Costa Rica 🇨🇷

 

Costa Rica- riik, mis jääb alatiseks meelde, sest seal maandudes täitus minu suur unistus. Nimelt tähistab Costa Rica 50. riiki, mida mul on olnud au enda elu jooksul külastada. Eesmärk oli seatud juba varasemaks, kuid koroona tuli ja tegi enda korrektuurid ning veidi kauem võttis selle 50 täitumine aega, aga seda magusam see oli. Seiklus algas minu jaoks pealinnast San Josest, kus oli nii mõnus märtsi alguse külmast tulles leida end ühtäkki keset Kesk-Ameerika 30+ kraadi ja päikesepaistet. See koroona aegne reisikriis vahepeal minu peas ikka korralikult ära flipps ning juba lennujaamades tekkis üle pika aja taas iseenda tunne ja meeletu rõõm südamesse. 

San Jose nagu ikka suurlinnade kohta- ei midagi erilist ning soovitaksin võimalusel kiiresti edasi liikuda. Mina bookisin seal ühe öö, et veidi ajavahest taastuda ning järgmine varahommik liikusin juba edasi La Fortuna nimelisse linnakesse. Kuidagi täiesti ootamatult leidsin juba esimeseks õhtuks sealt ülimõnusa 5-liikmelise seltskonna saksa tüdruku ning iisraeli poiste näol, kellega paar päeva koos trallisime. Esimesel õhtul käisime kuumaveeallikates istumas, mis oli justkui jõgi, aga megasooja vulkaanilise kuuma veega. Külm jook käes oli seal täitsa mõnus lösutada, kuniks läks kottpimedaks ja mööda kive välja ronides oli seitse korda tunne, et varsti oleme kõik näoli seal kivide peal pikali. Järgmine päev tegime tripi La Fortuna kose juurde, mis iseenesest polnud väga suure wow-efektiga, kuid mõnus oli peale maksimaalselt palavat matka sinna kose alla ujuma hüpata.

La Fortuna kosk

Peale La Fortunat läksin edasi mägedesse Monteverde nimelisse külakesse. Põhiasi, mida seal teha on Kesk-Ameerika pikim zipline ning ilmselgelt kõlas see vägagi põnevalt, et juba järgmisel päeval rippusin ka seal kaabli küljes puude vahel. Nimelt on kõige pikem liin 1,5km pikk ning seda saab teha supermani asendis ehk nägu maapoole liueldes. Esialgu mõtlesin, et ma seda küll teha ei julge, kuid kõik ees läksid ja ei saa ju nõrgem olla (kuigi süda värises korralikult) ning läksin samamoodi. Merepinnast olime 700m kõrguses ning maapinnast 200m, jõudsin selle 1,5km jooksul korduvalt kõva häälega välja öelda, et mida ma ometi teen :D aga väga kihvt ja omamoodi kogemus, kindlasti soovitan inimestele, kellel suurt kõrgusekartust ei ole. Viimase atraktsioonina oli tarzan swing ehk 45m vabalangemist ja siis läks köis justkui kiikumisse. Vot see oli hirmus, peale seda mul ka reaalselt käed veel tükk aega värisesid. Pole suurem asi vabalanguste fänn ning ka kohalik töötaja ütles, et ta ise seda aint 1x teinud, sest see päris jube. Polnud suur lohutus mu jaoks just enne sinna minemist.

Zipline

Monteverdes on ka Cloud forest ehk pilvepiiril asuv troopiline mets paljude erinevate troopiliste lindude, elukate ja taimedega. Iseenesest mõnus rahulik jalutuskäik loodushelide ja meeletult värke õhu keskel, kuid see hind seal on küll veidi üle võlli minu arvates (15 dollarit sissepääs metsas jalutamiseks). Monteverde oli ka ainuke koht, kus terve reisi jooksul oli jahe. Kuna see on merepinnast päris kõrgel, siis oli seal ka temperatuur vastav ja tuul oli meeletu. Ma ärkasin mõlemad ööd mitu korda üles lihtsalt sellepärast, et tuul oli nii vali ja ehmatas ärkvele.

Cloud forest

Monteverdest oli aeg minna mõnusale rannapuhkusele ja teepeale jäi Samara beach ning leian, et see linnake ise pole midagi väga erilist, kuid rand on üks ilusamaid, mis ma elus näinud olen. Imeilus vesi, puhas liiv ning palmimets ranna ääres, kuigi liiv oli nii meeletult kuum, et palja jalaga seal astuda ei saanud ja isegi õhemate plätudega oli liiva peal valus kõndida.

Samara Beach

Peale Samarat liikusin edasi Santa Teresa randa, mis oli ainuke koht, mille kohta kuulsin kiidusõnu juba enne reisi. Tegu on pisikese surfikülakesega, kus on reaalselt ainult üks sirge tee, mille ääres on poekesed, söögikohad ja baarid ning suur rannariba surfiks ideaalsete lainete ning imekaunite päikseloojangutega. Santa Teresale jäin kolmeks ööks pidama ning leidsin reaalselt 30 minutit peale saabumist juba ägeda seltskonna, kellega olime minu Santa Teresa lõpuni koos. Sealne elu oli maksimaalselt tsill, sest peale surfamise seal midagi suurt teha ei olnud. Päeval oli rannaelu, raamat, kohvikutsill ning õhtul joogid, tants ja trall. Minu jaoks jäigi Santa Teresa viimaseks peatuspaigaks Costa Rical. Ühelt poolt oli mul sealt väga kahju lahkuda, sest inimesed said lähedaseks ning vaib oli mõnus, kuid teisalt tundsin, et 3 päeva lihtsalt logelemiseks on piisav ning tahaks juba edasi avastada ja seigelda.

Santa Teresa beach

Costa Rica oli tore, kulgev ja rahulik sihtkoht minu jaoks. Rannad olid mõnusad, reisida oli väga lihtne ja kohtasin oma teel väga toredaid inimesi. Tagasi ma siiski vist Costa Ricale ei kiirustaks, sest see riik on väga, väga kallis. Summad, mis mul läksin punktist A punkti B liikumisele on utoopilised ja üleüldine teeolustik on ka suht lappes, sest tänu mägedele peab igale poole minema maksimaalse ringiga, mida minu pea ei suutnud aktsepteerida, et kuidas on võimalik 70km läbimiseks sõita kas 12 tundi nelja erineva bussiga või maksta 50 dollarit ja minna eratranspordiga 4 tundi. Kuid Costa Rica on reisimiseks väga lihtne koht, sest kõik räägivad seal inglise keelt ning riik ise on väga turistikas, et seal olles tundub küll kõik väga turvaline ja lihtne.