Friday, June 9, 2023

Jamaica🇯🇲


Kes poleks näinud filmi Cool runnings ja mõelnud, kui äge koht on Jamaica? Juba algusest oli plaan reis lõpetada mõnel põneval Kariibimeresaarel sinist merd ja valget liiga nautides ning kuigi vahepeal käisid ka muud kohad mõtetest läbi, siis pileteid ostma hakates otsustasin jääda esialgse plaani ehk Jamaica juurde. See vist kõige eksootilisem koht, kus ma olen käinud ning see riik on nii teistsugune kõikidest kohtadest, mida olen külastanud. Üleüldine kultuur, keel, tursim ja see riik ise on nii erinev. Ma isegi ei oska seda sõnadesse panna, aga see pole üldiselt super suur turismiriik ja mina kogesin igal sammul kohalikku elu, olu ja vaibi. Plaan oli võtta rahulikult, paari kohaga tutvuga, kuid suuremas pildis enne reaalsusesse tulekut veel maksimaalselt puhata. Barranquillast lend Dominikaani aga hilines ning Jamaica lennust jäin ma maha ehk sunniviisiliselt tuli 24 tunnine Dominikaani vabariigi külastus, kus läksin Boca Chica nimelisse rannakülakesse ning kui ma kunagi Dominikaani tagasi satun, siis selle kohta vist jätaks vahele. Rannas ilus valge liiv, ok hinnaga majutused jne, aga väike ja megalt turistikas koht, mida ma üldse ei vaibinud ja restos taheti ka täiega tõmmata mind. Kuna ma selleks üheks päevaks kohalikku raha ei hakanud välja võtma, siis restos taheti kaardimakse eest 6 lisadollarit ja hinnad menüüs ja arvel ka ei klappinud absoluutselt. Õnneks, mis sai ära õpitud selle 5.5 kuuga oli hispaania keel tasandil, et ma oskan enda eest seista ja lõpuks sain asjad korda, aga super kiiresti vist Dominikaani hetkel tagasi ei kiirustaks.

Aga Jamaicast, siis esimeseks peatuseks oli Kingston ehk pealinn, mis on megaveider linn. Esiteks olime hostelis ainult omanik, mina ja üks Hollandi poiss. Kui omanikult uurisin, et mul päev aega Kingstonis, et mida teha või näha, siis sain vastuseks et ei midagi. Ka google oli sama meelt. Ehk veider linn, kus pole keskväljakut, peatänavat või üldiset midagi väga, mis tasuks külastamist. Ma läksin 4km kaugusel asuvasse soovitatud kohalikku restosse sööma ja otsustasin tagasi jalutada, et veidi linnast aimu saada. Naljakas oli see, kuidas politsei mu kõrval seisma jäi autoga ja küsis, et kas ma soovin turvamehi. Ei soovinud siis, aga mingi hetk avastasin end konkreetsest slummist, kus kõik vaatasid mind, et kus ma ära eksisin ning mina siis kuumarabandust trotsidest proovisin sealt kiiresti sirge seljaga läbi kõndida ja suurele tänavale jõuda.




Teisel päeval liikusin Negrili nimelisse rannalinnakesse, kus asub tuntud 7 mile beach ehk 7 miili valget liiva ja helesinist vett. Väga, väga ilus rand, totaalne paradiis. Seal käisime väikse seltskonnaga üks õhtu rannas reggae kontserdil ning see oli niii kihvt kuidas kohalikud joint ees õõtsuvad rannaliival, rastad tuules lehvimas, meile kõigile väga meeldis. Üleüldiselt kui rastad, värvilised riided ja mütsid, yahh mann, kanep, reggae jms tundub justkui maksimaalne Jamaica klishee, siis see pole klishee vaid ongi sealne kihvt reaalsus igal sammul.





Reggae peol sain ühe kohalikuga sõbraks, kellega jäime suhtlema ja kuna tal oli auto, siis sõitsime koos ringi ning ta näitas mulle erinevaid kohti, kus jamaicalased käivad ja üdse rääkis sealsest elust/olust, tutvustas toitu jne ehk väga super aeg oli temaga koos ringi trippides. Viimased kaks päeva aga väga ei vedanud ilmaga, nimelt läksime Montego Baysse, kuid seal oli selline vihm, et see linn ujus ja otsustasime tagasi Negrili minna, kus oli veidi parem, kuid terve minu viimane päev, mille esialgselt plaanisime rannas veeta, siis müristas ja sadas nii hullult, et vaade rannale oli, aga rannakülastust mitte. Mul tegelikult üldse vedas, sest seal wet season ja olevat meeletult sadanud, aga ma sain vihma ainult kahel viimasel päeval, esimesed olid kõik mõnusalt päikselised.




Jamaica kohapealt on mul väga so-so tunne, imeline rand, kultuur ja põnev riik, kuid miskipärast ma sinna vist tagasi ei kiirustaks. Ma olen oma Jamaica külastusega super rahul, sest ka mu kõige metsikumates soovides ei kujutanud ma ette, et mul on au kunagi sellist põnevat, eksootilist ja kauget riiki külastada, kuid nagu öeldud, siis ühest korrast seal riigis piisab mu jaoks ma arvan.

Ja siis reisi kokkuvõtteks, siis 5,5 kuud on hetkest, mil jõululaupäeva hommikul lahkusin kodust ja asusin Mehhiko poole teele. Plaan oli ära olla 3-4 kuud, kuidas sellest venis pea pool aastat on ulme. Selle aja jooksul kĂĽlastasin kaheksat riiki- Mehhiko, El Salvador, Belize, Honduras, Panama, Ecuador, Kolumbia ja Jamaica. Taaskord ma poleks julgenud unistadagi, et elu mind nii põnevatesse kohtadesse viib, kuid ma ĂĽtlen alati, et unistada tuleb suurelt, sest unistustel on komme tõelikuseks saada. Ning unistuse täitumine oli see reis 110% minu jaoks. Kõik mu lähedased teavad, kuidas ma pikast Lõuna- Ameerika reisist olen juba aastaid unistanud. Soov oli esiteks saada hispaania keel suhu ning kuigi ma teen palju, palju vigu rääkides, siis tunnen end suht vabalt, saan ise aru ja teised saavad minust aru hispaania keeles suheldes ehk see soov läks täide. Muidugi Eestis null praktikaga eks vaatame kaua see mul suus pĂĽsib. Teiseks oli soov reisida vabalt, ilma kuupäevi vaatamata ja kiirustamata vaid täiesti spontaanselt liikudes sinna, kuhu hetkel soov on, see ka põhjus miks see reis pea poole aastani venis, et ma võtsingi megarahulikult. Mul pole sõnu kirjeldamaks, kui palju ma ise olen selle reisiga muutunud ning kui õnneliku ja motiveerituna ma end hetkel tunnen. Seekord kojutulekuga on nii ja naa. Ăśhelt poolt läheb mul igakord silm märjaks, kui mõtlen, et see millest ma nii pikalt unistasin on läbi. Teisalt on see aeg väga pikk lihtsalt reisimiseks, kus ei tööta, õpi vms vaid iga päev on täiesti uus. Stabiilselt uued hostelid, uued linnad, uued riigid, uued inimesed. See kõik on superpõnev, aga vahepeal tundsin ka väsimust selle pideva muutustekeerise keskel olles. Tavaliselt võtsin siis privaattoa, laadisin sotsiaalsed akud täis ja olin uuesti valmis seiklusteks, aga samas tänaseks tundub enda kodu, enda voodi ja lõpuks ĂĽle kuude ka eesti keeles suhtlemine väga toreda variandina, sest nagu ikka oma reisidel, siis teisi eestlasi ma ei kohanud. ĂśleĂĽldiselt ma siin vahepeal mõtlesin, et Eesti valitsus peaks mulle tänaseks elutööpreemia andma Eesti tutvustamise eest pea 60s riigis. Igapäevaselt kuulsin ma korduvalt, et “Where is Estonia?”, “You are the first person I’ve ever met from Estonia” jne jne. Igajumalapäevaselt!! Mulle meeldib, et ma olen nii paljudele esimene kontakt Eestiga, kuid kuude kaupa seletades sama juttu, kus see asub ja mis kliima meil on jne oli samuti lõpuks päris väsitav.

