one of those moments in life where you think that things are just prefect. Then we decided to go to a club and had previously found out what is the best place to go and opened our maps and started walking there. One moment a massive punch of pub crawl people walked past us to the opposite direction and we were like, hmmm there is smth wrong in here, because we were supposed to go to the same place. We stopped and started to look where to go when a local guy came to talk to us and ended up partying with us all night and taking us to the right places. 
Next morning we had to check out. When I woke at 10am my stepcounter showed already 18 000 steps. Unfortunately the whole Ljubljana was sold out and we had no idea what to do. We did not wanted to leave Ljubljana yet, but there was just no place to stay. Finally after me sleeping in the hostel couch we found a place 4km out of the town. For the sunset we got some local wine and climbed on the top of Ljubljana to the castle, enjoyed the view to the gorgeous Ljubljana and good company. On our way down we met a finnish and 2 american guys and went to the weirdest area in Ljubljana to a total underground party area. Annika went home and we went to a rooftop bar and around 3.30 I started to go home. I had no cash left at this point and started to walk in hope to find an atm, but there was none so I ended up walking the whole way back to our in-the-middle-of-nowhere hostel. I should seriously consider a career in speed walking after that night. Next day we made our way to the road again and were aiming to go to Zadar in Croatia. First guy who picked us up took us only 10 minutes further and once again we were on a highway ( our specialities are highways and inside the towns hitchhiking). Thankfully we were picked up quickly by a guy who didn’t speak any english, so I was communicating in german with him, although we wasn’t that good in german either. Suddenly he started to jump on his seat, getting proper excited and pointed at us. We had no glue what is going on, when next to his excitement he explained that on traffic news on the radio it was told that two girls are hitchhiking next to Ljubljana. Our faces were priceless at that moment. I asked why even is such a thing  on news and aparently it is very illegal to hitchhike on highways in Slovenia and the fine can be up to 300 euros per person. Well safe to say that after that announcement we had no motivation to go back to the road in Slovenia anymore. Our driver said that he has to pick up his lory but is heading towards Romania so he can take us to the border, BUT only 2 people are allowed to be in trucks so me and Annika did something I thought we will defo not going to do on this trip and we went separately. I went with this guy’s truck and Annika went with one of his friend’s truck. I know it is stupid, but after the radio news we just wanted to get over the border. But beforehand we had to wait his friend, who apparently lived 30km away, for almost 2 hours. We were boiling since it was such a waste of time for us and we were wrecked from the night before. And then they dropped us off few hundered meters before the border. We were like , okay let’s just walk over, but it was so hot and we were proper pissed off after all that waiting so we didn’t even face the cars and I just put my finger up and very surprisingly a woman picked us up and took us over the border.
Slovenia itself is amazing and Ljubljana is defo my favourite spot on this trip. I did not know what to expect from this place at all and totally fell in love to it. Such a beautiful, vibrant city with so friendly people. Another hidden pearl of Europe.

Austria 🇦🇹

Viinis veetsime kokku 2 ööd ning õnneks saime ühe Annika sõbranna tuttava juurde, kes oli supper tore. Esimesel õhtul kohale jõudes olime me Annikaga laibad nagu peaaegu igakord kuskile kohale jõudes ning ainuke soov oli voodisse pikali heita. Sellel õhtul oli aga meie hosti ühel sõbrannal sünnipäev ning voodi asendus baariga hoopis, õnneks mitte väga kauaks. Järgmine päev oli plaan teha üks korralik tuur läbi Viini ning ojaaaaa kui korralikuks see kujunes. Täpselt nii, et me trippisime ringi kuskil 10 tundi ning tagasi koju jõudes keegi ei rääkinud sõnagi, sest energiat oli alles suur ümmargune null ainult. Kõigepealt alustasime Schönbrunni nimelisest lossist, mis on pmst Viini variant Versaillest või Peterhofist ning seal olles arvasin ma päriselt, et viskan vist pildi taskusse varsti, sest kuuma oli kuskil 35 ringis ning õhk ei liikunud absoluutselt. Edasi rentisime jalgrattad ja vurasime läbi linna vaadates ära põhikohad ning siis seadsime suuna Doonau jõe äärde kus sai lõpuks kaheks sekundiks jahutust. Nimelt mulle üllatuseks, siis Viini rahvas käib seal ujumas ja päevitamas. Viin on supppper ilus linn ning samuti koht kuhu tahaks jõulude paiku tagasi tulla, kui igal pool jõuluturud on. Samuti nautisin ma Viinis olles saksa keelt taaskord üle pika aja. Ka ise sai päris palju räägitud ning pole see midagi nii roostes nagu ma arvasin.
Järgmine hommik pidi meie host kl 10 lahkuna ning mõtlesime ka Ljubljana poole teele asuda kuid kaks kanapead tuuril nagu me oleme, siis alles majast välja astudes hakkasime mõtlema, et oot-oot aga kust me üldse hääletada saame, sest Viin on ju megasuur. Kuidagi mingi koha me lõpuks välja pusisime, aga maps näitas, et sinna on metroodega 2h trippimist ja me siis otsustasime, et see oleks liiga aja ja rahakulukas meile ning me rendime uuesti rattad. Nii me siis surusime oma ilmselgelt liiga suured seljakotid ratta korvi, mina ees ühe silmaga telefonist mapsi jälgides, teisega teed, vurasime võimalikult kaugele kui pidime rattad ära andma ja siis veel kõndisime päääris korraliku maa, et tee äärde jõuda ning lõpuks võssist välja hüpates avastasime, et me ikka liiga linnas sees, aga selleks ajaks olime me ikkagist üle 2h trippinud ja tahtsime lihtsalt auto peale saada ning bussipeatuses kõikide inimeste ees viskasime näpu püsti😁. Õnneks saime paari minutiga peale ning 2 austria meest viskasid meid ära Grazi, seal totaalselt kesklinna. Jälle trippisime veits edasi kuni enam ei viitsind ja leidsime uue bussipeatuse kust võttis üks hipiema meid oma minubussi ja viis linnast välja. Taaskord olime keset kiirteed, saime mingi imeliku autole kes tsekkis terve tee meie jalgu kuid õnneks temaga pikalt ei pidand sõitma ja ta viis meid üle Sloveenia piiri.

