Jeiii...olen elus ja sain hakkama ühe suurima julgustükiga oma elu jooksul. Eile siis lõpuks toimus mu langevarjuhüpe. Oli megaäge ja soovitan kõigile, kes ei karda kõrgust nii meeletult, sest see vaade ülevalt on ikka päris ´jõhker ja teadmine,et ei maandu vaikselt rahulikult lennukiga vaid peab seal ise välja astuma on suht hirmutav, aga ma olen megarahul.
Kõigepealt sõitsime hommikul Byronist umbes 40 km eemale Bellina linnakesse, muideks viis sinna ja tõi tagasi mind limusiin :P
Lennuk, kust me hüppama pidime oli nii logu,et mul tekkis soov seal alla hüpata suht kohe kui olime õhku tõusnud, mingi turvavöö seoti mul ainult 1 jala külge ja toole seal polnd,et istusime suht üksteise ostas lennukipõrandal :D aga vaade ülevalt oli päris jõhker, sest Bellina asub kohe ookeani ääres. Kuna 2 hüppajat on korraga lennukis ja mina ühe inglise tüübiga olin, siis ladies first põhimõtte järgi pandi mind enne hüppama. Sinnamaani kuni uks oli kinni olin ma megapõnevil ja naeratud näol, aga see hekt kui uks lahti tõmmati ja ma teadsin, et ma seal kohe alla lendan jättis süda küll paar lööki vahele. Kuna ma sain pakkumisega kaasa wingshotid ehk tiiva pealt tehtud pildid, siis intsruktor tiris mind veits välja ja ütles,et naerata ning ma alles poseerisin ja naeratasin kui ühel hetkel vend lihtsalt lükkas mind alla...väga friiki...60 seki toimus vabalangemine mingi 220 km tunnis umbes nii,et varju ei avanud ja siis ta avas varju ka ja vaikselt liuglesime maale. Hüpe toimus umbes 4km kõrguselt (14 000 jalga?) ja intsruktor tegi igastpöördeid ja asju seal õhus,et mul lõpuks süda jumala paha oli. Pärast istusime veel veits ja jõime õlut kõikide instruktorite ja hüppajatega ning tagasi viies saime limus veel shampust ka. Ühesõnaga oli ainukordne kogemus elus ja ma ei kahetse küll ning soovitan kõigil vähemalt 1 korra elus selle ära proovida :)
Kõigepealt sõitsime hommikul Byronist umbes 40 km eemale Bellina linnakesse, muideks viis sinna ja tõi tagasi mind limusiin :P
Lennuk, kust me hüppama pidime oli nii logu,et mul tekkis soov seal alla hüpata suht kohe kui olime õhku tõusnud, mingi turvavöö seoti mul ainult 1 jala külge ja toole seal polnd,et istusime suht üksteise ostas lennukipõrandal :D aga vaade ülevalt oli päris jõhker, sest Bellina asub kohe ookeani ääres. Kuna 2 hüppajat on korraga lennukis ja mina ühe inglise tüübiga olin, siis ladies first põhimõtte järgi pandi mind enne hüppama. Sinnamaani kuni uks oli kinni olin ma megapõnevil ja naeratud näol, aga see hekt kui uks lahti tõmmati ja ma teadsin, et ma seal kohe alla lendan jättis süda küll paar lööki vahele. Kuna ma sain pakkumisega kaasa wingshotid ehk tiiva pealt tehtud pildid, siis intsruktor tiris mind veits välja ja ütles,et naerata ning ma alles poseerisin ja naeratasin kui ühel hetkel vend lihtsalt lükkas mind alla...väga friiki...60 seki toimus vabalangemine mingi 220 km tunnis umbes nii,et varju ei avanud ja siis ta avas varju ka ja vaikselt liuglesime maale. Hüpe toimus umbes 4km kõrguselt (14 000 jalga?) ja intsruktor tegi igastpöördeid ja asju seal õhus,et mul lõpuks süda jumala paha oli. Pärast istusime veel veits ja jõime õlut kõikide instruktorite ja hüppajatega ning tagasi viies saime limus veel shampust ka. Ühesõnaga oli ainukordne kogemus elus ja ma ei kahetse küll ning soovitan kõigil vähemalt 1 korra elus selle ära proovida :)
Apppi, ma olen niii uhke su üle!!! :D Sa tekitad siin hetkel reaalse tahtmise ka seda kogeda!!!
ReplyDelete