Kokkuvõttes siis sõna väsitav on siit läbi käinud mitu korda ja seda see oligi, aga kõige paremas võimalikus võtmes. Ma olen nii tänulik, et mul on olnud võimalus maailma sellisel määral avastada, ma olen nii tänulik, et mul on pere, kes mind alati toetab ja on olemas mu hulludes ettevõtmistes ning kõige rohkem olen ma tänulik endale, et mul on julgust elada elu enda moodi, jahtides unistusi ja kuulates südant!





Kolumbia🇨🇴

 Kolumbia on olnud 8 pikka aastat minu lemmik reisiriik alates sellest, kui 2015 seal käisin. Seega oli mul sees suur põnevus ja ootusärevus Kolumbiasse minemise ees, kuid samas ka hirm, et äkki mu roosa mullike, mis kaheksa aastat tagasi tekkis ja sellesse riiki armuma pani puruneb ja mul pole enam seda vaimustust. Ette rutates, siis Kolumbia on jätkuvalt absoluutselt imeline ning minu 7 seal veedetud nädalat kinnitab seda. Aga alustame algusest, sest esimene päev Kolumbias oli kõike muud kui roosiline ja pigem ĂĽtleks, et käis korralik närvikava testimine. Ma jõudsin 10x mõelda, et jumal tänatud ma seal ĂĽksi reisin, sest ma vist poleks suutnud oma emotsioone endale hoida kuna päris ausalt, siis ma suht iga minutiga läksin järjest rohkem kettasse. Nimelt peale väga sujuvat piiriĂĽletust Rumichacas tsillisin veidi Ipialesi nimelises linnakeses ja sealt oli plaan bussiga liikuda otse Calisse. Netist lugedes pidi see teekond aega võtma umbes 12 tundi, piletit ostma minnes öeldi, et reis on umbes 15-18 tundi pikk, mis juba tekitas minus wtf momendi. Ning reaalsus- 26 tundi!!!!! Kohalikus logus bussis, kus mu kõrval istus vend 6 tekikihi all ja sõi kana ning meie vahel polnud isegi käiepidet. Tool oli ebamugav ning ĂĽleĂĽldiselt siinkandis bussidega on kaks äärmust, kui konditsioneer ei tööta, siis õhku hingamiseks pole ning kui see töötab, siis on see nii madala peal, et ma panen põhimõtteliset kõik riided selga ja ikka on tunne nagu istuks kĂĽlmkapis. Miks võttis see sõit nii kaua aega? Sest fakt, mida mina ei teadnud, aga sealkandis on väga sagedased nähtused mäevaringud ning maalihked. Oli toimunud mäevaring ning niigi sellest meeletult kitsast mägiteest pool oli suletud ja see ummik oli ebareaalne, me sõitsime 11 tunni jooksul max 5km edasi. Keegi mingit infot ei jaganud, pääseteed ei olnud ning tundus, et ma vist veedan poole oma Kolumbiast seal kuskil teepeal. Aga 26h hiljem me minu väga nõrgenenud närvikavaga Calisse jõudsime ja kohe algusest peale tekitas see linn minus nii hea tunde. Kuidagi väga meenutas Euroopat ning ĂĽldiselt backerid ei peatu Calis, aga mina jäin sinna nädalaks ning väga nautisin seda aega seal. Cali näol on tegu salsa linnaga ning see Cali tõesti elab ja hingab salsa rĂĽtmis. Täiesti ebareaalne, aga nii on ja iga jumala kohalik seal tantsib ulme hästi, emapiimaga saavad vist salsasammud ja puusanõksud kaasa. Minu jaoks on mingil põhjusel paaristants alati olnud väga ebamugav ja ma väga teadlikult olen neid vältinud, kuid Cali suutis seda muuta ning kuigi võrreldes iga jumala kohalikuga seal on minu salsaoskus alla igasugust arvestust, aga ma väga nautisin salsaklubides käimist ning võtsin isegi paar tantsutundi, et baas-sammud vähemalt selgeks saada. Salsaklubides käib Calis pidu iga päev, kuid need pole klubid, millega me oleme harjunud, sest rahvas ei joo seal rohkem kui paar jooki ja reaalselt keskendutaksegi tantsimisele. Kuna kohalike oskus on super, siis esiteks on neid nii kihvt vaadata ja tantsimisel oskavad nad juhtida nii, et ka Euroopa mitte salsatajad naudivad tantsu.