In Vienna we were lucky and could stay at one of Annikas friend's place who was super nice and showed us A LOT of Vienna in those two days. First night when we got there we were wrecked as per usual and only thing we could think of was a bed. But our host had a friend, who had a birthday and bed was quickly replaced with a bar. Next morning we did a city tour and I honestly think we did pretty much most of the touristy things within one day. Altogether we were away for about 10 hours. At first we went to see the Schönbrunn castle, where I actually thought I might pass out, because it was around 35 degrees outside and no wind whatsoever. After that we rented bikes and cycled to the main spots in Vienna. When the heath got to all of us we decided to go for a swim in Danube river, which was well needed by that point. After we cycled more until we walked home and none of us wasn't saying anything since we were totally out of energy.
Next morning our host had to leave at 10am and we decided to hit the road again as well and make our way to Ljubljana, but two "let's go with the flow" persons as we are, we realised we have no glue where to go. Finally we found a road towards Slovenia, but it showed 2hours with metros, which was too long and expensive to swap them and we though we came up with a brilliant idea- let's cycle there. So we squeezed our clearly way too big bags into the basket and started cycling in Vienna city with me infront, one hand holding the phone and looking maps and other trying to stay on the road. We cycled as far as we could before we had to return the bikes and then walked for ages. By the time we got where needed we realized we are still pretty much in the city, Vienna is just that massive. But we couldn't be bothered walking anymore and just started to hitchhike from the bus stop over there infront of all the people waiting for a bus😁. Thankfully we were picked up quite quickly and the guys to us to Graz and dropped us off in the city center, agaaaaaain 😑. So we walked a little bit and just started hitchhiking again. This time a super  cool hippie mom picked us up with her van and took us outside of the city. Where we got to a car with a little weirdo who too obviously checked out our legs the whole ride. Thankfully we only had a short ride with him and he took us on the other side of the boarder.
Vienna is such a lovely city with beautiful buildings and I would love to go back one day, but maybe around christmas next time. Austria was also so homie to me because of german and it was sooo good to practise it again, it is not even as rusty as I thought it might be and it was so much easier with the cars as well, since everyone who picked us up there spoke hardly any english.

Slovakkia/ Slovakia🇸🇰

Slovakkia on super ilus. Üks alahinnatumaid kohti Euroopas ma ütleks.
Aga alustades meie Slovakkia seiklustest, siis viimane auto, kes meid Krakowi juurest peale võttis osutas meile jälle teene ning viis meid Poola-Slovakkia piiripunktini, kus valitses TÜHJUS. Esiteks asusime me peaaegu peadpidi pilvedes, kuna olime Tatra mägedes, seal oli päris külm, niiske ja autosid liikus super vähe. Kuigi me olime umbkaudu 30km oma sihtmärgist, siis täiesti mägedes hääletamiseks me valmis ei olnud ja esialgu sõitsid ka need üksikud autod meist mööda. Lõpuks jõudsime Popradi 4 erineva autoga. Kui me Poolas sõitsime terve riigi läbi sama arvu autoga, siia nüüd oli 30km jaoks vaja 4 autot 😄
Poprad ja selle lähiümbrus on lihtsalt WOW. See on koht, kuhu tahaks kindlasti kunagi lauatama või suusatama tulla. Kõige idüllilisemad väikesed mäekülakesed  oma suusakuurortitega asuvad seal. Popradisse jäime kokku kaheks ööks. Teisel päeval sõitsimegi rongiga ühte nendest küladest ning läksime köisraudteega päris kõrgele mägedesse, kus vaated võtsid lihtsalt sõnatuks. Sõime ka palju kohalikku toitu, milleks on pelmeenide sarnased asjad aga juustukastme, peekoni ja hapukapsaga.
Kolmandal päeval läksime kohalikku veeparki ning kuna temperatuur oli 35, siis oli päris mõnus bassu ääres lebotada ja ujuda. Pealelõunat asusime Bratislava poole teele. Selle ulme kuumusega trippisime tee äärde ning seisime, kärssasime, seisine veel, hakkasime mõtlema et wtf ja kärsassime veel rohkem. Nimelt seisime oma kohakeses 50 minutit, mille jooksul peatus 8 autot, aga keegi ei läinud Bratislava poolegi. Lõpuks tuli välja, et ilmselgelt oli päike meile vist pähe hakanud, sest me seisime täiesti vale tee ääres, kus märk näitas küll Bratislava peale, aga tagasipöördega. Trippisime siis õigesse suunda ning palavus selleks hetkeks tahtis juba pildi taskusse visata ning ma ajasin kiirteele pööramise ringil näpu püsti kuna me ei viitsinud enam kõndida. Kohe jäigi auto seisma õnneks, aga ta ütles, et peab midagi kuskilt tooma ning viis meid väiksesse külakesse ja hakkas oma kaubikule asju laadima. Ja siis tegi teises kohas sama ja me lihtsalt passisime ja ootasime. Tagasi teele jõudes mõtlesime, et ei viitsi temaga enam trippida, kui ta igal pool peatub ja kuna nagunii läks teise kohta ka. Ning taaskord avastasime end keset kiirteed, kust meist ülihelikiirusel mööda tuhiseti. Peale 20min saime peale kuid siiski mitte Bratislavasse. Zilina nimelises kohas hakkasime jälle hääletama. Saine kaubikule, kus juht oli super põnevil välismaalastega kohtumisest, kuigi ta inglise keel oli suht olematu. Ma istusin ta kõrval ja tundus nagu mulle oleks ristküsitlust tehtud, kõike tahtis Eesti kohta teada, hakkas googeldama ning näitas mulle lambi majade pilte ning küsis, kas see on Tallinn, mul et ma ei tea, võib-olla, ma igat maja seal ei tea. Siis näitas meile oma perest pilte, lasi Slovakkia folki ja uusi hitte, palus, et ma laseks youtubest eesti diskot ja see kõik toimus päeval, mil me olime täiesti laibad ja oleks ammmmmu tahtnud Bratislavas kohal olla. Ka tema ei läinud sinna vaid pani meid taaskord kiirteel maha ( kus hääletamine on ebaseaduslik ja trahv on 50 euri nagu me ühelt juhilt teada saime). Seekord oli päike loojunud ja meil oli a la 10-15min enne kui väljas läks pimedaks. Õnneks saime kiiresti peale ja seekord Bratislavasse, kuigi vahepeal tundus, et keegi vist ei sõidagi sinna.
Sinna jõudes läksime korra välja, aga mu pea oli päiksest ja kuumast suht valus ja ma leidsin kiiresti tagasi tee voodini. Järgmine päev trippisime terve päeva linnapeal, mis on supppppper armas. Koht, kuhu tahaks nädalavahetusel tagasi tulla kunagi. Ning õhtul hakkasime trippima Viini poole, mis ainult tunniajase tee kaugusel.
Slovakkialt ei osanud ma midagi oodata, kuid see koht üllatas mind väga positiivselt.

