India...on olemas kohti ja siis on India. Üle pika aja oli see
riik, mis mind jälle imestama ja üllatuma pani ning päris ausalt kohe, siis
täiesti ainulaadne ja erakordne koht siin päikese all. Kuigi kui ma päris
ausalt ütlen, siis kõikidest oma reisidest oli India see, mida ma ise kõige
rohkem kartsin. Tõenäoliselt kõikide nende hullude uudiste pärast, mis meedias
on olnud. Samuti ei teadnud ma ise väga inimesi, kes Indias on trippinud ja
veel vähem, kes seal üksinda on käinud. Aga taaskord võib öelda, et kõik need
hirmud olid asjata ning kohalike kohta on mul vaid häid sõnu öelda. See kui
sõbralikud kõik minuga olid ja kui palju mind aidati seal, kui ma jälle eksinud
näoga ringi uitasin on nii hämmastav ja seal olles lõi minu naiivne pool, kes arvab, et
inimesed on ainult head ja abivalmid jälle välja, aga niimodi seal tõesti oli.
Aga alustan kohtade kaupa, et kus ma seal käia jõudsin. Kui
esialgu mõtlesin, et kuu aega Indias on meeletult pikk aeg ja selle ajaga mul
India ära tüütab, siis kindlasti ei olnud see piisav aeg ja päris kindlasti jäi
mul nägemata ja tegemata liiga palju. India on VÄGA suur riik ning punktist A
punkti B liikumine on vägagi aeganõudev ja seega pidin ka mina otsustama, et
kuhu ma oma kuu aajaga jõuan minna ning millised kohad jäävad tulevikku ootama.
Alustasin oma Indiat Jaipuri
nimelisest linnast põhja India Rajasthani osariigist. Jaipur on tuntud ka kui
roosa linn ning linnamüüride sees on tõesti eranditult KÕIK hooned roosat
värvi. Roosa on ta seetõttu, et kunagi ammu tuli kuningas Edward sinna külla ja
selle puhul värviti hooned roosaks kuna roosa on külalislahkuse värv ja peale
seda on jäänud kõik roosaks. Seiklused hakkasid mul juba lennujaamast. Nimelt
jäid mõlemad mu lennud Sri Lankalt hiljaks ja ma spetsiaalselt olin vaadanud
lennud, et ma jõuaksin päevavalges kohale, aga seda ei juhtunud. Maandudes
hakkasime lennukis mu kõrvalistujaga jutustama ja tulime koos lennujaamast
välja. Ta aitas mu pangaautomaati leida ja siis tuleb välja, et teadmata
põhjustel ainuke pangaautomaat Jaipuri lennujaamas ei anna mulle raha.
Proovisin nii deebet kui ka krediitkaarti, aga ikka ei saanud midagi. Seisin
siis pimedas seal lennujaama ees ilma ühegi ruupiata ja mõtlesin, et mida
kuradit ma nüüd peale hakkan. Ja kohe sain tunda India külalislahkust. See sama
poiss lennukist hakkas mulle oma uberiga autot tellima ja kuigi ma ütlesin, et
pole vaja, sest mul polnud talle raha anda, siis ta ütles, et ta ei lahku enne
kui teab, et ma jõuan turvaliselt oma hostelisse. Ja ta ootaski seal minuga ja
vaidles juhtidega kuna osa canceldas ja siis lõpuks tuli riksha, kes keeldus
pangamakset võtmast. Temaga ta saigi diili, et too viib mind linna ja peatub
kuskil, kus ma saaksin raha välja võtta. Kohale ma siis lõpuks jõudsin, vääääga
palju aega peale seda kui ma kunagi Sri Lankalt startisin. Minu üllatus oli
suur, kui külm oli Jaipuris. Pigem lausa ehmatus, kuna mu pikkade riiete varu
oli väga minimaalne. Õnneks päeval läks suht soojaks, aga kohe kui päike loojus
oli ikka väga külm. Teine ehmatus oli tuk-tuki sõit lennujaamast hostelisse.
Väljas oli pime ja külm ning mu juht ei rääkinud peaaegu sõnagu inglise keelt.