Peale Cali salsaelu liikusin Buenaventura nimelisse linna ranniku ääres. Sellega on veider lugu, sest miks ma sinna tahtsin minna oli mu suur veekogu igatsus peale kõiki neid linnu, kus ma järjest olin ja Kolumbia kaarti vaadates nägin, et Buenaventura tundub Calile lähedal olevat Vaikse ookeani ääres ehk tundus mõistlik nädalavahetuseks sinna minna rannaelu nautima. Aga nagu mulle hiljem kõik nii kohalikud, kui ka backerid ütlesid, siis tegu on ühe ohtikuima kohaga Kolumbias ja ma ei imesta, sest see oli paras urgas ja teisi turiste seal pea polnudki. Minu majutus oli aga veidi eemal ning mis mulle kaardilt tundus kiviviske kaugusel, siis saatuslik viga Kolumbias ja sai jälle buss võetud, mis pidi sinna minema kolme tunniga, reaalsus oli pea kuue tunni lähedal, peale seda tund paadiga ja siis veel 25 minutit mootorrattaga mu hostelisse. Kahetseda pole mõtet, aga kui mingi koha kohta mõtlen tagasi, et miks ma sinna läksin, siis on see vast Buenaventura nädalavahetus, sest see rand polnud isegi ilus mitte. Peale seda liikusin taaskord BUSSIGA Salento nimelisse kohta, ei hakka jälle mainima, et kohale saabusime tunde hiljem, kui pidime. Üleüldiselt tasub 30% vähemalt ajaliselt lisada sellele, mis öeldakse, kaua transport liigub ja kella peale seal riigis pole mõtet trippida. Salento näol on tegu pisikese värvilise külakesega, mis asub kohvifarmide keskel ehk see on hea koht tutvumaks kuidas üks maailmas hinnatumaid kohvisid meie tassidesse jõuab. Samuti on seal maailma pikimad palmipuud Cocora Valleys, mida külastades saab hea 4-5 tunnise matka teha. Bussis sinna tutvusin kahe iisreali poisiga, kellega koos seal matkasime ning nalja sai korralikult, sest me keegi polnud sellise matkaga arvestanud. Järgmine päev tegime kõik koos ka kohvifarmi tuuri, mis oli muidugi tore, sest mina ja üks nendest poistest ei joo kohvi ja kui toodi väga kvaliteetne espresso meile testida, siis me lihtsalt uputasime selle suhkrusse. Usun, et on palju inimesi, kes hindaksid seda kogemust rohkem, kui mina suure teejoojana. Salento oli minu jaoks keeleliselt ka koht, kus toimus klikk, sest sain paari inimesega seal tuttavaks, kes rääkisid ainult hispaania keelt ja Salentost lahkudes avastasin, et ma olin kolm õhtut järjest ainult hispaania keeles suhelnud tundide viisi oma tuttavatega ja tundus, et nad said vist isegi aru minust, sest vestluse sarnane asi meil toimus.





Peale Salentot seadsin sammud Medellini poole, kus ka kaheksa aastat tagasi korra olin, aga ainult lühikest aega ehk mul oli minimaalselt mälestusi selle linnaga. Praeguseks ajaks on see üks populaarsemaid sihtkohti reisijate seas Kolumbias ning taaskord nagu Caligagi, siis väga modernne linn aastaringse kevade vaibiga. Esimene päev seal tegin kohe ka walking touri ning seal sain tuttavaks ühe Usa tüdruku Colleeniga, kellega meil järgnevad kaks nädalat mitmed sihtkohad kattusid ja kellega saime headeks sõpradeks. Temaga läksime kohe peale tuuri mägiraudteega ühte suurde parki, mis asub Medellini taga ning külastasime vaesemaid mägedes asuvaid linnaosasid. Kohalikud kasutavad mägiraudteed ühistranspordina, sest kuna Medellin asub orus ning selle rahvaarv aina kasvab, siis linn areneb suures osas kõrgustesse. Aga eks maailmale ole Medellin eelkõige tuntud oma ajaloo kohapealt, eriti on selle kohaga seostatud Escobari. Ka giid rääkis, kuidas ta ise sai noorena kuuli kerre lihtsalt sõpradega jalgpalli mängides. See linn ning sealne Communa 13 olid kunagi väga ohtlikud kohad ning valel ajal valesse kohta sattudes oli tsaupakaa, kuid praeguseks see linn õitseb ning pulbitseb elust, kunstist, kultuurist ning turistidest. Tore on näha, kuidas on nähtud vaeva sellega, et midagi väga negatiivset pöörata positiivseks. Pablo seinu vist jätkuvalt siiski avastatakse, sest kohalik tänavamüük on väga, väga aktiivne.

 Ăśhel toredal pĂĽhapäeval kutsus Colleen mind paraplaaniga sõitma ning kuna ma polnud oma elus seda veel teinud ja hind seal oli kordades väiksem, kui kuskil Euroopas, siis minek. Seal lennates adrenaliin pumpas ja vaated olid imelised. Lõpus tagasi lennates mu instruktor hakkas seal järske langusi ja pöördeid tegema ning kĂĽsis, kas mulle sobib. Kuna see tekitas esialgu minus hirmu ja põnevust, siis muidugi sobis. See aga kestis paar minutit kuniks me lõpuks maapinda puutusime ja mu sisikond keeras igas suunas korraga ja ma ei suutnud päris tĂĽkk aega jalgu seal alla saada peale seda lendu. Aga muidu väga kihvt kogemus.

2 mai seadsin peale aastaid venitamist lõpuks sammud ühe tätoveerija juurde ning tegin endale maailma ägedaima suveniiri Kolumbiast ja sellest reisist üldse käele.







Tätoveerija juurest otse oli järgmiseks peatuspunktiks Guatape nimeline linnake, mis on eelkõige tuntud Piedrase suure kivi tõttu, kuhu 30+ kraadiga tippu ronides viskas ikka korralikult pilti tasku vahepeal, aga vaated oli imelised. Ja ka Guatape oli imekaunis, ma pole vist kunagi niiiii värvilises linnakeses olnud, iga jumala maja seal oli kunstiteos. Kuna tavaliselt teevad inimesed päevareise Guatapesse, siis majutus oli seal väga soodne ning üle kuude võtsin endale pisikese korteri. Ma reaalselt keeldusin sealt õhtul lahkumast, sest sellist luksust, et kööginurk ja diivan pole mul juba pikka aega olnud.







Peale Guatapet läksin veel paariks päevaks tagasi Medellini ning siis lendasin Cartagenasse. Seda ma kartsin ja ootasin vast kõige enam, sest aastal 2015 ma armusin sellesse linna ning kunagi, kui Annikaga Money Heistist rääkisime, ma isegi ütlesin, et mu nimi oleks Cartagena, sest see mu lemmikuim linn, kuhu olen reisinud ja eelmine kord oli mul seal nii tore. Õnneks ei pidanud pettuma, sest ka seekord oli megatore ja kuiiiiiiii ilus on Cartagena, sealses vanalinnas jalutades võib end lihtsalt ära unustada. Kuigi seekord tundsin, et see on meeletult turistikas, mida ma eelmisest korrast nii väga ei mäleta, aga Kolumbia turism on nende aastatega üleüldse kõvasti kasvanud ja kindlasti ka Cartagena oma. Üks asi on seal muidugi tappev- kuumus. Tegu on Kariibide äärse rannikulinnakesega ning seal on täiesti ebareaalne päevasel ajal liikuda. Ka ööd olid nii kuumad, et siis oli samuti raske olla, aga päeval täitsa ulme. Cartagenas tulid ka paljud kohad tuttavad ette ning kohati oli nii tore, teisalt oli 2015 reis nii teistsugune ja tundub nagu oleks see teises elus hoopis teiste mõtete ja inimestega toimunud. Aga lühidalt, siis väga kihvtid mälestused ka seekordsest nädalast, mis ma Cartagenas veetsin ja koht, kuhu ma vist alati hea meelega tagasi läheks.