Slovakia is a hidden gem of Europe and one of the most underrated places here.
As I finished my last post then we got dropped off jn a border of Poland and Slovakia, which was high up in the Tatra mountains. Our heads were pretty much in clouds, it was damp, cold, we were hangovered and there was hardly any traffic up there. So the situation looked not great😁
We were only about 30km from our next destination, but we got there eventually with 4 different cars. Our next stop was a little town called Poprad, which was a small place on the bottom of Tatra mountains. This whole area is so beautiful  with the most idyllic little ski villages. I would love to come back here one day for a ski or snowboard holiday, I reckon this place is even more amazing during the winter.
We stayed there for 2 nights and on our first full day we took a train up to one of the villages and a cable car to the mountains. The views from there were amazing. We were lucky and got a nice and sunny day as well. On the seond day we went to the local aquapark and spent the afternoon by the pool and swimming, which was great since it was 35 degrees outside. In the afternoon we made our way back to the road and were planning to go to Bratislava. After standing by the road for 50 minutes( in this heat!!!) and 8 cars had stopped but none of them went to Bratislava, we realised we were on a wrong road. So we started to walk to the right road, but my head was sore and shoulders were red, so we had no motivation to walk much and I just put my finger up in a round road to the highway- the most unconveinent place to stop, but we were lucky and got into the car. The driver took us to nearby village and was loading stuff on and off from his van, while we were just sitting and waiting. When he got back to the road we asked to be dropped off, since we wasted so much time with his stops and he didn't go to Bratislava anyways. And once again we found ourselves in the middle of a highway, by this point sooo sick of the sun and heath. Luckily we got into a car after 20min and he drove faaaaaaaast. He had like 180km/h half the way, but once again he didn't go to Bratislava. Next driver spoke hardly any english, but was so exited to meet foreigners. He started to google about Estonia and Tallinn, played us Slovakian folk and pop music, asked us to play Estonian disco music, showed us his family photos etc. Such a nice guy, but as said, that day had lasted already too long for us. He dropped us off 60km from Bratislava and again we were on the highway, this time we had only 10-15minutes before it got dark outside. Thankfully we got into a car very quickly and this time to the right place. We got there 10pm and went out for a drink, but my head for sore so I found a way back to my bed very quickly. Next day we were walking to to castle and around Bratislava the whole day. Such a nice city! I would really like to come back for the weekend and I have night out there, so many nice outside bars and terraces. In the evening we made our way to Vienna, since it is only an hour away.
I had no thoughts about Slovakia before we came here, but I am so positively surprised how nice this country.