Juba esimeste minutitega sain tunda tõelist Indiat, kui sõitsime läbi Jaipuri
vaesemate kohtade, kus inimesed magasid papi tükkide peal kuskil silla all.
Mõnest kohats läbi sõites tundus nagu me liiguks linnast aina kaugemale, kuna
ees valitses ainult pimedus ning tänavad, kus oli vähegi valgustust või
liikumist jäid selja taha. Oiiii kuidas ma pipragaasi oma käes pigistasin terve
see sõit. Aga nagu öeldud, siis kõik see hirm oli vaid loll ettekujutus mu peas
mis õnneks kahe päevaga kadus ning sain aru, et pole mõtet kuulata ja lugeda
teiste kogemusi vaid enda omasid usaldada ning nagu öeldud, siis minu
kogemused kohalikega olid ainult ülivõrdes head. Jaipuris veetsin 2 ööd ja minu silmis väga
piisav. Terve päeva sõidutas üks riksha juht mind ja ühte saksa tüdrukut
mööda vaatamisväärsusi, mis oli päris hea viis kiiresti ja mugavalt linnaga
tutvumiseks. Ilmselgelt minu esimene kokkupuude Indiaga tekitas ikka korralikke
ehmatusi nähes nii elevante, kaamleid, lehmi, koere, kasse, ahve, kitsi, kanu
ja jumal teab mis elukaid veel tee peal rikshad, rollerite, autode, busside,
jalgrataste ja inimeste vahel liikumas. Samuti see vaesus ehmatas mind ära.
Nähes perekondi magamas pappkastis ja pisikesed lapsed kerjamas oli esimese
päeva kohta korralik šhokk.
Edasi liikusin Jodphuri,
kus tegin ka siis oma Vipassana, millest on eelmises postituses juttu. Jodphur
on siis tuntud sinise linnana ning samuti on ta väiksem kui Jaipur, et seal
saab vabalt jala ringi liikuda, mida me ka tegime peale kümmet päeva ühe koha
peal istumist. Jodphur meeldis mulle linnana rohkem ning kes sinna satub, siis
nime ma nüüd ei mäleta, aga seal on üks meeletult ilus koht, kus avaneb vaade
tervele linnale ning mis on eriti ilus päikeseloojangu ajal.
Peale Johphuri oli aeg edasi liikuda Udaipuri, mis on tuntud kui järvede linn. See linn oli
tõsiselt ilus ning seda kaootilist ja räpast Indiast oli seal märgatavalt
vähem. Udaipur oli ka koht, mis hakkas juba rohkem turistikaks muutuma. Kui
Jaipuris ei näinud ma peaaegu üldse ja Jodphuris minimaalselt turiste, siis
Udaipuris juba see range riietumisstiil, kus pidi end kinni katma muutus palju
leebemaks ka tänavapildis ning üleüldse oli palju läänelikum ning pea kõik
rääkisid inglise keelt. (eelnevalt sai ikka korralikult pursitud ja käte ja
jalgadega seletatud, mida ja kuhu vaja on)
Peale Udaipurit võtsin liikusin Goasse, sest olgem ausad, veekogu
igatsus, mis minu jaoks sümboliseerib vabadust, oli peale vipassanas olemist
tõusnud maksimaalseks. Sellega oli ka omaette nali. Kodutöid ma jätkuvalt väga
ei harrasta, pigem ilmun kuskile kohale ja siis hakkan alles uurima, et kus mis
toimub. Nimelt, piinlik tunnistada, aga isegi veel Indias olles arvasin ma, et
Goa on linn Indias. Minu lend Goasse maandus a la kella 11 paiku õhtul ja
maandudes oli mu telefoni aku täiesti tühi, et telefoni ei võtnud pilti ette.