Peale Cartagenat liikusin Minca mägedesse, et korraks hinge tõmmata linnadest ja sellest melust, mis nendega kaasas käib. Minca on pisike mägikülake Santa Marta lähedal ning ideaalne koht, et akusid laadida ja vaikust nautida. Seal tegin koskede matka, lugesin palju raamatut ning endalegi veidi ootamatult, aga tegin ka teise ayahuasca tseremoonia. Täpselt nagu esimesega, siis kuidagi ka seekord juskui tähtedesse kirjutatud, et see mu teele sattus ning Ecuadoris toimunud tseremoonia oli imeline, kuid soov oli seda uuesti teha, sest seekord teadsin, mida oodata ning lootsin, et suudan end rohkem vabaks lasta ja mitte teha neid reaalsuse checke, mida Ecuadoris tegin. Kuid pean tõdema, et kui Minca tseremoonia oleks olnud mu esimene, siis teist ei oleks mitte kunagi peale tulnud. Ayahuasca trip oli mul suhteliselt sarnane esimesele, et kuidas hääled ja visuaalid tulid jne, kuid kui Ecuadoris oli meil nii väike ja privaatne setskond, siis Minca oma oli täiesti Euroopa backpackereid täis, 25 inimest oli seal ruumis ning kui ayahuasca mõju oli hea, siis see kogemus oli kohutav. Ayahuasca üks omadusi on see, et ta puhastamise eesmärgil ajab üldiselt oksele ning esimene kord veidi keeras, aga keegi meist ei oksendanud, siis seekord oli 25 oksendavat inimest seal ruumis, need hääled olid täiesti jubedad. Kuidas peaks olema võimalik teha sellist spirituaalselt trippi enda sisse, kui saalitäis rahvast liigub ja oksendab. Lisaks sellele tekkis mul ka rets peavalu öösel ning kuna esimene shot mul jälle ei toiminud, siis võtsin kaks, aga teise ajal hakkas see maitse ka nii hullult vastu, et ka kõige parema tahtmise juures ma lähiajal seda enam juua ei suudaks. Kokkuvõtteks, siis ayahuascat sooviks ma uuesti teha, kindlasti mitte mingis lambi kohas vaid kui kunagi Peruusse ehk põhi ayahuasca riiki satun, siis seal teeks uuesti ning 100% ainult väikses ringis.

Kuna öö oli väga intensiivne, siis peavalust arenes vana hea topelt nägemine ja mul oli ikka väga kehv olla ehk jäin kaheks lisa-ööks Mincasse, sest polnud lihtsalt suuteline reisima. 




Kui eluvaim enamvähem tagasi oli, seadsin sammud rannakülakesse ehk Palomino poole ja seda kohta ma ootasin täiega. Veidralt nägin seal ühte argentiina tüüpi, kellega Salentos tutvusin ja hollandi tüdrukuid, kellega tutvusin Ecuadori džunglis, et seltskond oli tore, aga ei teagi kas asi selles, et ka seal olles oli tervis veel suht kehv või see, et mu enda ootused olid väga kõrged- nimelt lootsin, et see on Kolumbia versioon Montanitast, kuid ei olnud pooltki nii põnev, siis Palominot ma väga ei vaibinud. Liiga karuperse koht vist ka, ainult tolmuteed, pangaautomaati polnud, mul ei olnud sula ning mingid väiksed errorid veel ehk peale nelja ööd otsustasin Santa Martasse liikuda, kuigi esialgne plaan oli vähemalt nädal Palominos tsillida.




Ning oma viimaseks nädalavahetuseks liiklusin Costeno beachile ning see koht oli ainult paar hostelit/hotelli rannas ja kõik, aga leidsin ülikihvtid inimesed, kellega sai minu Kolumbia viimane nädalavahetus ülimõnusalt hommikutundideni rannaliival tantsides ära saadetud. Pühapäeval liikusin Rio hostelisse, mis seal lähedal asus ja juhtus, et see sama pühapäev oli ka seal suurem pidu, mis oli super ja venis jälle väga pikaks. Loo moraal on aga see, et 30+ vanuses on 3-päevased peod päris ohtlikud. Nimelt peale pühapäevast pidu ma esmaspäeval ei ärganudki korralikult ja 29.05.2023 ei eksisteeri minu kalendris, sest ma magasin oma elu rekordi- 28 tundi. Kui ma lõpuks sellest karuunest ärkasin olin ma totaalset haige. Vist selle une jooksul põdesin korraliku palaviku läbi ning ärgates olid ka köhad, nohud ja muu muusika kogu komplektiga platsis. Mul oli reaalselt tunne, et see nädalavahetus ja üleüldse Kolumbia viimased nädalad tegid mind katki. End ravitsedes liikusin veel üheks ööks tagasi Santa Martasse ja sealt Barranquillasse, kust oli mu lend Jamaicale ehk selle reisi viimasesse riiki enne kodu. Ausalt öeldes, siis 7 nädalat oli päris pikk aeg ühe riigi külastuseks, mis ühelt poolt oli äge, et sai rahulikult võtta ja iga kohaga tutvuda, kuid teisalt vahepeal, kui Jamaica lennud olid juba olemas ja kuupäev, mille ümber planeerida teada, siis tundus justkui venitaksin seal kummi juba. Aga Kolumbia jätkuvalt absoluutselt imeline riik, kus on nii palju teha, avastada, kultuuri ja oiiiii kui odav on Kolumbia, neid hindu igatsen juba praegu taga. Kuid nagu Ecuadorigagi, siis Kolumbia on samuti riik, mida mina isiklikult ei soovita perepuhkuseks või rannaleboks vaid pigem seikluslikule inimesele, kes tahab ja viitsib ringi rännata ja avastada. Praegu ma ise tunnen, et Ecuador minu jaoks suutis võtta trooni lemmiku reisiriigi kohapealt ning kui ma mõtlesin, et miks see nii on, siis minu jaoks vist seetõttu, et Ecuador on vähem turistikam ning Kolumbias üldse on turism väga tõusuteel ning ma tunnen, et mind köidavad siiski vähem turistikad ja avastamata kohad hetkel rohkem. Aga Kolumbia on siiski tugev number kaks ning nagu öeldud, siis kõik seiklushinged, kes otsivad uut sihtkohta, siis Kolumbiat soovitan kahe käe ja jalaga.

Monday, April 17, 2023

Ecuador🇪🇨

Ecuador ületas absoluutselt kõik minu ootused mitmekordselt. Raske sõnadesse panna, kui vaimustuses ma sellest riigist hetkel olen. Mul oli neli asja, mida lootsin Ecuadoris teha (Amazon, ayahuasca, swing at the end of the world ja seista ekvaatori peal) ning oma peas mõtlesin, et kaks nädalat on küll ja veel nende kohtade külastuseks ning jääb aega veel rahulikult oleleda ka. Kuidas kahest nädalast minu peas sai peaaegu viis nädalat reaalsuses on müstika. Kui ma tagasi mõtlen, siis igas päevas, mis ma Ecuadoris viibisin, oli midagi põnevat, uut või toredat ning aeg lihtsalt lendas.

Esimeseks kohaks kuhu Panamast lendasin sai Guayaquil ehk suurim linn riigi lääneosas. Promenaad oli seal väga kihvt, kuid ei leidnud soovi pikemalt peatuda ning teise päeva õhtupoolikul võtsin bussi Montañita nimelisse surfilinnasse. 