Poola/ Poland 🇵🇱

Nagu eelmise postituse lõpus mainisin, siis olime juba teel Poola. See päev venis oi-oi kui pikaks. Kõigepealt lahkudes Kaunasest saime edasi 10km ning olime kuskil bensuka juures aga suht ei-kusagimaal. Õnneks peatus seal Poola rekka, kes meid peale võttis ja umbes 3h Poola piirist edasi viis. Mul oli eriti lebola seal voodis tukkuda kui Annika purssis juhiga, kes inglise keelt ei rääkind, midagigi suhelda. Lõpuks pani ta meid maha keset kiirteed, kui ta ise kuskile linnakese peale pidi ära pöörama ja nii me seal siis seisime nagu puuga pähe saanud, et sinna me vist jäämegi, kuna peatumiseks väga head kohta polnud ja kõik tuhisesid meist nagu raketid seal mööda. Olukorra tegid veel paremaks saabuvad vihmapilved. Kuid taaskord meil näkkas ja juba 5 min hiljem jäi auto seisma. Annika suutis enne autosse istumist ukse ära lõhkuda ning ma juba olin valmis uuesti sinna keset kiirteed seisma,kui juht oli supppppper tore ja vastas ainult et "no problem". Temaga saime Varssavisse ning, et ta meie nahka juba niigi palju polnud päästnud, viis ta meid teisele poole Varssavit, kust me saime hakata Krakowi poole edasi hääletama. Ausõna, see mees lihtsalt oli kui taeva kingitus too päev. Ja sealt samast teeotsast saime ka suht kohe auto peale, kes viis otse Krakowisse. Kuna me polnd kindlad, kas me sinna üldse jõuame või peame Varssavis ööbima, siis alles autos hakkasime majutust otsima ja ohooò, reede õhtu ja pea midagi järgi polnud (hiljem tuli välja, et Poolas oli pikk nv+2 suurt kontserti, seetõttu oli kõik välja müüdud). Lõpuks saime hosteli kuskil 10km linnakeskusest, a la Õismäe sarnases hoodis ja juht viskas meid sinna ära ehk supper näkkas meil too päev ikka. Kokku trippisime umbes 800km.
Järgmine päev kolisime linnale lähemale, päeva veetsime Krakowi peal süües ja snäkkides (tundub nagu me oleks paksukeste suvelaagrisse tulnud 😄) Vahepeal sattusime täiesti juhuslikult ühte pulma. Ma ütlesin, et lähne vaatame ühte kirikusse sisse ning äkitselt mingi mees juhatas meid ettepoole, et vahekäik tuleb vabaks teha ning 10min hiljem kõndis pruut altari ette. Supper lamp. Õhtul vedasin Annika ta elu esimesele pubirallile, mis oli väga äge ja igast põnevate inimestega.
Pühapäeval kerget väsimust trotsides ajasime kotid selga ja asusime Slovakkia poole. Saime linnapiiride seest (kuna me rohkem ei viitsinud jalutada😁) autole, kes taaskord tegi endale suure ringi ja viis meid piiripunktini ära. Ausõna, poolakad on niiiiiiiii sõbralikud ja toredad. Kuigi enamus, kes meid peale võtsid, ei rääkinud inglise keelt üldse, siis ikka viisid meid ekstra kuhu meil oli vaja. 🇵🇱

 As said in my last post, we were on our way to Poland. This day ended up lasting forever and ever. We started our day from Kaunas and first car took us only 10km, thankfully a polish truckdriver stopped and took us to Poland. This was a super comfy ride, since I was able to nap in a bed, whilst Annika tried to communicate with the driver and he spoke no english whatsoever. We drove around 4 hours with him and he dropped us off in the middle of a highway, when he had to turn away and we stood there, bit schocked, because firstly it is illegal to hitchhike in Poland and especially on highways since cars are not allowed to stop. And the rainclouds coming towards us made the situation even worse. Thankfully a car stopped only 5 minutes after we raised our hands again. But somehow Annika managed to breake the door of the car and at first I tried to hold my laughter back, but then her and the driver couldn' t fix it, so it wasn' t so funny anymore. Somehow they managed to close it and the driver was suppppppper nice, just said "no problem". He took us to Warschau and made a massive detour for himself and took us to the other side of the city since we said we want to go to Cracow next. This guy was like a gift from heaven that day. Soon we got to a car that took us straight to Cracow and since we were not sure if we are going to make it so far we had no accommodation booked and only one left was 10km outside of the center in a random neighbourhood and the driver took us right infront of the hostel. Altogether we travelled around 800km that day. 
Next day we moved to another hostel closer to the city and explored our way around (mostly eating on every other corner. We actually are like fat kids in a summercamp). One moment we accidentally crashed a wedding right before bride started to walk down the aisle. I just said lets check out that church and when we got in some organiser guy told us to go more infront and free the aisle. Was supper random. In the evening we took part of a pub crawl which was a lot of fun.
On Sunday despite our exhaustment we packed our bags again and went to the road. We started in the city, because we couldn't be bothered walking anymore and first car passing us took us in and once again took us to the border of Poland and Slovakia, although his town was way before that. Polish people are sooooooooooooooo friendly and even despite the fact, most who gave us lift didn't speak almost any english, they still tried to communicate with hands and legs and took us way further that they should have. 🇵🇱

Elu on seiklus/Life is an adventure

...kui seda ise tahta. Mina tahan seda väga,lausa vajan oleks õigem öelda ning taaskord asusingi seiklusi otsima. Otsustasin täita ühe oma ammuse unistuse,milleks oli hääletades läbi Euroopa trippida, muud maailma juba nähtud küll, et paras aeg ka oma ümbruskonda uurida. Kuid see tripp on paljuski teismoodi, kui minu viimatised reisid olid. Nimelt ei ole ma seekord oma rännakutel üksi vaid mul on suuuuuurim heameel, et mul on olemas sõbranna, kes jagab totaalselt minu ellusuhtumist, maailmavaadet ja on sama crazy kui ma ise. Annika on see kreisi tsiiika,kes oli nõus minuga kaasa tulema. Kuid eks see kahekesti reisimine saab kindlasti omaette katsumus olema, kuna oma reisidel ma lähen suht vooluga kaasa ja teen mida tahan ja millal tahan,ilma kellegi teisega otseselt nõu pidamata, kuid loodan,et me jõuame tagasi Eestisse ikka sõpradena 😋 See reis on ka üle pika aja tripp,kus ma reaalselt backpackin ehk ostsin endale suure seljakoti, millega ka ofc juba jama hakkas pihta,kuna see ei saabunud õigel ajal ja lõpuks peale omniva piinamist sain ma selle tund aega enne tripi algust kätte.
Agaaaa anyyyways, esimene päev on seljataga. Võib öelda,et suht edukas. Jõudsime 8,5 tunni ja 3 autoga Kaunasesse, Leetu. Esimena võttis meid peale üks vanem meesterahvas, kes luges sõnad peale,et telefonid laetuna hoiaksime, võõrastelt jooki ei võtaks jne jne ning temaga saime Pärnuni. Sealt saime edasi Riia lähistele ühe Nigeeria tüübiga,kes elab Riias. Ta auto oli nii pann, et ma vahepeal arvasin, et peame Flintstone tegema seal mootorihaisu sees, aga ei virise, sest edasi me jõudsime. Kolmandana sealt Riia lähistelt võttis meid peale üks Leedu tüüp,kes töötab Tallinnas ning tõi meid 10meetri kaugusele meie hostelist ehk suht edukas. Kokku seisime tee ääres vast 10 minutit üldse😋
Hetkel istume (mina laman) rekkas teel Poola väike poola tümm taustaks.
Kui keegi oskab jagada soovitusi või pakkuda öömaja Krakowis, Viinis, Slovakkias, Sloveenias ja Horvaatias , oleks super tore😊