Lennujaamas pagasit oodates ei hakanud see ka laadima. Ning välja minnes
avastasin, et ohoooo Goa ei ole mitte linn, vaid osariik Indias ning külake,
kuhu ma olin hosteli broneerinud asus 60km lennujaamast. Bussid see kell
muidugi enam ei sõitnud, takso oli utoopilise hinnaga. Istusin siis oma koti
peale maha ja mõtlesin, et miks ma nii loll olen ja midgai kunagi ette ei või
uurida. Lõpuks kuidagi üks kohalik organiseeris rahvast oma autosse, mis sõitis
sinna suunda. Ehk siis taaskord „targad otsused“ olin keset ööd suvakate India
tüüpidega suvalises väikeses autos ja lootsin taaskord, et sõidame õigesse
kohta. Poole tee peal meie auto peatus, juht astus välja ja tema 12 aastase
välimusega vend tuli tema asemel rooli :D mingi hetk tuli raadiost Richard
Marxxi Right here waiting ja ma lihtsalt hakkasin omaette naerma, kui random
terve see öö on olnud. Kõlab võib- olla veidralt, aga sellised täiesti
suvalised hetked panevad mind nii elavana tundma, kui absoluutselt ei tea, mis
saama hakkab.
Esimene peatus Goas oli Vagator
beach. Ning järgmisel hommikul randa minnes oli pettumus päris rets.
Pole ammu nii koledat randa näinud. Ka Vagator oli oli täiesti mõttetu koht
ning teadsin kohe, et kui mu 2 ööd seal läbi saab liigun edasi. Vaatamata
hosteli rahva pingutustele mulle selgeks teha, et pole mõtet nii kaugele hakata
üksi trippima, siis mul tekkis juba kerge hasart, et ma tahan minna Palolemile, mille distants oli
küll kõigest 80km vms, aga sealset transporti arvestades võttis mul 4 tundi ja
3 erinevat bussi ja 3 eurot, et sinna
jõuda. Sekund, kui ma randa astusin teadsin, et see teekond oli ainuõige otsus.
Täielik paradiisirand. Terve rannaäär oli paksult täis palme, pisikesi
värvilisi majakesi ning armsaid restorane, kus õhtuti oli laiv muusika.
Palolemi jäin kokku nädalaks ning hea meelega oleks sinna veel kauemaks jäänud.
Seal olles hakkas ka tervis tunda andma, et olen Indias ning ühe päeva veetsin
haiglas tilgutite all. Haigla kogemus oli taaskord omaette nali. Järjekord oli
jõhker, tundus, et kõigile anti täpselt samad rohud. Arst küsis kaks küsimust
nign kokku läksid vastuvõtt, kolmed erinevad rohud ja tilguti all passimine
mulle 20 eurosenti maksma.
Peale Palolemi paradiisi liikusin ööroniga veel Mumbaisse, kust oli minu
tagasilend. Ostsin enda arust teise klassi pileti, mis busside puhul tähendas
täielikku luksust, aga võta näpust, rongi puhul kindlasti mitte.Kõigepeal nagu
ikka olin ma ainuke turist rongis, lapsed lihtsalt istusid mu vastu ja
jõllitasid. Rongisõit ise oli selline, et unest võis seal ainult unistada, sest
kõik kolises ja mürises nii hullult. Aga lõpuks ma jõudsin kell 7 hommikul
Mumbaisse, maailma neljandasse kõige rahvarohkemasse linna rohkem kui 18
miljoni elanikuga. Ausalt öeldes ootasin ma midagi hullemat ja suuremat kaost,
aga minu üllatuseks oli väga palju Mumbaist, kus ma seal ringi jõudsin liikuda,
vägagi puhas ja modernne. Omaette tsirkus oli vaid tipptunni ajal metrooga sõit.
Sellist hullust pole ma oma elust vist varem näinud. Inimesed lükkasid,
tõukasid, elasid üksteise seljas, rippusid ustest välja ja mida kõike veel.
Ainuke võimalus oli seal end reaalselt välja lükata maksimaalse jõuga, muidu
tsaupakaa õige peatus. Taaskord olin ma ainus turist ja peajagu kõigist pikem
seal vagunis ning kohalikult kõik hakkasid minuga seal rääkima ja uurima, et
kust ma tulen jne jne ning põhimõtteliselt nad aitasid mind sealt õiges
peatuses välja lükata :D Muidu sõidaks vist siiamaani Mumbai metrooga ringe.