Wow! Montañita on täpselt minu stiilis koht ning kuigi saabusin sinna pühapäeva õhtul, siis vaib oli väga kihvt ning teadsin juba ette, et seal linnakeses tuleb lõbu laialt ja pettuma ma ei pidanud. Taaskord oli esialgu plaan randa nautida ning lebotada umbes neli päeva, mis sujuvalt venis kümneks päevaks ja ka peale seda aega ikka kripeldas sees korralikult, kui lahkuma hakkasin. Sealt leidsin väga kihvtid inimesed, kellega koos aega veeta ning kuna tegu oli väga väikese külakesega, siis peale mõnda päeva tänavatel liikudes, kohvikus või rannas istudes tuli pea alati keegi tuttav vastu. Kui ma ütlen ausalt, siis suurt seal teha ei ole ning ka esimestel päevadel inimestelt uurides, et mida teha tasub, siis kõik vastasid, et kas surfata või pidutseda. Mina panin oma energia teisele variandile ning täiesti ebareaalne, aga minu selle reisi kõige metsikumad peod olid kaks esmaspäeva, mis ma Montañitas olin. Osadel päevadel on kas erinevates hostelites või baarides open bar ehk maksad 6 dollarit ja selle eest on päris mitmeks heaks tunniks unlimited drinks. Ma rohkem sellel teemal ei peatu, vist on vajalik info edastatud. Ühesõnaga funi sai rohkem kui küll. Kõige vast ekstreemsem seik Montañitas oli 18.03, kui peale peoõhtut vaatasin voodis telefonist filmi, kui äkki terve hostel rappuma hakkas. Kuna ma polnud just kõige teravam pliiats too hommik, siis alguses ma ei saanud üldse aru, et kas kujutan seda ette või mis toimub. Kui aga nägin, et kõik rahvas välja tänavale jookseb, sain aru, et tegu on maavärinaga. Oma elus polnud ma sellist asja enne kogenud ning õnneks kestis see vaid minuti. Teistes piirkondades oli maavärin magnituudiga 6.8 ning oli nii hukkunuid, kui ka varisenud hooneid. Montañita jäi värina keskmest veidi eemale, meil oli tugevuseks 5.6 magnituudi, et mingeid hulle tagajärgi ei olnud, kuid korralikult andis tunda ikka.

Peale 10 päeva rannaelu nautides ma küll absoluutselt ei tahtnud, kuid tundsin, et pean edasi liikuma esiteks oma maksa huvides ning teisalt oli ka soov rohkem Ecuadori näha, kui vaid Montañitat.




Liikusin ööbussiga Bañosesse ning kohale jõudsime kell 5 hommikul ja peale Montañita troopikat, siis oiiii kui kĂĽlm oli Baños mu jaoks. Nimelt on tegu pisikese linnakesega mägede keskel ning see on Ecuadoris koht aktiivseks puhkuseks, sest tänu mägedele on seal väga palju erinevaid matkaradu, koski, jõe peal saab raftingut teha, kaljuronimist ja palju muud. Minu number ĂĽks soov Bañoses oli kiik “maailma lõpus”, millest olin pilte näinud ja teadsin kohe, et Ecuadori kĂĽlastades ma pean sinna minema. Juba esimene õhtu Bañoses tegingi tripi puumaja (casa del arbol) juurde, kus kiik asus ning oli totaalselt väärt seda kĂĽlastust. Mulle kõrgused meeldivad, aga käsi kiigest lahti lastes lõi korraks sĂĽdame alt jahedaks kĂĽll. 



Peale kiike läksime sama tuuri seltskonnaga looduslikesse kuumaveeallikatesse, mille vesi peaks väga kasulik olema, kuid minu jaoks olid need allikad justkui suured ühisvannid, et tagasi ma sinna ei kipuks. Aga seal sattusin jutustama ühe Kanadast pärit naisega, kes rääkis mulle oma ayahuasca kogemusest ning tagasi mõeldes olen ma nii tänulik, et sinna allikatesse läksin vaatamata sellele, et ma ööbussist meeletult väsinud olin too õhtu tegelikult, sest täpselt nädal hiljem samal ajal toimus minu elu esimene ayahuasca tseremoonia, aga sellest veidi hiljem.

Bañoses tegime veel ĂĽhe Tšehhi poisiga Los Sauces matka, mis pidi olema umbes 3 tunnine kergemate killast matk. Kuna meil aga juttu jagus, siis otsustasime teha pikendatud versiooni ja see oli päris rets. Väga järsud mäkketõusud mudastel teedel ning lõppkokkuvõttes olime me täiesti pilvedes ning merepinnast 2500m kõrgusel ja tagasi jõudsime alles 6 tundi hiljem jalad täiesti läbi. Kui sinna minnes oli loba laialt, siis tagasi tulles olime mõlemad haudvaiksed ja vaatasime iga natukese aja tagant kaarti, et kaua veel. 




Kuna tegu oli reedega, siis vaatamata madalast energitasemest ja väsinud jalgadest vedasin end ka välja ning leidsime ĂĽhe päris ägeda klubi, kus oli neli erinevat saali erinevate muusikastiilidega ning lõke keset tantsuplatsi. Naljakas oli see, et ĂĽhes saalis olid rahulikud salsarĂĽtmid ja paarikesed tantsisid salsat omavahel ning astud 10 sammu edasi teise saali on korralik elektro kĂĽte. Kaua ma seal aga vastu ei pidanud ja järgmine päev tahtsin teha ka jalgratta tuuri koskede juurde ehk taaskord ĂĽks pikk ja sportlik päev. Rattaga vurasime 16km ning jõudsime kose juurde ja wow! Ammu pole ĂĽkski kosk minus peale Iguassut vaimustust tekitanud, kuid see seal mägede keskel oli väga võimas ning mulle meeltult meeldis. Paar pisemat matka veel ja 5 ööd Bañoses said läbi ning oli aeg suunduda Amazonase vihmametsa poole. 