...if you want it to be an adventure. And I certainly do. Few months ago I decided to make one of my dreams to come true- hitchike through Europe. Thankfully I have a friend who is as crazy as I am and agreed to come with me. I realized I have travelled around the whole world, but seen so little of my own hood, so we chose to make the trip through Eastern Europe and make it to Croatia for my birthday. First time in ages I use backpack again, since normally I am always travelling with a luggage, so this is an ultimate backpacking trip for us 😋 but of course as always with me then things won't go too smootly and my backpack was not delivered on time and finally I recieved it an hour before our trip, after I annoyed the post-office workers for 2 days.

First day was a great success. We made it from Tallinn to Kaunas (Lithuania) in 8.5 hours and with three cars. First car took us to Pärnu and an older fella worried if our phone batteries are full, we shouln't take drinks from strangers etc. Second car was a Nigerian guy living in Latvia and he took us near Riga, but his car was so broke, I thought we're gonna play Flintstones soon. And the third car was a really friendly Lithuanian guy who dropped us off 10meters from our hostel.
Currently we are in a truck on our way to Poland listening polish hits 😄
I anyone can give recommendations or accommodation for/in Krakow, Vienna, Slovakkia,Slovenia and Croatia, we would be very thankful 😊

Last one

Hetkeseis- reis on kohe-kohe läbi saamas, kell on 6.27 olen Londoni lennujaamas ootamas lendu Tallinnasse. Hetkest mil lahkusin Mirissast ja hakkasin Colombo lennujaama poole trippima on möödas 32 tundi, ma olen praeguseks 3 ööd magamata, et raske on praegu emotsioone kirja panna, sest ainuke emotsioon, mida ma hetkel tunnen on väsimus.

Võtan siis paari sõnaga reisi kokku. Olid tõusud, olid mõõnad, õnneks tõuse oli kõvasti rohkem. Üldkokkuvõttes jäin rohkem kui rahule ning tunnen kui väga see reis mind aitas igatepidi. Elu oli seiklus ning iga päev tõi uusi inimesi, kohti, olukordi, lahendusi jne ning täpselt sellist elu ma tahangi. See on see mis mind õnnelikuks teeb ehk ausalt öeldes antud hetkel mõte koolist ja tööst tekitab tunde, et tahaks siit samast hoopis uue pileti osta ja tagasi lennata. Kuid samas leian, et poolteist kuud on piisavalt pikk aeg, et saada õige bäkkimise tunne sisse ning vaikselt juba hakkavad tekkima igatsused ka kodu juures (minu puhul heeringas ja inimesed :D) kuid see öeldud, siis ma supper hea meelega tripiks veel paar kuud ringi.

Kohtadest on minu vaidlematu lemmik Filipiinid ning olen supper õnnelik, et seal ka nii pikalt otsustasin olla. Mis mind seal võlus- nagu juba 10x mainitud siis inimesed, kellega seal kohtusin, supper ilusad rannad, hea toit, sõbralikud kohalikud ning üleüldine olemine. Miinuseks tooksin välja, et seal reisimine on kallim kui mujal Aasias, kuna saarte vahel peab lendama ning üleüldiselt on hinnad seal suht krõbedad, eriti vähegi turistikamates kohtades. Mina näiteks raiskasin 2/3 terve oma reisi eelarvest esimese 2 nädalaga Filipiinidel, shokk oli korralik kui ühel ilusal päeval netipanka otsustasin minna. Õnneks palmi all magama ei pidanud, ning see on ka koht, kus minu kõige suuremad tänud lähevad mu emale ja vennale, kes mu privaatpankadeks osutusid raskematel aegadel ning kes arvatavasti mõtlesid, et ma olen idioot, et oma minimaalsete säästudega piletid Aasiasse ostsin, aga õnneks nad seda väga välja ei öelnud...vähemalt mitte minu kuuldes :D

Teise kohana meeldis mulle Singapur, sest ma lihtsalt ei oodanud sealt midagi ning nagu öeldud, siis see koht võttis mu sõnatuks, kuid ka seal peab arvestama põhimõtteliselt Euroopa hindadega, kohati kallimategagi.

Kolmandana Kambodža, sest sealne toit ning supper odavad hinnad võitsid ületasid mu ootuseid. Väga rahul, et seal käisin ning kindlasti läheks tagasi, kuid võib-olla mitte eelisjärjekorras.

Ning neljandana Sri Lanka, mis oli hoopis teistsugune nii inimeste, kultuuri kui ka söögi poolelt. Rannad olid seal ilusad, kuid kuna Filipiinid olid juba mul nii südames, siis raske oli seda üle trumbata.

Vastaks ka kiirelt küsimustele mida minult väga sageli küsitakse.

     

      1)    Millal sa maha rahuned ja paikseks jääd?