Samuti tekkis üleüldse Indias, aga eriti just Mumbais max staari
tunne. Olles Gateway of India juures tekkis mulle mingi hetk järjekord
inimesest, kes tahtsid minuga koos pilti teha. Olid perekonnad, terved
suguvõsad, lapsed. Absoluutselt ulme oli see. Mingi hetk ma seisingi 15 minutit
ja tegin ainult pilte.
Kuigi India meeldis mulle väga, siis ausalt öeldes ootasin ma vist
esimest korda elus reisi lõppu päris korralikult. Tervis mul reisi jooksul ära
ei paranenudki, paremaks läks alles peale Eestisse jõudmist ja
antibootikumikuuri. Ning ausalt öeldes, siis olles üle nädala seal troopilises
kliimas täiesti haige ja ihuüksinda ning asi ei tundunud üldse paremaks
minevat, siis tekkis päris korralik hirm ka endale nahavahele, et mis siis nüüd
lõpuks lahti on. Lisaks ka stabiilne väsimus ning päris korralik kaalulangus
tekitasid soovi tulla koju ja tervis korda saada.
Lõppkokkuvõtteks ütleksin, et India pole üldse väärt hirmu üksinda
reisimise ees ning on 100% väärt avastamist. Jah, seal on räpane ning hoopis
teine kultuur, aga see on nii ainulaadne koht fanatstilise toidu ja
megatoredate kohalikega. Kindlasti soovitaksin ma võtta India jaoks piisavalt
aega, sest see on nii suur ja mitmekülgne. Käies ainult ühes kohas ei saa
absoluutselt aimu selle riigi olemusest. Ka minu kuu aega seal oli liiga lühike
aeg ning see on koht, kuhu ma tahaks minna tagasi ükspäev. Mitte puhkama vaid
justnimelt avastama neid kohti, kuhu ma seekord ei jõudnud.
Jaipur |
Jaipur |
My star moments |
Jodhpur |
Jodhpur |
Palolem |
Palolem |
Night train to Mumbai |
Mumbai |
India is absolutely one of a kind place. This was the destination
that I was so afraid myself but now I can say that all the fears were just a
stupid fruit that media has seeded in my head. Besides the first night when I
arrived alone in the dark and the rickshaw driver went through some very dodgy
places, I felt totally safe the whole trip. And the hospitality and friendliness
of the locals just blew me away. My first destination in India was Jaipur which is located in the
northern part of India in Rajasthan. On purpose I bought my flights from Sri
Lanka so, that I would arrive during the daytime, but both of my flights were
late and clearly it was dark when I got there. After exiting the airport I
found out that the only atm does not like me very much and I couldn’t take any
rupees out. So I was standing there in the dark and cold (Northern India got
very cold after the sunset during that time) and with no money. That was also
the first time when I came across of how friendly the locals really are. The
guy who sat next to me in the airplane tried to help me so much and when I
couldn’t get any money out he started odering me an uber. Although his brother
was waiting for him and I told him that he can leave and I’ll sort smth out. He
just replied that he won’t leave anywhere before he knows that I can get safely
to my hostel. And that sort of things happened so many times during my stay in
India. I have only very good things to say about the locals and their
hospitality.
Well anyways I spent two nights in Jaipur and this is known as the
pink city of India because most of the building inside the city wall were
painted pink. Besides the cold weather after the sun went down I was also
schocked about the trash everywhere, rats running all over the place, kids
begging and families sleeping on a cardboard. Clearly that was my first contact
with India and I was preparing myself to see a different kind if place but for the
first two days it still felt so overwhelming. Traffic in India is also
something out of this world. You can see cars, buses, rickshaws, bicycles, foot
passangers, elephants, donkeys, dogs, cows, monkeys, rats, camels and god knows
who else together in the same road.
After Jaipur I did my Vipassana, which you can read about in the
last post. And spent a short time in Jodhpur
which is known as the blue city of India. Jodhpur is smaller that Jaipur and
it’s easy to walk around. There is an amazing spot to check out the sunset on
the top of the city with a view all around Jodhpur.
After that I made my way to Udaipur
aka the lake city of India. Udaipur was slowly looking like a tourist place
with more foreigns, western food places, cleaner streets and locals
understanding more english. I actually really liked Udaipur and I would
recommend it for people who want to get some taste of India but are too afraid
of exploring the less touristy places.