Ăśheks ööks peatusin Tena nimelises linnas, mis on justkui uks Amazonasesse ning troopika andis juba tunda, sest õhk oli lämbe ning tänavatel trallisid näiteks ahvid täiesti vabalt ringi. Tenast liikusin järgmine päev meeletut padukat trotsides Archidona nimelisse linnakesse, kust võtsin takso, mis viis mind Mariposa nimelisse kommuuni dĹľunglis, kus oli lĂĽhike matk, et jõudmaks kohta, kus toimus minu elu esimene ayahuasca kogemus. Kanada naiselt saadud kontakt  sobitus ideaalselt minu soovidega ning sain kõige audentsema kogumuse, millest isegi ei osanud unistada. Nimelt netist uurides tehakse kĂĽll turistidele suunatud tseremooniaid, mis maksavad väga palju ja toimuvad kuskil udupeenetes kohtades, aga see polnud see, mida ma soovisin ja kui Kanada naine rääkis oma kogemusest lõid mu silmad kohe särama. Mariposa kommuunis elab ĂĽks meesterahvas nimega William ning tema pere teeb tseremooniaid ja sel samal vihmasel teisipäeval kolisingi ma Williami juurde elama. Tegu oli täiesti primitiivse elupaigaga keset dĹľunglit, seinu seal korralikke ei ole, aknaid samuti mitte, elekter on ausõna peale vaid väliköögis ja mu telefonil polnud isegi levi. Juba aasta tagasi Nicaraguas sattudes ĂĽhte kohalikku kĂĽlakesse ja nähes neid totaalseid hurtsikuid, kus inimesed elavad ei suutnud ma sellest aru saada, et kuidas see võimalik on ja mis nad teevad seal. Peale kolme ööd Williami juures pean tõdema, et see hurtsiku elu on täitsa elatav ja vägagi audentne, kus puuvilju ja maitsetaimi (nt kaneeli) käisime õhtul ise dĹľunglist korjamas. KĂĽlastasime ka tema vanaema ja vanaisa kodu veelgi sĂĽgavamas dĹľunglis (ma ei tea, kuidas nad sinna saavad, sest minu jaoks kĂĽll oli see matk juba korralik ekstreemsus), kes on šhamaanid ja William ĂĽtles kohe, et see  on väga spirituaalne koht. Aga vihma oli sadanud ning seal oli väga libe ja ma panin trepi peal nii korralikult risu, et kukkudes haarasin kodukootud käsipuu kaasa ja lõhkusin trepi ära. Laske veel mind spirituaalsesse kohta ja ma olen nagu elevant portselanipoes kohe lammutamas.

Aga tseremooniast lähemalt, siis Ayahuasca on siinkandis vihmametsades leiduv taim, millest tehakse mõrkjas vedelik ja selle valmimine võtab kolm päeva aega. Juba iidestest aegadest kasutatakse ayahuascat meditsiinina ja tema mõte on see, et ta ravib nii vaimselt, kui fĂĽĂĽsiliselt ning oma mõju ajal tekitab erinevaid visioone ja hallutsinatsioone sellest, mis on sinu eesmärk elus, ravib traumasid, annab vastused kĂĽsimusetele või näitab, mida sul praegu vaja näha on. Selleks toimub terve tseremoonia ning vajalikud rituaalid enne ja pärast ayahuasca manustamist. Kolm päeva kuni nädal enne ja peale tseremooniat peab paastuma lihast, vĂĽrtsidest, kĂĽĂĽslaugust, sibulast, soolast, seksist, alkoholist ja kohvist. Teremoonia viib läbi šhamaan ning meie ayahuasca viis läbi 103 aastane siikandis väga hinnatud šhamaan, keda teatakse, kui Abuelo (ehk Vanaisa, see kelle trepi ma ära lõhkusin) ja kes reaalselt ongi Williami vanaisa. Ta räägib vaid kohaliku hõimu kichwa keelt ehk isegi mitte hispaania ning William tõlkis vajaliku jutu hispaania keelde ja tema tĂĽdruksõber minu jaoks arusaamatud asjad inglise keelde. Tseremoonia toimus peale päikseloojangut lõkke ääres ning sellest osa võtsimegi vaid mina, William, tema tĂĽdruksõber Samira ja Abuelo. Tund peale ravimi manustamist Abuelo n-ö õnnistas meid ja mind saadeti esimesena tema ette ning ausalt öeldes ma ei osanud midagi sellest oodata. Ta laulis, lausus sõnu, puhastas energiat mingi taimega ja siis… põhimõtteliselt sĂĽlitas mulle näkku ja pähe mingi erilise veega ja vahepeal mulle tundus, et lutsutab mu juukseid vist, kuigi see oli vist too hetk, kus ta õnnistas ehk rääkis vastu mu pead. Ma alguses kohkusin ära, et mis nĂĽĂĽd, aga see ongi osa rituaalist nagu ma hiljem teada sain, sellega ta pani meile kaitsekihi peale. Hiljem võtsime veel ĂĽhe annuse ayahuascat ning siis jäi igaĂĽks omi asju nägema. Ma oma kogemusest pikemalt ei kirjuta, sest neid lauseid mõeldes tundub see tekst juba selline nagu ma oleks suht pooletoobine, kuid kellel on huvi, siis võin hea meelega sellest rääkida, äkki vestluse formaadis tundub vähe loogilisem terve see kogemus. Mingi hetk tajusin, et mõju hakkab vaikselt kaduma, kuid lamades seal keset Ecuadori dĹľunglit, tähistaeva all, poolkuu taevas siramas, oli minu jaoks taaskord ĂĽks nendest hetkedest, kus tundsin, et selliste momentide nimel tasub elada ja me jäime kõik õue lihtsalt tukkuma, selle asemel, et sisse ära minna. Kokku kestis meie tseremoonia umbes 8 tundi. Mingi hetk läksid teised voodisse, kuid mulle nii meeldis see lageda taeva all magamine, et jäin ĂĽksi õue. DĹľungel on aga see koht, kus vaikust pole hetkekski ja mina maailma kõige suurema maokartjana (pole liialdus) kuuldes lugusid, kuidas nelja meetrine boa oli Williami kana ära tapnud, hakkasin igast sisinaid endale ette kujutama ja kella nelja paiku hommikul vedasin end ka voodisse nende häälte keskelt minema. Ayahuascaga on muidugi see hea, et ega tegelikult aru ei saa, et mis hääled on reaalsed ja mis mitte. 

Järgmisel hommikul Abuelo tegi veel n-ö hindamise, et mida tema meid puhastades tajus ja mida ta ravis, siis sülitas veel pähe ja näkku, soovitas järgneva päeva maksimaalselt rahulikut võtta, 3 päeva paastuda ja sellega ametlik osa ayahuasca kogemusest lõppeski. Täiesti sürr ja uudne asi, mida ma kindlasti teeksin hea meelega veel. Minu arusaam on see, et kui midagi sellist iidset ja erilist teha, siis juba korralikult ja ausalt ma ei oskaks ideaalsemat kogemust ette kujutada, kui Amazonase džungel Ecuadoris, kus taim kasvab reaalselt siinsamas, 103 aastase väga austatud šhamaani läbiviimisel tema pereringis. Vapustav ja elulõpuni meeldejääv kogemus! Viimane öö sain tunda ka korralikku troopilist tormi. Kui Eestis mulle äike ja müristamine pigem meeldivad, siis seal ilma akendeta hurtsikus olles nõnda, et tuba on äiksest stabiilselt valge ja müristamise ajal maja väriseb, oli küll päris hirmutav ausalt öeldes.