Arvatavasti mitte kunagi. Reisimine on minu asi. Mul ei möödu mitte ühtegi päeva, kui vähemalt korra ei käi minu peast läbi mõte uutest sihtkohtadest ning plaanides uusi trippe, isegi kui ma tean, et lähiajal seda ei juhtu, siis minu peas on mul kogu aeg miskit soolas. Minu jaoks trippimine pole, et ma lähen nädalaks kuskile hotelli basseini äärde ja lebotan seal. Bäkkimine on hoopis teine asi ning see ei sobigi kõigile- magada 4-20 võõraga ühes toas narides, mitte teades mida homne toob jne, kuid kelle teema see on, siis sellest lahti juba ei saa. Eks reisistiil muutub vanusega, kuid pisik jääb alati sisse. Kahjuks või õnneks.

      2)    Miks ma üksi reisin?

     

    Nagu paljud teavad, siis minu esimene solo reis oli Lõuna- Ameerika ja sinna minnes oli mul kabuhirm, sest üksi sellisesse kohta minek hirmutas mind jubedalt, kuid peale seda reisi tundsin, et üksi reisimine on minu teema. Reisimine üleüldiselt on väga vabastav tegevus ning üksinda reisimine tekitab sellise vabaduse tunde, et sõnadesse ma seda panna ei oska. Ning bäkkides ei ole keegi nagunii üksi, iga päev sain tuttavaks uute ja huvitavate inimestega üle kogu maailma.

     3)    Mitmes riigis ma käinud olen?

Seisuga 6.02.2017 olen käinud 34 riigis. Ning tegin eelmine aasta lubaduse, et iga aasta lähen vähemalt 2 uude kohta, siiani on hästi läinud J

    4)    Mis on minu lemmik riik?

Minu lemmik koht siin maailmas on Eesti. Minu jaoks on see vaatamata halvale suusailmale ja sajale muule asjale mis võiks teisti olla siiski kodu ja koht mida ma armastan. Kuid minnes nüüd patriotismist natuke kaugemale, siis koht mis võitis minu südame väga ootamatult ning kuhu kibelen väga tagasi on Kolumbia ning samuti on Saksamaa minu jaoks väga eriline koht.

    5)    Kuhu järgmisena?

     

     Nagu ma ütlesin, siis mõtteid on mitmeid, eks see kõik oleneb pangakontost, tujust jms kuhu tuuled mind järgmisena viivad.

    6)    Kust ma reisimiseks raha saan?

       Lihtne vastus on, et käin tööl. Reaalsus on see, et minu jaoks on mu prioriteedid paigas ning nr 1, kuhu ma oma raha tahan kulutada on reisimine. Seetõttu pole mul fäänsisid firmariideid, kotte, ehteid jms, ma ei käi tihti väljas söömas ega kokteile joomas, pigem teen neid asju harva, kuid see-eest on mul passis templid ning lõputu hulk lugusid, mida rääkida ning mälestused mis mind alati naeratama panevad.

Neid küsimusi kuulen ma päris tihti ehk nüüd on vastatud J

Aga selleks korraks ma arvan, et panen blogi taaskord puhkusele. Olid supper toredad poolteist kuud, kuid praegu on mul väga, väga vaja voodit ja und. Uute seikluste ja sihtkohtadeni J

Current situation- I am in London, waiting for my flight to Tallinn, it has been 31 hours since I left Mirissa to go to the airport in Colombo and I haven’t slept for 3 nights. Its hard to write something emotional, since the only emotion I feel right now is tiredness. But I try to sum up my trip with few words.

Past month and a half had its ups and downs, thankfully much more ups and I am beyond happy I took the trip.

About the countries then my favourite was Philippines. As I mentioned 10 times already then the people I met there just stayed in my heart, beaches were amazing, food was delicious and overall the vibe was awesome. Only negative I could bring out is that it is more expensive than in most of the Asian countries. I spent 2/3 of my whole trips budget during first two weeks in Philippines. You can imagine my face when I opened my online banking one day.

Secondly Singapore just blew my mind and this was such a surprise to me and I can not wait to go back there, but again the prices are quite high, in some cases even higher than in Europe.

Thirdly I enjoyed both Cambodia and Sri Lanka, especially because they were so cheap, finally. I am so glad I went to both of them and would go back no problem,  but wouldn’t hurry back straight away.

Im also going to answer some questions that I get quite often.

1)    When do you stop travelling?

I think never. Travelling is just who I am and there is not a single day in the year when I am not thinking about travelling. Even when I know it won’t happen anytime soon, I still have several destinations and plans in my head. To me travelling is not going somewhere warm and just chillax by the pool, backpacking is totally different thing. I mean sleeping in a bunk bed with 4-20 strangers in one room, not knowing what tomorrow brings, is not for everyone, but it is for me. Of course my trips will change as I get older (hopefully :D ), but the travelling bug is deep inside me and I think I will never get rid of it.

2)    Why do I travel alone?

My first trip alone was to South- America and it was not supposed to be alone, but back then I decided to take the risk and see what happens and travelling alone gives me the feeling of freedom that I don’t have words to describe. And now I find it hard to imagine having to consider with someone else while travelling, solo is just my thing.

3)    How many countries have I visisted?

          As of 6.02.2017 I have been to 34 countries and last year I made a                          promise to myself, that I have to go to 2 new countries every year, close or far, it doesn’t matter, just somewhere new and so far I have done good J

4)    Which one is my favourite country?

Simple answer is Estonia. With all its faults I absolutely love this little place. Tallinn is always my hardest take-off and the most heartwarming landing. But other than my patriotism, then Colombia absolutely stole my heart and I would go back there in a heartbeat. And also Germany has a special place in my heart.

5)    Where next?

As I said I always have several destinations in my head, but it all depends on the size of my bank account and mood when I actually am planning something.

6)    Where do I get money for travelling?

I work for it is another simple answer, but in reality I just prioritise things and to me travelling is where I want to spend all my money. I don’t have fancy brand clothes, jewellery, bags etc and I eat out quite rarely, but instead I have a passport full of stamps, thousands of stories to tell and so many memories that make me smile.