After Udaipur I finally made my way down to Goa, because I missed
the ocean like a crazy by then. Of course I still suck at doing homework and
wing most of my trips and find out what is what on my way. Sometimes it
backstabs me and my arrival to Goa was one of those times when I just tought
that why am I so stupid and never do any homework beforehand. So anyways, I
though that Goa was a city, but after I landed I realised that it is not a city
but a state in India and the hostel I booked (in my eyes in the city of Goa but
1km from the beach) was actually 60km from the airport. I landed around 11pm
and clearly the buses didn’t go that time anymore and the taxis had the night
tarif which was quite expensive. So I sat down infront of the airport on the
top of my bag and was thinking what should I do. The locals went crazy trying
to offer taxis, cars etc. Finally a local boy found 3 more guys who were going to
the same direction, so in the middle of the night I took a random car with four
random Indian guys in it and just hoping to get to the right place. Half way
down the car stop and driver’s brother who looked like 12 years old took over
the driving. To be honest then that probably was one of the most stupid things
I did there but they were all so nice and driving somewhere in India with four
strangers in a tiny car Richard Marxx Right here waiting playing in the
background, I couldn’t help but just laugh how random life is.
In Goa my first stop was Vagator
beach, which was a massive dissapoinment. This is probably one of the
worst beaches I have ever seen and for a second I got so scared that what if
all the beaches are like this in India. I spent my two prebooked nights in
Vagator and then after finally doing some homework I found a beach that looked
gorgeous on the photos. Tho everyone in the hostel said that it takes way too
long to get there and no point of going, then I already made up my mind that I
wanna go to the Palolem beach.
And I am very glad I did because it was a paradise. Loads of palm trees, white
sand, colourful beach huts, beach bars and restaurants with live music and
amazing sunsets. Exactly how I wanted to finish my trip. Palolem honestly is
just a chilled hippie village with amazing little vegan cafes and amazing
beach. But to end my trip with a bang I got ill over there and things just got
from bad to wrorse until I was in a local hospital under the drip. Of course
the trip to the hospital was a joke on its own, considering I had to wait two
hours to even see anyone and looked like everyone got the same drugs who exited
the doctor’s office. But 3 sets of different pills, appointment fee and the
drip costed me around 20 euro cents.
After a week in Palolem I also went to Mumbai for a night. To waste
less time I took the night train. In my head I booked the 2nd class and I
imagined that I will sleep like a baby since the 2nd class in a bus was a proper
luxury, but no. Above you can see a photo of the train. Of course I was again
the only tourist there. Kids around just sat and stared me for like an hour on
a row, the train was so loud and and the freezing nightwind blew in as well. No
sleep at all. Around 7am I finally got to Mumbai.
A city with a population of more than 18 million people and the 4th most
populated city in the world. I was actually very surprised of how modern and
clean Mumbai was, in the main parts I mean. I was expecting a much bigger
chaos. Although one thing where I actually didn’t know what to do or where to
run was a subway ride during the rush hour. THAT WAS INSANE! Never seen
anything like it in my life. Subways there have doors on both sides and they
are sooooo full that people actually are hanign on the doorways. Since I was
AGAIN the only tourist in my wagon and much taller than anyone else there, then
a lady came and talked to me and helped me (read: literally pushed me) out when
it was my stop because that was the only way to exit whilst masses tried to
enter.
Also in Mumbai I got to feel the spotlight because in almost every
step someone wanted to take a photo with me. When visiting the Gateway of India
there was an actual que standing to take photos. Crazy!
All in all I was finally quite happy to return home, first time
ever when I was not sad to end my trip. The health problems affected me quite a
lot at the end and a quality healthcare was much needed because I was lacking
energy and had lost so much weight by the end of my trip. Although one month in
India was definitely not enough. There is so much to explore and each place is
so different from the last one. Also I would say that there is absolutely no
need to be scared when traveling India, alone or in a group. Many tarvellers I
had met previously had said that India is one of their favourite places they
had visited and that there is just something about it. I wouldn’t say that it
is my favourite but I can agree that there is something special about it and I
would love to return one day to explore the places I didn’t go to this time.