Peale kolme maailmast ära lõigatud päeva oli aeg tagasi tsilivisatsiooni tulla ehk olin ühe öö veel Tenas, sealt liikusin Lago Agrio poole ning algas minu teine Amazonase seiklus. Kõigepealt sõitsime Lago Agriost umbes kaks tundi mingi sillani, kus juba tsilivisatsioon oli kaugele jäänud, sealt siis veel paadiga 2 tundi mööda jõge kuniks jõudsime meie majutusse. Taaskord 4 päeva keset täielikku džunglit ilma levi ja tsilivisatsioonita- täiesti imeline. See oli aga korralik turistikas tuur ehk majutus oli seinte ja akendega ning toitu ei pidanud ise korjama minema, et kõvasti leebem versioon eelmisest kogemusest.

Alguses mõtlesin, et see on see aeg, kus maksimaalselt lõõgastun ning tegelen vaikselt jooga ja muude rahulike asjadega, siis tegelikkuses olid need päevad täis tegevusi ning ega ka õhtud alla ei jäänud. Cuyabeno rahvuspark oli see osa vihmametsast, mida mina siis külastasin ning need neli päeva olid vaieldamatult mu lemmikud sel reisil ja üldse väga pika aja jooksul.

Esimesel päeval tegime umbes kolmetunnise paadisõidu otsimaks erinevaid troopilisi loomi ning juba nägime madusid (õnneks pisikesi, muidu ma oleks selle paadi teises suunas tagasi keeranud), imekauneid liblikaid, ahve, erinevaid dĹľunglis elavaid linde, roosasid delfiine, laiskloomi jne. Ă•htul läksime ĂĽhe laguuni peale ujuma ning peale ujumist sõitsime a la 200 meetrit põõsaste poole ning giid hakkas taskulambiga midagi otsima. KĂĽsisin, et mis ta teeb ja vastas, et otsib caimane (ehk siinse vihmametsa alligaatorite perest pärit elukaid, kes võivad kuni 5 meetrini kasvada). Tore, et me just 200 meetrit eemal ujumas ei käinud. Ja 4tk istusidki ilusti põõsa all ootamas. Me ei näinud, kui suured nad olid, sest nägime vaid silmi, kuid ujumise isu seal laguunis oli korraks kĂĽll kadunud. 





Peale õhtusööki tegime mina, meie giid Jimmy ja üks itaalia meedium rapé rituaali. See toimus nii lampi, et itaallane hakkas sellest rääkima, ma isegi ei kuulanud seda juttu ja järsku Jimmy hüüdis, et Kadri wants to do it, ma muidugi vastasin, et ja ikka ning järgmine hetk puhus ta mulle juba rapét ninna. Kõlab vist veidralt, aga igaks juhuks täpsustan, et ma ei räägi siin mingitest uimastitest vaid nii ayahuasca, kui ka rapé on džunglis kasvavad looduslikud asjad, mida kasutatakse juba ammuseid aegu ravimitena, aga tegu on spirituaalsemate asjadega, mitte keemiaga. Rapé on siis tubakas, mida läbi veidra piibu puhub tseremoonia tegija korraliku pauguga ninna. Mina teadsin selle kohta vaid seda, et see puhastab mõtteid ja rahustab. Aga nii see päris pole. Ma reaalselt ei suutnud korralikult jalgu alla võtta peale seda, lonkasin 3 sammu eemal asuvale diivanile, süda läks nii pahaks, reaalselt hoidsin tagasi, et oksele ei jookseks, rääkida ei suutnud ja üldse suht veider oli olla, aga vähemalt pea lõi selgeks küll ning minu tavalise 75 mõtte asemel korraga jäi järgi vaid kaks- kui paha mul on olla ja kui ilusat muusikat kitarril mängitakse. Kõik need asjad, mis minuga toimusid olid normaalsed selle rituaali puhul, kuid kui järgmine õhtu tuli uuesti rapé jutuks, siis tundsin, et see pole päris minu teema ja uuesti ma seda tegema ei kipu.

Teisel päeval tegime kahetunnise dĹľunglimatka, kus nägime samuti palju erinevaid troopilisi ämblikke, putukaid, ahve jne jne. Kui läks pimedaks tegime teises kohas uue matka, et näha neid loomi, kes öösel elutsevad ning mingi hetk kõndisime seal keset dĹľunglit ka ĂĽle ekvaatorijoone, mis oli väga kihvt. 




Õhtul küsis Jimmy, et kas ma peale õhtusööki kayakiga tahan sõitma minna. Arvestades neid caimane, keda nägime, pilti 5-meetrisest anakondast, keda Jimmy oli varasemalt kuival hooajal seal näinud, kõigile muule sajale mürgisele elukale, kes seal elavad ning faktile, et mu tervisekindlustus lõppes paar päeva tagasi ära ning uut ma teha ei jõudnud, siis tundus absoluutselt igast küljest rumal mõte sinna kayakiga sõitma minna ehk järelikult tuli seda teha. See oli ühelt poolt vist kõige jubedam asi, mis ma siin teinud olen, sest mul on väga elav fantaasia ja minu jaoks muutus iga põõsaalune vaikselt caimaniks, aga teisalt oli see nii põnev ja adrenaliinirohke. Jimmy ausus mulle meeldib isikuomadusena, kuid mitte keset ööd seal jõe peal, kui küsisin, et kas on ohtu, et nad võivad rünnata ja vastuseks sain, et ja ikka ning sellisel juhul on meie plaaniks nii kiiresti aerutada, kui võimalik. Misasjaaaaa?!?!? See elukas sööb meid koos selle pisikese kayakiga koos ära, oli pilt minu peas, aga jõudsime õnneks ühes tükis siiski tagasi.

Kolmandal päeval kĂĽlastasime kohalikku kommuuni, mis oli jõekaldalt veel umbes 40 minutit mööda mudast teed kõndida dĹľunglisĂĽgavustesse. Seal tegime ise algusest kuni söömiseni yucca tortillasid (yucca on kartulisarnane taim, mis on siinkandis väga populaarne) ning käisime sealse šhamaani juures, kes seletas erinevatest taimedest ja looduslikest raviviisidest. 





Päikseloojanguks läksime tagasi laguunile ning vist olid need põõsaalused neli silmapaari ĂĽleeilest ununenud, sest tegime väga mõnusa sunset ujumise jälle. Peale loojangut teel koju nägime põõsa all umbes 4-meetrist caimani, kes meie seltskonnaga seal ĂĽhe meetri kauguselt tĂĽkk aega tõtt vaatas ehk jälle suht jube aga põnev kogemus samal ajal. Kuna eelmisest õhtust polnud vist veel piisavalt närvirakke kulutatud, otsustasime Jimmyga uuesti võtta kayaki ja minna lähedal asuvasse mahajäetud hostelikompleksi kolama. Ăśhe pisikese taskulambiga kahepeale valgustades seinu, lagesid, põrandaid ja aeda, et mingi madu meile kaela ei kukuks, oli taaskord vägagi hirmutav, aga ma ĂĽtlen ausalt, siis see oli vist mu lemmikõhtu reisilt. Täiskuu ajal Amazonase vihmametsas kuuvalgusel suht ohtlikke ja veidraid trippe ette võtta-täielikult minu teema. Neljas päev möödus rahulikult pakkides ja 2 tundi mööda jõge tsivilisatsiooni poole minnes. Sekund, kui jõudsime tagasi normaalsusesse tahtsin ma uuesti seda metsikut dĹľunglielu. Absoluutselt fantastilised ja elu lõpuni meeldejäävad päevad olid Cuyabenos. 