So now all these questions are answered, I think it is time to send this blog for a little holiday with a hope to open it again soon.

                 Until new adventures and new places J

Sri Lanka

Praeguseks olen end sisse seadnud Sri Lanka lennujaamas ning ongi järjekordne seiklus lõppemas. Ma siin postituses pikalt heietama ei hakka vaid kirjutan Sri Lanka tegemistest ja toimetamistest ning väike kokkuvõttev/heietav postitus tuleb hiljem.

Alustades algusest, siis Sri Lanka lisandumise kohta minu reisilistis mul mälu puudub. Mäletan vaid, et vaatasin ja uurisin Aasia kaarti päris pikalt, et välja mõelda huvi pakkuv ja soodne marsuut ning kindel tingimus oli, et kohad kus ma varem pole käinud. Ühtäkki oli Sri Lanka silmapiiril ning kuna leidsin väga soodsad lennud sealt Euroopasse, siis sinna listi ta jäigi.

See tripp oli mul üleüldiselt palju organiseeritum kui Lõuna Ameerika, kuid Sri Lanka oli ainuke koht, kus mul polnud mitte ühtegi plaani ega tegevust, teadsin vaid, et mis kuupäev ma Colombosse lendan ning millal minema ja see oli kõik.

Esialgu lendasingi siis pealinna ehk Colombosse ning broneerisin kesklinnas kaheks ööks voodi, et veits aimu saada kus ma üldse olen ja mis siin teha ja näha on. Colombo jaoks rohkem vaja ei lähegi, segi ühest päevast piisab täiesti. Linn ise pole üldse tüüpiline Aasia suurlinn, vaid kuidagi palju rahulikum ja vaiksem ning midagi erilist siin näha ega teha ei ole.Muidugi omaette tripp oli lennujaamast hostelisse, kuna lend jäi hiljaks ja maandus 10.30 õhtul ning hinnavahe, kas võtta takso või kohalik buss oli utoopiline, siis otsustasin võtta öösel kohaliku bussi Colombosse. NOT A GOOD IDEA! Ma olin enamuse ajast seal ainuke naisterahvas, ainuke valge ning terve see tripp kestis ülikaua, kuna see bussilogu peatus igal pool. Lõpuks hostelisse jõudes oli minu (ehk siis Kamboodža) aeg kell 4 hommikul -.-

Igatahes peale 2 ööd Colombos võtsin rongi Hikkaduwa nimelisse rannalinnakesse. Kohe rongijaamas sain tuttavaks ühe šveitslasega, kellega järgmised paar päeva koos trippisime ning kuna ta isa oli Sri Lankalt pärit, siis ta teadis nii palju kohaliku toidu kohta rääkida ja otsida asju, mida tavaliselt menüüdes üldse ei olnudki.  Kahel päeval rentisime rollerid ning käisime erinevates randades, kuukivi kaevanduses, Galle nimelises linnakeses ja proovisime väga paljusid erinevaid kohalikke toite. Hikkaduwa ise on mõnus koht, kuid natuke liiga turistikas minu maitsele, aga paar päeva seal tsillida oli päris mõnus. Või noh tegelt ma jäin sinna neljaks ööks, aga tänu sellele, et rolleritega trippisime niipalju erinevates suundades ringi, et ei passinud ainult seal.

Edasi liikusin mööda lõuna rannikut Mirissa nimelisse rannalinnakesse ning peatusin seal kaks ööd. Mirissa iseenesest on Hikkaduwa miniversioon, aga mulle meeldis sealne vibe rohkem. Ning veespordi harrastajatele on see paradiis- surf,wake,sukeldumine,snorgeldamine jne. Esimese päeva Mirissas lebotasin niisama maha, kuna mu rong hilines ja igast toimetamist oli, siis päev kuidagi kadus käest. Teisel päeval võtsin tuk-tuki juhi ja trippisin Handunugoda tee istandusse, mis oli ca 20km Mirissast. Kui Sri Lanka mu plaanidesse tekkis, siis ainuke asi, mida ma kindlalt siin tahtsin teha oli minna tee istandusse. Handunugoda oli väga ilus istandus, kus toodeti nt virgin valget teed, mille pisike karp maksis 40 euri, kuid on väga väga kasulik. Seal räägiti meile tee valmimise protsessist- millal korjatakse, kuidas, mis edasi jne. Samuti olid seal kaneelitaimed, mustade pipraterade taimed, kummipuu, sidrunhein ja sada muud asja ehk kõik mis teele maitseks oli lisatud, pärines kohapealt. Lõpetuseks saime maitsta ka kõiki teesid, kokku oli neid julgelt üle 30 ma pakun. Teetripp oli väga mõnus ning Sri Lankal kohustuslik ma ütleks J.

Oma viimase õhtu kohta Sri Lankal ja sel tripil üldse saan vaid öelda, et reis sai väga kihvtilt ära saadetud. Kõigepealt tahtsime ühe inglise tüdrukuga odavat jooki saada ning kuna Mirissas ei müüdud mitte kuskil midagi alkohoolset peale baaride, mis on Sri Lankal supper kallid, siis võtsime rolleri ja läksime kõrval linna alksi jahtima. Jõudsime kohale muidugi 10 minutit peale ainsa alkoholipoe sulgemist. Aga terve see sõit oli nii naljakas, sest kohalikud tahtsid nii aidata meil õlut leida :D Edasi läksime hostelirahvaga randa jooma, istusime lõkke ääres ja rääkisime juttu ning edasi liikusime rannapeole. Siin on nimelt nii, et erinevatel õhtutel on erinevates baarides pidu, ehk ainult üks pidu toimubki iga õhtu ja kõik on seal kohal, mis  minu arvates on päris äge. Seal sai hommikutundideni tantsitud ja siis päikesetõusu vaadatud. Ütleme nii, et ei oskaks kihvtimat lõppu oma reisile soovidagi J

Viimasel päeval käisin veel rannas, praadisin end natuke ning juba kell 2 pidin Mirissast lahkuma, et kõrvallinnast rong tagasi Colombosse võtta ning nüüd ma siis istungi lennujaamas ja üritan pardale laskmiseni ärkvel olla.