Anakonda oli ainuke, keda me lõpuni ei näinud ja natuke on kahju, kuid samas ma oleks seal kohapeal vist südame seiskumise saanud, kui reaalselt mitmemeetrine (emased võivad 11 meetrised seal olla) anakonda oleks vastu vaadanud.

Peale Cuyabenot oli plaan Quitosse liikuda, kuid sinna oli päris pikk maa ja ma olin megasuss ehk liikusin poolele teele Coca nimelisse linnakesse ĂĽheks ööks ja sealt siis järgnev päev edasi Quito ehk Ecuadori pealinna poole. Quito asub 2800 meetri kõrgusel merepinnast ehk temperatuur tegi minu jaoks korraliku languse. 





 

Neljas ja viimane punkt, mis mu Ecuadori listis oli asus Quitos (tegelt kĂĽll juba dĹľunglis, aga minu peas oli Quito koht valmis mõeldud) ehk ekvaatorijoon. Joon, mille järgi see imeline riik siin on oma nime saanud ning mis jagab maailma pooleks. Mu soov oli seista ĂĽhe jalaga lõuna- ja teisega põhjapoolkeral ning olin vist kõige õnnelikum turist seal ringi lippamas ehk mulle väga meeldis. 



Viimasel päeval tegin ka Cotopexi ehk Ecuadori teise kõrgeima tipu vulkaanimatka. Päris mägironijaks ma pole siiski hakanud, et minu jaoks isegi natuke pettumus, aga reaalset matka osa oli suht vähe. Täitsa tippu hetkel ei saagi minna, sest tegu on aktiivse vulkaaniga ning mõned kuud tagasi keelati üleöö kestvad tuurid ohu tõttu kõrgemale, kui refuge ära. Sõitsimegi siis autoga parklani ja sealt liikusime mööda suht järsku tõusu suts alla tunnikese refugeni, mis asus 4860 meetri kõrgusel merepinnast ehk kõrgemal, kui Euroopa lagi, Mount Blanc. Seal tegime väikse kohvipausi ja siis läksime (loe: libisesime) alla parklani tagasi, võtsime rattad ja 10km täielikku langust ootas ees. Temperatuur nii kõrgel oli külm ja kuna langus oli rets, siis vahepeal tundus, et mu sõrmed on kramplikult pidurite külge külmunud.



See pidi esialgselt olema mu viimane täispäev Ecuadoris ning mõtlesin omaette veel, et megatore ja lõbus päev. Võta aga näpust, minu organiseerimatus andis jälle tunda, kui järgnev päev lonkisin Quito peal ringi, nautisin päikest ja kui hakkasin bussijaama poole liikuma, et ĂĽle Kolumbia piiri minna esimesse linnakesse sealpool, siis tuli välja, et sõit bussijaama oli 45 minutit, sellest bussist, kuhu ma jõuda tahtsin jäin ma maha, uus oli logu, mis peatus iga kahe sekundi tagant ja pealekauba pandi piiripunkt juba kell 18 kinni ka. Nii ma siis jõudsin hoopis Ecuadori poolesesse piiripunkti Tulcani nimelisse linnakesse suht öökandis ja lootsin heale õnnele majutusega. Ă•nneks läks hästi ja sain veel viimase öö suures voodis laiutada. 

Nagu vist juba mu sotsiaalmeediast ning ka sellest postitusest aru saada, siis ma olen täiesti vaimustuses sellest riigist. Ăśks põnevamaid ja mitmekĂĽlgsemaid kohti, mida mul on au olnud enda elu jooksul kĂĽlastada. Kuigi Ecuador on Lõuna-Ameerikas ĂĽks väiksemaid riike, siis tunnen, et ka mu pikale veninud 5 nädalat ei olnud see kaugeltki piisav aeg selle avastamiseks. 

Ja kuna ma ise sellest nii vaimustuses olen, siis jagan huvitavaid fakte, mida erinevatelt tuuridelt meelde jätsin. Nimelt on Ecuadoris aastaringselt sama pikad päev ja öö ehk päike loojub ja tõuseb 365 päeva aastas suht samal ajal. Kaks korda aastas 21.03 ja 21.09 pole mõneks minutiks mitte millelgi siin riigis varju, sest päike asub täpselt peakohal. Ecuadoris on esindatud kõik ökosüsteemid (ja on üldse üks liigirikkamaid riike maailmas) ning siin näeb ka kõiki taevakehasid, neid mida meie näeme põhjapoolkeral ja ka neid, mida meie põhjas ei näe.

Mehed, see on riik kus saab odavalt naistele lilli kinkida. 25 suurt roosi maksab vaid 2 dollarit.

ĂśleĂĽldse on Ecuador riik aastaringse tootlusega erinevatele saadustele- lilled, kakao, erinevad puu- ja juurviljad, kĂĽtus jne. Kõlakate järgi maailma parim kakao, mida kasutavad paljud šokolaaditootjad ĂĽle maailma, on pärit justnimelt siit, kuid siin puudus pikalt vajalik tehnika, et kakaost šokolaadi teha ja seda kasutati joogina (šokolaadi nimetus tulebki tõlkest “mõrkjas jook”). Alles umbes 25 aastat tagasi hakkas Ecuador ise šokolaadi tootma. Ilmselgelt siin on au sees kakaod tunnustavad ehk väga tumedad šokolaadid ning mina, kes ma ĂĽldiselt šokolaadi väga ei fänna, siis 60% kakaosisaldusega passionfruiti oma sai kĂĽll ĂĽheks lemmikuks.

Üks asi, mis minu silmis on meeletult armas, et kuidas kõik giidid, kes mulle erinevatel tuuridel ja tripidel sattusid, rääkisid sellest riigist meeltu kire ja armastusega. Kõik nad ka alati tänasid meid Ecuadori külastamast. Amazonase näitel, siis see tripp ei olnud odav, kuid nagu eelnevalt öeldud, siis seda raha 100% väärt ning Amazonase jaoks on väga tähtis turismi olemasolu. Kohalikud, kellele seal maad kuulub näevad, et nad teenivad kõige selle looduse, taimede ja loomadega raha ning ei kipu ka maad müüma kullaotsijatele või muudele ettevõtetele, kes vihmametsa vaid hävitaksid. Nii et tulge Ecuadori, aidake edendada siinset majandust ning lihtsalt armuge sellesse riiki.






Kui keegi siia lõppu on jõudnud nii pikalt lugeda siis super, sai seekord pikk jutt ja hoiatan lähedasi, et suure tõenäosusega tagasi tulles pajatan veel palju fakte ja lugusid Ecuadorist.

Minu jaoks jääb see riik alatiseks südamesse ning võtan siit kaasa vaid ülivõrdes mälestusi.