Sri Lanka iseenesest meeldis mulle, kuid siit lahkudes ei ole mul sellist nukrust sees nagu oli Filipiinidelt ja isegi Kambodžast minnes. Ilmadega näkkas mul väga, täna olevat olnud 37 kraadi näiteks ja sinine taevas- supper, mida veel veebruaris tahta eksole. Kindlasti on siin veel palju teha ja näha, kuna mina tegin ju ainult lõunaranniku, et kui ma järgmine kord siia satuks läheks kindlasti uuriks põhjapoolt, ning ma supper hea meelega tuleksin siia kindlasti tagasi, kuid see pole päris minu listis eesotsas. Miks? Ma ei oskagi öelda, midagi halba siin polnud, kuid ma ei tundud, et see nii väga minu koht oleks. Aga õnnelik olen ma ikka, et siia tulin, sest Sri Lanka on hoopis teistsugune võrreldes teiste Aasia riikidega kus ma siiani käinud olen.

Mis mulle enim meeldisid olidki rannad ning ma pakun, et mu elu kihvtim rongisõit lahtiste ustega rongis mööda rannikut. Ka toit oli väga hea ning supper odav, näiteks 1 euro eest sai terve suure taldrikutäie kohalikku karrit.

Huvitav kogemus oli Sri Lanka päris kindlasti J

At the moment I am sitting in Colombos airport to finish up my Asia trip for this time. About Sri Lanka then I can’t  recollect exactly how this country ended up in my travels list. I just remeber that I was looking the map of Asia for days on a row to decide which places would be cool and cheap to go to. Somehow Sri Lanka popped into my head and when I found cheap flights back to Europe from there then I knew this will be my last stop.  This trip has been much more organised than my South American one, but Sri Lanka was the only place where I had no idea where to go or what to do. At first I booked two nights in Colombo city, but the drive there was a joke by itself already. So my plane landed at 10.30pm  and the price differece between a local bus or a taxi to Colombo city was huge, so I decided to take the bus. Well first of all, most of the ride I was the only female in the bus, secondly I was the only white person in the bus and thirdly they drive like lunatics and the bus took over two hours to get there, so for me, coming from Cambodia, it was 4am by the time I actually got to my hostel. And then they charged me double because of my luggage. Lovely start to Sri Lanka. Anyways Colombo is not like any other Asian big city, because it is not that big and somehow its quite calm, but there is not much to do or see, so one day is more than enough for this place. I stayed for two, because I got in so late and I had to make plans first. In the hostel I asked around and was recommended a little beach town called Hikkaduwa, which is south from Colombo. In the train station I met a swiss guy with whom we travelled together for the next couple of days and the cool part is that his roots are from Sri Lanka, so he knew so much about the food and local stuff and knew to ask things that were not shown for normal tourists. In Hikkaduwa I spent 4 nights. Two days on a row we rented scooters and went to see the beaches around the area, moonstone mining and a little fortress town called Galle and of course had lots of different local food. Hikkaduwa itself is cool for relaxing and surfing, but in my liking it is bit too touristy and renting scooters to see around is highly recommended.

After Hikkaduwa I went to another little beach town called Mirissa, which was bit more down south and I stayed there for two nights. Mirissa is like mini Hikkaduwa, but I liked the vibe over there bit more. First day I was just hanging around and on the second day I hired a tuk-tuk driver who took me to Handunugoda tea plantation. Tea plantation was actually the only thing I really wanted to do in Sri Lanka and I was not dissapointed at all. I got a free tour around the plantation where they showed the whole process of how to make tea. They also had lemongrass, cinnamon, latex and black peppercorn plants there, so all the falvours added to the tea were from there (not sure about the latex tree tho :D ) And at the end there was a tea tasting with more than 30 different flavours. So I would defo recommend the tea tour, it is chill and calm, but really interesting and tasty J

The 3rd of February was my last proper night in Sri Lanka and I really wanted it to be awesome and tbh, it was absolutely amazing. First me and an english girl wanted to get cheap drinks, because in Mirissa you can only buy alcohol from the beach bars, but it is so expensive there (in general, alcohol in Sri Lanka is ridiculously expensive) so we got a scooter and drove to the next town, but got there 10min after the only bottle shop closed, so we just drove back. But was such a funny trip. Then we went with some other people from the hostel to the beach and sat by the bonfire and had few beers before we made our way to to beach party. In Mirissa there is a different party in different bar every night, so there is only one party where everyone go and I think it is awesome, because literally- everyone are at the same party. And it was amazing. We were dancing until the early morning and then watched the sunrise. Perfect ending for the trip!

On my last day I was just hanging at the beach for a while and then had to take the afternoon train back to Colombo already. These 8 days went by wayyyy too fast.

Sri Lanka in general is such a nice place with awesome beaches and I had so much luck with the weather as well, but somehow I don’t fell like it is 100% my place. I mean would come back here any day and naturally there is so much more to do here- I didn’t do any of the north coast, so that’s what I would do next time, but in a weird way I am not as sad to leave here as I was from the Philippines and even Cambodia.

But Sri Lanka is definately a worth visit- lots of culture, interesting food, soo cheap( besides alcohol) and it is not so ruined by the toursim yet.